Close

INTERVJUU | Mark-Andreas Jaakson USA-sse tagasi ei lähe: plaan on Eestis uuesti jalad alla saada

-Mark-Andreas Jaakson | Foto: Siim Semiskar

Viimased kaks hooaega USA üliõpilasliigas NCAA läbimurret proovinud Mark-Andreas Jaakson tunnistas, et asjad ei läinud ookeani taga nii, nagu ta lootis ning aeg on tulla tagasi kodumaale kindlust koguma ja ennast taas pildile mängima.

Kahe hooaja jooksul Southern Mississippi Golden Eagles’i ridades vaid 20 kohtumises üksikud minutid kirja saanud Jaakson andis Korvpall24 portaalile pikema intervjuu pärast järjekordset treeningut Kalevi Spordihallis toimuvas korvpallikodus, kus mees rassis suure rõõmuga väga heas konkurentsis kõvasti trenni teha.

Rääkisime 22-aastase ja 2-meetrise tagamängijaga põhjustest, miks tema hinnangul ülikoolitiimi peatreeneri Jay Ladneri usaldus võitmata jäi, kus ta pärast kahte ebaõnnestunud aastat ookeani taga edasi üritab ning kes on talle Eesti koondislastest korvpallikodus seni kõige teravama mulje jätnud.

Võib vist öelda, et oli üsna ebaõnnestunud hooaeg Sul ookeani taga, võimalust ei antudki. Mis selle põhjuseks oli?

Ebaõnnestunud hooaeg oli tõesti. Meil olid vist treeneriga erinevad vaated. Ta kasutas minu positsioonil teisi mehi ja mulle korralikku võimalust ei andnudki.

Saan aru, et enam Sa ookeani taha tagasi ei lähe?

Ei lähe, jah. Selleks aastaks kindlasti mitte.

Mis plaanid Sul siis on?

Plaan on sel aastal kusagil Eestis mängida ja võimalikult palju mänguminuteid saada, et uuesti jalad alla saada. See on prioriteet number üks.

Kas Artur Konontšuk on hakanud Sind juba Pärnusse värbama?

Veel ei ole, ma ei teagi, kas õnneks või kahjuks (Naerab.).

Samas lauas istuv Konontšuk torkab vahele: “Ei julgegi värvata, Mississippisse värbasin ja seal läks halvasti (Muigab.).”

Kui keeruline see on, kui Sa teed kogu hooaja trenni, aga mängida ei saa?

Vaimselt on ikka raske. Eriti see, et tegelikult oli mitu korda treeneriga jutuajamisi ja ta ütles, et olen ennast tõestanud ja mänguaja välja teeninud. Aga pärast neid jutuajamisi võimalust ma ikka ei saanud. See oligi kõige raskem. Sisimas juba ootasin ja teadsin, et nüüd saan, aga siis ikkagi ei saanud. Isegi siis, kui oli lubatud.

Mulle on jäänud mulje, et ülikoolikorvpallis ongi rotatsioonid kivisse raiutud. Kui sa peale ei saa, siis ei saagi ja kui oled põhimeeste hulgas, siis pole vahet, mida sa teed, saad oma minutid kätte. Või on see liiga mustvalge vaade asjale?

See on tegelikult suhteliselt tõsi. Rotatsioonid on päris väikesed ja mängitakse enamasti seitsme-kaheksa mehega. Suuremaks rotatsioon ei lähe. Meil kogu hooaeg mängiti kaheksa-üheksa mehega ning hooaja lõpus said kolm-neli põhimeest vigastada ja isegi siis ei pandud mind mängu. Seal hakkas asi vist miskipärast just personaalseks minema. Tundus vähemalt nii.

Kas mängutempo lubab siis läbi hooaja kaheksamehelise rotatsiooniga mängida?

Tegelikult tuleb välja, et ei luba. Meil lõpuks kukkusid ju mõned mehed ära. Kes sai vigastada, kes lihtsalt ei kandnud enam rolli välja. Aga millegipärast suruti sama asjaga edasi.

Kas Sa jälgisid Pärnu Sadama teekonda Eesti meistritiitlini? Sinu endine meeskonnakaaslane Artur Konontšuk aitas seda asja vedada. Mis mulje jäi?

Natuke ikka jälgisin, mis siin toimub. Mitte ainult Pärnut, vaid kogu seda suppi. Aga ikka jälgisin, kuidas vana sõber mängib.

Kas ta tegi arengus sammu edasi ka?

Ei teagi. Ei saa siin öelda, ta kuulab praegu (Muigab ja viipab üle laua istuva Konontšuki suunas – toim.). Kui räägin kõik head asjad välja, siis äkki ei viitsi ta enam trenni teha.

On mõne Eesti klubi mänedžer Sulle juba helistanud ja küsinud, et äkki tuled nende juurde?

Praegu on kõik veel väga lahtine. Väga vara on veel. Praegu ei ole midagi öelda.

Aga on Sul endal mingeid soove või eelistusi? Raplas oled juba mänginud.

Otseselt eelistusi küll pole. Raplas olen mänginud küll ja meeldis, aga mingeid eelistusi praegu pole.

Mänguisu selline hooaeg ära ei võtnud ja tahad ikka edasi pürgida?

Kui nüüd mõelda, siis sel aastal oli väga tumedaid hetki ka, aga mänguisu oli kogu aeg olemas. See on iga päevaga aina suuremaks kasvanud. Paus on juba väga pikaks veninud, tahaks lõpuks uuesti mängima saada.

Eeldan, et kui Sa siia korvpallikodusse tulid, siis see oli selline sõõm värsket õhku? Kõva trenn hea seltskonnaga.

Seda kindlasti. Siin on väga mõnus seltskond ja trennid on head. See on mõnus vaheldus ja saab kõvasti trenni teha.

Kui võrdled treeningute taset sellega, mis USA-s oli, siis siin koondises on ikka oluliselt kõvemad mehed vastaseks?

Kindlasti. Siin tulevad kõik erinevatest liigadest ja kõik on profid. Tase on kindlasti erinev.

Kui Sa nüüd USA-sse tagasi ei lähe, siis mis ülikooliõpingutest saab? Kaks aastat oled ära teinud. Kas need jäävad katki või saad need kuidagi ära lõpetada?

Ameerikas on ülikooliga selline süsteem, et lähed neljaks aastaks, aga oma eriala hakkad õppima alles viimasel kahel. Tegelikult ma ei ole oma eriala isegi õppima hakanud. Olen seni üldaineid võtnud ja rohkem sellist asja ajanud seal. Kooliga ei kaota selles mõttes põhimõtteliselt midagi.

Kas need kaks aastat on Sinu jaoks siis igas mõttes kadunud? Nii korvpalli kui ka õpingute mõttes või mitte päris?

Ma ei ütleks, et päris igas mõttes kaotatud aeg oleks. Pluss oli see, et ma sain nende kahe aasta jooksul iga päev kõvasti trenni teha. Ei olnud nii, et ma istusin seal niisama. Trenni sai ikka kõvasti teha. See oli positiivne külg. Muidugi oleks tahtnud mängida, aga vähemalt sai trennis mängida.

Kuna Sind hooaja jooksul näha ei olnud, siis räägi, milles Sa edasi oled läinud selle viimase aastaga?

Ma ütleks, et kehalise poole pealt. Tunnen ennast tugevamana, kuna sel aastal oli jõusaali osa suurem kui esimesel hooajal. Mängupraktikas kindlasti edasiminekust rääkida ei saa, kuna ma mängida ei saanud.

Millal Sa oma esimese võistlusmängu loodad teha? Suvi alles algas…

Suvi alles algas ja ei oskagi öelda hetkel. Eks peab vaatama, mis siin esimesena tuleb ja mis võimalusi tekib. Ma arvan, et kõige õigem mäng tulebki alles siis, kui Eestis hooaeg pihta hakkab. Peab kogu suve veel kannatama.

Kas seal ülikoolis pole varianti poole aasta pealt ära minna, kui näed, et asi kisub täiesti kiiva?

Saab ikka ja ma kaalusin seda varianti, aga rääkisin asjad perega läbi ja otsustasime, et teen ikkagi selle aasta lõpuni. Samas lootsin veel kogu aeg, et asi muutub paremaks ja äkki saab ikkagi rohkem mängida.

Mis need põhjendused olid siis? Sa ütlesid, et kogu aeg rääkisite treeneritega. Ta pidi ju kuidagi põhjendama, miks ta Sind mängu ei pane.

Tema põhjendused olid sellised naljakad ja enamuse ajast käis keerutamine. Päris otse põhjust ei öeldud. Kogu aeg push‘iti, et pane edasi, sa oled seal ääre peal, oled ennast tõestanud ja minutid välja teeninud. Aga siis tuli mäng ja platsile jälle ei saanud. See oli hästi imelik. Süsteem on täiesti teistsugune. Mul käisid vanemad jõulude ajal külas ja siis oligi mul selline periood, kus ma ei saanud üldse väljakule. Siis tuli meil kodumäng, mul oli pere vaatamas ja siis sellepärast pandi mind mängu, muidu poleks pidanud minutitki saama.

Palju siis mängida lasti?

Neli minutit vist sain ja see oligi kõik. See oli imelik. Ikka päris palju küsimärke oli selle treeneri osas, et kuidas ta neid asju ajab ja miks ta mu siis sinna üldse tõi.

Kui palju satsis üldse selliseid mehi oli? Kui kaheksameheline rotatsioon mängib, siis palju sinusuguseid oli?

Kokku oli mängijaid vist 13-14. Ma polnud ainuke, kes üldse põllule ei saanud. Nagu ma aru sain, siis seal on need suvekoolid, kus ma eelmise aasta suvel käisin trenni tegemas ja põhimõtteliselt pandi juba suvel paika, kes tegelikult mängima hakkab ja kes mitte. Treenerid on selle oma peas välja valinud ja nii on ka olnud. Oli tunne, et tegelikult pole isegi vahet, kuidas sul trennis läheb. Teed hästi või teed halvasti, minu jaoks ei muutunud mitte midagi.

-Mark-Andreas Jaakson ja Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

Vahepeal küsime Artur Konontšukilt: Sa ei helistanud treenerile ja ei küsinud, et miks kamraad mängida ei saa?

Konontšuk: Minul ka ei jäänud treeneriga eriti head suhted. Tulingi Pärnusse ja keskendusin Pärnu hooajale. USA peale eriti ei mõelnud. Markiga hoidsime ikka ühendust ja rääkisime, et kuidas on ja mis Mississippis uut on ja tema küsis Pärnu kohta. Aga muidu olid mul see treener ja Mississippi meelest läinud. Nüüd kui Mark tuli tagasi ja hakkas neid lugusid rääkima, siis tekkis isegi väike viha. Kahju on Markist, peaaegu raisatud aastad tal. Ainuke asi, et ta sai näha seda USA ülikoolielu ja kultuuri.

Jaakson: See, mille pärast läksin, seda kindlasti ei saanud. Mängimise pool kindlasti plussiks polnud. Rääkisin hooaja lõpus meestega, kes on Mississippi ülikoolis varem olnud ja nad rääkisid, et neil oli põhimõtteliselt sama situatsioon. Nad läksid sinna ja esimesed kaks aastat olid nagu nad olid ning siis hakkasid nad rohkem mänguaega saama. Aga see pole alati kindel ja siis on jälle väikesed minutid. See on hästi erinev süsteem ja mänguoskustest kõik vist ei sõltugi. Kes on vanem, sellele antakse natuke rohkem.

Ühesõnaga nüüd loodad järgmisel hooajal Eestis enesekindluse taastada?

See on praegu plaan number üks, jah. Jalad alla saada ja ennast üles leida.

Kes on Sinu arvates olnud sel suvel koondise trennis kõige teravam pliiats?

Hea küsimus… Kuna ma polnud (Matthias) Tassi ammu näinud, siis ma ütlen, et Tass. Ta on teinud suure sammu edasi ja on täitsa tubli. Kui oli esimene trenn, siis nägin kohe ära, et ta on ikkagi korvpallur.

Tass ütles mulle, et kui vanasti räägiti kogu aeg, et Eestis pole koondise tasemel pikki, siis nüüd on vastupidi. Pikad on olemas, aga tagaliin hakkab hõredamaks jääma?

Kuidagi tundub vist küll nii.

Kas Sa näed ise ka, et positsioonid “neli” ja “viis” on Eestil nüüd pikaks ajaks väga korralikult mehitatud?

Jah. Ma ütleks küll nii, et situatsioon on selliseks läinud. “Ühtesid” ja “kahtesid” on veidi vähem. Kõik poisid on nüüd pikad. Nüüd süüakse vist midagi muud.

Kuidas Sinu hinnangul korvpall muutumas on? Ka Konontšuk on meil nüüd viskaja ja pea kõik pikad viskavad. Kas mäng on läinud selliseks, et kõik viis meest peavad enam-vähem kõike oskama?

Ma ütleks küll, et mäng on selliseks läinud. Kui vaatad kõrgemaid liigasid, siis vahepeal toovad ka tsentrid palli üle. Mäng on kindlasti läinud selliseks, et pikad peavad viskama. Enam sellist asja ei näe, et “viied” üldse korvi poole ei vaata. Kuidagi on niimoodi läinud, aga mulle see meeldib. On äge, kui kõik oskavad visata.

scroll to top