Kuigi sel suvel on korvpallisõprade pilgud väga tähelepanelikult pööratud meie rahvuskoondise peale, siis meeldivalt palju tähelepanu nõudis endale ka Eesti U20 koondis, kes tegi suurepärase suvise tsükli ning naasis Gruusias peetud B-divisjoni EM-turniirilt pronksmedalite ning kohaga selle vanuseklassi eliitseltskonnas ehk A-divisjonis.
Korvpall24 portaal käis nagu kord ja kohus medalistidel ka Tallinna lennujaamas vastas, kuigi tiimi naasmine lükkus maailma lennunduses toimuva kaose tõttu rohkem kui 24 tundi edasi. Koju naasnud korvpallurid, treenerid ja taustajõud olid väga väsinud, aga õnnelikud ning palusimegi tiimi peatreeneril Alar Varrakul kogu turniiri mõtted ja emotsioonid kokku võtta.
Kogu tsükli jooksul selle tiimiga vaid korra kaotusekibedust tunnistanud (EM-turniiri poolfinaalis Serbia vastu) Varrak rääkis, miks U20 noormehed nii ägeda turniiri suutsid kokku panna, kui suur tasemevahe tegelikult Serbiaga tema hinnangul oli, kui keeruline oli valikuid teha ja seda koondist kokku panna ning miks just tolles vanuseklassis on Eestit juba U16 vanuseklassist esindamas olnud enam-vähem sama koosseis.
Hullumeelne tagasisõit on seljataga. Kas see hea emotsioon, mis medalivõiduga tekkis, jõudis natuke hääbuda ka?
Ah ei, mis seal ikka. A-divisjoni saime ju. Aga reis oli tõesti pikk. Sportlik pool oli tähtsam ja oma eesmärgi täitsime ära. Puhkan natuke ja siis hakkan klubiasju edasi ajama.
Kui numbrid ei valeta, siis kaotasite kogu suvise tsükli jooksul ainult ühe mängu, poolfinaali Serbia vastu. Kas Serbia oli teisest klassist võistkond kui ülejäänud tiimid, kellega kohtusite?
Need numbrid vastavad tõele – üks kaotus, kontrollmängud kaasa arvata. Ma ei ütleks, et Serbia oli teistest peajagu üle. Lätlaste vastu pääsesid nad veerandfinaalis üle noatera ja arvan, et ka väikese kõrvalise abiga. Loodan, et ma selle eest nüüd trahvi ei saa (Muigab.). Meie jaoks olid nad natuke liiga suured, lätlastel oli (Kriss) Helmanise näol rohkem pikkust. Aga tasemevahe pole kindlasti nii suur nagu 20 või 30 aastat tagasi. Toona, kui Serbiale alla 50 punktiga kaotasime, siis oli justkui hea mäng.
Sa läksid esimesel poolajal Serbia pikkuse vastu pikkusega, aga teisel poolajal läksid lühema koosseisuga ja see justkui toimis paremini?
Tegelikult me mängisime väga soliidse esimese veerandaja. Seis oli viigis ja lõpus paari punktiga kaotasime, aga lisaks punktidele mängisime esimese veerandajaga välja vist viis või kuus vaba kohta, kust mööda viskasime. Aga midagi pole teha, sisse tuleb lõpuks visata. Teine veerandaeg hakkasid nad vahetama ja muutsid koosseisu lühemaks. Meile ei sobinud see üldse ja meie mäng jäi lukku. Teisel poolajal alustasime agressiivsemalt ning nad proovisid samamoodi vahetada, aga siis olime meie juba paremini valmis. Lõppkokkuvõttes oli meil kogu tsükli peale ainult üks halb veerandaeg, see teine veerand Serbia vastu. Islandi vastu viimased viis minutit olid ka halvad. Aga muidu kogu tsüklile tagasi vaadates, siis väga korralik esitus meie poolt.
Mina natuke kartsin, et kuna kaks viimast alagrupimängu võitsite nii võimsalt, siis selliste mängude pealt play-off ‘i tugevama vastase vastu minnes võib alguses olla keeruline kohaneda. Aga juhtus hoopis nii, et suutsite keskendumist hoida ja järgnenud Põhja-Makedoonia mäng oli üks ägedamaid üldse.
Neid häid mänge oli veel. Need kaks viimast alagrupimängu jäime oma stiilile kindlaks ja hoidsime survet. Olime kõik 40 minutit agressiivsed ja jooksime kiiresti. Me ei hakanud oma stiili muutma, kuigi teadsime, et oleme vastastest paremad. Jäime oma joonele kindlaks ja vahe läks lõpuks päris suureks. Muidugi enne play-off‘i on ikka natuke teistsugune tunne, vahet pole, kas see on noortesari või meeste mängud. Teadsime, et kui teeme korraliku mängu, siis trumbid on pigem meie käes. Ainuke oht oli, et vahel lihtsalt ei lähe, visked ei kuku või mingi asi ei klapi ja siis võid kaotada. Aga muidu olime enne veerandifinaali ikkagi suhteliselt enesekindlad.
Kas võib öelda, et Sinu kasutada oli väga ühtlane koosseis? Sa said taktikaliselt varieerida ja mõnedes mängudes tõusid pingimehed esimese otsa tegijateks.
Ma kindlasti kiidaks siinkohal ka neid, kes meiega (ettevalmistuse) kaasa tegid – (Jorgen) Rikberg, (Kristen) Kasemets ja (Illimar) Raiend. Raiend sai vigastada ja seal polnudki midagi teha, aga muidu oli neid valikuid üsna raske langetada. Ma ei saa öelda, et osad koondisesse saanud mehed on oluliselt paremad kui Rikberg ja Kasemets, kes välja jäid. Valiku tegemisel lähtusime osaliselt sellest, et oleks erinevat tüüpi mängijaid, et tagaliinis ja pikkade hulgas oleks erinevaid tüüpe. Alati see ei õnnestu, aga selles tsüklis õnnestus ja oligi nii, et osades mängudes kerkisid esile ühed ja teistes mängudes teised. Aga laias laastus olid meil kogu tsükli vältel ikkagi kaks liidrit – (Kasper) Suurorg ja (Joonas) Riismaa. Teised kerkisid esile erinevates mängudes, aga nemad läbivalt.
Kõrvalt vaadates tundus, et Suurorg suutis mängujuhina tempot suurepäraselt kontrollida ja platsil olles n-ö mängu enda käes hoida. Kui hea on treenerina tegutseda, kui Sinu mängujuht jagab mängu hästi ja suudab asju ka platsil ellu viia?
Arvan, et meil tekkis Suuroruga väga hea klapp. Ta on andekas mängija ja ma tean teda ju noorest peale. Eks elu näitab, kui kaugele ta tiivad kannavad. Ta on natuke teist tüüpi, selline pikk tagamängija. Mõned aspektid pole tal sellega võib-olla nii head, aga seal on kõvasti plusse. Mina soovin talle igal juhul edu. Arvan, et meil on järjekordne hea prospekt Eesti korvpallis juures.
Üks huvitav fakt on see, et selle sama aastakäigu U16 koondises olid üheksa meest samad, kes nüüd U20-s mängisid. Mida see number räägib? Kas see on tavaline nähtus või pigem erandlik, et neli aastat hiljem on noortekoondises nii suur kattuvus?
Ma ei usu, et see nii suur erand on, sest pärast seda, kui Eesti korvpallis toimusid vastavad muudatused ja noortekoondiste koosseise hakkasid valima treenerite toimkonnad ning mitte üks treener oma nägemuse järgi, siis on vastav protsent läinud suuremaks. Ma ei räägi ainult sellest koondisest, aga üldse viimase kümnendi kohta. Kunagi, kui mina veel mängisin, siis oli mõnikord küll nii, et U18 koondisest jõudis U20 koondisesse ainult üks või kaks meest. Nüüd on see asi loogilisem. Ju siis on treeneritel olnud hea silm ja mängijad on suutnud oma arengut jätkata. Kahjuks mina tuiasin sel ajal kuskil Leedus või Venemaal, kui need poisid U16 koondises mängisid.
Serbia mängust me juba rääkisime, see oli ainus kaotus, aga kas Sul jääb sellest koondisetsüklist midagi veel kripeldama?
Me oleksime pidanud tegema väga hea mängu, et neid võita, aga see tasemevahe pole üldse nii suur. Vähemalt selles aastakäigus. Võistkondlikult ei jäänud midagi kripeldama, pigem individuaalses plaanis. Võib-olla oleks saanud mõnest mängijast rohkem kätte või teda kuidagi paremini kasutada, aga neid nimesid ma praegu kindlasti ei maini. Treenerina oleks võinud ühe või kahe mängija puhul natukene teistmoodi teha. Aga laias laastus, nagu ma juba ütlesin, oli meil alates 20. juunist üks halb veerandaeg. Mis siin ikka nuriseda.

Meil oli hästi viskav koondis, eriti just kaugelt. Vahepeal tundus, et kui kolmesed ei läinud, siis tekkis raske moment, aga nii on vist igas võistkonnas?
Jah, aga meil oli teatud relvi ka korvi all. Kui asi läks hapuks, siis (Kaspar) Sepp, (Joosep) Heinla ja (Gregor) Kuuba suutsid korvi alt ka mingeid punkte tuua ning me ei jäänud ainult kolmeste põhiseks. Sa oled ise TalTechi mänge näinud, seal on küll palju nüansse, aga üldpildis me tahtsime samasugust mängu näidata. Agressiivselt kaitses tegutseda ja rünnakul on meil reeglid, millal võib visata ja millal ei või. Reeglite järgi, kui oled juba teisel sekundil kolmese taga vaba, siis sa isegi mitte ei või, vaid pead viskama. Arvan, et enamikes mängudes oli meil soliidne tabavusprotsent. Vist oli ainult üks mäng, kus kolmesteprotsent oli alla 30.
Kas U20 vanuseklass on juba meeste korvpall või on see ikkagi veel noortekorvpall?
Ütleme nii, et on ikkagi segu, kuigi pigem on ta juba meeste korvpall. Seal ei hakka rääkima, et pane nüüd kand enne või varvas enne ja nüüd astu sinna. Selliseid asju ei pea enam seletama, aga teatud aspekte peab ikkagi veel õpetama. Samas see tsükkel on lühike ja teatud asjad sa küll räägid ära, aga pead ka selgeks õpetama, kuidas seda teha või miks seda teha.
Poistele on ilmselt tähtsam medal, aga kas Sinu jaoks on tähtsam pronksmedal või A-divisjoni koht järgmisel aastal?
Minu jaoks on tähtis, et hästi läks. Järgmisel aastal saavad mõned vennad ka A-divisjonis mängida. Loodan, et järgmisel aastal ei lähe nagu meie selle kuldse generatsiooniga, kus erinevatel põhjustel kõik ei saanud tulla. Väikeriigile on tähtis, et kõik oleksid kohal, sest sul lihtsalt pole seda ressurssi. Pole nii, et kui üks või kaks põhirotatsiooni venda on puudu, siis lihtsalt võtad järgmised. Mul pole ühtegi näidet mängijast, kes on teinud noortekoondise tsükleid kaasa ja on sellest midagi kaotanud. Pigem on kõik mängijad sellest võitnud. Loodan, et kõik need vennad tulevad kohale. Kunagi ei tea, mis turniiri jooksul juhtub. Võid saada kuus või seitse nähvakat, aga võib ka väga hästi minna ning mõni mees võib saada sealt sellise lepingupakkumise, mida poleks oodanud. Mina soovitan (noortekoondistesse) tulla. See kaks nädalat jääb mängijatele ja treeneritele eluks ajaks meelde. Väga kihvt oli!



