Sokkude korvpallidünastia üks liikmeid Tanel Sokk on tänavu tegutsemas TalTech/Alexela meeskonna abitreenerina ning tunneb ennast Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus öeldu põhjal Alar Varraku abilise rollis väga hästi. Kunagine Eesti koondise tagamängijal on juba varasemalt kogemus ka noorte treenimisest ning lisaks tegutseb veel endine mängumees ka üliõpilaste kantseldamisega.
Tanel Sokk rääkis usutluses, et TalTechi pingil maandumise tagamaid on üheselt natuke keeruline selgitada, aga talle isiklikult meeldib tehnikaülikooli kontseptsioon tugineda eestlastest mängijatele. Palusime Sokul ka võrrelda mängija ja treeneri rolle, noorkorvpallurite ja proffide treenimist ning analüüsida, kui palju on ta treenerina üle võtnud isalt Tiit Sokult või kui palju ta arutab mingeid nüansse venna Sten Sokuga.
Tanel, kuidas sündis kontakt TalTechiga ja mil viisil Sa siia treeneriks said?
See on päris keeruline küsimus ja ühest vastust on raske anda. Olen siin pärast mängijakarjääri lõppu mingil määral kogu aeg kontaktis olnud. Pärast Kris Killingu lahkumist oli neil vaja kedagi leida ja nii see läks.
Kas Sa mõtlesid ka varem sellele, et võiksid ühel päeval jõuda meistriliiga meeskonna pingile?
Ma üldiselt selles võtmes ei mõelnud, kuigi töötasin juba eelmisel aastal Audenteses noortetreenerina. Tegelikult olen noortega tegelenud ka aastaid tagasi, nii et treeneriamet pole minu jaoks päris uus asi.
Kui Sa võrdled treeneri ametit ja mängija rolli, siis mis on suurimad erinevused?
Mängijana ei saa võib-olla arugi, kui palju tööd tegelikult taustal tehakse, ma ise ka ei saanud sellest aru. Ma ei mõtle ainult treenereid, vaid ka kontoripoolt. Ükski tegev mängija ei tule selle peale, seda peab ise nägema ja kogema, et päriselt mõista.
Milline on Sinu praegune roll TalTechi treeneritetiimis?
Mul on mitu rolli. Lisaks meistriliiga meeskonnale tegelen igapäevaselt ka üliõpilastega. Vaatan, et neil oleks kõik hästi, ja vajadusel annan neile treeninguid. Selle töö jaoks on vaja kõrgharidust, mis on mul nüüdseks olemas. See asjaolu tõmbab kandidaatide ringi märksa koomale. Kuigi Eestis on palju häid treenereid, kes võiksid minu asemel olla, siis see lisakohustus seab oma tingimused.
Kuidas võrdleksid noortega töötamist täiskasvanud proffide treenimisega?
Ma olen ka väga noortega töötanud ja need on kaks täiesti erinevat maailma. Noortega alustad distsipliinist ja sellest, kuhu poole korvpalliplatsil joosta. Proffide puhul on nõudmised ja tase juba hoopis teised.
Rääkides distsipliinist, Sinu isa Tiit Sokk on tuntud kui väga nõudlik treener. Kui palju Sa temaga oma treenerikäike ja mõtteid arutad?
Ausalt öeldes väga vähe. Meil mõlemal on nii kiire elu, et kui kokku saame, siis korvpallist pigem ei räägi.
Kuidas Sa kirjeldaksid oma käekirja treenerina? Kas kasutad isalt saadud õpetussõnu?
Ma usun, et igalt treenerilt, kelle käe all olen mänginud, on midagi kaasa võtta, kellelt taktikaline nüanss, kellelt elutarkus. Kindlasti on mul ka isalt midagi külge jäänud, isegi kui ma seda ise tähele ei pane. Keegi teine võib kõrvalt vaadates tajuda, et mõni manööver või lähenemine on sarnane.
Oled nüüd pool hooaega abitreeneri leiba maitsnud. Kas mõlgutad mõtteid ka peatreeneriks saamisest?
Hetkel sellist ambitsiooni ei ole, olen praeguse olukorraga väga rahul. Alar Varrak on väga kogenud treener ja tema pealt on palju õppida. Nagu öeldakse: “kunagi ei tea”, aga praegu ma seda ette ei võta.
Su vend Sten läks hiljuti Haapsalu peatreeneriks. Kas temaga arutate asju rohkem?
Vastupidi, temaga näeme veel vähem. Ta käib päeval kontoritööl ja õhtul on trennis. Kuna minul on samuti pikad päevad, siis kokkusaamiseks mahti ei jää.
Kas meestega töötamine on see, mis Sulle sobib, või tõmbab süda ikkagi noorte poole?
Mulle meeldib TalTechi visioon ja see sümpatiseeris mulle juba enne siia tulekut. Olen ju ka ise tänu sellele ülikoolile kõrgharidusega – alustasin õpinguid just siis, kui siin meeskonnas mängisin. Minu silmis ei mängi mängijate vanus nii suurt rolli kui see üldine põhimõte: valmistada korvpallur pärast karjääri lõppu ette ka millekski muuks. Arvan, et selles vallas on TalTech teinud juba aastakümneid väga head tööd. Ma ei ütle, et välismaalasi üldse olla ei tohiks, aga selline eestlaste kooslus ja kogu see temaatika, mida siin aetakse, sobib mulle väga hästi.
TalTech mängib sel hooajal põhimõtteliselt ainult eestlastega ja on tabelis väga kõrgel. Mis on selle edu saladus?
Tabeliseis on suhteline, meil on rasked mängud alles ees. Ma arvan, et me püüame oma tööd teha nii hästi kui võimalik ja mehed on olnud tublid. Eks see ole nii, et kui teed tööd, siis mõnikord tuleb tulemus, aga mõnikord võib ka vastupidi minna. Ka tänaseks mänguks (Riia VEF-i vastu – toim.) tegime korraliku eeltöö ja mehed said kõigest aru, aga mõni päev lihtsalt lähebki nii. Raske on öelda, mis see konkreetne edu saladus on.
Kas hooaja lõpu eesmärk on kindel medal?
Nii on tõesti välja käidud, aga lähme samm-sammult. Ärme teeme suuri sõnu, meil on tulemas rida tähtsaid mänge, alustades kolmapäevasest kohtumisest Bristolis, kus meil on endiselt võimalus play-off‘i jõuda. Pärast seda ootavad veel põhiturniiri mängud. Jah, medal on välja öeldud eesmärk, aga liigume siiski sammhaaval. Oleme sel hooajal olnud küll tublid, kuid me pole seltskond, kes tohiks kedagi alahinnata, ei Eesti-Läti liigas ega ammugi mitte välisliigas.
Kas see, et Sa ise oled kõrgel tasemel mänginud, teeb mängijatele teadmiste edasiandmise lihtsamaks?
Arvan, et see on küsimus pigem neile, kas nad saavad aru, mida ma mingite asjadega mõtlen või mitte (Muigab.). Tihtipeale on ju nii, et enda peas on kõik selge, aga sa ei pruugi suuta seda alati suusõnaliselt täpselt edasi anda. Samas usun, et kõik on asjalikud kutid ja saavad aru, millest keegi juhindub. Eks me kõik eksime mingil hetkel, nii treenerid kui ka mängijad, see on okei. Arvan, et meie läbisaamine siin klubis on hea ja loodan, et nad saavad minult ka midagi kasulikku edasiseks kaasa.
Mainisid, et Sulle meeldib eestlastest koosnev tiim. Kas järgmisel hooajal oleks siiski vaja ühte tugevat välismaalast, näiteks korvialust jõudu? Selle hooaja alguses Martinš Meiers küll episoodiliselt oli, aga nii õldise põhimõttena, mis Sa arvad?
Muidugi oleks lihtsam, kui see välismaalane oleks olemas, sest nii saaks tiimi tuua just spetsiifiliste oskustega mängija, keda meil Eestis napib. Sest paraku pole siin neid eestlasi ka nii palju võtta. Ideaalis võiks see jõud olemas olla, aga ma olen siiski seda meelt, et kui praegune kontseptsioon toimib, siis ma toetan seda. Ma olen nõus tegema asja eestlastega. Samas tuleb vaadata tulevikku, Eesti noori läheb üha rohkem USA-sse ja on küsimus, kui palju neist tagasi tuleb. Ühel hetkel võib lihtsalt tekkida olukord, kus ainult eestlastega ei ole enam võimalik mängida. Aga niikaua kui see on võimalik, ütlen mina: teeme nii!




