Close

INTERVJUU | Legendaarne NBA kaitseguru Gary Payton oli omal ajal hädas vaid ühe mängijaga ning see polnud Jordan

-Gary Payton | Foto: AP/Scanpix

Eestis käis külas NBA tõeline legend ja kaasas oli tal palju korvpallitarkust, muhe olemine ning tiitlikarikas. 193 cm pikkune tagamees Gary Payton oli kaitses nii hea, et suutis peaaegu kõik vastased lukku keerata või vähemalt nende naha alla pugeda. Parimatel hooaegadel ladus ta vastaste korvi keskmiselt üle 24 silma, võttis peaaegu 3 palli vahelt ja jagas välja 9 korvisöötu. Tal on olümpiakullad aastatest 1996 ja 2000 ning ta on esimene mängujuht, kes võitnud NBA parima kaitsemängija tiitli. Payton kuulus liiga esimesse viisikusse kaks ning parimasse kaitseviisikusse üheksa korda ja nimetati sama arv kordi tähtede mängule.

Enamuse oma karjäärist Seattle Supersonicsis mänginud mees, kelle hüüdnimeks oli Kinnas (The Glove – toim.), oli paljude lemmik oma stiilselt vastiku mängustiili poolest. Payton mängis liigas 17 aastat ning muude tunnustuste hulgas on ta ka üks NBA tippmehi tehniliste vigade arvestuses (250). Korvpall24 on kahtlemata üks Paytoni talendi austajatest ning loomulikult olime ka 18. aprillil Noblessneri valukojas kohal, et legendi endaga juttu puhuda. Mees rääkis mahlakalt ja palju. Teemadest sai läbi käidud nii tänapäeva NBA, Eesti korvpall kui ka see mees, keda tema väljakul kõige rohkem pelgas.

Gary, kuidas Sulle tänapäevane NBA mäng meeldib?

See on väga erinev sellest, mida mina mängisin. Esiteks mängitakse tänapäeval hulga kiiremat korvpalli. Pallurid on paremad atleedid. Minu päevil mängiti oluliselt aeglasemat korvpalli, võeti oma positsioonid sisse. Tänapäeval on rohkem üles-alla mängu, on rohkem kolmeseid ja on rohkem pealtpanekuid. Selle stiiliga peab harjuma, mäng areneb edasi. Mulle oli see ka alguses võõras, aga olen sellega harjunud, sest vaatan väga palju oma poja (Gary Payton II, Golden State Warriors – toim.) mänge. Mängijana meeldis mulle minu aeg rohkem.

Kas Sa mängijana naudiksid ka tänapäevast NBA-d?

Ma ei saa öelda, et ma seda naudiksin, sest ma päris täpselt ei tea, kuidas ma ise tänapäeval mängiksin. Tänapäeval ei tohi kaitset mängida nii, nagu minu ajal. Vastastele ei tohi enam isegi käsi külge panna. Väga palju on reeglid muutunud. Omal ajal mängisin väga füüsiliselt, teenisin palju vabaviskeid. Ma ei tea, kuidas ma tänapäeval mängiksin.

Kas Sa viskaksid tänapäeval ise ka rohkem kolmeseid peale?

Ei, ma kindlasti ei viskaks nii palju kolmeseid, ma murraks hoopis rohkem läbi. Ründaksin rohkem korvi. Minu jaoks on oluline skoorimine, saada kindlaid punkte. Kui murran viis korda korvi alla ja lahendan need kõik ära, siis olen toonud juba 10 punkti. Kui viskan viis kolmest mööda, pole mul midagi.

Kaitse on laiali ja pole kedagi, kes all vastas oleks?

Tead, nad jooksevad tänapäeval kolmese taha, panevad jalad maha ja lasevad peale. Mulle ei meeldi see. Mulle meeldib minna ja lahendada kindla kahesega sellised rünnakud ära. Ma paneksin perimeetril väga suure surve neile peale, võtaksin palli ära ja murraksin ise kiirelt korvi alla ning tooksin kindlad punktid. Keegi ei jõuaks mulle järele, kui kaitses kolmese taga palli kätte saaksin. Ma võidaksin tänapäeval väga palju korvpallimänge.

Kes 1990-ndate staaridest tänapäeval kindlasti domineeriksid?

Shaq, Kobe, Scottie Pippen, Reggie Miller, Chris Webber, Vince Carter, Tracy McGrady, Yao Ming… minu ajast oleksid väga paljud tänapäeval tipus. Väga palju häid pallureid oli toona. Nad olid väga suured ja väga osavad.

-Gary Payton ja Shawn Kemp | Foto: AP/Scanpix

Kas oled Shawn Kempiga siiani sõber?

Me oleme väga head sõbrad. Rääkisin temaga alles eile. Me näeme üksteist väga sageli. Meil on ühine äri ja veedame üldse palju aega koos. Ta on mulle nagu väike vend.

Väike vend, jah? (Muigame koos, sest Kemp on 208 cm pikkune lai mehemürakas.)

Jaa, minu suur väikevend (Lagistab naerda.). Ta on minust noorem, seega on ta minu jaoks nagu väikevend.

Kas Shawn Kemp oli Su parim meeskonnakaaslane või oli veel keegi?

Shawn Kemp! Ja Detlef Schrempf oli tema järel teine. Need kaks on mu parimad sõbrad praegu ka. Ma räägin Detlefiga praegu isegi natukene rohkem kui Shawniga. Kui ma Detlefiga tuttavaks sain, siis alguses käis meil paras kisma trennides, aga see kõik tuli mulle endale kasuks. Ta oli vanem ja kogenud mängumees ning tema kõrval arenesin ise väga palju edasi.

Kas see liitis teid kolme rohkem, et neile söötu andsid või oli seal midagi muud?

Korvpall tutvustas meid üksteisele, aga kindlasti on meie sõpruses midagi muud kui lihtsalt korvpall. Kõik need tiimiüritused, õhtusöögid ja muu taoline tegi meid sõpradeks ning mõistsime üksteist nii hästi, et oleme nagu vennad. Käisin ka Detlefi 60 aasta juubelil. Eks see nii ongi, et korvpall tutvustab inimesi ja siis on see juba nende enda asi läbi selle sõpradeks saada.

Kuidas said Miamis tuttavaks Dwyane Wade’iga? Kas esimest korda nägite trennis või õhtusöögilauas?

Seda ma täpselt ei mäletagi. See pidi olema kindlasti trennis. Ta oli minuga võrreldes väga noor mees muidugi, kuid sain ka temaga sõbraks. Võin ka teda tänasel päeval oma nooremaks vennaks nimetada. Heades tiimides luuaksegi omavahel häid suhteid. Nii see käib ja nii on väga hea mängida ka.

Kui noor Wade oli meeskonna staar, siis millised olid Sinu ülesanded?

Minu ülesanne oligi olla mina ise, olla Gary Payton. Ja anda sellele Miami tiimile, mis mul anda oli. Mul ei pidanud mingeid väga konkreetseid ülesandeid olema. Kõik, kes tahtsid minu tarkust küsida, need tulid ja küsisid.

Kas Michael Jordan oli Su suurim vastane väljakul?

Ei olnud Jordan, John Stockton oli hoopis. Pidin teda kogu aeg katma, see oli väljakul just minu ülesanne. Jordanit katta oli teistmoodi. Nad tegid seda kolmnurkrünnakut, mida Phil Jackson tutvustas (triangle offense – toim.), kus ma sain teda mingil kindlal positsioonil katta ning minu ülesanne polnud ka teda iga mäng peale võtta. Me teadsime täpselt, millisele positsioonile Jordan jõudma peab ja kus tema vastu kaitsta tuleb. Aga John Stockton oli igal pool. Igal pool üritas ta palli varastada, tellis endale katteid, pani katteid, jooksis kiiresse. Sellist mängijat, kes kõike teeb ja oskab ning keda peab üle väljaku taga ajama, on väga raske katta.

Kas John Stockton oli ka väga füüsiline mängija?

Ta ei olnud niivõrd füüsiline, aga ta oli niivõrd tark ja oskas minna sinna, kus teda ei osanud keegi oodata. Tema teadis, kuhu sina liigud, aga tema liikumisi ei teadnud kunagi. Ühel hetkel mõtled, et ta on sinu peal kaitses, aga silmapilk hiljem on ta juba su meeskonnakaaslase kallal ning võtab talt palli ära.

Kelle vastu oli veel raske kaitset mängida?

Tead, ma pean ütlema, et ta oli ainus, keda mul raske katta oli. Ma olin heas vormis ja väga oskuslik korvpallur ning alati valmis võitlema. Teistega sain ma kenasti hakkama, Stocktoni vastu minnes olin ma mures. Valmistusin alati nendeks mängudeks eriliselt, sest Stockton oli lihtsalt nii eriline mängija.

-Sam Perkins, Detlef Schrempf, Gary Payton ja Sean Kemp | Foto: AP/Scanpix

Tead Sa Eesti korvpallist midagi?

Ei tea.

Kas Sa tead meie endist NBA meest Martin Müürseppa?

Ei tea teda. Aga sellepärast ma olengi siin, et NBA-d rohkem reklaamida, et ka eestlasi sinna rohkem jõuaks.

Mida meil selleks teha tuleb?

Teil on kindlasti palju mängijaid, kellel on enesekindlus olemas. Nüüd on vaja veel rohkem töötada oskuste kallal, mängida silmapaistvalt, et NBA-ga seotud inimestele silma jääda. Me ei saa kellelegi ette öelda, mida konkreetselt veel treenida on vaja, selle töö peavad mängijad ise ära tegema. Me ei saa öelda, et treenige kindlasti just seda elementi. Selles konkreetses elemendis ei pruugi mängija NBA tasemele jõuda, aga ta võib olla milleski muus väga hea ning just seda elementi, milles hea ollakse, tuleb arendada veelgi paremaks. NBA seisukohalt: me käime ja vaatame, milles keegi hea on ning kui see tase on piisavalt hea, võtab mõni NBA klubi selle mängijaga ühendust. Seejärel arendatakse mängijat edasi ning loodetavasti need oskused, mida ta juba oskab, saavad suurepäraseks.

Kas vaatad ka Euroliiga korvpalli?

Aeg-ajalt vaatan, sest tahan näha erinevaid talente. Ma pean nägema, mis ka mujal toimub. Nii käivad ka NBA skaudid otsimas erinevaid talente. Ja kui keegi konkreetsete oskustega neile silma jääb, siis minnakse asjaga edasi.

Milline on esimene vahe NBA ja Euroliiga korvpalli vahel, mis silma jääb?

Euroliiga mängib oluliselt aeglasema tempoga.

Kas asi võib olla võhmas?

Ei, ma ei ütleks, et asi on võhmas. Euroliigas mõeldakse rünnakud rohkem läbi. Nende stiil ongi mängida aeglasemalt ja kombineeritumalt. Kui see on olnud Euroliiga meeskondade otsus sellise stiiliga mängida, siis nii peab see seal olema. Võib-olla selle stiiliga ei jää mitmed mängijad NBA skautidele silma, sest NBA-s otsitakse sageli teistsuguseid talente, teistsuguse stiiliga pallureid ja nende talendid ei pruugi NBA skautide silmis avalduda.

Mõeldes USA korvpallile – kas NBA peaks kehtestama välismängijatele limiidi, et rohkem enda noori sinna liigasse saaks?

Minu arvates ei peaks! Kes iganes tahab saada suurepäraseks mängijaks, see saab ka. NBA peab valima ja kokku tooma parimad pallurid ja talendid üle kogu maailma. Me ei saa kinkida kohta koosseisus kellelegi, kellest tegelikult on maailmas paremaid pallureid. Kõik kohad meeskonnas on mängijatel välja teenitud selle eest, mida nad oskavad. NBA peab olema võimalikult avatud kõigile, kes oskavad mängida kõige kõrgemal tasemel.

On Sul ka NBA meeskonna omaniku ambitsiooni? Millist meeskonda omaksid? Charlotte Hornets on saadaval.

Ma ei tahaks olla meeskonna omanik. Esiteks peab väga hästi teadma, millist tiimi ma omada tahaksin. Suhtumine ja häälestatus peab selliseks otsuseks paigas olema. Michael Jordan tahtis Charlotte Hornetsit, oli selle omanik, kuid nüüd soovib seda müüa. Mida mina tahaksin proovida, on olla klubi president. See pakuks mulle oluliselt rohkem huvi ja ambitsiooni. Sellisel juhul oleksin mina see, kes otsustab, millistest mängijatest ma selle meeskonna kokku panen. Presidendina muudad konkreetselt seda, kuidas meeskond mängima hakkab. Omanik pole see inimene, kes reeglina meeskonna komplekteerimisega tegeleb ja see teema mind niiväga ei huvita.

Kes sel aastal NBA võidab?

Ma ei tea. Paljudel meeskondadel on võimalus ning paljud favoriidid peavad pettuma – tase on ühtlane.

scroll to top