Kõikidest võõrleegionäridest, kes viimasel kahel kümnendil Eesti korvpalliplatsidel on figureerinud, võib Senegali passiga Bamba Falli kindlasti lugeda üheks meeldejäävaimaks kujuks. Kolme aasta jooksul Kalev/Cramo fännide südamesse pugenud 215-sentimeetrine keskmängija Maarjamaa teekond lõppes küll juba kuus aastat tagasi, ent peagi 39. eluaastat tervitav Fall meenutab siinseid hooaegu ja meeskonnakaaslasi äärmiselt soojalt. Eestist lahkumise järel Hispaaniasse suundunud mängumees jagas eksklusiivses intervjuus Korvpall24.ee portaalile nostalgilisi episoode enda pikast ja värvikast korvpallikarjäärist.
Viimasel kahel hooajal Hispaania esiliigas Albacete Basketi ridadesse kuulunud Fall kogus sel hooajal 26 mängu ja keskmiselt 19 minutiga 7,2 punkti, 5,2 lauapalli ja 1,3 blokki, tabades väljakult viskeid 60%-lise kindlusega. Hispaania ja ilmselt kogu karjääri parim hooaeg leidis aset aastatel 2019/20, kui Alicante särgis läksid kirja ligi 29 minutiga 14 punkti, 8,6 lauapalli ja 2,3 viskeblokeeringut.
Alustuseks kirjeldas Fall lähemalt Hispaania eluolu, andis ülevaate sealsest liigatasemest ning enda kui veterani rollist noormängijate kõrval. Seejärel kerisime ajaratast rohkem kui kümnendi võrra tagasi ning saime teada, kuidas ristusid teed Kalev/Cramoga, millise emotsiooniga meenutab ta toonast peatreenerit Aivar Kuusmaad ning eredamaid meeskonnakaaslasi. Muuhulgas tuli juttu “väikesest” Kalevist ootamatu lahkumise tagamaadest, Tallinna igatsusest ning Eesti kodakondsuse ümber käinud arutelust. Lõpetuseks avaldas Fall, millise A-klassi NBA supertähega mängis ta koos keskkoolis, kes on tema lemmiktreener ja -mängija ning kuidas tundis ta end Genka muusikavideos üles astudes.
Bamba, räägi palun alustuseks, missuguses riigis sa hetkel resideerud?
Ma elan ja mängin juba viimased viis aastat Hispaanias.
Ütlesid mulle, et lõpetasid äsja korvpallialase laagri lastega. Kas see on ettevalmistus tulevaseks treenerikarjääriks?
Ei, see ei tähenda tingimata, et hakkan tulevikus treeneriks, sest olen korvpalli pikalt mänginud ning vahel mõtlen, et elus on ka midagi muud peale korvpalli. Hispaanias on see kombeks, et enamikus klubides käivad korvpallurid lastega rääkimas ning korvpalli tutvustamas ning nendega veidi trenni tegemas. Hetkel on hooaeg lõppenud, seega on niisugusteks tegevusteks rohkem aega. Mõtlesin, et seni, kuni olen siin, aitan neid. Laagris osalesid lapsed vanuses 7-16 eluaastat.
Mis on lastega töötades Sinu jaoks suurim väljakutse?
Mulle meeldib töö lastega, neil on alati palju küsimusi ja sa pead suutma neile vastata. Suurim väljakutse on hoida laste tähelepanu ning keskendumist.
Oled viimastel aastatel mänginud Hispaania esiliigas. Kuidas Hispaaniani jõudsid ning milline on sealse korvpalli tase?
Mõtlesin pärast teistkordset Eestist lahkumist, et lõpetan karjääri, sest ma ei tahtnud kodust kaugel olla. Agent ütles selle peale, et okei, räägime kuu aja pärast uuesti, seni võta rahulikumalt. Kui siis otsustad, et tahad lõpetada, siis lõpeta. Läks see kuu mööda ja ta helistas ning ma ütlesin talle, et võiks jätkata, aga tahaks mängida stabiilses kohas ja heas keskkonnas. Et kui ma veel mängin, siis see peaks olema lõbus ning mitte tunduma nagu töö. Ta küsis selle peale, et kuidas ma Hispaaniasse suhtun. Mul oli kunagi Hispaaniast pakkumine, aga siis ma seda vastu ei võtnud. Mõtlesin, et Hispaania on kõigest nelja lennutunni kaugusel kodust ja otsustasin pakkumise vastu võtta ning sellest tuli üks minu karjääri ägedamaid hooaegu. Tase on siin väga kõrge. Arvan, et ACB liiga on maailma paremuselt teine korvpalliliiga ning kuna Hispaania on tugeva korvpallikultuuriga riik, siis on ka esiliiga tase väga tugev. Siin on palju mängijaid, kes on mänginud Euroliigas ja mujal kõrgel tasemel. Võib küll mõelda, et see on riigi teine liigatase, aga ma olin siia mängima tulles tasemest tõeliselt šokeeritud. Esimene hooaeg mul kohe õnnestus ja jäin siia kauemaks. Mul on mitu korda jäänud üsna napilt ACB-sse tõusmisest puudu, palju on selles osas halba õnne olnud. Aga mulle meeldib protsess, meeldib olla koos 22-23-aastaste korvpalluritega, sest mõnel päeval tunnen end noorena just tänu sellele, et olen nendega koos. Kuigi ma enamasti ei saa aru, millest nad räägivad, kuna ajastud on muutunud ja mina olen täna see veteran.
Sa siis ei tunne ennast Instagrami ja TikToki generatsiooni kuuluvana?
(Naerab.) TikToki mul pole ja ütlen ausalt, et mul pole aimugi, kuidas see üldse töötab. Instagram mul on, aga ega ma sellest ka palju ei tea, lihtsalt aeg-ajalt vaatan ringi, mis toimub. Aga oleme ausad, ma ei suuda selles osas noorema generatsiooniga kindlasti kaasas püsida. Mina elan ikka veel minevikus. Aga mis puudutab noorte meeste korvpallioskusi, siis need on ka palju muutunud. Eriti just ründemängu osas. Kõik suured mehed oskavad visata ja põrgatada. Vanasti ei pidanud seda oskama ning minusuguse pika ülesanded olid panna katteid, roll‘ida korvi alla, võtta lauapalle ja blokeerida viskeid. Mäng on muutunud… minu meelest seeläbi ka veidi pehmemaks.
Millist korvpalli Hispaania esiliigas harrastatakse?
Hispaania esiliigas pannakse samuti palju rõhku kolmestele ja mängitakse palju small ball‘i. See tähendab, et pean tihti katma endast lühemaid, sest treenerid on piisavalt targad ja otsivad kogu aeg ebavõrdseid vahetusi. Mul on tulnud pidevalt uute asjadega kohaneda ning see pole olnud kerge. Pärast kümmet aastat ühe stiiliga harjumist pole lihtne ennast muuta. Kõige lõbusam asi tänapäeva korvpallis on see, et kõigil on iga päev võimalik õppida midagi uut.
Sa oled hetkel 38-aastane. Kui kaua kavatsed tipptasemel jätkata?
Hetkel võtan ühe aasta korraga. Aga just rääkisin ühe sõbraga ja ütlesin, et mängin kuni 40. eluaastani. Ma suudaksin seda, aga ma ei tea, kas ma tahan. Minu jaoks on oluline, kuidas ma ennast hooaja lõppedes tunnen. Kui on tunne, et võiks ühe hooaja veel panna, siis seda ma ka teen. Ma tegelikult hooaja sees mõtlesin, et tõmban tänavusega karjäärile joone alla, kuna mul oli probleeme jalavigastusega. Mulle tehti igaks mänguks valuvaigistavaid süste ning see oli korralik piin. Kuna meil jäi napilt kõrgliigasse tõusust puudu, siis jäi natuke lõpetamata töö maitse suhu. Olen oma agendiga pidevalt ühenduses ning tunne on, et vist teen ühe aasta veel. Praeguses eluetapis pean vaatama konkreetset pakkumist. Kui ma mugavalt ennast ei tunne, siis ma seda vastu ei võta. Paar aastat tagasi ütles treener mulle pärast tiimi juurde jõudmist, et kui sa ei suuda korvpalli mängimist nautida, siis palun mine koju. Alguses olin šokeeritud ja see tundus üsna ülbe ja terav ütlemine, aga hiljem sain aru, mida ta mõtles. Kui ma ei suuda korvpalli nautida, siis pole tõesti mõtet mängida.
Kas mäletad, kuidas jõudis Sinuni BC Kalev/Cramo pakkumine või mismoodi asjaolud Su üldsegi Eestisse tõid?
Ma alustasin oma profikarjääri Iisraelis, aga seal ei tulnud asjad välja. Mu esimeseks tiimiks oli Afula Hapoel. Ma olin värskelt ülikoolist tulnud ning mul polnud aimugi, mida profikorvpalluriks olemine tähendab. Mul olid ägedad meeskonnakaaslased, aga seal polnud häid veterane. Esmakordselt Euroopasse tulles oleks aga väga vaja kogenud mängijaid, kes paneksid su korra istuma ja räägiksid, et tee neid asju nii ja teisi naa. Lõpuks asjad ei sujunudki, kuna ma ei saanud aru, mida minult tahetakse. Olin sisuliselt juba teel lennujaama, kui mulle helistati tegelikult isegi paremast meeskonnast, Giboa Galilist. Sealt aga lasti mind päris treeninglaagri viimasel päeval minema. Proovisin siis veel ühe tiimi juures (Lev Hasharon Hapoel – toim.), aga sain vigastada ja mu hüppeliiges oli päris halvas seisus. Mulle küll pakuti ravi, aga jalg paremaks ei läinud. Mõnes tiimis ongi nii, et sulle makstakse mängimise eest ning neid ei huvita, kuidas sa ennast tunned, pead ikka mängima. Sealt läksin koju ja polnud üldse enam kindel, kas tahan karjääri jätkata. Aga mängisin ühe hooaja G Liigas (Main Red Claws – toim.) ning siis tuli pakkumine Eestist. Ma ei teadnud tol hetkel Eestist mitte midagi, aga mulle sobis, et see oli kodust võimalikult kaugel, kuna tahtsin rahulikult anda endale veel ühe võimaluse, et kas profikorvpall on minu jaoks või mitte. Tulin Kalev/Cramosse ning see oli minu jaoks ideaalne koht.
Palun meenuta eredamaid hetki oma kolmeaastasest Kalev/Cramo perioodist.
Esimestel kuudel ma eriti ei mänginud. Treeneriks oli siis Aivar Kuusmaa ja ma armastan teda tänase päevani. Ta õpetas mulle hindamatu õppetunni, et oma tahtmise saamiseks tuleb kõvasti tööd teha. Ta ei poputanud mind ning kuigi ma mängida väga ei saanud, siis tööd tegin kõvasti. Ja kui hetk oli õige, siis Aivar andis mulle võimaluse. Olen selle eest väga tänulik, sest neil oli võimalus mind koju saata, kuna ma olin välismängija, kes eriti platsile ei saanud. Armastan Aivarit senini, aga tegemist on ühe päris karmi mehega (Muheleb.). Ta võis su peale karjuda, aga ta alati hoolis. Olen ülimalt tänulik kogu Kalev/Cramo toonasele organisatsioonile. Mis puudutab eredamaid mälestusi, siis selleks on minu esimene finaalseeria Tartu vastu. Mäletan, et nad mängisid vanas saalis ning see kõik oli väga vali. Olin väga närvis. Mul läks kogu aur närvis olemise peale (Naerab.). Mäletan Vallo Allingut, kes oli nii hullumeelselt tugev. Ma olin temast palju pikem, aga iga kord, kui Vallo palli sai, siis ta läks minust läbi ja ma pärast üle keha valutasin. Lisaks meenuvad Kristo Saage, Marek Doronin ning mitmed teised. Nad olid kõik head mängijad, aga kui nad mängisid meie tiimi vastu, olid nad väga tüütud (Naerab.). Samuti ei saa unustada esimest meistritiitlit, kuna see oli minu profikarjääri esimene. Kõik ülejäänud olid ka lahedad, aga esimene on ikkagi eriline tunne. Veel meenuvad mulle mõned head võidud VTB Ühisliigas, näiteks Ukraina klubi BC Donetski vastu, kus mängisid Darius Songaila, D’or Fischer ja Doron Perkins. Frank (Elegar) oli vigastatud ja ei mänginud ning ma mõtlesin, et ilma temata meil pole mingit võimalust. Donetskil olid väga kõvad pikad ja meil oli lisaks mulle veel Toomas Raadik. Seda võitu mäletan ma hästi (Kalev/Cramo võitis koduplatsil 61:60 – toim.). Mälestusi on palju, aga nii kaua mängides unustad palju asju ära. Vahel ma näen Youtube’ist mingeid momente ja mõtlen, et oih, selline mäng on ka olnud.

Kes eestlastest ning välismaalastest on sinu jaoks eredamad isiksused Kalevis?
Oi neid on palju. Näiteks Armands Škele, kes oli väga äge kutt, tema puhul olen korduvalt vaadanud Youtube’is seda imeviset Rakvere Tarva vastu ja siiani see toob mulle kananaha ihule, kuna ma ei saa aru, kuidas ta selle sisse suutis visata. Rakvere oli tol aastal väga hea, neil oli Juris Umbraško, Reinar Hallik ning Läti tsenter, kelle nimi mul hetkel ei meenu (Kaspars Cipruss – toim.). Gregor Arbetit mäletan väga hea sõnaga, Gert Dorbekut samuti. Ta mängis alati väga kõvasti ning meelitas vigu hästi välja. Pavel Uljanko oli vaikne, aga õppis minuga väga hästi kokku mängima. Ta tegi minu jaoks mängu nii palju lihtsamaks, kuna kogu vastaste tähelepanu läks temale ja mina jäin pidevalt vabaks. Tanel Sokk on meeles ja Marko Riis muidugi oma pealtpanekutega. Ta oli nii hullumeelselt atleetlik. Reimo Tammega mängisin hiljem ka Tallinna Kalevis koos – karmi mängustiiliga töömees. Kaido Saks kindlasti ja Joosep Toome, kes oli just põhioskuste poolest väga osav, aga tuli tol hetkel just vigastusest tagasi. Võin selliselt kõik oma tiimikaaslased ette lugeda (Naerab.).
Kaido Saks alles nüüd tänavuse hooaja lõpus tõmbas oma karjäärile joone alla.
Tõsi? Ta on püsinud väga heas füüsilises vormis. Pean teda siis ilusa karjääri lõpetamise puhul õnnitlema (Muigab.). Ta on vist 38-aastane? Me oleme ikka vanad (Naerab.). Aga see on suur õnnistus, kui saab nii kaua mängida. Aga meeskonnakaaslastega jätkates, siis meenuvad loomulikult Curtis Millage, Ty Abbott ja Frank Elegar muidugi. Sa ei saa olla kõigiga hea sõber, aga mul on kuidagi õnnestunud nii, et kõigi meeskonnakaaslastega on mingid mälestused ja on saanud suhelda. Toomas Raadik on ka minu inimene, ma isegi olen temaga siin vahepeal suhelnud. Loomulikult mäletan ka Martin Müürseppa, kes mulle alati väga häid näpunäiteid jagas ning tema on alati samuti minu inimene olnud. Tema on ka põhjus, miks ma hiljem Tallinna Kalevisse tagasi tulin.
Missugused on mälestused seoses VTB seiklustega Venemaa avarustes?
Reisimine Venemaal on kõige kurnavam ning raskem asi üldse. Kui läksime ükskõik kuhu Venemaal, siis alati läbi Moskva ning võisime seetõttu mõnikord tunde ja tunde lennujaamas istuda. Miskipärast alati turvakontrollist läbi minnes pöörati mulle erilist tähelepanu. Kogu meeskond oli juba läbi ning pidi ootama, kuni minu passi uuriti ja puuriti. See võttis meeletult energiat ning jätkulennule jõudes olin ma alati nagu surnud. Mulle meenub ka lugu, kui olime Astanas mängul, ilm oli väga-väga külm, aga ma tegin akna korraks lahti. Olime Armands Škelega toanaabrid ning unustasime sööma minnes akna lahti. Tuppa saabudes ootas meid šokk, tuba oli kohutavalt külm. Temperatuur oli kõvasti alla nulli. Ma enam täpselt ei mäleta, aga sügavas miinuses (Naerab.). Venemaalt on palju lugusid rääkida, aga Moskvas oli kõige hullem liiklus. Meeletud ummikud. Tund aega ummikus seista oli täiesti tavaline. Mu lemmiklinnad olid Venemaal Kaasan ja Peterburi. Palju mälestusi, aga vanusega olen palju juba ka unustanud (Muigab.).
Kas oled hiljem oma Eesti-aegsete tiimikaaslastega suhelnud ning millest rääkisite?
Toomas Raadikuga räägin päris palju. Janar Taltsiga rääkisin hiljuti. Temaga mängisin Tallinna Kalevis koos. Soovisin talle sünnipäeva puhul õnne ning ütlesin, et ta on vanaks jäänud. Kahjuks ma ei saa jagada, mida ta selle peale vastas (Naerab.). Ma mängisin Hispaanias Palencia klubis koos Tomaš Pavelkaga ja mina soovitasin tal mõned aastad tagasi Tartu pakkumise vastu võtta, sest Janar oli korvialune mängija ning oskab pikkadele nõu anda. Samuti ütlesin Pavelkale, et võid Taltsi poole alati korvpallialastes küsimustes pöörduda, sest ta oli ise hea mängija ja teab neid asju. Gert Dorbekuga rääkisin ka mõni aeg tagasi ning uurisin, kuidas tal läheb.
Gert Dorbekust rääkides, siis ta oli tuntud ründevigade välja meelitajana. Miks tal Sinu hinnangul see nii hästi välja tuli?
Ta oli väga füüsiline mängija ning väga tugev. Ta oli tark ning ei kartnud füüsilist kontakti. Ta meeldis mulle seepärast, et temaga oli alati hea igas mängus lahingusse minna. Eks ta kavalusega neid vigu välja võttis, aga ta oli päris karm kutt. Ta on üks nendest mängijatest, kellega sa väga tahad ühes tiimis olla, aga kelle vastu mängimist sa vihkad, sest ta ei öelnud kunagi kontaktist ära. Aga jah, tahaksin oma endiste meeskonnakaaslastega suhtluses parem olla, et kasvõi uurida, kuidas neil läheb. Eelmisel kuul sain teada, et mu üks kolledžiaegne sõber lahkus siit ilmast. Lubasime üksteisele pidevalt, et lähen suvel külla, aga ei jõudnudki lõpuks selleni. Tundsin end väga halvasti ning sain aru, et elu on liiga lühike.
Sina ja Frank Elegar moodustasite Kalevis võimsa lauavõitlejate duo. Palun meenuta, milline mängija Frank sinu silmade läbi oli.
Frank oli üks kõige tugevamaid tööloomi, kellega olen koos mänginud. Kõik, mis ta lõpuks saavutas, polnud üllatus, kuna nägin, kui palju ta tegi lisatööd nii jõusaalis kui ka korvpalliplatsil. Kõrvalt oli näha, kui palju tööd ta enda arengusse sisse pani.
Kalev/Cramo kapten Martin Dorbek on mänginud samas klubis viimased 11 hooaega järjest. Kas Sa oled niisugust lojaalsust varem kohanud ning kuidas sellesse suhtud?
Ei, ma pole sellist lojaalsust varem kohanud, see on tõeliselt hämmastav. Paljude mängijate karjäär ei kesta isegi üle viie aasta, aga tema on 11 hooaega samas klubis. Aga ega see mind väga ei üllata, sest Martin on kogu aeg olnud korralik inimene ja väga hea liider. Loodan, et ta punnitab 15 järjestikust hooaega Kalev/Cramos ära (Naerab.). Igas tiimis peaks olema selline mängija, kellele noored saavad alt üles vaadata.
Kas Sa mäletad füsioterapeut Priit Lehismetsa?
Priit on üks lõbusamaid tüüpe, keda ma tean. Ta oli üks nendest inimestest, kes on kogu aeg naljakad. Iga asi, mis ta tegi, oli naljakas. Isegi kui ta ei tahtnud nalja teha, ikka oli naljakas. Ta oli väga töökas ja ise alati füüsiliselt väga heas vormis. Tegeles toona kõvasti triatloniga. Mäletan, et ma ehmatasin ükskord Priidu poega, kes siis oli päris väike. Ma kõndisin varjust välja ning tema mängis füsiopalliga. Ta vaatas üles, nägi mind ja hakkas täiest kõrist karjuma (Naerab.). Tundsin ennast nii halvasti, aga pärast mängisime koos füsiopalliga ja kõik oli korras.
Kui mängisid Eestis, arutasid korvpallifännid aktiivselt, et Sulle võiks kodakondsuse anda. Palun ütle, kuivõrd realistlikuks ise pidasid Eesti kodakondsuse saamist, arvestades, et oleksid pidanud selleks Senegali kodakondsusest loobuma?
Ma olen väga tänulik, et selle üle üldse arutati. Meenutame, et mu esimene katsetus profikorvpallurina (Iisraelis) oli läbikukkumine ning ma oleks peaaegu siis lõpetanud. Eestisse tulnuna jõudes nii kaugele, et arutatakse sulle kodakondsuse andmist, see tegi mind väga rõõmsaks. See oli minu jaoks tõestus, et ma teen midagi õigesti. Aga sellest, et ma peaksin oma senisest kodakondsusest loobuma, sain ma alles hiljem teada.
Kas oled viimasel ajal Eesti koondise käekäigul silma peal hoidnud?
Olen jälginud tulemusi ja ütlen ausalt, et ajal, mil ma siin mängisin, ma poleks uskunud, et teie korvpall nii kaugele jõuab. Areng on olnud väga suur ja talendikaid eestlasi on nüüd igas maailma nurgas mängimas. Mäletan Kristian Kullamäed väga väikese poisina isa kõrval saalis toimetamas ning kui ma Hispaaniasse tulin, siis mängisin oma teise mängu Real Canoe võistkonna vastu, kus oli ka Kullamäe. Sel hetkel sain aru, kui palju aeg on edasi läinud. Samuti tean, et teil on olemas tugev korvialune liider Maik-Kalev Kotsari näol. Ta jäi mulle silma South Carolina ülikoolis mängides. Eesti koondis on saanud viimastel aegadel väga häid võite ja on näha, et järjest uusi talente tuleb peale. Seda arengut on olnud hämmastav näha.
Kas Sa igatsed midagi Eestist?
Ma igatsen Tallinna linna, siinseid inimesi ning fänne. Kui ma Senegalist lahkusin, siis sai minu teiseks koduks Dallase linn. Olin seal pikalt ning sain kogu linnaga hästi tuttavaks ning mul tekkisid ka sõbrad. Tallinnas juhtus sama, sest kolm aastat ühes võistkonnas mängides harjub linnaga, tutvub fännidega ning saab uusi sõpru. Siis edasi liikudes tuleb uues kohas justkui jälle otsast alustada. Ma olen Kalev/Cramo tulemustel ikkagi enam-vähem silma peal hoidnud. Kuigi ilmselt peaksin ka seda rohkem ja paremini tegema.
Kas Sa oled pärast Eestist lahkumist Eestist külastanud või plaanid seda tulevikus teha?
Kahjuks pole jõudnud, kuigi mul on see plaan olnud küll. Aga muutun suvel kas pisut laisaks või leian end midagi muud tegemast. Luban, et sellel või järgmisel suvel tulen. Mul on siin palju häid sõpru, kes ootavad, et ma külla tuleks.
Kuidas on korvpall Sinu arvates viimase 10-15 aasta jooksul muutunud?
Noorkorvpallurite oskused on pidevalt edasi läinud ning see protsess jätkub pidevalt. Tänapäeva laste füüsis on ilmselt nõrgem, kuid samas teised oskused on arenenud, sest kõik on kättesaadav interneti vahendusel. Kõik on kinni tahtmises. Kes tahab paremaks saada, sellel pole ühtegi takistust või vabandust. Samas tunnetan, et minu tüüpi mängijad hakkavad välja surema, sest mäng on läinud üsna kolmeste põhiseks. See omakorda paneb minusugused mängijad raskesse seisu, sest pean katma endast lühemaid mängijaid. Mulle ei meeldi, et mäng on natuke ühekülgne, keskpositsiooni visete osakaal on minu hinnangul vähenenud või näiteks NBA-s kohati täitsa kadunud. Aga kui sa ikkagi kõvasti vaeva näed ja su keskpositsiooni visete tabavus on 60-70%, siis ei ole treeneril mingit põhjust keelata sul viskamast. Kui mängijal pole viset ning põrgatusoskust, siis pole sul tänapäeva korvpallis midagi teha. Samas, kui vaatame mängijatüüpe nagu näiteks Joel Embiid, siis nemad on andnud ka suurematele meestele lootust. Tõsi, nad on küll kolmesejoone tagant ohtlikud, kuid olen märganud, et kui seis muutub kriitiliseks, eelistatakse siiski minna korvi alla.
Miks pidid Tallinna Kalevi perioodil Eestist lahkuma?
Selles olukorras sekkusid Eesti Vabariigi seadused. Nimelt sai Eestis vist täis võõrtööjõu kvoot või midagi sellist. Me vist jäime esialgse taotlusega veidi hiljaks. Kalle Klandorf ning Sten Erik Jantson küll andsid endast parima, kuid me ei saanud erandit. Mul ei ole tollest ajast halbu tundeid, kuna seadus on seadus ja kes olen mina, et mulle peaks mingit erikohtlemist kohandama. Seadused kehtivad kõigile ühtemoodi. Võtsin seda mõttega, et kõik asjad juhtuvad mingi põhjusega. Olin tänulik, et mulle võimalus anti, aga pidin Eestist lahkuma.

Kes on parimad korvpallurid, kellega oled väljakut jaganud ning miks just nemad?
Keskkoolis mängisin koos Kevin Durantiga. Pean teda esimesena nimetama, kuna ta on üldse üks paremaid mehi, kes kunagi korvpalli mänginud. Me oleme umbes sama pikad, aga ta on nii meeletult osav. Vise, põrgatus ja kõik muud elemendid on tal väga kõrgel tasemel. Teine mees oli Rajon Rondo, kes on parim mängujuht, keda ma eales näinud olen. Ta oli suurte kätega ning mõistis suurepäraselt sööta. Huvitav oli, et keskkoolis oli ta ka väga hea kaugviskaja. Ma ei saanud aru, miks tal NBA-s vise enam nii hästi ei kukkunud. Siiski, kõik teadsid, et ta pole viskaja, kuid ta leidis alati moodused, kuidas ise skoori teha või teistele kohad kätte mängida.
Kui palju Sa vabal ajal korvpalli vaatad ning milliseid liigasid jälgida eelistad ning miks?
Ütlen ausalt, et sel aastal pole ma väga Euroliigat ega tegelikult üldse korvpalli vaadanud. ACB-d üritan vaadata, kuna seal mängivad mul mõningad sõbrad. NBA-d vaatan aeg-ajalt, aga minu puhul oleneb, missugune hooaja faas parasjagu käimas on.
Kui peaksid valima ühe, kas Euroliiga või NBA, siis kumba eelistaksid ja miks?
Kui peaksin iga päev ühte neist liigadest jälgima, siis valiksin Euroliiga. NBA puhul vaatan rohkem play-off‘e, sest see on maailma parim liiga, me kõik teame seda. Samas NBA-s on põhihooajal 82 mängu ning seetõttu on arusaadav, et mängijate vorm ning keskendumine pole kogu aeg tipus. Euroliigas on mänge vähem, seega on iga mängu kaal suurem, mistõttu on siin võitluslikkust palju rohkem. Euroliigas näeb tõelist korvpalli, vähem üks-üks olukordi, rohkem taktikat ning treenerite rolli. Euroliigat on äge vaadata.
Kes on sinu lemmik treener Euroliigas ning miks?
Mulle meeldib Partizani peatreener Željko Obradovic, sest ta on ülimalt karm, aga on näha, et mängijad austavad teda. Ta võib mängijate peale karjuda ning teravalt öelda ja teha mida tahes, aga kõik mängijad saavad aru, et see pole isiklik ja on vajalik tulemuse saavutamiseks. NBA-s oleks selline karjumine võimatu. Euroliiga on tervikuna rohkem treenerite liiga, seal on võrreldes NBA-ga treenerite roll suurem. NBA-s on esikohal mängijate huvid, mulle tundub, et Euroliigas on esikohal võistkondlikud huvid ja treenerite juhtnööride täitmine. Treeneri roll on minu meelest ülimalt oluline. Keegi peab õpetama mängijatele vastutuse võtmist.
Kes on tegevmängijatest Sinu lemmikmängijad ja miks Sa just neid fännad?
Olen Nikola Jokici suur fänn. Ta on uskumatult tark mängija. Ta pole atleetlik, aga suudab ikka asjad sellisel tasemel ära teha. Tema väljakunägemine ja mängulugemine on hämmastavad. Ma ei saa aru, kuidas ta seda teeb ja neid olukordi näeb. Ta mängib nagu arvuti. Tema petetest pole võimalik aru saada ning kaitsemängijana võib teda kattes päris hulluks minna. Loomulikult meeldib mulle vaadata Kevin Duranti, kes on ülimalt efektiivne ja pääseb alati enda soovitud kohast viskele. Ma vaatan heade skooritegijate puhul alati ka viskeprotsenti. Sa võid küll visata 35 punkti, aga kui teed seda 30-protsendilise tabavusega, siis see pole eriti märkimisväärne. Uuematest mängijatest meeldib mulle Anthony Edwards.
Sa oled osaline Genka muusikavideos “Meie mäng”. Millised olid esimesed mõtted, kui said teada, et säärane mõte on plaanis? Kuivõrd oluline on Sinu jaoks, et oled suutnud end mängida eestlaste südamesse sedavõrd, et Sind pandi laulu sisse?
Olin väga-väga närvis, kuna ma polnud kuskil videos varem üles astunud. Teadsin, et Genka on Eestis legend. Kokkuvõttes olen ülimalt tänulik, et mind sinna videosse kaasati. Rääkisin ka sõpradele-tuttavatele, et ma osalesin muusikavideos ning nad alguses ei uskunud ja pärast, kui nägid, siis olid positiivselt üllatunud. Aga Eesti ja eestlased jäävad alatiseks minu südamesse ning teil on olnud suur roll minu karjääris. Ma poleks praegu selles kohas oma karjääriga, kui ma poleks sattunud Kalev/Cramosse. Hilisemad treeneridki on mulle öelnud, et mäletame Sind ajast, mil mängisid Kalev/Cramos.
Intervjueeris: Georg Sonne
Toimetas: Siim Semiskar




