BC Kalev/Cramo korvpallimeeskonna ajaloos on olnud mitmeid värvikaid peatreenereid, kuid kindlasti oli üheks meeldejäävamaks persooniks selles ametis serblane Veselin Matic, kes töötas Tallinna klubiga kahel hooajal aastatel 2006-08. Kuigi mõlemal aastal tuldi karikavõitjaks, siis Eesti meistriliigas jäädi mõlemal kevadel Tartu Ülikool/Rockile alla. Lisaks karikavõitudele jäid emotsionaalsele treenerile Eestist näppude vahele ka 2007. aastal saadud Eesti liiga parima treeneri auhind ning mõned väärt võidud eurosarjades, kui näiteks suudeti kodus üle mängida kreeklaste Panionis ja sakslaste Ludwigsburg ning võõrsil prantslaste praegune Euroliiga klubi Villeurbanne’i ASVEL.
Korvpall24 portaal võttis 62-aastase Maticiga ühendust, et meenutada pärast Eestist lahkumist Aasias ja Lähis-Idas toimetanud serblasega eksklusiivses intervjuus ca 15 aastat tagasi Eestis juhtunut. Saime Maticilt teada, et ta meenutab siiani Eestis elamist väga positiivsete emotsioonidega ning tal on ka Kalev/Cramo hooaegadest päris palju detaile meeles. Küsisime Maticilt ka seda, miks ta juba pikki aastaid just Aasias erinevates meie jaoks väga eksootilistes kohtades töötanud on ning kas sõjakolletele väga ligidal olles enda turvalisuse pärast muretsema ei pea.
Kui küsisime Maticilt, kas ta on pärast Eestist lahkumist ka meie korvpallil silma peal hoidnud, siis tunnistas serblane, et pole seda jõudnud teha. Aga huvi tundus kogenud treeneril olema suur, sest ühel hetkel võttis ta telefoniintervjuu üle ning hakkas hoopistükkis ise küsima teda huvitavate klubide ja treenerite käekäigu kohta. Kui saime kaaperdatud intervjuu ohjad taas enda kätte tagasi, küsisime Matici käest ka paljudele Eesti korvpallisõpradele südamele jäänud probleemi kohta, et Kalev/Cramo välistreenerid, sealhulgas ka tema, jätsid justkui meie noormängijad pingile istuma ning ei andnud neile piisavalt palju võimalusi. Matic selle küsimuse püstitusega nõus polnud ning selgitas üsna detailselt oma vaatenurka.
Veselin, Sa oled praegu India rahvuskoondise peatreener, varem oled juhendanud ka Süüria, Liibanoni, Liibüa ja Iraani koondiseid. Tundub, et Sulle meeldivad eksootilised paigad. Mis tõmbab Sind Aasiasse?
Pärast Kalev/Cramost lahkumist läksin ma Lähis-Idasse, läksin Liibanoni ja juhendasin seal üht klubi (Sagesse Sports Club – toim.). Kohe pärast aastavahetust lahkusin sealt Iraani rahvuskoondise etteotsa. Kohe samal aastal (2009 – toim.) olid meil Aasia meistrivõistlused ning võitsime Hiinas toimunud turniiri väga suure vahega. Ka kaks järgmist aastat veetsin Iraanis, kokku siis kolm aastat. Edasi läksin Liibüasse ning treenisin sealset parimat klubi (Al-Ahly – toim.) ja natuke ka rahvuskoondist. Sealt läksin tagasi Liibanoni koondise juurde, kellega Aasia meistrivõistlustel tulime viiendaks ja mängisime ka OM-kvalifikatsiooni. Järgmine peatuspaik Aasias oli mul Süüria, kus sõda oli selleks hetkeks peaaegu lõppenud ja olukord oli rahulik.
Kuidas oli võimalik töötada Süürias, kus on üle 10 aasta kestnud sõda? Kas turvalisusega probleeme ei tekkinud?
Sõda küll käis, aga mitte Damaskuse regioonis. Sain seal rahulikult töötada ning mängisime MM-kvalifikatsiooni, kus pääsesime teise ringi. Nüüd pärast Süüriat olen kolm ja pool aastat veetnud Indias, kus osalesime samuti MM-kvalifikatsioonimängudel ja Aasia meistrivõistlustel ning minu ülesanne on üles ehitada India uut korvpallipõlvkonda. Nüüd olen siis Indias rahvuskoondise peatreener.
Sa olid Kalev/Cramo peatreener aastatel 2006-08. Mis on Su eredamad mälestused sellest perioodist?
Olen väga õnnelik, et sain Eestis töötada. Mul oli pere kaasas ja väga rahul. Naine töötas Eestis ühes firmas ning poeg sisuliselt alustas korvpalliga Tiit Soku korvpallikoolis. Praegu on ta 25-aastane professionaalne korvpallur ja mängib Šveitsis. Mu tütar tegeles Tallinnas võimlemisega. Need olid kaks väga ilusat aastat minu ja mu perekonna jaoks. Arvan, et see oli ka Eesti jaoks üldiselt päris hea aeg. Eestis elu õitses korralikult. Kui korvpallist rääkida, siis mäletan hästi mängu Kiievis, kui pääsesime FIBA Eurocupis järgmisesse ringi. Järgmisel hooajal alustasime ULEB Cupi mänge kahe võiduga. Me alistasime kreeklaste Panioniose ja tegime väga hea mängu ASVEL-i vastu, kes on tugev Prantsusmaa klubi ja mängib nüüd Euroliigas. Samuti tegime häid mänge Kaunase Žalgirise, Vilniuse Rytase ja Tartu vastu, kui võitsime Eesti karika. Balti liiga pärast käisime pidevalt Lätis ja Leedus ning eurosarjade pärast reisisime mööda tervet Euroopat. Eestis oli rivaliteet Tartu Ülikooliga, kes oli tollal Martin Müürsepa toel meist veidi parem. Me küll üritasime, aga play-off‘i finaalseerias neid võita ei suutnud. Kuid eks see ongi sport ja ma saan sellest aru.
Kas on mõned Kalev/Cramo mängijad, kes on Sulle eriti eredalt meelde jäänud?
Üks on Travis Reed, kes on arvatavasti üks parimaid välismaalasi, kes kunagi Eesti liigas mänginud. Kahjuks sai ta oma teisel hooajal vigastada ega mänginud finaalseerias. Teine on Catalin Burlacu, kes läks pärast Itaaliasse ja mängis Euroliigas. Kristjan Kangur siirdus mõni aasta hiljem samuti Itaaliasse ja mängis ka Euroliigas. Siis oli veel Valmo Kriisa.

Mida Sa mäletad Kalev/Cramo taustajõudude kohta? Kas nende seas on keegi, kellega Sa siiamaani suhtled?
Kalev/Cramo klubi inimesi ei unusta ma kunagi, sest nad olid tõelised spordifännid. Toomas (Linamäe) ja Ivar Valdmaa armastasid korvpalli väga ja panustasid Eesti korvpalli kõvasti.
Kui palju Sa oled pärast Eestist lahkumist Kalev/Cramol ja Eesti korvpallil silma peal hoidnud?
Mul on hea meel, et Kalev/Cramo mängib endiselt eurosarjades ja on Eesti parim meeskond. Ma loodan, et kunagi, kui asjad normaliseeruvad, mängib Kalev jälle tippliigas nagu VTB Ühisliiga. Ma pole hiljem enam Eestisse sattunud, kuid olen kaks või kolm korda käinud Lätis, kus olen aidanud läbi viia Yubac treeninglaagreid. Samuti töötasin vahepeal FIBA-s instruktori ja skaudina ning külastasin Kaunast, kus sai Kalev/Cramo aegu meenutada. Tean, et Eesti korvpall ja rahvuskoondis on nende aastatega läbi teinud kõva arengu ja naaberriik Soome on muutunud veelgi paremaks. Kogu see piirkond on arenenud.
Sa ütlesid, et olid FIBA skaut. Keda Sa FIBA heaks skautisid?
See oli suvel, kui olin treeneritööst vaba. Ma olen FIBA instruktor. Kui toimuvad korvpalli U19 või U17 maailmameistrivõistlused, siis lähen sinna ja koostan aruandeid erinevate tiimide kohta. Aga seda ainult siis, kui mul on suvel vaba aega. Viimastel aastatel olen taas hõivatud olnud. Samuti korraldan erinevates riikides korvpallikliinikuid ja -seminare, kus jagan enda treenerikarjääri jooksul omandatud kogemusi…
(Siin võttis hea jutuga Veselin Matic intervjuu sujuvalt üle ning võttis ise intervjueerija rolli. Kuna dialoog oli huvitav, siis jätsime selle ka tekstina siia sisse alles – toim.)
Kas Eestis on lisaks Saku Suurhallile (nüüd Unibet Arena – toim.) mõni uus areen ehitatud?
Ei ole.
Kus Kalev praegu mängib?
Ikka Saku Suurhallis ja Kalevi spordihallis.
Kes Kalevit praegu juhendab?
Heiko Rannula. Eelmisel hooajal tuli ta Pärnu meeskonnaga Eesti meistriks ja siis liitus Kalev/Cramoga.
Kas Tiit Sokk juhendab ka mõnda meeskonda?
Mitte kõrgliiga tasemel.
Pärast mind sai Kalevi treeneriks esialgu Nenad Vucinic ja siis oli vist pikka aega tema?
See oli Alar Varrak, mitte Sokk.
Ahsoo. Ma mäletan, et ta oli Soku abitreener.
Jah. Nüüd on ta TalTechi ülikoolimeeskonna peatreener.
Selge. Mäletan, et seda meeskonda on juhendanud ka Aivar Kuusmaa, kellega olime koos Kalevis. Millega Kuusmaa praegu tegeleb?
Tema treenib nüüd noori mängijaid Audentese spordigümnaasiumis.
Kes on praegu Eesti rahvuskoondise peatreener?
Jukka Toijala.
Kas ta on eestlane?
Soomlane.
Kas Gert Kullamäe juhendab praegu ka kedagi?
Jah, ta on hetkel Pärnu meeskonna peatreener.
Ma tean, et ta juhendas pikalt Tartu meeskonda. Mis Tartuga juhtus, et nad enam tipus pole?
Tartu on tänavu suhteliselt hea, aga lihtsalt mitte piisavalt hea, et Kalev/Cramot võita.
Nüüd on siis vastupidi!
Kuidas Eesti majanduslik olukord hetkel on? Kas kõik on kontrolli all?
Hinnad on kõrged.
(Siinkohal suutsime intervjuu taas ümber keerata ning ise Maticilt küsimusi küsima hakata.)
Kas Sa mäletad Priit Lehismetsa? Ta on siiamaani Kalev/Cramo füsioterapeut. Nii tema kui ka mõned Kalev/Cramo mängijad on rääkinud Sinust värvikaid lugusid, mis ringlevad Eesti korvpallifolklooris siiamaani.
Hea meeskond vajab alati head füsioterapeuti. Füsioterapeuti austavad klubis kõik, nii mängijad kui ka treenerid. Mul on väga hea meel, kui saan sellise inimesega koos töötada, sest ma olen väga ambitsioonikas inimene ja tahan, et kõik oleks alati kõige paremas korras. Tean, et minuga polnud lihtne koos töötada. Ei olnud temal lihtne, ei olnud (Aivar) Kuusmaal ega Priit Venel pärast teda. Mul on klubi personali suhtes kõrged ootused. Füsioterapeut, kes teab ja armastab seda, mida ta teeb, on midagi väga erilist ja mul on hea meel, et sain temaga koos töötada. Kui Travis Reedi vigastus teisel hooajal kõrvale jätta, siis meil oli väga vähe vigastusi ja see oli suuresti ka tema (Lehismetsa – toim.) teene.
Sa ütlesid kunagi ühes intervjuus, et olid õnnelik, et Eestisse sattusid. Kas nüüd, aastaid hiljem, arvad endiselt samamoodi? Mis Sulle Eestis kõige rohkem meeldis ja mis ei meeldinud?
Mulle meeldis Tallinna vanalinn, mis on väga kaunis. Ka inimesed olid väga head. Ma olen väga tänulik Gerly Kostlale, kes mängis siis ka Eesti naiste koondises. Ma ei teadnud Eestisse tulles sellest riigist midagi. Pidin kõike kohapeal õppima ning ta aitas mind ja minu perekonda väga palju. Meil võis tekkida klubiga konflikte, sest võib-olla ma nõudsin liiga palju, aga see ei muutnud minu üldist arvamust klubisse ja selle inimestesse. Ühest küljest olin kurb, et minu lepingut ei uuendatud, aga teisalt treeneritöö ongi selline. Ma olen uhke, et Kalev/Cramo on üks paremaid klubisid Balti riikides. Leedus on pika ja kuulsa ajalooga Kaunase Žalgiris, aga Lätis vahetuvad klubid ja sponsorid väga tihti.
Sa olid üsna emotsionaalne peatreener. Kas see on aastatega kuidagi muutunud või näitad endiselt oma emotsioone mängude ajal välja?
Ma olen endiselt sama inimene. Need emotsioonid on midagi, mida sa pead oma meeskonnale edasi andma, sest kui sa oled emotsionaalne, siis on seda ka sinu meeskond. Räägitakse, et eestlased pole emotsionaalne rahvas, aga ma ei nõustu sellega. On küll ja nad näitavad seda ka välja. Minu puhul mängib rolli minu lõunamaine temperament ja see, et korvpall on minu elu. Tahan alati olla parim. Üritan alati anda endast 100% ja ootan sama ka klubilt, mängijatelt ja kohtunikelt. Kui näen, et nad ei tee seda, siis see mõjutab mind ja olen emotsionaalsem kui tavaliselt. Võib-olla on see vale, aga selline ma olen.
Mõned inimesed kritiseerisid Sind selle eest, et Sa ei andnud Kalev/Cramos Eesti noorema põlvkonna korvpalluritele piisavalt mänguminuteid. Kas see kriitika jõudis tol ajal ka Sinu kõrvu ja mida Sa sellest arvad?
Kui mäletad, siis tol ajal mängisid Eesti parimad mängijad Tartu eest. Seal olid (Martin) Müürsepp ja (Gert) Kullamäe, samuti too Gruusia mängujuht (Giorgi Tsintsadze). Tartu eestlased olid kõik vanemad ja kogenumad mängijad. Tanel Sokk oli noor ja tema mängis minu käe all palju. Siis tuli Kristjan Kangur Leverkusenist. Seal ta mänguaega ei saanud, aga siis tuli tagasi ja oli üks paremaid mängijaid Eestis. Siis oli veel Gregor Arbet, viskaja, kelle õde mängis ka korvpalli. Arbet mängis ka kogu aeg. Kõik need noorema põlvkonna korvpallurid said palju mänguaega. (Erik) Dorbek mänguaega ei saanud, aga tol ajal ei suutnud ta pakkuda seda, mida me vajasime. Eesti meistriliigas andsin ma kõigile võimaluse. Mäletad Joosep Toomet? Ma ootasin temalt liiga palju ja ta sai vigastada. Pärast läks ta Tehnikaülikooli Kuusmaa juurde. Ma taipasin juba oma esimesel aastal Kalevis, et Eesti mängijatele tuleb mänguaega anda ja seda ma ka tegin. Kõigile ei saanud anda, aga Sokk, Kangur ja Arbet said ning olid hiljem Eesti rahvuskoondise liidrid. (Rait) Keerles ja (Erik) Dorbek palju mänguaega ei saanud, kuid nad lihtsalt ei suutnud nõutud tasemel mängida. Samuti oli meil (Valmo) Kriisa, kes oli juba väga kogenud mängija ja kellel oli meeskonnas suur roll. Lisaks oli paar välismaalast, kes olid peaaegu alati väljakul. Kõigile lihtsalt ei jagu mänguaega. Järgmisel hooajal oli meil välismaalastega probleeme. (Travis) Reed sai vigastada ja me katsetasime mitmeid uusi välismängijaid, kes polnud piisavalt head. Eesti mängijad aga olid alati fookuses. Tean, et kui Eesti mängijad mängivad hästi, siis see on klubile hea, sest siis tuleb rohkem inimesi saali. Olen seda teinud kõigis klubides, mida kunagi juhendanud olen. Fookuses peavad alati olema kohalikud mängijad ja siis mõned välismaalased, kes annavad juurde kvaliteeti, millist kohapeal pole.
Eestis peetakse seda aega, kui Sina Kalev/Cramot juhendasid, üheks Eesti korvpalli kuldajastuks, kuna sellist rivaliteeti, nagu oli siis Kalev/Cramo ja Tartu Rocki vahel, pole Eesti korvpallimaastikul enam nähtud. Kui kiiresti Sina ja Kalevi välismängijad aru saite, et Kalevi ja Tartu vahelised kohtumised on midagi enamat kui üks tavaline korvpallimäng?
Tartu on ülikoolilinn ja seal on palju tudengeid, kes mänge vaatamas käivad. Kalev oli kuulus nimi juba nõukogude ajast, aga Cramo oli uus klubi. Meie fännibaas oli alles kujunemisjärgus ja klubi nägi selle kallal vaeva. Minu arvates valitses rivaliteet ka põlvkondade vahel. Tartus olid vanema põlvkonna mängijad nagu Kullamäe ja teisel pool oli uus klubi ja noorem põlvkond ehk Arbet, Sokk ja Kangur. Eurosarjas ja Balti liigas mängisime hästi ja mängudel käis palju rahvast. Arvan, et hooajal 2006/07 oli Kalev/Cramo Tartust veidi parem, aga finaalseerias meil Müürsepa ja Kullamäe vastu rohtu ei olnud. Ma austan Müürseppa väga. Ta oli omal ajal üks paremaid Euroopa korvpallureid, kelle sarnast pole Eestis rohkem olnud. Korvpall on mäng, kus loevad nimed. Tavaliselt jäävad lõpuks peale ikka tippmängijad, eriti pikkades play-off-seeriates.

Mida Sa arvad Serbia korvpalli olukorrast? Kas see, et teil on Nikola Jokic, tähendab, et Serbia on praegu ja hakkab ka edaspidi olema Euroopa korvpallitähtede suurimaid kasvulavasid?
Serbia ja varem Jugoslaavia korvpall, mis toetus Serbiale, on alati Euroopa ja maailma tipus olnud. Varem olid meil Vlade Divac ja Peja Stojakovic, nüüd on Nikola Jokic. Meil on alati mõni tippmängija NBA-s olnud. Sloveenia NBA staarid Luka Doncic ja Goran Dragic on tegelikult samuti Serbia juurtega, kuna nende isad on serblased. Meil on tugev korvpalliliiga ja tugevad klubid, kelle eelarved on küll piiratud, kuid kes suudavad võistelda ükskõik kellega. Serbia korvpall on hetkel väga heal tasemel ja loodan, et on seda ka tulevikus.
Kas Sa vaatasid viimast korvpalli EM-i ja Eesti koondise mänge? Mida Sa arvasid meie rahvusmeeskonnast?
Eesti koondise mänge ei vaadanud. Rohkem jälgin Euroopa liigasid. Vaatan Euroliigat ja NBA-d, samuti endiste Jugoslaavia riikide liigat ehk ABA liigat. Korvpallitreener peab seda tegema. Treener, kes oma teadmisi ei uuenda, ei ole hea treener.
Kui omavahel mängivad kaks Belgradi klubi Crvena Zvezda ja Partizan, siis kellele Sina kaasa elad (Veselin Matic on töötanud mõlemas klubis – toim.)?
Crvena Zvezda on minu klubi! Olen alati nende poolt. Mängisin nende noortesüsteemis ja pärast olin seal treener. Crvena Zvezdast läksin rahvuskoondise juurde ja sealt edasi välismaale, aga ma ei unustanud kunagi, kust ma pärit olen. Ma jään alati Crvena Zvezda toetajaks. Samuti olen rõõmus, kui näen mõnda eestlast kõrgemal tasemel võistlemas, sest nagu ma juba ütlesin, oli Eestis veedetud aeg minule väga meeldiv.
Kui professionaalne oli Sinu arvates Kalev/Cramo meeskond? Kas või kui palju ebaprofessionaalset käitumist Sina täheldasid? Sind mäletatakse kui väga nõudlikku treenerit. Mida Sa tegid, kui nägid, et mängija käitub ebaprofessionaalselt? Kas tänapäeval on sellega rohkem probleeme kui 2000-ndatel?
Ajad on muutunud ja noored inimesed ei ole enam nii huvitatud spordist. Mäletan, et minu ajal said Eesti spordiklubid riigilt iga lapse pealt preemiat. See oli väga positiivne. Aga selleks, et professionaalsust oleks rohkem, tuleb mängu armastada. Samuti on vaja võistkondi, kes teevad mängu atraktiivsemaks. Arvan, et Kalev on sellega tublisti hakkama saanud ja iga noor korvpallur Eestis tahab Kalevi eest mängida. See motiveerib neid professionaalsemalt tegutsema ja siis ühel päeval võib ka mõni välismaa tippklubi nende vastu huvi tunda. Profisportlaseks saamine on raske, aga kui sul on hea treener, toetav perekond ja suur soov ise paremaks saada, siis on see võimalik. Mäletan, kui minu poeg Tiit Soku korvpallikoolis käis. Seal osati noori hästi motiveerida ja teati, kuidas noortesse süstida armastust korvpalli vastu. Sokk oli suurepärane mängija, üks Eesti parimaid Müürsepa kõrval. See on väga hea, et ta oma teadmisi edasi andis. Ja mul on rõõm kuulda, et ka (Aivar) Kuusmaa juhendab noori. Ka tema oli suurepärane mängija ja treener. Mul on hea meel, et sellised mehed järgmist korvpallurite põlvkonda kasvatavad.
Kas Sa teadsid, et Kristjan Kangur mängib 40-aastasena Eestis endiselt kõrgliiga tasemel ja saab kõvasti mänguaega? Valmo Kriisa naasis eelmisel hooajal 47-aastasena samuti paariks kuuks kõrgliigasse. Mis on Sinu arvates sellise pika mängijakarjääri saladused?
Nad olid mõlemad väga erilised mängijad. Kriisal oli väga hea tööeetika. Ta andis endast igal treeningul 100 või lausa 150%. Ta oli alati jõusaalis ja tal oli tõelise sportlase eluviis. See tegi temast korvpalluri, kes suudab siiamaani mängida. Mis puutub Kristjan Kangurisse, siis teda nägin ma esimest korda Saksamaal, kui ta mängis Leverkusenis. Ta istus pingil, sest seal mängitati teda vale positsiooni peal. Kangurit mängitati sisemise mängijana “number nelja” kohal, aga ma ütlesin, et ta peaks mängima “kolme” peal. See motiveeris teda parandama oma viset. Kangur alustas korvpalli mängimist suhteliselt hilja. Kanguri oskused polnud kõige paremad, aga tema kehalised võimed olid uskumatud. Ta on haruldane atleet. Arvan, et ta mõistis Itaalias tipptasemel mängides, et ta peab oma kehasse investeerima. Siinkohal on hea näide LeBron James, kes investeerib igal aastal oma kehasse tohutuid summasid. Tal on eratreenerid, range toitumise kava, igasugused lisandid jne. See tagab pika mängijakarjääri ja ühtlasi toob see mind tagasi eelmise küsimuse juurde, mis puudutas professionaalsust. Professionaalsus tähendab seda, et kogu sinu elu peab kattuma sinu ametiga. Kui sa oled korvpallur, siis see peab valitsema ja juhtima sinu elu. Kuidas sa puhkad, kuidas sa sööd, kuidas sa magad, kõik. Kui sa seda kõike järgid, siis ootab sind pikk profikarjäär. Ma olen nende üle väga õnnelik. Kriisa oli samuti profimängija. Ta mängis Hollandis väga hästi ja aitas meil Reedi Kalevisse saada. Muidugi mängib rolli ka geneetiline pool. Näiteks Reedil oli probleeme luudega ja ta lõpetas oma mängijakarjääri suhteliselt varakult. Oskuste poolest oleks ta võinud mängida ka Euroliigas.
Sa oled aastate jooksul treeninud väga paljusid andekaid mängijaid, kuid kes nendest on Sinu arvates olnud kõige andekam ja miks?
Sellele küsimusele on raske vastata. Andekaid mängijaid on olnud igas meeskonnas. Näiteks Iraani koondises on Hamed Haddadi, kes on endine NBA mängija ja 36-aastasena mängib tugevas Hiina liigas. Haddadi oli üks parimaid. Mul on olnud kokkupuuteid ka Dirk Nowitzkiga. Samuti olen töötanud endise NBA mängija Željko Rebracaga. Ma aitasin tal jõuda sinna, kuhu ta lõpuks jõudis. Kuid kõige eredamalt on meelde jäänud Marcin Gortat, kes mängis NBA-s enam kui kümme aastat.
Kus klubis Sa Marcin Gortati treenisid?
Kölnis, Saksamaal. See oli enne seda, kui ma Eestisse tulin. Gortat mängis alguses üldse jalgpalli ja oli väravavaht. Korvpalli hakkas mängima alles 18-aastaselt, aga ta oli väga atleetlik. Tema isa oli poksija, kes võitis olümpiamängudel kaks pronksmedalit. Me tõime ta Kölni ja sealt edasi siirdus ta juba NBA-sse. Praeguseks on ta oma karjääri lõpetanud, aga omal ajal sõlmis ta Washington Wizardsiga viie aasta pikkuse lepingu, mille väärtuseks oli 60 miljonit dollarit.




