BC Kalev/Cramo võõrmängijate tagasivaate teises osas (esimene osa SIIN!) keskendume hooajale 2007/08, mis oli peatreener Veselin Matici teiseks aastaks BC Kalev/Cramo eesotsas ning kujunes võõrmängijate osas tõeliselt läbisõiduhooviks. Tagantjärele on nii mõnegi mängija puhul ilmselt paljudel keeruline meenutada, et selline mees on võistkonnast läbi käinud. Paraku ka see hooaeg kohalikus liigas meistritiitlit ei toonud, küll oli Kalev/Cramo parim Eesti klubi tol ajal tähtsat rolli mänginud Balti liigas. Kindlasti jäi ka toonane hooaeg perioodi, kus kohalikus korvpallis köitis publiku meeli BC Kalev/Cramo ja Tartu Ülikool/Rocki vastasseisu kuldaeg.
Lisaks peatreener Maticile kuulus selle hooaja koosseisu veel kaks meest, kelle karjäärist on eelmises artiklis juba juttu olnud. Travis Reed kuulus endiselt meeskonna liidrite hulka ning viskas kohalikus liigas 14,3 punkti ja võttis 5,9 lauapalli. Balti liigas oli ta aga selle hooaja parim korvikütt keskmiselt 17,4 punktiga mängus. Samuti taasliitus meeskonnaga Howard Frier, kelle keskmiseks jäi 19 mängitud minuti juures 7 punkti mängus.
Kuna Veselin Matic on kahtlemata üks värvikamaid kujusid, kes Eesti meistriliigas peatreeneriametit pidanud, siis palusime emotsionaalse serblase kohta kommentaari ka toona Kalev/Cramos kolmanda treenerina tegutsenud Märt Mäesalult. “Matic oli tõsine treener, väga laia silmaringiga ja suurte teadmistega mees. Ta nõudis alati kõigilt palju, ka abitreeneritelt ning üldse organisatsioonilt. Kui talle midagi ei meeldinud, siis tõstis häält ja ütles asjad välja, nagu ta arvas ja õigeks pidas. Serbiakeelsed “tähtsad” väljendid on siiamaani mul peas. Mängud olid Matici pidupäevad, siis sai ka rahvale show‘d teha. Kui õhtul mängu polnud, siis olid trennid tavaliselt 2-tunnised või ka pikemad,” meenutas Mäesalu muigega.
Just sellel hooajal tõi Matic võistkonda väga palju Balkani päritolu mängijaid. Kõige tegusama mulje neist jättis 205 cm pikkune horvaat, suure ääre kohal mänginud Mateo Kedžo. Eesti meistriliigas viskas ta 13,3 punkti ja võttis 4,3 lauapalli. Ka tema edasine karjäär osutus üsna soliidseks, hooajal 2008/09 mängis ta Poola meistriliigas Czarni Slupski koosseisus, kus viskas 12,5 punkti ja võttis 4,4 lauapalli. Hooaeg hiljem jõudis ta mängida nii Türgi meistrisarjas (Aliga Petkim) kui ka Lätis (Ventspils). Parem statistika tuli lõunanaabrite juures, kus kogus 11 punkti ja 5,5 lauapalli. Edasi tulid hooajad mitmes Hispaania esiliiga klubis (Girona, San Pablo Burgos ja Ourense). Hooaeg 2013/14 möödus Ukraina meistriliigaklubis MBC Mykolaiv.
Seejärel aga naasis Kedžo oma kasvatajaklubisse Spliti, kus on jätkunud väga pikk karjäär, tehes vahepeal siiski kaks kõrvalepõiget Läti meistriliigasse (Barons) ning Kreeka esiliigasse (Doxa Lefgadas). Paremini läks meie lõunanaabrite juures, kus hooajal 2014/15 jäi tal keskmiseks 17,1 punkti ja 6,5 lauapalli. Tänaseks 37-aastaseks saanud mehe karjäär pole aga läbi, lõppenud hooajal mängis ta Spliti meeskonna eest sealses meistriliigas 22 mängus ning kogus 10,5 mänguminuti jooksul 4,1 punkti ja 1,7 lauapalli.
“Mateo ei liitunud meeskonnaga kohe alguses, vaid tuli oktoobris või novembris. Treeningutel oli ta alati väga pühendunud,” sõnas Mäesalu horvaadist korvpalluri kohta. “Mul on meeles üks olukord, kus sõitsime Leetu mängule ja Mateo oli bussi peale hiljaks jäämas ning siis ta vajutas Järvel gaasipedaali põhja, kuid politsei pidas ta kinni. Kiirus oli ca 100 km/h või isegi natuke rohkem. Mateo oli politseile öelnud, et ta arvas, et see on juba kiirtee ja siin võib sõita nii kiiresti, kui ise soovid. Politsei käest pääses ta mälu järgi suhteliselt kergelt, kuid tema mäng oli rikutud. Tegi tol päeval vast hooaja kõige kehvema mängu.”

Täishooaja tegi meeskonnas kaasa Bosnia ja Hertsegoviina mängumees Bojan Pelkic. Ääremängija, kellel pikkust 204 cm, Kalev/Cramo liidrite hulka ei kerkinud, kuid oma roll vahetusmehena oli tal olemas, Eesti liigas viskas ta keskmiselt 6,7 punkti ja võttis 4,6 lauapalli. Edasine karjäär kulges tal peamiselt koduliigas, kõige enam on ta esindanud Leotar Trebinje värve, kus parimal hooajal küündis punktisaak üle 15. Ainsa kõrvalepõike välismaale tegi Pelkic veel hooajal 2012/13, kui ta mängis Kreeka esiliigaklubis Iraklio, kogudes seal 12,4 punkti ja 6,7 lauapalli. Karjääri lõpetas ta aastal 2017.
“Bojanil oli nägu alati nalja täis. Väga lõbus vend oli ja nalja sai temaga alati. Hüpe oli tal hea ja pigem meeldis talle pealt panna kui niisama visata. Korvpall muidugi Bojanil alati kõige paremini välja ei tulnud ja peatreener Matic kutsus teda jokkeriks, sest kunagi ei teadnud, kelle poolt ta parasjagu mängib, kas omade või vastaste,” muigas Mäesalu.
Hooaja teiseks pooleks liitus meeskonnaga suurte kogemustega ning korraliku karjääriga 210 cm pikkune Kreeka kodakondsust omav serblasest keskmängija Dušan Jelic. Osades portaalides on mehele lisatud ka kreekapärane teine perekonnanimi Kotsopoulos. Eesti liigas jäid tema keskmiseks 7 mängu jooksul kogutud 5 punkti ja 4,4 lauapalli, aga siin tuli tal leppida ka vahetustsentri positsiooniga. Kuigi Jelic oli Eestisse tulles juba 32-aastane, tegutses ta veel kaks hooaega. Kohe järgmisel aastal mängis ta Bulgaaria meistriliigas Cherno More Ticha koosseisus ning veel hooajal 2010/11 Serbias Belgradi Crvena zvezda särgis.
“Dušan Jelic liitus meeskonnaga jaanuaris, enam-vähem (Martin) Müürsepaga samal ajal. Dušan oli tark ja luges hästi mängu, aga oli nagu vana auruvedur. Et ta liikuma saada, pidi (füsioterapeut) Priit Lehismets korralikult vaeva nägema. Praktiliselt iga päev pidi Lehka teda venitama ja mudima,” sõnas Mäesalu.
Hooaja alguses toodi meeskonda korraliku taustaga serblasest ääremängija Vladimir Vuksanovic, kuid vigastuse tõttu ta Kalevi eest väljakule joosta ei saanudki. Uuesti tuli ta platsile hooajal 2009/10 ning veetis veel kolm aastat Serbia klubides SPD Radnicki ja Vrsac. Parimal neist viskas ta keskmiselt 12,9 punkti mängus. “Vuksanovic oli tark, jõuline ja tugev Serbia mängija, kes kahjuks oli Kalevis lühikest aega. Ta vigastas põlve ja mängida ei saanud. Lühikese ajaga jättis aga väga hea mulje,” lausus Mäesalu.
Paariks mänguks prooviti “number nelja” kohal ka kohmaka mulje jätnud 204 cm pikkust sloveeni Igor Jokicit. Eesti liigas piirdus ta 3,5 punkti ja 2 laupalliga. Samal hooajal liitus ta veel Sloveenia klubi Rogla Zrecega, kus viskas lausa 20,8 punkti mängus ja kogus 9,4 lauapalli. Ka suur osa ülejäänud karjäärist möödus tal erinevates koduliigaklubides (Slovan ja LTH Castings), kuid hooajal 2008/09 esindas ta 15 mängus ka Ukraina tiimi Donetsk, kus kogus keskmiselt 5,4 punkti ja 2,8 lauapalli.
Ameeriklastest toodi suurte lootustega meeskonda perspektiivikas mängujuht Marlon Parmer. Kahjuks ta aga Kalev/Cramo meeskonnas ei avanenud ning pidi kalendriaasta lõpus lahkuma. Eesti liigas jäid tema keskmisteks näitajateks 12,7 punkti, 4,2 lauapalli ja 2,8 resultatiivset söötu mängus. Paraku ei leidnud kireva taustaga mees oma õiget kohta korvpallis ka pärast Eestist lahkumist ning internetiavarustest võib tema kohta veel leida andmeid vaid hooajast 2008/09, kus ta esindas NBA tütarliigaklubi Colorado 14ers.
Hooaja teiseks pooleks toodi mängujuhi kohale 27-aastane ja 182 cm pikk Edward Scott, kes kogus Eesti meistriliigas keskmiselt 5,2 punkti ja 2,9 korvisöötu mängu kohta. Tema profikarjäär jätkus veel ühe hooaja Poola meistriliigas, kus ta SKS Starogard Gdanskis põhitegijate hulka ei kerkinud. Paari nädala jooksul kuulus meeskonna nimekirja ka USA päritolu tagamängija Nathan Johnson, aga ei tema statistika ega edaspidise karjääri kohta märkimisväärseid andmeid leida ei ole.
Tagameeste kohta Mäesalul midagi eriti põnevat rääkida polnud: “Marlon Parmer oli Kalevis väga lühikest aega. Ta lahkus juba enne aastavahetust ning kahjuks tema kohta väga palju ei mäleta. Ed Scott liitus meeskonnaga 2008. aasta jaanuaris ning kui õigesti mäletan, siis kui Parmer lahkus, tuligi Ed tema asemele. Iseloomult oli ta väga vaikne ja rahulik, trennis oli alati pühendunud ja andis endast maksimumi.”

Lisaks kuulus mõneks mänguks meeskonna koosseisu veel üks üsna värvikas kuju. 223 sentimeetri pikkune grusiin Sergo Atuashvili on ilmselt kõige pikem mängija, kes kunagi Eesti liigas platsil käinud. Kalev/Cramo eest mängis ta kohalikus liigas ainult ühe matši, kus kogus 8 punkti ja 3 lauapalli. Küll anti ta hooaja keskel rendile TTÜ Korvpalliklubile ning seal kogus ta 12,1 punkti ja 10 lauapalli mängus. Portaali proballers.com andmetel ilmus korvpallihiiglane pildile uuesti hooajal 2010/11 ning veetis seejärel üsna särava karjääri kuni aastani 2018 erinevates Gruusia klubides (Mgzarvebi, Suhhumi, Rustavi ja Tskum-Apkhazeti). Parimal hooajal kogus koljat seal lausa 21,4 punkti ja 16,6 lauapalli mängu kohta. Korra põikas ta ka Leetu, kui hooajal 2012/13 esindas kolmes kohtumises Palanga Kurshiai klubi, kuid piirdus seal keskmiselt kõigest 4,3 punkti ja 3,7 lauapalliga.
Kuna Atuashvili oli ebainimlikult pikk, siis loomulikult mäletab Mäesalu seda meest värvikalt: “Sergo oli kindlasti üks pikemaid inimesi, keda kunagi kohanud olen. Tema käelaba oli sama suur kui minu kaks kätt kokku pannes. Iseloomult oli ta hästi sõbralik. Kuna ta oli nii pikk, siis temaga sai nalja korralikult. Ega ta väga kuskile ära ei mahtunud – voodid olid lühikesed, jalanõud väikesed ning reisimine oli paras katsumus. Kuna Sergo oli nii pikk, siis oli palju inimesi, kes soovisid koos temaga pilti teha või ennast tema kõrval mõõta.”
Taaskord palusime meid aidata ka toona oma teise tuleku Kalev/Cramosse teinud Howard Frieril, kes jagas meile kõikide mainitud endiste meeskonnakaaslaste kohta kiired esimesena pähe karanud mõtted. “Kedžo oli hea viskaja ja väga professionaalne mängija, Pelkic oli hea läbimurdja ning samuti väga professionaalne. Ta elab ja töötab treenerina Prantsusmaal, ma ikka veel suhtlen temaga. Jelic oli väga naljakas mees ning polnud kõige professionaalsem. Tema puhul oli naljakas, et tal oli kaks passi ja mõlemas oli kirjas erinev sünnipäev,” naeris Frier.
Frier jätkas: “Parmer oli tol hetkel noor ja andekas, aga ebaprofessionaalse suhtumisega. Märkasin kohe, et ta on vasakukäeline, kes paremale poole eriti minna ei tahtnud. Naljakas oli see, et vastased ei saanud tol ajal sellest aru. Ed Scott oli väga hea mängija, playmaker. Ta oli väga professionaalne ja sümpaatne mees. Meenutas mulle Victor Gonzalezt. Atuashvili oli inimesena väga tore, aga mängijana oma pikkuse tõttu aeglane. Travis Reedi kohta ütlen, et ta oli tol ajal uskumatult hea skoorija, aga kaitsemängijana õudne. Nendest meestest meeldis mulle kõige rohkem mängida koos Scotti ja Kedžoga, sest nad võtsid asja tõsiselt.”
Eesti mängijatest kuulusid 2007/08. hooajal Kalev/Cramo koosseisu Kristjan Kangur, Valmo Kriisa, Martin Viiask, Gregor Arbet, Rait Keerles, Tanel Sokk, Joosep Toome ja Kristo Saage.
Järgmises osas vaatame esmalt hooaega 2008/09, kus vahetus peatreener ja võõrmängijate valikul keskenduti kvantiteedi asemel kvaliteedile, ning hooajale 2009/10, mis oli meeskonna esimeseks hooajaks VTB Ühisliigas, kuid kus klubi eelarvet mõjutas tugevasti saabunud majanduskriis.
Artikli autorid: Tarmo Treimann ja Siim Semiskar




