Close

SUUR INTERVJUU | Kunagine Kalev/Cramo tagamees Josh Akognon värvikast karjäärist: NBA-s olles tundsin, et võlgnen Eestile palju

-Josh Akognon | Foto: Siim Semiskar

Hooajal 2009/10 BC Kalev/Cramo eest mänginud Nigeeria juurtega ameeriklane Josh Akognon on olnud üks vähestest Eestis mänginud meestest, kes hiljem on oma karjääriga välja jõudnud unistusteliigasse NBA. Korvpall24.ee portaal võttis äsja ehk 10. veebruaril 43-aastaseks saanud 180 cm pikkuse Akognoniga ühendust ning tegi eksklusiivse intervjuu, et meenutada tema aastat Eestis, hilisemat karjääri Hiinas ja Euroopas ning lühikest episoodi NBA väljakutel.

LOE KA: Kalev/Cramo leegionärid 2008-10: muhedad mehed, kes sõid autoroolis hommikuhelbeid ning süüdistasid kõiges Tanel Sokku

Otse USA ülikooliliigast Eesti tippklubisse tulnud Akognon viskas Kalev/Cramo särgis toonases VTB liigas keskmiselt 14 punkti ning Eesti liigas oli tema näitaja 15,6 silma. Usutluses avaldab tagamees, et just Kalevi toonase peatreeneri Nenad Vucinici kriitika aitas tal tõusta tasemele, mis lubas tal olla Hiina liigas üheks trendiloojaks ning viis ta lõpuks ka NBA-sse. Akognon mängis 2012/13 hooaja lõpus kolm mängu Dallas Mavericksi särgis, kus tol ajal olid liidriteks legendaarsed Dirk Nowitzki, Vince Carter ja Shawn Marion.

Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus räägib Akognon muuhulgas oma üsna hilise korvpalli juurde jõudmise loo, nimetab korvpallurid, kes talle inspiratsiooniks on olnud ning avaldab, miks ta ka pärast mängijakarjääri lõppu jäi korvpalli juurde, sealjuures ka noortetreenerina. Pikemalt laseme tagamehel meenutada, mida ta oma Eesti hooajast mäletab, kellega endistest tiimikaaslastest veel suhtleb ning kas ta veel endiselt mõtleb tõsiselt kunagi USA meedias öeldud sõnu, et ei tõsta enam eales jalga Eestisse ega siia lähedale.

Josh, esmalt palun räägi meile, kuidas Sinust sai korvpallur ja mis Sind selle mängu juures alguses paelus.

Ma hakkasin korvpalli mängima alles siis, kui olin umbes 14-aastane. Mu vennad mängisid, mu onu mängis ja üks mu lähedane sõber viis mu korvpallilaagrisse. Sealtpeale ma lihtsalt armusin sellesse mängu. Järgmises laagris kohtasin oma keskkoolitreenerit ja sealt edasi tutvusin ühe oma parima sõbraga, tema nimi oli Joshua Bitton. Jah, ma lihtsalt armusin sellesse mängu ja jäingi mängima.

Kas Sul oli noorena trennis käima hakates eeskujusid ning miks just need konkreetsed mängijad sulle imponeerisid?

Minu eeskujud… ma ütleksin, et esiteks Kobe Bryant ja siis Jason Williams, kes mängis Sacramentos, Allen Iverson ja Michael Jordan. Aga mu kaks suurimat mõjutajat olid tõenäoliselt Kobe Bryant ja Michael Jordan. Kobes oli lihtsalt midagi, mis mind paelus. Ma imetlesin tema enesekindlust, mulle meeldis kõik, mida ta tegi ja kuidas ta rääkis. Sama Michael Jordaniga. Iverson ja Jason Williams olid väga kirevad ja see, kuidas nad palli põrgatasid… Need olid mehed, kes panid mulle pähe mõtte mängida korvpalli just nagu nemad. Mulle meeldis kogu see idee publiku lõbustamisest.

Mainisid mulle eravestluses, et mängid siiani oma lõbuks ja töötad ka noortetreenerina. See on suure vastutusega amet, seega küsin: mis Sind treeneritöö juures köidab ja mis paneb Sul selles rollis silma särama?

Praegu töötan ma paljude erinevate lastega ja tegelikult pani ema selle mõtte mulle pähe. Ta lihtsalt ütles, et olles mänginud üle 25 aasta, on sul peas nii palju korvpallialaseid teadmisi ja on omamoodi isekas jagada neid ebaõnnestumisi ja õnnestumisi ainult oma lastele. On palju lapsi, kes tahaksid teada asjadest, mida oli vaja teha, et jõuda sinna, kuhu sina jõudsid. Nii et sealtmaalt ma otsustasingi hakata noori treenima. Mul on Kansases oma ettevõte. Mul on oma spordisaal ja ma palkan sinna treenereid, kes aitavad oma teadmistega paljusid lapsi. Alumisel korrusel on jõusaal, kus me õpetame neile, kuidas raskusi tõsta. Meil on käimas erinevad programmid ja ma üritan korvpallimängu erinevatel viisidel mõjutada.

Millised on Sinu arvates suurimad väljakutsed laste treenimisel ning kas laste “uppumine” digimaailma ja vähene liikumine on USA-s sama suur probleem kui Euroopas?

Minu arvates on suurimaks väljakutseks see, et enamik inimesi lihtsalt ei tea, mida tippu jõudmine nõuab. Nad tunnevad mõnikord, et oi, sa mängisid NBA-s, sul on kindlasti mingi kiire lahendus, mida lastega teha, et nad kiiresti heaks saaksid. Tegelikult pole selleks mingit salaretsepti, peab lihtsalt vaeva nägema. Võtab palju aastaid, et paremaks saada ja oma enesekindlust ehitada. See on üks suuremaid väljakutseid, mis mul lastega on – nad arvavad, et nad vaatavad videot, unistavad ja järgmisel päeval see kõik juhtubki, kui tegelikult võtab asjade ärategemine aastaid ja aastaid reaalset tööd.

-Josh Akognon | Foto: Siim Semiskar

Milline on Sinu arvamus NCAA praegusest seisust? Kunagi oli mängijatel raske ühest ülikoolist teise üle minna ja tasustamine puudus täielikult. Nüüd, tänu NIL-lepingutele ja üleminekuportaalile, saavad mängijad vahetada kooli peaaegu igal aastal. Kas näed seda spordi jaoks positiivse või negatiivse arenguna?

Ma olen osanik ettevõttes nimega THE FAM Sports, mis on maailma mastaabis tegija naissportlaste agentuuride seas. Minu kolledžiaegne tiimikaaslane Marcus Crenshaw on selle tegevjuht. Nii et mul on NIL-i (mängijate tasustamise – toim.) osas veidi kallutatud arvamus. Arvan, et suur osa sellest on hullumeelne ja ma tunnen noorte suhtes veidi kadedust, sest mina ei saanud kolledžis mängides seda raha teenida. Kuid samal ajal teenib minu ettevõte, mille osanik ma olen, palju raha sellega, et lapsed seda NIL-i raha teenivad. Meil on sadu kliente ja mu äripartner on tõesti ehitanud väga suure äri. Nii et selles mõttes mulle see meeldib, sest see mõjutab mind otseselt. Nagu ma ütlesin, ma pole ehk parim inimene, kellelt küsida, sest “mängin mõlemal pool rindejoont” ja saan ilmselgelt ühel pool tasustatud.

Ka mu oma lapsed saavad loodetavasti sellest osa. Nii et minu jaoks on see kõik justkui suurepärane. Kuid samas, ma ei arva, et mängijad peaksid saama igal aastal meeskonda vahetada. Ma ei tahaks öelda, kas nad võivad seda teha või ei või, aga ma tõesti usun, et see kahjustab neid ja nende progressi. Kui neil on mingil hetkel väiksemadki raskused, saavad nad lihtsalt asjad pakkida ja lahkuda ning sellel pole mingeid tagajärgi. Kui mina Washington State’ist lahkusin ja pidin minema Cal State Fullerton’i, olin ma sunnitud ühe hooaja vahele jätma. Ma ei saanud kohe mängima hakata. Arvan, et see on jälle väike kadedus nende noorte suhtes, et nad saavad lihtsalt ühest kohast teise minna ja üha rohkem raha saada (Muigab.).

Räägime nüüd minevikust. Palun meenuta lugu sellest, kuidas Sa jõudsid Kalev/Cramosse. Millised olid Su esmamuljed, kui kuulsid, et Eesti poolt on sinu vastu huvi?

See oli hullumeelne aeg, kui ma esimest korda Eestist kuulsin. Mu agendid helistasid mulle, aga ma polnud sellisest riigist kunagi kuulnud. Nad lihtsalt ütlesid, et see on Venemaa kõrval. Sel ajal olin oma abikaasaga just abiellunud ja see oli meie esimene reis. Olin varem välismaal käinud, mängides Nigeeria eest maailmameistrivõistlustel Tokyos. Kuid tema polnud kunagi Ameerikast väljas käinud. Nii et see esimene lend Tallinnasse oli kultuurišokk meile mõlemale.

Millised on Sinu kõige eredamad mälestused Kalev/Cramos viibitud ajast ja miks just need hetked meelde on jäänud?

Mäletan Tallinna linna ja mäletan palju asju seoses Saku Suurhalliga. Minu esimene mäng, kui tulin ja lihtsalt vaatasin koos kuttidega… need on asjad, mida ma tõesti mäletan neist esimestest nädalatest Tallinnas. Ja hotellis elamist enne korterisse kolimist. Mäletan, et oli väga-väga külm ja mäletan, et kõik sõid jäätist, kuigi oli nii külm… (Muigab.) Ma pidasin seda hullumeelseks – olla nii külmas ja kõik ikka söövad jäätist. Me naisega vaatasime seda alati nagu midagi hullumeelset. Ja Hesburger ja Mack Barbecue – mäletan neid kohti, kus me käisime. Minu arvates olid need väga lahedad kohad.

Sel ajal kuulusid Kalev/Cramo koosseisu sellised mängijad nagu Gert Dorbek, Tanel Sokk, Charron Fisher, Jason Miller ja teised. Palun jaga oma mälestusi ja kogemusi seoses tiimikaaslastega.

Mäletan kõiki tiimikaaslasi, see oli vinge aeg ja ma armastasin neid kutte. Bussisõidud olid väga-väga lõbusad, vaatasime filme, saime naerda, rasket tööd teha ja üksteisega võistelda. Aga ma pole paljude nende kuttidega ammu rääkinud. Ma suhtlen aeg-ajalt Charron Fisheri ja Ken Johnsoniga, samuti räägin Kevin Owensiga. Tundsin, et jäime veidi kontakti hoidma, aga tahaksin neist rohkem teada ja olla kindel, et nad mõistavad, et mäletan neid siiani. Nad on siiani justkui osa mu perest ja mälestustest. See aeg Tallinnas ja Eestis oli suurepärane. See oli mu esimene profileping ja oli hea teha see selliste heade proffide seltsis, kes võtsid mängu tõsiselt ja suutsid mulle mängu õpetada.

-Josh Akognon | Foto: Siim Semiskar

Peatreener oli tol hooajal Nenad Vucinic. Kuidas Sa teda iseloomustaksid ning milline oli Sinu ja tema vaheline keemia?

Treener Ned (Nenad Vucinic) oli tõenäoliselt minu jaoks üks suurimaid mõjutajaid üldse, ta ise isegi ei tea seda. Mäletan konkreetselt ühte mängu… ma olen 180 cm pikk, aga ma ei survestanud palliga mängijat üle välja ja ta lihtsalt küsis minult: “Kas sa arvad, et sa jõuad selliselt kaugele, olles lühike ja omamata kaitses mingit reaalset mõju? Inimesed ei tunnetagi, et sa väljakul oled ja sa ise tahad ainult peale visata?” Mäletan, et võtsin kriitika vastu ja järgmistel päevadel survestasin vastaseid üle väljaku ning üritasin talle tõestada, et suudan olla teistsugune. Võtsin selle mentaliteedi Hiina liigasse siirdudes kaasa. Ükski teine ameeriklane ei surunud Hiina liigas tol ajal vastaseid üle välja ega katnud vastastiimi parimat mängijat. Tunnen, et olin üks neist, kes algatas Hiinas selle trendi, et tuuakse sisse lühikesed tagamängijad, kes hakkavad üle välja kaitset mängima, mitte pole lihtsalt tüübid, kes teenivad kogu raha, teevad kõik visked ja kaitset ei mängi. Ma kaldusin küll oma Hiina karjääri lõpus ise ka jälle selles suunas, kui mul oli juba liigas endale nimi tehtud, aga oma esimesed lepingud sain ma just tänu mentaliteedile, mida treener Ned mulle õpetas.

Sel ajal oli teie tugevaim konkurent Tartu Ülikool. Mida Sa neist mängudest mäletad?

Tartu, see rivaalklubi… jah, mäletan seda. Need olid tähtsad ja intensiivsed mängud. Mäletan Toddi (Abernethy – toim.) ja tema naist, kes suhtles meiega, sest ta oli sel ajal rase. Me olime samuti usklikud, nii et mäletan nendega suhtlemist enne ja pärast mänge ning siis väljakule minemist ja võistlemist. Aga mäletan Tartuga mänge küll, need olid hullumeelsed.

Ütlesid kunagi ühes Eestis antud intervjuus, et külma kliima tõttu ei külastaks Sa Eestit enam kunagi. Kirjelda palun, kui suur šokk see Sinu jaoks tollal oli?

Kas ma tõesti ütlesin, et ei külasta Eestit kunagi uuesti (Muigab.)? Ma ei teadnudki, et seda ütlesin. Vau! See oli väga ammu. Olen sellest ajast peale olnud palju külmemates kohtades. Eestis oli külm, aga olen hiljem olnud külmades kohtades – nii Hiinas kui ka siin Kansases elades on olnud kordi, kus on tublisti alla nulli, nii et olen sellega nüüd harjunud. Aga ma kindlasti pean Eestisse tagasi tulema. Elu Eestis oli tõesti lahe. Jällegi, see oli mu esimene kord päriselt välismaal elada, nii et me naisega läbisime selle protsessi koos, õppisime üksteist ja uut kultuuri tundma. Eesti võttis meid tõesti avasüli vastu ja nad aitasid meid paljude asjadega… eriti Gerly Kostla, kes oli üks inimestest, kes mind ringi sõidutas ja palju aitas. Ta oli minu ja mu naise jaoks imeline abiline ning ta tegi elu meile tõesti väga lihtsaks. Me mäletame teda selle eest siiani.

Kuidas hindad Eesti ja Kalev/Cramo rolli oma arengus tipptasemel korvpalluriks?

See vastus läheb tagasi sama jutu juurde, kuidas ma hindan oma rolli Eestis ja Kalevis. See on fakt, et olin ümbritsetud paljudest proffidest. Paljud kutid… (Tanel) Sokk ja Gregor (Arbet)… nad kõik aitasid mind. Ja ühe mehe nimi lipsab mul praegu meelest… aga nad aitasid mul näha, mida tähendab olla proff ja mida on vaja, et olla tõeliselt hea korvpallur ning võistelda ja mängudeks valmistuda. Nii et nad aitasid mind kogu ülejäänud karjääri jooksul selles osas, mida oli vaja, et olla tipptasemel mängija, kuidas seda taset hoida ja kuidas meeskonnas mängida.

Kas oled Eestisse naasmise osas ümber mõelnud või on Su arvamus endiselt sama?

Rääkisin just hiljuti abikaasaga Eesti külastamisest. Ta oli igati nõus ja tahaksime lapsed kaasa võtta. Sest kui me seal olime, ootas ta mu esimest poega. Ja nüüd on poeg 15 ja minust suurem, nii et arvan, et oleks väga lahe minna tagasi Tallinnasse ja näha, kust see kõik algas, näha areeni ja kõiki neid kohti, kus me käisime. Arvan, et see oleks väga lahe. Teeme seda tõenäoliselt varsti.

Kas Sul on pärast siit lahkumist olnud kokkupuuteid Eesti korvpalli või Eesti mängijatega?

Ei, mul polnud Eestist ühtegi lepingupakkumist pärast sealt lahkumist. Ja ma ei mäleta, et oleksin pärast lahkumist Eesti mängijatega ka mujal kokku puutunud. Võib-olla kuskil Euroopas, kui mängisin erinevates liigades, Euroliigas ja mujal… olen kindel, et seal oli Eesti mängijaid, ma lihtsalt ei mäleta nende nimesid.

-Josh Akognon | Foto: Siim Semiskar

Hooajal 2012/13 said kolmes mängus Dallas Mavericksiga tunda NBA taset. Mida see periood Sulle korvpallurina õpetas ja mis jäi Sinu arvates puudu täispikast lepingust?

Arvan, et täislepingu saamisest jäi mul puudu see, et ma polnud puhas mängujuht. Mul oli kohtumine treener Rick Carlisle’iga ja ta ütles mulle konkreetselt, et kui ma oleksin tõeline mängujuht, siis nad oleksid minuga tõenäoliselt juba kolmeaastase lepingu teinud. Oma peas ma mõtlesin, et noh, õpetage mind siis mängujuhiks! Aga lõpuks olin ma 10–15 aastat vaeva näinud just sellise mängustiili nimel, nagu mul tol ajal oli ehk skooriv ja superagressiivne tagamees. See kõik tegi mulle natuke haiget, kuid samal ajal aitas mind ka edasi, sest ma ei usu, et oleksin üldse NBA-sse pääsenud, kui ma poleks olnud superagressiivne skoorija. Kuid samas jättis see lõpuks mind ka NBA-st eemale. Võib-olla olin ma seal ka valel ajal, enne kui nad hakkasid rohkem otsima väiksemaid tagamängijaid nagu Isaiah Thomas ja teised. Ja muidugi Hiina ja sealne raha hoidis mind natuke kinni ka, kuigi oleksin võinud minna kõrgema taseme Euroliiga tiimidesse. Oleksin võinud minna G Liigasse, sel ajal oli see D Liiga (Development League – toim.)… Oleksin saanud teha palju asju, mis olnuks mu karjäärile paremad, aga otsustasin lihtsalt raha juurde tagasi minna. Need olid peamised põhjused, miks mul polnud NBA-s pikemat lepingut.

Olid Mavericksis koos selliste legendidega nagu Dirk Nowitzki, Vince Carter, Derek Fisher ja Shawn Marion. Millised mehed nad tiimikaaslastena olid ja kas Sul on nendega seoses mõni naljakas lugu meeles?

Dirk Nowitzkiga olid mul viskevõistlused pärast iga trenni, ta oli mulle nagu suur vend. Vince Carter istus tihti lennukis mu kõrval, nii et meil olid temaga pikad vestlused elust. Shawn Marion viis mind trennist tagasi hotelli. See kõik oli väga-väga lahe – käia Dirki pool külas ja ilmselgelt Mark Cuban oli üks paremaid omanikke. Nad tegid vahepeal Dallases väljaku, kuhu olid kirjutatud kõigi meie nimed, kes on kasvõi ühe sekundi Mavericksi eest mänginud. Minu meelest oli see superlahe ja midagi sellist saab kogeda ainult Dallas Mavericksis. See oli aeg, mida ma kunagi ei unusta – see, et sain NBA mängus palli korvi visata… meenutasin tol ajal kõiki neid kordi, kui ma treenisin, et sinna jõuda. Eesti ja Kalev/Cramo aitasid mul selleni jõuda. Nii et NBA-s olles tundsin, et võlgnen Eestile palju.

Eestis on olnud vaid üksikud mängijad, kes on pärast meie liigas mängimist jõudnud NBA-sse. Mis oli Sinu saladus, et alustada Euroopa keskmisest liigast ja jõuda NBA-sse?

Mis on mu saladus? Arvan, et see on lihtsalt ülim enesekindlus. Ükskõik millises liigas sa oled, sul peab olema ülim enesekindlus, et sa oled piisavalt hea mängimaks kõige kõvemas liigas. Ja see oli üks asi, mis mul oli, ma lihtsalt teadsin alati, et olen üks maailma paremaid skoorijaid. Tundsin seda alati. Mind ei huvitanud Euroliiga, mind ei huvitanud ükski teine liiga, mind ei huvitanud isegi NBA, ma tahtsin lihtsalt kõigile näidata, et olen üks paremaid skoorijaid. Ja ilmselgelt uskumine Jumalasse annab mulle võimaluse lihtsalt kõvasti tööd teha ja loodetavasti mitte muretseda. Kui see on Jumala tahe, siis see on Jumala tahe ja ma jõuan kohale. Ja nii läkski. See on kingitus, mis kestab tänaseni. See, et saan kirjutada raamatuid oma karjäärist… näiteks Eestist, probleemidest, mis mul on olnud ja asjadest, mida soovinuks teha teisiti. See kõik on lihtsalt üks hea lugu, mida rääkida ja loodetavasti teisi nende teekonnal aidata. Aga mul oli alati enesekindlus, et jõuan kohale, ja see oligi minu jaoks kõik.

-Josh Akognon | Foto: Siim Semiskar

Sul on olnud väga kirev karjäär, oled mänginud Eestis, Serbias, Leedus, Hispaanias, Itaalias jne. Palun kirjelda, millises riigis nautisid mängimist kõige rohkem ja miks?

Mu naisele meeldis kõige rohkem Hispaania ja Kanaari saared, talle tõesti meeldis seal. Aga ma ütleksin, et minu jaoks on Euroopas mängimise osas esikohal Serbia ja Belgradi Partizan. See oli teistsugune atmosfäär kui kuskil mujal. Ja kui te olete kunagi Partizani mängudel käinud, siis teate, millest ma räägin. Partizan oli omaette klassist. Mul oli üks mu parimaid sõpru sel ajal kaasas, sest mu pere ei reisinud minuga sinna. Ma soovinuks, et nad oleksid näinud seda energiat ja armastust, mida fännid pakkusid. Mäletan seda kõike tänaseni. Neil on sügav koht mu südames, nagu kõigil paikadel, kus mängisin, Hispaaniast Leeduni.

Mängisid päris palju ka Hiinas. Milline see kogemus oli? Kas vastab tõele, et Hiina tiimid meelitavad tugevaid välismängijaid rahaga, aga korvpalli tase ei ole nii kõrge?

Selles osas on sul Hiina tiimide osas õigus. Nagu ma enne ütlesin, olin üks esimesi mängijaid, kes tuli sinna, teenis raha ja võttis vastaseid ikka ka üle välja peale, tänu sellele, mida treener Ned (Nenad Vucinic – toim.) mulle õpetas. See, et suutsin kombineerida kaitsemängu ja kõrgel tasemel skoorimise, on peamine põhjus, miks suutsin pärast seda NBA-sse minna. Mul oli treener nagu Brian Goorjian, kes oli nõus mind minema laskma ja kes andis mulle usku edasi liikuda ja kõvasti tööd teha. Hiina liiga aitas mul palju enesekindlust koguda. Nii et kui läksin NBA suveliigasse või NBA treeningutele, olin ma sama enesekindel nagu Hiinas mängides, kus tegin 25 viset mängus. Võtsin selle mentaliteedi igale poole kaasa, isegi kui läksin pärast Hiina hooaega play-off‘ideks Euroopasse. Paljud Euroopa tiimid palkasidki mind just seetõttu, et nad tahtsid, et ma mängiksin just nii, nagu Hiinas mängisin. Nii et Hiina aitas mind palju.

Tihti öeldakse, et Euroopa on pigem treenerite liiga, USA ja NBA aga mängijate oma. Milline on Sinu vaatenurk sellele?

Jah, ma usun, et Euroopa on treenerite liiga ja USA on pigem mängijate liiga. NBA-s on mängijatel rohkem võimu ja Euroopas on rohkem austust treenerite vastu ning selle vastu, kuidas nad asjadele lähenevad – sa ei taha nendega lugupidamatult käituda või neist üle rääkida. Neil on juhtkonnaga suheldes reaalne sõnaõigus ja sa pead seda austama. Sa ei saa lihtsalt oma lepinguga või mineviku saavutustega vehkida. Need on peamised erinevused.

Milline treener mõjutas Sind karjääri jooksul kõige rohkem ja miks just tema?

Suurim mõjutaja-treener… mul oli nii palju treenereid… Mu keskkoolitreener Jeremy Russotti oli kindlasti üks mu suurematest toetajatest. Tema õpetas mulle mängu päris algtõdedest alates. Nüüd on ta Prolific Prepi president, mis on maailma üks paremaid prep school‘e. Ja Dick Bennett ning Tony Bennett Washington State’ist. Kalev/Cramo treener Nenad Vucinic. Neid on nii palju. Igal treeneril, kelle all ma mängisin, oli oluline roll mu elus. Ma ei taha kedagi eraldi välja tuua kui number ühte, aga kui peaksin valima, siis mu esimene treener Jeremy Russotti oli mees, kes mind üldse sellele rajale suunas.

-Josh Akognon | Foto: Siim Semiskar

Kui palju jälgid korvpalli vabal ajal ning milliseid liigasid eelistad ja miks?

Ma ei jälgi korvpalli enam nii palju. Kui vaatan, siis kolledžikorvpalli ja mulle meeldib ikka Euroliigat vaadata. Paljud mu sõbrad mängivad seal – Shane Larkin, Rodrigue Beaubois… mehed, kellega koos Dallases mängisin. Mulle meeldib vaadata n-ö Euroopa stiili, näiteks Facundo Campazzot. Ja muidugi oma laste mängude vaatamine, see on see, mida ma praegu teen. Enda treenitavate laste vaatamine muidugi ka, et anda neile tagasisidet, et nende karjäär läheks otse üles ja neil poleks selliseid takistusi nagu minul. Üritan lihtsalt kõiki aidata nii palju kui saan.

Mängisid Nigeeria koondisega 2016. aasta olümpiamängudel. Palun kirjelda oma mälestusi maailma suurimalt spordisündmuselt.

Nigeeria koondise eest mängimine oli väga suur au, peamiselt mu isa pärast. Mu isa pole pärit Ameerikast ja tal oli palju võimalusi meid Aafrikasse viia, kuid ta jäi mu emaga, kes on ameeriklanna, ja lõi meile seal kodu. See oli väga lahe, minna ja esindada tema riiki. Ma vaatan seda nii, et see oli tema riik ja ma nägin seda uhkust tema silmades. Tahtsin olla kindel, et esindame Nigeeriat nii hästi kui suudame. See oli suur saavutus, kui võitsime olümpial Horvaatiat ja olime väga lähedal Hispaania ja Leedu alistamisele. Rio olümpia ja olümpiaküla oli hullumeelne kogemus. Nii palju suurepäraseid sportlasi, inimesed, keda olid kaua telekast näinud, sõid samas sööklas sama toitu ja jagasid lugusid. See oli väga-väga lahe aeg. Mõnikord ei saagi seda selgitada, seda peab lihtsalt kogema.

Kuidas Sa hindad oma karjääri tervikuna? Kas võtsid endast maksimumi või on midagi, mis siiani kripeldab?

Kuidas ma oma karjääri hindan? On palju asju, mida oleksin võinud paremini teha. Ja see ongi põhjus, miks ma hakkasin lapsi treenima – ma saan neile öelda, mida mina valesti tegin. Ja kui nad tahavad, siis kohanduvad ja ei tee asju, mida ei tasu teha. Kuulsin hiljuti statistilist näitajat, et alla 6000 inimese maailma ajaloos on seni pääsenud NBA-sse ning skoorinud seal punkti või mänginud kasvõi sekundi… täpselt ei mäleta enam kumb. Aga see on uskumatu. Veel uskumatum on see, et ainult 90 inimest maailma ajaloos on olnud minu pikkused või lühemad ja pääsenud NBA-sse. See on ChatGPT andmetel, aga ikkagi… 90 minu pikkust või lühemat inimest maailma ajaloos! Nii et kui sa küsid, kuidas ma oma karjääri hindan, siis ma oleksin täielik mölakas, kui tunneksin, et ei saavutanud maksimumi, olles üks neist 90-st. Ükskõik kui palju ma tahtnuks seal kauem mängida… ma ei saa olla nii tänamatu selle suhtes, mis Jumal mulle on andnud – alustades poisist, kes loopis palli enda lõbuks Petalumas, Californias ja ei puutunud palli päris mängus enne 14. eluaastat, kuni selleni, et olen üks neist 6000-st NBA-s mänginud mehest. Olen väga-väga õnnelik oma karjääri üle.

Ma võin unistada, et asjad läinuks teisiti, et mind oleks draftitud, et oleksin läinud Tel Avivi Maccabisse, mitte Hiinasse tagasi pärast Dallast… on nii palju “olekseid”, aga lõpuks viivad need kõik sama eesmärgini, mis on järgmise põlvkonna aitamine. Ja selles osas on mu karjäär täielik õnnestumine. Jään seda minevikku nautima, sest see on mu elu ja ma armastan seda. Mul on suur austus ja tänutunne kõigi inimeste ja tiimide vastu, kes mind siia tõid. Ja loodetavasti lapsed, keda treenin, saavad kasu mu ebaõnnestumistest ja õnnestumistest. Ja loodetavasti saan ühel päeval tulla Eestisse ja pakkuda oma teadmisi ka sealsetele lastele. Keegi peab lihtsalt helistama ja asja kokku leppima!

scroll to top