Saksamaa Bundesligas Bayreuthi klubis mängiv Janari Jõesaar on pärast pikemat pausi taas väljakule naasmas ning selle puhul tegi Gert-Dieter Meier temast klubi kodulehel pikema loo. Siinkohal vahendame artikli eesti keeles ka meie korvpallisõpradeni.
Enne oktoobri lõpus saadud rasket vigastust jõudis vahetult enne ka koroonaviiruse läbi põdenud Jõesaar esindada klubi kahes Bundesliga mängus, kus viskas 32 mänguminuti jooksul keskmiselt 11 punkti ja võttis 6 lauapalli. Hetkel on klubi 5 võidu ja 6 kaotusega turniiritabelis 10. kohal. Kolm mängu jõudis ta pidada ka FIBA Europe Cup sarjas, kus jäid keskmiseks 26 mänguminutit, 9 punkti ja 5,7 lauapalli. Eurosarjas võitis klubi oma alagrupi ning jõudis teise ringi, kus ollakse kahe kaotusega Hollandi klubi ZZ Leideni ja Venemaa Parma vastu hetkel vahegrupis viimased.
Snaiper, lauavõitleja ja vintske sell
Snaiper, lauavõitleja ja “vintske sell”: Janari Jõesaar (28) ei suuda ära oodata, et pärast koroonahaigust ja hüppeliigese vigastust saaks taas väljakule naasta.
Muidugi oli ta otsinud infot, rääkinud sõprade ja teiste mängijatega ning palju lugenud. Kuid augustis Bayreuthi tulles polnud Janari Jõesaar päris kindel, mida Saksamaa korvpalliliigast oodata. Kuigi kogemusi mehel jagub – USA-s keskkool ja kolledž, Eestis erinevad klubid, siis Hispaania –, on igal liigal oma eripärad ja igas meeskonnas uued väljakutsed. Tema sõnul on Bundesliga üsna väljakutsuv, palju heal tasemel mänge. Ja mida ütleb ta Bayreuthi, tema jaoks ju varem tundmatu paiga kohta? “Mind võeti ülimalt hästi vastu ja tundsin end kohe nagu kodus. Esimesed mängud, esimesed õnnestumised – jah, see oli hea tunne.”
Aga miks Bayreuth, miks Saksamaa? Janaril oli päris edukas hooaeg BC Kalev/Cramos ja ta näitas oma oskusi mitte ainult Eesti meistriliigas, vaid ka VTB Ühisliiga tasemel. Eesti koondislane kogus mängu kohta keskmiselt 12,8 punkti, 6,9 lauapalli, 1,6 korvisöötu ja 1,5 vaheltlõiget ning tabas 44,7% kaugvisetest. Tema jaoks oli kätte jõudnud õige aeg, et astuda karjääris järgmine samm. Bayreuth reageeris varakult, olles esimene meeskond, kes talle lepingut pakkus. Lepingut, mis hiljem osutus õnnelikuks panuseks, kuna lõpuks oli ta laual mitu erinevat pakkumist. Kokkuvõttes, ütleb Janari, oli see väga lihtne otsus: “Rääkisin peatreener Raoul Korneriga tema ootustest ja oma rollist meeskonnas. Mu agent soovitas samuti. Ma tahtsin ennast selles liigas ja selle meeskonnaga tõestada. Seega ma kirjutasin alla.”
Klubi avaldas juba varakult selle, mida Korner temas nägi: “Janari on suurepärane kaugviskaja, ta on end juba tugevas Ühisliigas oma parimast küljest näidanud ja visanud näiteks Moskva CSKA vastu 21 punkti ning võtnud Astana vastu uskumatud 18 lauapalli.” Aga mida näeb 198 sentimeetri pikkune eestlane ise enda tugevusena? “Arvan, et ma pole üheski üksikus elemendis väga silmapaistev. Pigem on mul olemas kogu pakett. Mul on tahtmine võita iga mäng ja ma teen kõik endast oleneva, et see nii ka läheks,” ütleb Janari rahulikult, kuid kindlal häälel.
Jõesaar pole valjuhäälne, vaid pigem vaikne tüüp. Ta ei suru end ise avalikkuse ette, et olla rambivalguses, vaid pigem tuleb teda sinna lükata. Kuid tema vaoshoitusest pole väljakul enam jälgegi alles. Seal laseb ta looma lahti ja tunnistab ka ise: “Ma võin väljakul olla vintske vend.” Tihti öeldakse selle kohta “ebamugav vastane”. Keegi, kes on mängus sees, kes teeb ise ja jagab palli ning ei pelga ka füüsilist kontakti. “Ma ei lähe väljakule nutma,” ütleb eestlane, kes soovib pärast karjääri taas Eestisse elama asuda.
Raske hooaja algus
Janaril on olnud Bayreuthis kõike muud kui unistuste algus. Just siis, kui ta hakkas end väljakul mugavalt tundma, nakatus ta COVID-19 viirusesse: “Koroona ja sellele järgnenud sunnitud paus viisid mu rütmist välja. Ma lihtsalt ei tundnud end hästi. Vajasin aega, et saada oma mäng tagasi.” Janari ei säästnud ennast, võitles ja muutus aina tugevamaks – andes meeskonnale sellist abi, nagu temalt oodati. Siis tuli aga teine tagasilöök väga lühikese aja jooksul, kui 27. oktoobril Londonis toimunud FIBA Europe Cupi mängul sai Jõesaar raskelt vigastada, kui üritas vastast Dirk Williamsit viskel takistada. Maandumisel kukkus ta nii õnnetult, et meeskonna arst Holger Eggers diagnoosis raske hüppeliigese vigastuse.
Kurb prognoos – mitu nädalat kohustuslikku pausi. Janari ise kommenteerib seda emotsioonitult: “Varem on mu jalal olnud mitu väiksemat murdu. Nüüd see. Aga ka see vigastus läheb üle ja siis olen jälle vana hea mina.” Käsi südamel, kas profisportlasena ei mõtle sa sellises olukorras, kas sellised vigastused võivad korduda või on kogu su karjäär ohus? 28-aastane mängumees vastab rahulikult: “Sellele ei tasu mõelda. Saan head arstiabi. Tunnen oma keha ja tean täpselt, mida sellelt oodata ning millal olen taas 100 protsenti valmis. Kõike muud ma kontrollida ei saa ja sellepärast ka ei muretse.”
Kohtume esimest korda Oberfrankenhalle pressiruumis, mis asub teisel korrusel. Samal ajal valmistuvad tema meeskonnakaaslased all karikasarja mänguks Berliini Albaga. Kui raske on seda kõrvalt vaadata? “Muidugi on see väga raske ja lõpmatult tüütav,” tunnistab Jõesaar. Mis teha, selline on lihtsalt saatus! Janari nõustub: “Püüan alati poistega koos olla ja kui ma neid praegu väljakul aidata ei saa, siis toetan pingilt.” Tema aitab neid, nemad teda. “Oleme ühtne kamp, meeskonnas on hea keemia,” ütleb Janari. Ja seda kõike isegi pärast valusaid kaotusi.
Veel novembris oli Janari kindel, et saab detsembris taas meeskonnaga liituda ja lõpuks ometi väljakule pääseda. Tema lootus pole aga seni täitunud. Kuid ta treenib taas koos meeskonnaga. Oluliselt hõrenenud koosseisuga võistkond ootab teda pikisilmi väljakule. Kuid keegi ei taha selles olukorras liigselt kiirustada ning läheb veel mõni päev, enne kui JJ kannab väljakul taas särki numbriga 21.

Kobe Bryanti süü?
See, et Janari Jõesaar otsustas korvpalluriks saada, oli pigem juhus: “Mu isa mängis võrkpalli ja võttis mind sageli kaasa. Seega oli mul juba varakult pall käes. Mängisin võrkpalli ja hiljem ka jalgpalli. Aga lõpuks jäin ainult korvpalli juurde. Eelkõige kuna olen meeskonnamängija. Aga ka sellepärast, et lugesin ajalehest Kobe Bryanti kohta ja nägin teda videotes. Minu süda oli võidetud.”
Samal ajal vaatavad teised ka alt üles tema poole. “Väikevend jäljendab mind ja tahab ka korvpalluriks saada,” muigab Jõesaar. “Muidugi on perekond mulle tähtis. Ootan ka oma vanemaid ja õdesid-vendi mulle siia külla. Aga ainult siis, kui uuesti väljakule pääsen,” lisab ta. Jõesaar pole Bayreuthis üksi: “Olen siin koos oma elukaaslasega. Ka talle meeldib siin,” vaatamata sellele, et tal on siin raske kohe uusi sõpru leida. Muide, mõlemad armastavad restoranides käimist ja on ka Bayreuthis mõned head kohad avastanud. Kas ta, nagu mõned tema meeskonnakaaslased, on samuti taimetoitlane või vegan? “Ei,” ütleb Janari muiates: “olen lihasööja!” Ka suured portsud sobivad, kui taldrikul on näiteks šnitsel: “Ma võiksin iga päev šnitslit süüa!” ütleb 94-kilone mees särasilmil.
Kas ta on kõva töömees, keegi, kes treenib palju? Tegelikult peaksid seda hindama teised, ütleb ta tagasihoidlikult, kuid lisab siis: “Ma arvan küll. Mulle meeldib anda endast kõik võimalik, et olla edukas.” Ja millised on tema eesmärgid hooajaks – isiklikud ja meeskondlikud? “Ma tahan olla meeskonnale nii suureks abiks kui oskan. Ja loomulikult tahame koos saavutada nii palju kui võimalik.” Snaiper, kelle karjääri rekordiks on 29 punkti ühes mängus, ei kasuta sõnu play-off, kuid saate isegi aru: see on nii tema kui ka kogu meeskonna eesmärk. Vaatamata sellele, et paljud vigastused ja ebaõnnestumised on meeskonda sel hooajal kõvasti räsinud.
On üks asi, mida väike äär, kes suudab end näha väljakul tegusid tegemas ka 38-aastasena, eriti ootab: lõpuks mängida kodusaalis täismaja ees ja lasta fännidel ennast võidule juhtida. “Mängisin korra umbes 2700 inimese ees. See oli fantastiline. Aga mis tunne võiks veel olla, kui võidad täismaja ees! Eesti klubis mängides sellist asja ei koge. Mu tüdruksõber ootab seda samuti väga.”




