Close

INTERVJUU | TalTechi spordidirektor Gregor Arbet: oleks tahtnud finaalis mängida, aga pronksi üle on ka hea meel

-Gregor Arbet | Foto: Siim Semiskar

Möödunud nädalavahetusel Tartus peetud korvpalli karikavõistluste finaalturniir lõppes TalTechi spordiklubi võistkondade jaoks ühe karikavõidu ja ühe pronksmedaliga. TalTech/Nordaidi naiskond võitles ennast finaali välja ja alistas seal 72:59 Audentese Spordiklubi ning TalTech/Optibet meeskond pidi poolfinaalis tunnistama Tartu Ülikool Maks & Mooritsa paremust, kuid võitis pronksikohtumises 89:82 KK Viimsi/Sportlandi.

Korvpalliklubi spordidirektor Gregor Arbet oli mõlemal päeval Tartus kohal ja vaatas tribüünidelt nii nais- kui ka meeskondade esitusi ning käis vastu võtmas ka medaleid. Endine tippmängija võttis nädalavahetuse lõpetuseks Korvpall24 portaalile antud intervjuus mängud enda vaatest kokku, selgitas naiskonna kiire edu tagamaid ja rääkis meeskonna senisest hooajast.

Kõige muu hulgas küsisime Arbeti käest ära ka paljusid korvpallisõpru pikalt vaevanud küsimuse, kas “number viie” positsioonil hõre TalTech on mängijateturul ringi vaatamas ja millalgi tsentri positsioonile abijõudu palkamas.

Millised on Sinu esimesed emotsioonid TalTechi spordirektorina, kui karikavõistlustel võitis naiskond kulla ja meeskond pronksi?

Naiste üle on eriti hea meel. Arvan, et nad on sel aastal võrreldes hooaja algusega kõvasti arenenud. Tulemus on täna käes, milleks on neile kuuluv ja välja teenitud karikavõistluste kuldmedal. Meeste pronksi üle on täna (pühapäevase pronksimängu järel – toim.) muidugi hea meel. Eile (laupäevase poolfinaali järel – toim.) õhtul ei olnud tunded samasugused. Oleks tahtnud täna finaalis mängida. Aga kokkuvõttes ju öeldakse, et pronks võidetakse, hõbe kaotatakse. Nagu ma Rait Käbini (TalTechi spordiklubi juht – toim.) käest kuulsin, siis see on kümne aasta jooksul vist esimene medal, mille TTÜ on saanud. TalTechi nime all on see üldse esimene korvpallimedal. Oli võitlust ja mehed olid tublid, võitlesid lõpuni ja teenisid auga selle medali välja.

Naiskonnast rääkides, esimest hooaega mängitakse ja kohe kuld. Olete lati kohe ikka väga kõrgele seadnud?

Kui naiste meistriliigas on praegu vaid kaks võistkonda ja kui me lõpuks oma naiskonna kokku saime, siis juba ütlesime, et üks medal on meil juba olemas nii või naa (Muigab.). Üle poolte tüdrukute on ju nii noored, et nende jaoks on see hea kogemus mängida finaalis. Audentesel oli ju palju kogenud mängijaid. Arvan, et lõpus pääses maksvusele see, et meie omad treenivad kaks korda päevas.

Ka teie mängujuht Marie Anette Sepp toonitas, et juba selle poole hooajaga on treenitud kõvasti. Kas see oli kohe hooaja alguses plaan, et teete palju trenni ja mängite hea füüsise pealt?

Kuna meil on täiskohaga peatreener ja kuna meil osad mängijad käivad keskkoolis ja osad ülikoolis, siis nad leiavad selle aja trenni teha. Vahepeal hommikul kella kaheksast käiakse ja tehakse treeningud ära, et jõuda pärast seda oma päevaseid toiminguid teha. See, et meil on professionaalne täiskohaga peatreener, kes on asjas nii sees, on väga super.

Räägime edasi meestest. Kui raske oli vaadata poolfinaali lõppu, kus tartlased mängisid teid viimase 15 minutiga 42:12 üle? Põhimõtteliselt läks halvasti kõik, mis minna sai?

Jah. Ei olnud hea vaadata, aga kokkuvõttes selline korvpall juba on. Tuleb ka selliseid mänge ette. Eks saame sellest teha omad korrektuurid ja analüüsida, mis seal ikkagi valesti läks. Täna (pronksimängus – toim.) me ju tegelikult ka ei olnud domineerivam pool, aga mehed suutsid end lõpuks kokku võtta ja medali ära tuua.

Millised on meeskonnasisesed tunded pärast sellist kaotust nagu poolfinaalis. Kuidas treenerid käituvad, sest karjumisest on vist kõige vähem kasu?

Eks igal treeneril on oma metoodika, aga mis sa ikka karjud või nii-öelda maas lamavat laipa veel peksad. Pigem oli vaja keskenduda, teha kiired korrektuurid, analüüs ja hommikul video vaatamine. Kuna meil on kolmapäeval juba uus mäng, siis pikem analüüs lõppenud nädalavahetusest tehakse jõulu ja uue aasta vahepeal. Siis on nädalane paus. Eks treenerid kindlasti vaatavad asjad üle ja teevad omad analüüsid.

Juba senise hooaja peale on teie mängupilt käinud üles kõrgustesse ja päris madalale alla. Kas jõulusooviks on leida mingisugune stabiilsus?

Kindlasti. Arvan, et vahepeal isegi leidsime selle stabiilsuse. Detailidesse ei hakka minema, aga ilmneb väiksemaid probleeme, millest me ise teadlikud oleme ja mida üritame parandada. Kindlasti tahame leida mingisuguse stabiilsuse, et mäng ei käiks nii üles-alla. Siis oleks hoopis lihtsam mängida, jah.

Rääkisid mitmest väikesest probleemist, kuid peamiselt räägitakse ühest suurest probleemist – üks suur mängija on korvi alt puudu. Kas olete selle peale mõelnud, on plaanis kedagi tuua või teie väljund on ikkagi mängida oma üliõpilastega?

Ma ei ütle seda, et meil oleks mingisugune veto peal, et ei või väljast mängijat vaadata. Lihtsalt peame vaatama klubi majanduslikule olukorrale otsa. Kui mingi hetk leiame vahendeid, siis kindlasti vaatame kusagilt midagi. Praegu läheme nii edasi, nagu oleme hooaega alustanud. Kui me vahendeid ei leia, läheme nõnda hooaja lõpuni välja.

Saan ma õigesti aru, et aktiivselt te “number viie” mängijat hetkel ei otsi?

Ei. Hetkel me ei otsi, jah.

Karikamängude põhjal vaadates on teil vigastatute nimekiri päris pikk. Mis mehi vaevab?

Kusjuures ei ole. Meil kolm mängijat mängisid karikas alguses duubli eest ja nad ei tohtinud siin mängida. Praegu on meil ainult Matutega (Karl Andres Matute Perner – toim.) probleeme. Tal peaks järgmise aasta alguseks oleme jalad jälle all. Eks neid pisimuresid on ikka, aga suures pildis teistega probleeme pole.

Kuidas Sinu vanad kamraadid Sokud hakkama saavad? Füüsised peavad ikka vastu?

Muidugi. Teevad trenni ja peavad vastu (Naerab.).

scroll to top