Rohkem kui tosin aastat Austraalias elanud ja töötanud Dorbekute korvpallidünastia üks liikmeid Erik Dorbek on maailma kuklapoolel endiselt tegutsemas ka oma meelisalaga, kui üheks tema ülesandeks on eliiterakoolis õpilastele ka korvpalliõpet anda. Eestis 2010. aastal oma profikarjääri 28-aastasena lõpetanud Dorbek mängis hiljem Austraalias veel viis hooaega sealses liigasüsteemis päris korralikul tasemel ning tema sõnul olid just need tema kõige kihvtimad aastad korvpallis.
Korvpall24 portaal tegi Erik Dorbekuga väga mahuka intervjuu, kus puudutasime paljude Eesti korvpallisõprade jaoks ootamatult pildilt ära kadunud ääremängija Austraaliasse sattumise lugu ning kõike sellega kaasnevat. Usutluses, mis liigub ajateljel mitmel puhul minevikust olevikku ja uuesti tagasi, räägib Dorbek otse ja ausalt ära, miks tal Eestis viimased mängija-aastad kiiva kiskusid ning millist otsust ta oma profikarjäärist siiani valusalt kahetseb.
Kui tema enda mängijakarjääri küsimused olid lahti räägitud, siis tegi Dorbek meie lugejatele väga üksikasjaliku ekskursiooni Austraalia spordisüsteemi olemusse ning rääkis lahti ka põhjused, miks Austraalia korvpall on suutnud aastate jooksul nii meeste kui ka naiste hulgas üha võimsamalt pead tõsta. Kui näiteks ühe kooli korvpallieelarve on mitu korda suurem kui BC Kalev/Cramol, tingimused ja kasutatavad abivahendid on profiklubide tasemel ning ka tasuta treeningvõimalusi tekib kui seeni pärast vihma, siis sellised asjad teevad kadedaks küll.
Räägi palun lühidalt taustast – millal ja kuidas Sa Austraaliasse välja jõudsid ja millega Sa seal igapäevaselt tegeled?
Austraalias olen juba 2011. aastast. Viimased viis aastat olen töötanud Sydney Grammar Schooli korvpalliprogrammis. Minu tööülesannete hulka kuulub hommikuste oskustrennide läbiviimine, korvpallilaagrite korraldamine, treenerite koolitame, trennikavade koostamine jne. Ühesõnaga olen kooli korvpallidirektori abikäsi. Ülejäänud aja tegelen koolis sellise programmiga nagu Duke of Edinburgh, mis on vabatahtlik programm, mida läbides saavad õpilased väikese eelise ülikooli sisseastumisel või hiljem tööle kandideerimisel. Programmi käigus tuleb läbida kooliväliselt vabatahtlik kommuunitöö. Lisaks on mul igasugused pisirollid, mis koolis antakse. Tuleb palju ringi liikuda. Siin ühes kohas seismist pole. Kui jalgpallihooaeg pihta hakkab, siis teen lisaks korvpallile ka jalgpalli. Minu boss teeb mõlemat ja ma siis aitan teda.
Kas Sa läksidki Austraaliasse selle teadmisega, et tahad sinna pikemaks ajaks jääda?
Kindlasti mitte. Kui ma korvpallikarjääri lõpetasin, siis võtsin aja maha ja elasin kümme kuud Colombias Bogotas. Kui seal hakkas aeg otsa saama, siis üks sõber ütles, et tema läheb Austraaliasse. Hakkasin siis ise ka mõtlema, et mis see järgmine samm olla võiks. Eestisse tagasi minna ei tahtnud ja hakkasin otsima võimalusi, mida Austraalias teha saab ja kas sinna üldse tasub minna. Sealt see idee tekkiski.
Sul on siis maailmaränduri süda sees, et ei tahtnud Eestisse tagasi tulla ja tahtsid maailma näha?
Ma ei oskagi öelda. Kuna minu korvpallurikarjääri lõpp tuli suhteliselt varakult, siis ma polnud selleks valmistunud. See tuli nii järsku, kui otsustasin korvpalli enam mitte mängida, aga Eestisse kindlasti tagasi minna ei tahtnud. Mõtlesin, et prooviks veel midagi kuskilt vaadata. See on pikem jutt, mis ma tol hetkel tundsin ja mõtlesin. Vaatasin, mis tööd Austraalias teha saab ja hakkasin sinna oma väga lühikest korvpalliresümeed saatma. Leidsin korvpallialase tööotsa Lääne-Austraalia kaevanduslinnas, mille nimi oli Kalgoorlie ja maandusin kümneks kuuks sinna. Tõuke andiski see töökoht. Arvan, et muidu ma poleks siia niisama rändama tulnud. Pigem tulin ikka töö pärast.
Kus Sa praegu elad?
Viimased 10 aastat olen elanud Sydneys.

Kuna Sa tõid juba oma karjääri lõpu jutuks, siis meenuta palun, miks see kõik nii järsku lõpu sai? Aasta oli siis 2010, Sa olid 28-aastane ja mängisid tol hetkel Kalev/Cramos.
See lõpp algas juba natukene varem. Pärast seda Veselin Matici hooaega Kalev/Cramos ma enam väga jalgu alla ei saanudki. Kalevist liikusin Tartu Rocki, kus olin Üllar Kerde all. Sellega oli nii, et ma tegelikult alustasin hooaega Tartu Fausto klubis, aga siis Kerde helistas ja küsis, kas ma Rocki ei taha tulla. Otsustasin lõpuks Rocki kasuks. Ise ma sinna ei pressinud ja mind ikkagi kutsuti. Hooajaeelsed mängud läksid mul suhteliselt hästi ja arvasin, et hooaeg äkki õnnestub, aga lõpuks midagi seal ikka ei sobinud meeskonnale või juhtkonnale. Ma isegi ei mäleta, mis seal täpselt juhtus, aga hooaja lõpetasin ma Pärnus. Küsisin Kerde käest, kas ta lubab mul meeskonda vahetada ja ta oli nõus. Kui küsisin siis, et miks ma mänguaega ei saanud, siis ta ütles, et see polnud tema teha. Hooaja lõpetasin siis Pärnus ja järgmisel aastal olin Kuremaa klubis, mis läks lõpuks pankrotti. Sealt hakkas lumepall veerema. Ehk siis oli 2,5 ebastabiilset ja väga rasket hooaega. Pärast Kuremaad läksin Belgiasse ja mängisin seal pool hooaega esiliigas. Seal läks mul tegelikult päris hästi ja oleksin võinud sinna ka järgmiseks hooajaks jääda, aga otsustasin ikka tagasi tulla ja siis viimase hooaja olin Kalev/Cramos Nenad Vuciniciga.
Ma Belgia kohta ei teadnudki!
Jah, mängisin Belgia esiliigas Brüsseli meeskonnas. Mulle meeldis seal ja mul läks suhteliselt hästi. Väike sära tuli silma tagasi ja oli natukene rõõmsam mängida. Ma ei mäletagi, miks täpselt ma järgmiseks hooajaks sinna ei jäänud.
Sa mainisid Veselin Matici hooaega. Kas Sul läksid Maticiga suusad risti või mis seal juhtus?
Eks ta oli üsna raske iseloomuga treener ja seal oli nagistamist päris palju. Vaimselt oli see minu jaoks kindlasti väga keeruline hooaeg. Mul polnud ka kogemust sellise treeneri käe all mängida.
Aga otseselt tülli te ei läinud või juhtus ka seda?
Nagistamist ikka oli. Ta oli treener, kes ei tõstnud su enesekindlust, vaid tegi sind just maha. Mänguajaga mul tegelikult kõige halvemini ei läinud, nii 15-20 minutit, aga statistika poolest ei läinud kõige paremini.
Kas võib nii öelda, et mingil hetkel Sa väsisid korvpallist ära? Oled korvpalliperest pärit ja alustasid vara. Kas mingil hetkel viskas natukene kopa ette ka?
Kindlasti! Kui hooaeg ei lähe nii, nagu sa tahaksid, siis see kurnab vaimselt ära ja hakkad muretsema, et mis järgmisel hooajal saama hakkab. Mul oli juba pere, tütar endise partneriga. Kui oled noorest east korvpalli sees olnud ja sul on sellised ebastabiilsed hooajad, siis see väsitab ära.

Mängisid hiljem veel mitu aastat Austraalias regionaalses liigas Norths Bearsi võistkonnas. Räägi palun veidi Austraalia liigasüsteemist ja kui tugev see tase oli, kus mängisid?
Enne kutsuti seda regionaalliigaks (Waratah League). Nüüd on kõik esiliigad Austraalias NBL1 nime all. Aga alustasin siin mängimist üldse kohalikust Sydney liigast. Eks see selline sotsiaalliiga oli, kus nädalas korra mängitakse. Minu Norths Bearsi peatreener Ben Knight, kes oli kunagi ka Austraalia koondisest läbi käinud, mängis ka seda. Mängisin tema vastu ja ta kutsus mind pärast enda trenni. See võttis natuke aega, kuni ma sinna trenni jõudsin, aga ta nägi mind igal esmaspäeval ja muudkui kutsus ja lõpuks ma sinna läksin. Ta tahtis muidugi, et ma kohe nende juures mängima hakkaksin, aga ütlesin, et mängida ma ei taha, kuid võin trennis käia. Esimesel aastal käisin ainult trennis ja tegin natuke füüsilist, aga järgmised hooajad juba mängisin.
Siin on 15-16 suuremat organisatsiooni, kes Uus-Lõuna-Walesis mängivad NBL1 sarja ning ka Austraalia Centre of Excellence (Austraalia Audentese Spordigümnaasiumi analoog – toim.). Mängisin seda liigat viis aastat ja ütleksin, et see oli päris lahe aeg. Igas meeskonnas on üks või kaks välismängijat ja kuna mängitakse sellisel ajal, kui NBL-is on hooaeg läbi, siis väga tihti mängivad seal ka täisprofid, kes hoiavad ennast kahe hooaja vahel vormis. See tõstab ka liiga taset. Seda mängivad ka paljud Austraalia B-koondise mängijad. Näiteks meie meeskonnas mängis Anatoly Bose (sündinud ja kasutanud ka hiljem Kasahstanis mängides nime Anatoly Kolesnikov – toim.), kes on mänginud Astana klubiga VTB liigat, ja Daniel Trist, kes on mõned hooajad mänginud Hispaanias LEB Goldis, ning paljud NBL-is mängivad noored talendid.
Ühesõnaga selline poolprofiliiga, kus makstakse raha ka?
Jah. Treenimine käib kolm korda nädalas. Võib-olla isegi mitte poolprofiliiga, vaid liiga noortele, kes tahavad ülikooli mängima minna ja tahavad näidata ennast NBL-i meeskondadele. Viie hooaja peale oli minu keskmine 18,5 punkti, seda siis 32- kuni 36-aastasena. Päris hea, eks? Arvan, et need olid üldse minu kõige kihvtimad aastad korvpalli juures. Nautisin mängu ja meil oli hea punt koos. Meil on käinud külas näiteks Hiina U20 koondis ja oleme mänginud erinevate ülikoolidega, nagu näiteks Hartford ja Winthrop, kus mängis siis Xavier Cooks (Austraalia koondislane, kes tänavu mängis NBA-s Washington Wizardsis – toim.). Martin (Dorbek) oli mul 2017. aastal külas ja tegi meiega trenni ning mängis isegi ühe sõprusmängu Winthropi vastu kaasa.
Teda Eestist ära ei tahetud tõmmata?
Võid küsida (Naerab.). Martinile väga meeldis, kuigi natuke külm oli siis. Juuni kuni august on siin talv.
Palun võrdle oma kogemuse pealt, kuidas liigade tase Austraalias suhestub näiteks Eesti korvpalli?
Ma ei oska seda niimoodi võrrelda. Kuna siin on kuus erinevat osariiki ja NBL1 liigat mängitakse osariigisiseselt, siis igas osariigis on erinev tase. Victoria osariigis on tase kindlasti natukene kõrgem.

Aga milline on Austraalia kõrgliiga tase?
NBL on ikka väga kasvavas joones edasi liikunud. Hiljuti purustati just pealtvaatajate rekord, kui Sydney Kingsi ja New Zealand Breakersi mängu käis vaatamas 18 000 inimest. Mängustiili poolelt meenutab see natuke NBA-d, üsna selline uhamine käib. Hooajaeelsetes kohtumistes mängitakse ka NBA meeskondadega ja käiakse Ameerikas. Just selle hooaja eel võitis Adelaide 36ers esimest korda NBA meeskonda, kui mängis Phoenix Sunsiga (Adelaide’i võidunumbrid olid 134:124 – toim.). Liiga laieneb kogu aeg. Kolm hooaega tagasi tuli juurde Tasmaania ja nüüd tahetakse Sydneysse üks meeskond juurde teha. Aasta või kaks tagasi andis Austraalia korvpallilegend Brian Goorjian intervjuu, kus rääkis, et järgmine suur samm NBL-i jaoks oleks liitumine EASLi liigaga ehk Ida-Aasia ühise korvpalliliigaga, kus on meeskonnad Jaapanist, Filipiinidelt, Taiwanist, Hiinast ja Lõuna-Koreast.
Milline on üldse korvpalli koht Austraalia spordielus, kas tegemist on seal populaarse spordialaga?
Ma just rääkisin sellest koolis kolleegidega. Korvpall ja jalgpall on osalejate arvu poolest kõige populaarsemad koolides. 2022. aastal valis rohkem kui 124 000 noort koolis valikainena korvpalli. See on läbi aegade rekord. Koolispordis on nii, et talvel ja suvel peab õpilane endale spordiala valima. Ehk siis kuus kuud teed korvpalli või tennist ja siis kuus kuud teed mingit muud spordiala. Meie koolis on kõige populaarsemad jalgpall ja korvpall. Aga kõige suurem vaatajaskond ja raha liigub ikkagi Austraalia jalgpallis ja ragbis, kus mängudel käib 50 000-85 000 inimest. Need kaks ja kriket on kõige populaarsemad. Naiste poole pealt on veel netball väga populaarne. Muidugi ka individuaalsed spordialad nagu ujumine või tennis.
Kas treeneriamet Austraalias erineb kuidagi treeneriametist Eestis? Kas lapsed teevad trenni tippspordi suunitlusega või on peamine liikumisharrastus?
Austraallased on väga sportlik rahvas ja kõik väliplatsid on alati inimesi täis. Muidugi ilm ka soosib seda. Sport on siin suur osa kultuurist. See hakkab juba kodust pihta ja ei tehta ainult ühte sporti. Nagu mainisin, siis koolis on erinevad spordialad, mida saad valida. See on kohustuslik. Lisaks tavalisele kehalise kasvatuse tunnile pead valima spordiala, mille treeningut pakub kool pärast tunde. Kuueks kuuks valid näiteks korvpalli ja siis järgmiseks kuueks kuuks valid kriketi, vehklemise, laskmise või mille iganes. Juba seal saad proovida erinevaid spordialasid ja siis kooliväliselt võid ka veel korvpalli, jalgpalli või midagi muud teha. Sealt hakkab see pihta ja mis külge jääb või meeldima hakkab, sellega tegeled edasi. Aga enamik noori teeb eri spordialasid samaaegselt. Näiteks siin tüübid panevad reedel Austraalia jalgpalli ja laupäeval kossu ning siis nädala keskel teevad veel ujumist otsa.
Aga millal ja kuidas üldse tippspordile keskendumine toimub? Valitakse oma lemmikala ja hakatakse kuhugi pürgima?
Ma räägin siis natuke klubikorvpalli süsteemist. Korvpallitreenerid on siin vabatahtlikud ja raha keegi selle eest ei saa. Isegi NBL1 liiga treenerite palk on minimaalne või tehakse üldse tasuta. kusjuures sinna on veel konkurents – peab resümee saatma, et saada vabatahtlikuks treeneriks. See on natuke naljakas. Koolides ja erasektoris on asjad natuke teistmoodi. Lühidalt: igas organisatsioonis on korvpallidirektor, arengudirektor ja nende all on vabatahtlikud treenerid, kes on üldjuhul noored üliõpilased või nõrgemates divisjonides teinekord isegi lapsevanemad. Just küsisin kolleegide käest, et kuidas on see võimalik, et juhendavad noored ja lapsevanemad, kellel puudub kogemus, aga Austraalia noorte, meeste ja naiste korvpall on alati olnud maailma tipus.
Austraalias on harrastajate arv nii suur. Näiteks U12 tüdrukute katsetele tuleb ühes organisatsioonis proovima umbes 100 tüdrukut, 30 tüdrukut jäetakse gruppi. Täitsa hullumeelne arv. See number on teistes vanuseklassides isegi veel suurem. Enne U16 vanuseklassi hakatakse BNSW High Perfomance programmi poolt talente ära märgistama. Igas osariigis on oma High Performance programm, kus tehakse talentidega mitu korda nädalas tööd. Järgmine samm edasi on spordiinstituut Centre of Excellence/AIS, kus on koos üle Austraalia kogutud kõige talendikamad mängijad.

Kui palju jälgid Eesti korvpallis toimuvat või eestlaste tegemisi välisklubides?
Martini mänge ma ikka vaatan. Kalev/Cramo ja Eesti koondise mänge olen vaadanud, aga üldjuhul pole eriti aega vaadata, aga olen kursis.
Kuidas oled rahul vend Martin Dorbeku senise karjääriga?
Minu arvates Martin on tubli ja stabiilne olnud. Mingeid suuri kõikumisi pole tal olnud. Tubli, et ta vastu on pidanud. Kerge see pole.
Kui palju te vendadega kas siis distantsilt või kokku saades üldse korvpallijuttu räägite?
Ma vahel Martini käest ikka küsin, et mis te seal teete jne. Kindlasti võiksin rohkem rääkida, aga tema väga ei viitsi. Vanema venna Karliga (Karl-Peeter Dorbek – toim.) eriti ei räägi korvpallist, aga emaga (Maia Dorbek – toim.) suhtleme väga palju ning räägime ja arutame. Eks see on pigem selline rahustav perega suhtlemine. Vahet pole, mis teemal sa räägid. Olen siin maininud, et mu ema on 16-kordne Eesti meister. Kuulavad suu ammuli, et wow, kas tõesti. Ega nemad ei tea, et Eestis praegu ainult kaks naiskonda meistriliigas mängib.
Kas oled ennast lõplikult Austraaliaga sidunud või võib Sind kunagi veel Eestis ka igapäevaselt noori treenimas näha?
Hetkel on minu elu siin, pere ja kolmeaastane poiss kasvab. Tütar plaanib nüüd aasta lõpus ka külla tulla. Igal aastal proovin kaks kuud Eestis olla.
Kui meenutad enda mängijakarjääri, siis millega Sa tagasi vaadates kõige rohkem rahul oled?
Neid hetki oleks võinud rohkem olla, aga arvan, et kõige kihvtim oli Ehitustööriistaga meistritiitli võitmine. See jäi kõige paremini meelde. Järgmise aasta tiitlivõit Kalev/Cramo nime all samuti. 2000-ndate algusest on veel meeles esimesed laagrid, kui oli varakult võimalus osaleda meeste koondise juures, Heino Enden oli treener. Kindlasti peaks mainima ka 2004. aasta hooaega Maarten van Genti all, kellelt õppisin palju. Need on kindlasti meeles.
See Ehitustööriista tiitel on ilmselt Eesti klubikorvpalli üks suurimaid üllatusi. Selline korralik tuhkatriinulugu. Mida Sa sellest mäletad ja kuidas te üldse suutsite suure üllatajana lõpuks Tartu pikali panna?
Ei oskagi öelda. Vaikselt hakkas lumepall veerema, võidud tulid ja süües kasvas isu, aga ega me ei rääkinud, et me nüüd võidame meistritiitli. Lihtsalt niimoodi oli ja lõpuks võitsime poolfinaali ja jõudsime finaali. Mäletan, et Andres Sõpra loputasime poolfinaalis kuivalt 3-0 (Naerab.). Võib-olla seisnes üllatus selles, et meil oli suhteliselt noor meeskond. See tuli kuidagi naturaalselt, et me lõpuks finaali saime. Olime kogu hooaja stabiilselt mänginud. Finaalis Tartu Rockiga käis ikka korralik andmine. Saku Suurhall oli paksult rahvast tais.

Aga läheme nüüd Hollandisse. Sa said proovida ära ka välismaal kõrgliigas mängimise, kuid pikalt Hollandisse püsima ei jäänud. Miks nii?
See oli tegelikult minu mängijakarjääri kõige suurem viga, et sealt ära tulin. Ega mul Hollandis halvasti ei läinud, esimene aasta Eestist väljas. Olin siis 21-aastane. Kõik oli okei ja minuga oldi rahul, aga kuna Ehitustööriistal hakkas hästi minema, siis mu isa (Allan Dorbek – toim.) helistas ja ütles, et tule tagasi ning võidame meistritiitli ära. Sain ka kõne Ivari (Valdmaa) käest, kes kutsus tagasi. Sealt see idee alguse sai. Kui ma oleks välismaal püsinud ja sinna tiirlema jäänud, siis oleks karjäär võib-olla teistmoodi läinud. Mõtled ikka, et pead rohkem saama, rohkem mängima ja rohkem punkte viskama. Kui keegi oleks mulle vastupidiselt soovitanud, et ära tule ja jää sinna, siis oleksin ehk jäänud. Lisaks oli mu endine partner lapseootel ja tal oli plaan Eestisse minna. Ta elas siis Luksemburgis ja mina Hollandis. See kindlasti andis veel kõige suurema tõuke.
Ühesõnaga tol hetkel vajasid sellist nõuandjat, kes ütleks natuke karmimalt?
Nojah. Kedagi, kes oleks öelnud, et kõik on korras ja kannata ära. Ma sain seal mängida kohalikus liigas ja ULEB Cupis 15-20 minutit. Mängisime veel Janar Taltsi ja Kölni RheinEnergie vastu. Kui oled noorena esimest aastat välismaal, siis kannata see aeg ära ja võib-olla tuleb sinu võimalus järgmisel või ülejärgmisel aastal. Peaasi, et sinna said ja püsima jääd. Me võitsime küll Ehitustööriistaga Eesti tiitli ja järgmisel aastal ka, aga karjääri poolest see mulle mitte midagi ei andnud.
Kui Sa vaatad treenerina ajas tagasi noort Erik Dorbekut, siis milline mängija Sa olid? Mis olid Sinu tugevused ning millega oleks pidanud rohkem tööd tegema?
Igasugu asju oleks võinud juurde teha. Suvekuudel oleks kindlasti pidanud targemini trenni tegema. Tol ajal ju väga palju informatsiooni ei liikunud. Nüüd on seda kindlasti rohkem ja võid ise kõik asjad läbi interneti endale selgeks teha. Ei saa öelda, et tol ajal poleks olnud informatsiooniajastu, aga siis oli infot siiski palju vähem. Aga milline mängija ma olin? Eks ma olin selline “kolm”-“neli”, kellele meeldis korvi all mängida ja läbi murda.
Kui me võrdleme Karl-Peetrit, Sind ja Martinit, siis Karl-Peetrit mäletatakse kui kolmesesnaiprit, Martin on kuulsust kogunud kaitsespetsialistina, aga Sina oled meeles kui universaal. Kas Sinu arvates on sellised iseloomustused pädevad?
Arvan, et Martin on väga hea mängujuht. Karl oli jah, selline catch & shoot viskaja. Minule meeldis korvi all ja korvist eemal mängida, aga vise oleks kindlasti võinud stabiilsem olla. Kusjuures, naljakas küll, aga viskega hakkasin alles Austraalias niisama natukene tegelema ja vise muutus kindlasti stabiilsemaks, kui see mul profikarjääri ajal oli. Minule meeldis igal pool mängida. Päris noorena olin enda meelest veel tagamängija, enne kui hakkasin kasvama. Austraalias mängisin muidugi rohkem „nelja“ peal, aga seda ei saa võrrelda. Siin olid kehad natuke väiksemad.
Mida Sa mäletad oma koondiseaegadest? Võtame siis nii erinevad noortekoondised kui ka meeste koondise.
Ütleme ausalt, et palju mäletada pole. Noortekoondistest olid Aivo Erkmaaga U16 ja U18 ning mängisime palju Venemaa koondisega sõpruskohtumisi, kus nende tulevased staarid koos olid. See on mul meeles. U20 koondises olid treeneriteks Tõnu Lust ja Paavo Russak. Saime euroopakatel kõigi käest päris suured saunad. Seal olid vist Taani, Venemaa ja Island. Sellest midagi erilist rääkida pole. Meestekoondises sain natuke Heino Endeni ajal olla ja hiljem Tiit Soku ajast on meeles ainult kuulsad „surmalaagrid“, kus joosti mõtestamatult metsaringe. Uskumatu, et sellist lollust sai tehtud meestekoondisega.

Kui palju Sa praegust Eesti koondist jälgid ja kuidas Sa selle koondise taset hindad? Kes lisaks Martinile Su lemmikud on?
Koondisemänge olen ikka proovinud vaadata, kas siis otse või kordusena. Mulle meeldib, kuidas koondis mängib ja mulle meeldivad noored mängijad, kes seal praegu on. Mängitakse kaasaegset korvpalli ja kindlasti teistsugust korvpalli, kui mängiti aastaid tagasi. Rünnakud on natuke agressiivsemad ja mäng on lahtisem. Koondise jälgimine on hea meelelahutus. Ühte kindlat lemmikmängijat mul pole.
Kas Sa nõustud sellega, et noored mehed on emotsionaalsemad kui Sinu generatsioon, kes rohkem vaikselt nohisedes oma tööd tegi?
Kas minu ajal just nohiseti…(Naerab.) Võib-olla…
See oli intrigeerimise mõttes nii öeldud…
Võib-olla on meeskonna kultuur teine, kuna peatreener on teine. Mis sa ise arvad?
Mulle tunduvad praegused mängijatüübid emotsionaalsemad. See on tänapäeval normaalsus. Kui vanasti kuskil näpud püsti viskasid, siis vaadati veidi imelikult.
Nüüd mängitakse ründavat korvpalli. Kunagi mängiti nii, et tehti 20 sekundit kindlasti ära ja alles siis visati peale. Nüüd visatakse kohe, kui on viskekoht.
Ma mõtlen seda ka, et kui paned mängu kolmandal minutil kolmese kotti, siis võid julgelt emotsiooniga näpud püsti ajada rahva rõõmuks.
Väga hulluks ei saa ka minna, kui sa kolmandal minutil kolmese sisse viskad. Pärast lõpuks saad 25 punktiga tappa (Muigab.). Eks sa pead tunnetama, millal seda teha.
Kui äge oli näha vend Martinit EM-finaalturniiril koosseisus ja mängimas?
Eks ma olen temaga rääkinud ja ta ütles, et see oli väga kihvt elamus, aga tema roll oli seal ikka suhteliselt väike. Tema panus oli suurem valikmängudes ja seal oli ta pildil. Pigem mängis ta hästi eelnevates mängudes. Saab öelda ka nii, et ta andis panuse ja tal oli arvestatav roll selles, et koondis üldse EM-ile sai. Martin on väga stabiilne mängija olnud.
Kas Sul on Eesti korvpallist või sellest ajast jäänud häid sõpru, kellega Sa vaatamata suurele distantsile igapäevaselt suhtled?
Kui elad nii kaugel, siis pole põhjust ühenduses olla. Sain kõigiga hästi läbi, aga kedagi välja tuua pole, kellega ühenduses olen. Eks mõned ikka kirjutavad, et kui suvel tuled, oii siis TEEME. Kui kohale jõuan, siis on vaikus (Naerab.).
Kas vanad korvpallifännid tunnevad Sind veel ära, kui Sa suvel Eestis käid?
Eestisse tulles olen ma üldjuhul linnast eemal. Tänaval eriti keegi vastu ei tule ja arvan, et Eesti korvpallimaastikul polnud ma kindlasti mingi suur nimi, keda tänava peal ära tuntakse.
Sa oled minu meelest liiga tagasihoidlik.
Aga see on tõsi. Minu karjäär oleks võinud pikem olla. Kas Sinu arvates peaks keegi mind tänava peal ära tundma?
Arvan, et korvpallifännid peaks küll.
Nüüd on juba uued nimed peal ja arvan, et Eesti korvpallis ma küll midagi väga suurt korda pole saatnud. Mõned meistritiitlid ja kõik.

Räägi palun veidi ka oma praegusest koolist, kus töötad?
Töötan Sydney Grammar Schoolis, mis on Austraalia üks vanemaid koole ja sellest koolist sai alguse ka Sydney ülikool. Väga suurte traditsioonidega keskkool, mis asub otse kesklinnas. Tegemist on selekteeriva akadeemilise erakooliga, kus aasta õppemakse on ligi 30 000 eurot. Kindlasti peaks ka mainima, et eksamitulemuste põhjal on Sydney Grammar School alati riigi esimeste seas. Tuntust on kogunud ka kooli muusikaprogramm, mida loetakse üheks maailma parimaks. Sellest koolist on tulnud peaministrid, tuntud poliitikud, advokaadid, arstid, insenerid jne.
Ühesõnaga nagu tasuline eliitkool?
Jah. Kõvasid sportlasi pole siit kahjuks tulnud, aga tänu sellele, et sporti investeeritakse palju raha, on kool võimeline teiste koolidega konkurentsis püsima.
Kas Austraalia koolisüsteemis on ka n-ö tavakoole, kui lapsevanematel sellist raha välja käia pole?
On ikka. Aga erakoole on väga palju ja erakoolid võistlevad omavahel ja tavakoolidel on omad konverentsid. Keskkoolide omavahelised andmised on siin päris vihased. Korvpall sarnaneb Ameerika ülikoolikorvpalliga, kus proovitakse värvata võimalikult häid talente. Näiteks meie kooli korvpallieelarve on umbes neli miljonit eurot. Esindusvõistkonnad ja U14 kasutavad InStatsi, Hudlit (erinevad abistavad arvutiprogrammid – toim.) ning kõiki mänge filmitakse. Siis kasutatakse ka GPS tracking‘ut, mis ütleb ära, mida treeningutel juurde panna või vähemaks võtta. Üks kord aastas tullakse kokku ja mängitakse keskkoolidevaheline korvpalliturniir, mis kannab nime Australian School Championships. Umbes 100 paremat kooli tuleb üle riigi kokku ja mängitakse March Madness’i stiilis turniir.

Kui lapsevanemad selle kõik kinni maksavad, siis miks mitte sellisel tasemel toimetada?
Päris huvitav, jah. Austraalia korvpall oli varem sellises seisus, et kõik suuremad sporditalendid läksid alguses Austraalia jalgpalli, kui sinna ei saanud, siis läksid kriketit mängima ja kui sinna ka ei saanud, alles siis kossu mängima. Nüüd on aeg muutunud ja head kujud lähevad juba otse korvpalli. Korvpall on siin kõvasti edasi läinud ja populaarsemaks saanud. Enam pole ainult Austraalia jalgpall ja ragbi.
NBA-s on ka ju suur hulk mehi ilma teinud.
Kusjuures see Centre of Excellence/AIS on enim NBA mängijaid tootnud organisatsioon maailmas. See on nüüd ühe katuse all NBA Akadeemiaga Canberras, kust on tulnud Josh Giddey ja paljud teised. Sinna, nagu rääkisin, võetakse parimad talendid üle riigi. Minu kodu lähedal just avati esimene NBA kool Austraalias. Siin tekib igasuguseid erinevaid organisatsioone, et korvpalli populariseerida. Kui rääkida veel võimalustest, siis Sydneys on igal pool sellised väikesed korvpallihallid, mis on 24/7 lahti. Sees on viskemasinad ja kuus-seitse korvi. Lähed ja paned kasvõi kell kolm öösel peale. Kohe kõrval on eraldi jõusaal ja lisateenusena saad endale palgata individuaaltreeneri või ÜKE treeneri. 3×3 korvpall on samuti väga populaarne. Austraalia High Perfomance’i programm korraldab treeneritele ka palju erinevaid kliinikuid, mida juhib sealne peatreener Peter Lonergan, kes on Austraalias väga hinnatud mees. Alati midagi toimub ning enamus asju on tasuta ja kättesaadav.




