Tänavusel hooajal Leedus Utena Juventuses mänginud 28-aastane ameeriklasest keskmängija Reggie Lynch alustas hooajal 2018/19 oma profikarjääri Euroopas BC Kalev/Cramo meeskonnas. Seda vaatamata sellele, et toona tundsid NCAA ühe parema visete blokeerija vastu elavat huvi ka päris mitme Euroopa tippliiga meeskonnad ning ka meie oma lõunanaabrite lätlaste tiim.
Korvpall24 tegi Lynchiga pikema intervjuu, kus mees ei varjanud, et tema jaoks oli Eestisse tulek esialgu kultuurišokk. Varem korra siinpool ookeani Hispaania suurlinnu väisanud Lynch arvas esimese hooga, et Tallinn on mingi väike küla. Nüüd vaatab pärast Eestist lahkumist Itaalias, Venemaal, Kreekas, Saksamaal ja Leedus pallinud keskmängija tollele ajale tagasi hoopis teise pilguga. Meenutame, et Kalevis olid Lynchi keskmised statistikanumbrid Eesti-Läti liigas 13,1 punkti, 5,8 lauapalli, 1,2 korvisöötu ja 2,3 blokki.
Uurisime Lynchilt, kes on need toonased kalevlased, kellega ta endiselt sidet hoiab, kellega eestlastest tal kõige parem klapp tekkis, mis on tema hinnangul Euroopa korvpalli eripärad ja plussid võrreldes USA stiiliga, kui hea kolmesesnaiper Kristjan Kitsing tema arvates tegelikult on, kas ta oleks valmis sobiva pakkumise korral Eestisse mängima naasma ning miks on ta oma senise Euroopa karjääri jooksul nii palju klubisid vahetanud.
Reggie, Sa alustasid oma profikarjääri Kalev/Cramos. Palun meenuta, millised olid Sinu esimesed emotsioonid, kui said teada, et Sinust on huvitatud mingi klubi Eestist?
Ma polnud kunagi varem midagi Eestist, Kalev/Cramost või Tallinnast kuulnud, aga minu agent kinnitas, et see on hea klubi, kes mängib tugevas VTB liigas ja on Eesti tugevaim korvpallimeeskond. Ta ütles, et see on hea koht, kus oma profikarjääri alustada. Ma olin veidi ärevil, sest ma ei teadnud, mida oodata. Mul läks kohanemisega veidi aega, aga kokkuvõttes jäin Eestis mängimise kogemusega väga rahule.
Miks Sa ikkagi otsustasid Kalev/Cramo kasuks?
Nagu ütlesin, siis ma ei teadnud Eestist ega Kalev/Cramost midagi. Teadsin ainult seda, mida mu agent rääkis ja ta kinnitas, et see on hea klubi. Minust olid huvitatud ka üks Poola kõrgliigaklubi, klubid Itaalia ja Saksamaa esiliigast ning Riia VEF, kes mängis siis samuti VTB Ühisliigas, kuid Kalev/Cramo pakkumine tundus ahvatlevam teiste mängijate ja peatreeneri tõttu. Kalev/Cramo peatreeneriks oli siis Donaldas Kairys, kelle käe all ma ka praegu Leedus mängin. Minu agent kinnitas, et ta on hea treener ja tuli välja, et tal oli õigus.
Millised on Sinu kõige eredamad mälestused Kalev/Cramost?
Kõige eredam mälestus on kindlasti see, kui jõudsime Kalev/Cramo ajaloos esimest korda VTB Ühisliiga play-off‘i. Mulle öeldi, et varem pole klubi kunagi nii kaugele jõudnud. See oli ajalooline sündmus. Samuti saime ajaloolised võidud Krasnodari Lokomotiiv-Kubani ja Peterburi Zeniidi üle. Klubi jaoks oli tegemist ajaloolise hooajaga.
Kas Sa mäletad, milliste Eesti mängijate vastu oli Sinu positsioonil kõige raskem mängida? Või olid Eestis kõik head keskmängijad välismaalased, nagu Sina ise?
Eesti keskmängijaid ma eriti ei mäleta. Enamasti pidin tõesti mängima teiste ameeriklaste vastu. Aga mäletan ühte kohtumist, kus pidin kaitses võtma Kregor Hermetit, kes mängis siis Tartu eest. Ta polnud küll päris tsenter, vaid “number neli”, aga ta viskas meie vastu hästi palju punkte. Lõpuks me küll võitsime, aga ta tegi väga hea esituse. Nüüd mängib ta ise Kalev/Cramos ja arvan, et ta väärib oma kohta selles meeskonnas. Kui peaksin esile tooma ühe eestlase, kelle vastu oli raske mängida, siis oleks selleks just Hermet.
Aga välismängijate hulgast?
Parimad keskmängijad, kellega tol hooajal rinda pistma pidin, olid VTB Ühisliigas. Kõige paremad olid ilmselt Othello Hunter ja Kyle Hines Moskva CSKA-st. Nad olid väga head, aga arvan, et sain nendega enam-vähem hakkama. CSKA eest mängis ka Joel Bolomboy. Üritasin alati tema pealtpanekuid blokeerida. Siis oli veel Peterburi Zeniidi tsenter Jalen Reynolds, kelle viskeid üritasin ka alati blokeerida. Neid keskmängijaid mäletan kõige paremini.

Kas suhtled siiamaani mõne endise meeskonnakaaslasega Kalev/Cramo päevilt? Kui jah, siis kellega?
Suhtlen Chavaughn Lewisega, kes oli mulle Kalev/Cramos omamoodi mentoriks ja jagas nõuandeid profikorvpalluri karjääri kohta. Olen talle väga tänulik ja mul on hea meel, et tal hästi läheb. Praegu mängib ta Iisraelis. Suhtlen ka Martin Dorbekuga, kes mängib number 22 all. Kui ma Kalevisse tulin, siis tahtsin sama numbrit kasutada, aga ta oli juba pikki aastaid seal mänginud ja on selle meeskonna nägu. Ma ostsin Eestis olles arvuti ja tema õpetas mulle, kuidas videoid töödelda. Tänu temale oskan YouTube’is vlogi teha. Martin on hea mees, nii väljakul kui ka väljaspool mängu. Samuti suhtlen Janari Jõesaarega, kuna meil on sama agent. Praegu on ta vigastatud ja soovin talle taastumisel edu.
Kes oli Kalev/Cramo parim tagamängija sel ajal, kui Sina seal mängisid? Kes Sind oma söötudega alati üles leidis?
Branko Mirkovic ja Tony Wroten. Tony oli meeskonna juures ainult pool hooaega, aga ta jagas väga palju korvisööte. Kui ma ei eksi, siis ühes mängus antud söötude rekord on endiselt tema nimel. Branko oli samuti suurepärane sööduandja ning tänu temale sain visata palju korve.
Palun räägi mõni huvitav lugu seoses reisiga VTB Ühisliiga mängule.
Paar sellist reisi oli kindlasti. Kui mängisime play-off‘is Kaasani Unicsiga, siis peatusime ühes hirmsamas hotellis, kus ma kunagi olen viibinud. See reis jääb mulle igaveseks meelde ja tegin selle kohta isegi vlogi. Tagantjärele vaadates oli see siiski lõbus kogemus.
Millega oli Eestis kõige raskem harjuda, nii väljakul kui ka väljaspool seda?
Olin enne Eestisse tulekut vaid korra Euroopasse reisinud, kui käisin ülikooli ajal Hispaanias Madridis ja Barcelonas, mistõttu Eestisse sattumine oli kultuurišokk. Eesti oli küll kena, aga Hispaanias olid suurlinnad ja soe ilm. Tallinn oli tagasihoidlikum ja sain aru, et igas linnas polegi pilvelõhkujaid. Kui ma Tallinnasse saabusin, siis meenutas see rohkem küla. Nüüd olen näinud palju erinevaid linnu ja tagantjärele mõistan, et Tallinn on üks paremaid linnu, kus ma kunagi mänginud olen. Euroopa elustiiliga harjumine võttis natuke aega. Korvpallis pidin harjuma euroopaliku mängustiiliga, mis on palju tehnilisem. Euroopa korvpallurid pole ehk nii andekad kui NBA mehed, aga nad on tehniliselt paremad ja mängivad targemalt.
Kui raske oli kohaneda rahvusvahelise korvpalliga kohe pärast ülikooli?
Nagu juba ütlesin, siis see nõudis pisut harjumist. Minnesota ülikoolis mängisin Richard Pitino käe all ja meil olid väga andekad mängijad, kellest peaaegu kõik on nüüd profikorvpallurid. Võitsime mänge puhtalt talendi pealt. Euroopa korvpallurid pole ehk nii andekad, aga nad mängivad tugevalt, viskavad kolmeseid ja võitlevad kaitses kõvasti. Euroopas ei saa loota ainult oma atleetlikkusele ja kiirusele, sest siin on palju rohkem olukordi, kus pead tegema õigeid otsuseid. See nõudis esialgu harjumist, kuid arvan, et nüüd tuleb see mul paremini välja.
Pärast Eestist lahkumist oled mänginud Itaalias, Venemaal, Kreekas, Saksamaal ja Leedus. Kui palju need riigid üksteisest erinevad või on Euroopa korvpall kõikjal enam-vähem ühesugune?
Kreeka liiga oli ilmselt kõige füüsilisem, Itaalias olid arvatavasti kõige osavamad mängijad, Saksamaa liiga oli kõige organiseeritum ja Leedus on natuke kõike. Eesti liiga tase on nõrgem, kuid Kalev/Cramo mängis samal ajal ka VTB Ühisliigas ja seal sai kõvemaid mänge. Igas liigas tuleb pisut teistmoodi mängida. Ühes liigas on atleetlikumad mängijad, teises füüsilisemad vastased ja kolmandas targemad pallurid. Arvan, et olen saanud hea ülevaate erinevatest Euroopa liigadest.
Palun võrdle Kalev/Cramot teiste klubidega, kus Sa mänginud oled. Mis olid Kalev/Cramo kõige tugevamad küljed ja mis on need kohad, mis vajaksid parandamist?
Alguses valmistas mulle pisut pettumust asukoht, aga nagu juba ütlesin, siis tagantjärele mõeldes oli Tallinn üks paremaid linnu, kus ma kunagi mänginud olen. Olen nüüd elanud mitmetes ilusates Euroopa linnades, nagu Napoli, Oldenburg ja Thessaloniki, kus lisaks kõigele muule oli ka soojem ilm, aga Tallinn oli hästi puhas ja Eesti inimesed olid väga sõbralikud. Kuna Kalev/Cramo on Eesti esiklubi, siis meie mängudel oli arvukalt fänne, eriti Ühisliiga matšidel. Kalev/Cramo toetajad jätsid mulle positiivsema mulje kui mõne teise endise koduklubi fännid.
Kristjan Kitsing oli hooajal 2018/19 üks VTB liiga paremaid kaugviskajaid. Kas Kitsing on parim snaiper, kellega Sa kunagi mänginud oled?
Ma ei ütleks, et kõige parem, kuid kindlasti oli ta Kalev/Cramo parim kolmepunktiviskaja. Ta mängib “number nelja” positsioonil ja on peaaegu sama pikk kui mina. Ma ütleks, et ta on üks paremaid pikki viskajaid, kellega kunagi mänginud olen. Tema visked aitasid meid mitme tähtsa võiduni.
Kuidas Sa iseloomustaksid Janari Jõesaart? Mida Sa temast mäletad?
Nagu juba ütlesin, siis me hoiame kontakti. Ta on väga huvitav mängija, sest ta on käinud paljudes erinevates klubides Hispaanias, Saksamaal ja Poolas. Tean, et paljudel Eesti mängijatel pole selliseid võimalusi olnud. Ta on andekas ja mitmekülgne korvpallur ning kuna ta on mänginud USA ülikoolis, siis ta tunneb ka USA korvpalli. Me sõbrunesime päris ruttu.
Kui palju oled Eestist lahkumise järel jälginud Eesti-Läti liigat või Kalev/Cramo tegemisi?
Eesti-Läti liigat ma eriti ei jälgi, aga Kalev/Cramo tegemisi küll. Tahan ikka, et neil alati hästi läheks. Mõned minu endised meeskonnakaaslased, nagu Martin Dorbek, on endiselt seal ja hoian neile pöialt. Mul on hea meel, et neil tänavu FIBA Europe Cupis hästi läks.
Kui mõni Eesti klubi Sulle lepingut pakuks, siis võtaksid selle vastu ja tuleksid Eestisse tagasi?
Arvan, et ma ei liituks teiste klubidega, aga Kalev/Cramosse naaseks kindlasti. Ma olen viimase nelja aastaga kõvasti arenenud ja tean nüüd Euroopat palju paremini ning oskaks Tallinnat paremini hinnata. Olen ka oma kihlatule Eestist rääkinud ja usun, et ta oleks samuti nõus Eestisse tulema. Ma kindlasti ei välistaks mingil hetkel Kalev/Cramosse naasmist.
Eelmisel hooajal mängisid Sa Saksamaa kõrgliigas. Kas Sa mängisid Oldenburgi koosseisus Hamburgi Towersi vastu, kelle ridadesse kuulus ka Eesti koondise keskmängija Maik-Kalev Kotsar? Kas mäletad teda ja mida Sa temast arvad?
Kahjuks ma ei saanud tema vastu mängida. Liitusin Oldenburgiga vaid hooaja viimaseks paariks kuuks ja Hamburgi vastu ei mänginud. Küll aga kohtusin temaga siis, kui ma Kalev/Cramos olin. Ta oli siis äsja ülikooli lõpetanud ja tal oli Kalev/Cramos sõpru. Nägin teda mingis Eesti harrastajate liigas mängimas ja oli näha, et ta on väga hea mängija. Ma tean, et ta mängib praegu Euroliigas ja tal läheb hästi.
Selle hooaja esimeses pooles olid klubita ja liitusid Utena Juventusega alles jaanuaris. Miks nii hilja?
Saksamaal rebestasin aprillis kannakõõlust ja pidin üheksa kuud vahele jätma. Tulin Leetu, et näidata, et olen vigastusest paranenud. Mul polnud palju valikuid, sest enamike meeskondade koosseisud on hooaja keskel ju paigas. Juventus otsis uut keskmängijat ja klubi peatreener Donaldas Kairys on mulle tuttav juba Kalev/Cramo ajast. Siia tulemine oli õige otsus, sest mul oli vaja treenerit, kes aitaks mul pärast vigastuspausi taas vormi saada. Siiamaani on mul hästi läinud ja olen teinud suurepärast statistikat (Lynchi statistika Juventuses on intervjuu toimetamise hetkel olnud 11,9 punkti, 5,9 lauapalli, 1,7 söötu ja 2,7 blokki – toim.).
Sa oled oma karjääri jooksul sageli klubisid vahetanud. Miks nii?
Oma esimesel profiaastal mängisin Kalev/Cramos ja järgmise hooaja veetsin Itaalia esiliigas Milano Uranias, aga see oli aasta, kui üle maailma lahvatas COVID-19 ja hooaeg katkestati. Järgmisel hooajal liitusin Krasnodari Lokomotiiv-Kubaniga, mis on ilmselt suurim klubi, kus ma kunagi mänginud olen. Lahkusin Lokomotiivist pärast ühte hooaega, kuna arvasin, et keskmängija positsioonil oli liiga tihe konkurents. Arvan, et tagantjärele osutus see õigeks otsuseks, sest järgmisel aastal ründas Venemaa Ukrainat. Seejärel liitusin Thessaloniki Iraklisega. Kreekas oleks võinud tulla suurepärane hooaeg, sest mängisin hästi ja näitasin häid numbreid, kuid kahjuks oli klubil probleeme palkade maksmisega. Mul avanes võimalus lahkuda ja liituda Napoli Basketiga ning haarasin sellest kinni, sest vajasin meeskonda, kus mulle makstakse. Napoliga oli äge Itaalia kõrgliigas mängida, kuid meeskond oli raskustes ja peatreener vallandati. Kahjuks uue treeneriga ei klappinud ja ta ei mängitanud mind. Sellepärast otsustasin lahkuda ja liitusin Oldenburgiga. Neist kolmest klubist, kus ma eelmisel hooajal mängisin, oli Oldenburg kahtlemata parim. Arvan, et kui ma oleks kohe hooaja alguses Oldenburgiga liitunud, siis oleks tulnud väga edukas hooaeg, aga kahjuks sain mängida vaid kuus nädalat, kuni rebestasin kannakõõlust. Kindlasti tahaks kunagi uuesti Oldenburgi eest mängida. Nüüd olen siis Leedus. See on olnud lõbus ja huvitav teekond.

Kes on parim treener, kelle käe all mänginud oled ja miks?
Ma ütleks, et minu lemmiktreener on Richard Pitino, kes juhendas Minnesota ülikooli meeskonda. Meid saatis ülikoolikorvpallis suur edu. Richard on legend ja teise legendi Rick Pitino poeg. Arvan, et ma ei saa kedagi teist oma lemmiktreeneriks nimetada. Kindlasti hindan ka Donaldas Kairyst, kelle käe all mängisin nii oma esimesel profiaastal kui ka nüüd pärast vigastuspausi. Donaldas on teinud minust parema mehe ja parema mängija. Tegelikult on mulle meeldinud kõik treenerid, kelle käe all mänginud olen. Nii Jevgeni Pašutin Venemaal, Ingo Freyer Saksamaal, Davide Villa ja Stefano Sacripanti Itaalias kui ka Kreeka treenerid, keda oli mitu, olid kõik head.
Kas Sa vaatad Euroliigat? Kui jah, siis millised meeskonnad Sulle kõige rohkem meeldivad? Kes on Sinu lemmikmängija Euroliigas ja miks just tema?
Ma ei vaata kuigi palju Euroliigat. Profikorvpallurina on mu elu niigi korvpalli täis ja vahel on hea korvpallist puhata. Aeg-ajalt vaatan Euroliigat, et parematel mängijatel silma peal hoida ja neilt õppida, aga väga pingsalt ei jälgi. Jälgin meeskondi, kelle ridades on mängijad, keda ma isiklikult tunnen. Tean mõnda meest Anadolu Efesist ja Tel Avivi Maccabist ning siis Baskoniast muidugi Maiki ja Max Heideggerit, kellega mängisin koos Oldenburgis. Mulle meeldib vaadata, kuidas mu endistel tiimikaaslastel läheb.
Mis emotsioone see video SIIN Sinus tekitab?
Mulle meenub, kuidas mängisin noore mehena Euroopa tippliigas, taipamata, et mängin tippliigas. Siis mängisin lihtsalt korvpalli ja proovisin rakendada ülikooliliigas õpitut. Tol ajal ei osanud ma seda niimoodi hinnata, aga tagantjärele mõeldes mõistan, et tegin päris eduka profidebüüdi.
Sa oled väga hea visete blokeerija (Kalev/Cramo hooajal keskmiselt 2,3 kulpi – toim.). Kuidas saada heaks blokimasinaks? Kas saad anda noortele korvpalluritele nõu, kuidas saada sama heaks visete blokeerijaks kui Sina?
Ma tegelikult jagan nõuandeid oma Instagramis. Kui keegi on huvitatud, siis otsige lihtsalt “Reggie Lynch” Instagramist. Ma teen klippe ka visete blokeerimise kohta. Ma ütleks, et peamine on õiged instinktid ja tahe viskeid blokeerida. Seal on muidugi palju tehnilisi ja mentaalseid aspekte, aga kõige tähtsam on leida õige hetk. Blokeerimine on natuke nagu lauavõitlus. Kui sa lauapallide järele ei lähe, siis sa lauapalle ei saa. Sama käib ka blokkide kohta. Vahel võib sul vedada ja saad kerge lauapalli või bloki, aga hea viskeblokeerija sekkub alati ise aktiivselt võitlusesse.
Kas Sa noore poisina uskusid, et suudad korvpallis nii kaugele jõuda? Kas Sul on mõni korvpallialane unistus, mis ei ole veel täitunud?
Arvan, et iga korvpalluri suurim unistus on jõuda NBA-sse ja ma pole NBA-sse jõudnud. Olen mänginud NBA suveliigas Dallas Mavericksi eest, kuid pole osalenud mitte üheski ametlikus mängus. See unistus on siiamaani alles. Noorena polnud ma kindel, kui kaugele ma üldse jõuda võin, aga nüüd, kus mõistan Euroopa korvpalli paremini, olen uhke, et olen saanud mängida profikorvpalli viies erinevas riigis ja kuue erineva klubi eest. Olen tutvunud paljude uute inimestega ja avastanud enda jaoks täiesti uue maailma. Olen oma senise karjääriga rahul, aga tean, et on, kuhu edasi pürgida ja seda ma plaanin ka teha.
Kuidas hindad oma koduklubi ja Lietkabelise võimalusi heitluses Leedu meistritiitli pärast? Lietkabelise kohta küsin seepärast, et seal mängib Eesti koondise mängujuht Kristian Kullamäe.
Tean, Kullamäe on hea mängija. Lietkabelis on pakkunud meile kõvasid lahinguid. Ma ütleks, et nad on üks meie suuremaid konkurente. Lietkabelisega on olnud kohati raskem mängida kui Kaunase Žalgirise või Vilniuse Rytasega, keda meil õnnestus võõrsil võita. Pean sinu jaoks mõne Kullamäe viskeürituse blokeerima (Muigab.)!




