Close

SUUR INTERVJUU | Senine meistriliiga peakohtunik Alex Talisainen Eesti kohtunike hetkeseisust, põlvkondade vahetusest ja reeglite arengust

-Alex Talisainen U18 MM-il | Foto: FIBA3x3.com

Igal korvpallimängul on olulisel kohal kohtunikud, kes hoiavad silma peal sellel, et väljakul sujuks kõik reeglite järgi. Mullu Eesti meistriliigas peakohtuniku rolli täitnud Alex Talisainen on muuhulgas kanda kinnitanud 3×3 korvpallis ning tõusnud vilemehena kiirelt areneva spordiala absoluutsesse tippu. Pikas intervjuus Korvpall24.ee portaalile rääkis 29-aastane Talisainen 3×3 EM-i ja MM-i vilistamisest, Eesti kohtunike hetkeseisust, järelkasvust ja väljakutsetest. 

Rääkisime eelmisel hooajal meistriliiga peakohtuniku ametis olnud Talisaineniga tema igapäevatööst, 3×3 korvpalli vilistamisest, kohtunike põlvkonnavahetusest Eestis ja legendaarse Aare Halliko karjääri lõpetamisest. Samuti tuli jutuks kohtunike vanusepiir ja koduse meistriliiga finaal ning saime teada, kui palju on täna Eestis korvpallikohtunikke ja millised omadused võiksid olla ühel heal vilemehel või -naisel.

Muuhulgas selgitas Talisainen, kuidas kohtunikud peavad mängu lugema, mida erinevates situatsioonides tähele panema, millised on reeglite erinevused liigade vahel ning mismoodi mõjutab see nii mängijaid, treenereid kui ka fänne. Lisaks rääkisime intervjuus kohtunike suunas tehtavast kriitikast ja sellega toimetulemisest, videokordustest, Eesti tippkohtunike järelkasvust ja veel paljudel muudel teemadel.

Alex, alustame sellest – mis ametikohta Sa kohtunike süsteemis praegu pead?

Eelneval hooajal olin Eesti Korvpallikohtunike Kogu juhatuse liige ja lisaks sellele olin meistriliiga peakohtunik ehk vastutasin meistriliiga kohtunike koolituse ja määramiste eest, aga ma ei teinud seda üksi ja olid inimesed, kellega koos ma seda tegin. Tegelikult oli see grupp suurem ja oma panuse läbi vaatluste ja koolituse andsid nii Aare Halliko kui ka Mihkel Männiste ja oma know-how‘ga oli abiks ka Atso Matsalu.

Mida Sa ise praegu vilistad?

Praegu vilistan 3×3 korvpalli ja seda võib-olla kõige kõrgemal tasemel. Meestes on selleks maailmaturnee etapid, eelmisel aastal oli EM ja nüüd lähen esmakordselt ka MM-i vilistama (intervjuu on tehtud juunis vahetult enne 3×3 MM-i – toim.). Eelmisel aastal jäin tegelikult esimesena olümpialt eemale, aga kuulun kindlasti maailma top 10 hulka.

Selleks ajaks, kui see intervjuu ilmub, oled Sa MM-i juba ära vilistanud, aga räägi, kuidas 3×3 MM välja näeb. Kus see on, kui kaua kestab ja kui palju seal tihedaid tööpäevi on?

Enne seda on mul tegelikult veel maailmaturnee etapp. Põhimõtteliselt vilistan kahte turniiri järjest. Kõigepealt on maailmaturnee etapp, seejärel on päev vahet ja siis hakkab pihta kuuepäevane MM, kus on väga tihedad ja pikad päevad. Kokku on MM-ile määratud kaheksa kohtunikku. Kui teised hüppavad üle jaanilõkke, siis mina olen Mongoolias vilega väljakul.

Mongoolia on selline koht, kus saalikorvpalli turniiri ei ole vist kunagi üldse korraldatud, aga 3×3 korvpall seal riigis töötab?

Väga töötab ja eestvedajad on väga tugevad. Mongoolia korvpalliliidu president on börsil noteeritud Mongoolia kaevandusettevõte tegevjuht ja peasekretär on vist Mongoolia Coca-Cola juht. Rahas küsimus ei ole ja nii palju, kui mina tausta tean, siis seal alustatigi 3×3 korvpalliga tegelikult enne ja nüüd on ka 5×5 korvpalliga hakatud järgi tulema. Nad mängivad isegi FIBA Aasia meistrite liigat. Seal on korvpall tõusuteel ja sellest on saanud rahvuslik spordiala.

Selle intervjuu tööpealkirjaks on “kas eesti kohtunike hulgas on nüüd toimunud täielik põlvkondade vahetus”. Kas siis on?

Ma ei ütleks, et täielik. Arvan, et on toimunud loogiline kasv. Kui toome paralleeli korvpallivõistkonnaga, siis on juurde tulnud noormängijaid ja endised noormängijad on saanud vanemaks ja kogenumaks ja suudavad võtta suuremat rolli. Kindlasti mängib siin rolli ka see, et Aare Halliko, kes on Eesti kõigi aegade üks edukamaid kohtunikke, tõmbas sel aastal oma Eesti karjäärile joone alla. Kuna meil on märkimisväärselt rahvusvahelisi kohtunikke, kellel on hooajasiseselt palju tööd, siis tänu sellele on meie nooremad FIBA kohtunikud saanud oma võimaluse ja osad neist on seda ka väga hästi ära kasutanud.

Üheks teema ajendiks oligi Aare Halliko karjääri lõpetamine. Miks ta oma karjäärile joone alla tõmbas ning miks ta finaalseeriat lõpuni ei vilistanud?

Nii palju kui mina Aarega sellest rääkisin, siis tema jaoks on mäng ikkagi suurem kui tema. Kunagi ei tea, kui pikaks seeria läheb ja lihtsam on seda võib-olla teha esimeses mängus, kus veel medalit kaela ei panda ja tähelepanu liigselt kohtunikele ei lähe, sest meie eesmärk on ju jääda võimalikult märkamatuks. Teine põhjus, nagu ma aru sain, oli tema soov lõpetada seal, kus ta kunagi alustas – Kalevi spordihallis. Kalevi spordihall on tema jaoks väga südamelähedane koht ja seal ta oma esimese suure mängu vilistas.

Kas Eesti karjääri lõpetamine tähendab seda, et Euroliiga süsteemis ta ikkagi jätkab?

Seda hetkel ei tea, sest praegu ei ole veel uue hooaja nimekirja kinnitatud. Ma isiklikult loodan, et ta on seal ja saab jätkata. Oma taseme poolest võib ta rahulikult jätkata, sest ta kuulubki sinna.

Toimetaja: Intervjuu avaldamise hetkeks on selge, et Aare Hallikol on ka rahvusvaheline kohtunikukarjäär läbi ning vile varna riputatud. Halliko võtab uuel hooajal Alex Talisainenilt rolli üle ja tegutseb meistriliiga peakohtunikuna.

Millised on kohtunike vanusepiirid? Kas need on erinevates liigades ja süsteemides erinevad ja kas Eestis on ka mingi vanusepiirang?

Tänasel päeval pole Eestis vanusepiirangut tõmmatud. Kohtunik täidab kõik ettenähtud kriteeriumid, kui ta on füüsiliselt heas vormis, saab mänguga hakkama ja tunneb reegleid. Kui sa vaatad NBA-d, siis seal ei olegi vanusepiiri, aga FIBA süsteemis on küll. Seal on piir 50, aga seal on ka teatud erandid. Kui kohtunik kuulub tippu ja vilistab tippturniire, siis talle antakse pikendust.

Rääkides veel sellest finaalseeriast, siis palju on küsitud, miks viimast kahte mängu vilistas sama brigaad. Mis see põhjus oli, kui tavapärane see on ning kas seda oleks saanud kuidagi vältida?

See oli juhuste kokkulangemine. Esiteks eelnevalt mainitud Aare lõpetamine, siis see, et Rain Peerandi läks peale kolmandat mängu meniski operatsioonile ja Mihkel Männiste oli samal ajal Egiptuses, kuna ta oli FIBA poolt määratud teenindama Egiptuse finaalseeriat. Seal oli nii, et kolm kohtunikku vilistasid kõik viis mängu. Seega võib öelda, et see on tavapärane (Naerab.). Kindlasti polnud meie eesmärk, et samad kohtunikud vilistaks, aga kuna need kohtunikud said neljanda mänguga väga hästi hakkama, siis mina isiklikult ei näinud põhjust selle kolmiku dünaamikat lõhkuda ja viiendas mängus nad tegelikult tõestasid, et nad väärisid seda mängu. Nad said selle mänguga hästi hakkama.

Kui rääkida Egiptuses vilistamisest, siis kui tavaline see on, et riigi meistrivõistlusi tuuakse vilistama võõrkohtunikud?

Seda tehakse eelkõige nendes riikides, kus pole väga tugevat kohtunike kogukonda. Mihkel on varem käinud Kosovo liiga finaali vilistamas ja nüüd oli Egiptuses, aga pigem seda ei juhtu. Meie tänasel päeval isegi ei kaaluks sellist asja.

Kas saab olla tõsiseltvõetav korvpalliriik, kui pead kutsuma endale finaalseeriaks välismaa kohtunikud?

Ma julgen öelda küll, et ei ole. Kui sa oled korvpalliriik, siis sul peavad kõik osad tugevad olema. Sul peavad olema mängijad, kohtunikud ja saalid ja kogu organisatoorne pool peab käima ühte jalga. Ei saa olla nii, et sul on hästi tugev liiga, aga kohtunikud on nõrgad. Kui Sa tegid Jukkaga (Toijala – toim.) intervjuu, siis ta mainis, et näiteks Jaapanis on see probleem, et liigasse panustatakse hästi palju, aga kohtunikud on tagaplaanile jäetud. Selles suhtes müts maha meie alaliidu ees, kes väga tugevalt ja strateegiliselt panustab sellesse, et kohtunike pool oleks tugevam. Täna on meil kohtunike kogu ja korvpalliliidu vahel väga hea koostöö ja ma julgen öelda, et see on juba ka tulemusi toonud. Iga aasta tuleb meistriliigasse uusi noori kohtunikke. See on süsteemne töö, mis tagab selle, et meil oleks tugev kohtunike kogukond.

Kümmekond aastat tagasi oli väga palju juttu sellest, et kohtunike tipp on hästi hõre ja alt ei tule peale noori, kes tahaksid sellest suurema karjääri teha. Mis sammud on nende aastatega võetud, et seda mustrit lõhkuda, saada tippu laiemaks ja rohkem mehi üles suruda?

Kümme aastat tagasi oli kõik puhtalt ühe inimese õlul. Toona ei olnud ressurssi võib-olla nii palju ja Aare tegi seda. Müts maha tema ees, sest ta tegi seda hästi, aga paratamatult ei suuda sa seda üksi teha. Täna on neid inimesi, kes sellesse panustavad, märkimisväärselt rohkem. Tänasel päeval on meil kuus-seitse inimest, kellel on erinevad rollid ja kes täidavad erinevaid positsioone. Kõige suurema muutuse tõi see, mida Rainis Värv tegi mitmeid aastaid esiliiga peakohtunikuna. Me kasutasime esiliigas sama süsteemi, mida me kasutame meistriliigas, kus meil on videovaatlused ja tagasisidestamine, mistõttu kohtunikud, kes esiliigast meistriliigasse tõusevad, on selleks liigaks valmis. Mina ise tulin kunagi esiliigast, kus vilistati kahe mehega, aga meistriliigas vilistati kolmega ja minu põhifookus läks esialgu sellele, kuhu ma jooksma ja vaatama pean. Tänaseks on see kindlasti muutunud.

Aga läheme nüüd teemaga laiemaks ning alustame sellest, kui palju Eestis praegu tegutsevaid korvpallikohtunike kokku on?

Ma ütleks, et koos lauakohtunikega on see number 400 ringis. Selle kasvu taga on strateegiline muutus, millega algul väga nõus ei oldud. Kuni U14 vanuseni peavad klubid ise määrama kohtunikke ja see on tänaseks päevaks kohtunike kogukonda märkimisväärselt suurendanud ja sealt on tulnud väga häid kohtunikke, kes on juba jõudnud esiliigasse ja järgmisel aastal peaks üks esimesi jõudma ka meistriliigasse. See on olnud väga suur võti. Meie strateegiline fookus ongi sellel, kuidas klubisid veel rohkem toetada, aidata ja suunata, et noori kohtunikke koolitada.

Mõte on siis selles, et samamoodi, nagu klubid leiavad korvpallurid, kes võiks kunagi tippu jõuda, võiks selekteerida välja ka esimese ringi kohtunikke?

Jah. Ka potentsiaalsed mängijad võiksid mingid mängud ka ise vilistada, sest arusaam sellest, mida kohtunikud vaatavad ja teevad, aitab tegelikult väga palju kaasa. Klubid on olnud tublid. Suurtest tooksin nimeliselt välja Tartu Ülikooli spordiklubi ja Viimsi, sest nemad on selles osas väga eesrindlikud olnud ja sealt on tulnud kohtunikke juurde. Eriti märkimisväärselt on esile tõusnud Tartu. See on väga positiivne.

Kas 400 kohtunikku on palju või vähe?

Tänasel päeval on juba pigem hästi, aga nüüd tuleb tugevdada keskmist taset. Ma näen, et meistri- ja esiliigas on esimese ja tagumise otsa vahe natuke liiga suur. Keskmine tase peaks saama paremaks, aga nüüd on tekkinud ka konkurents ja tavaliselt läbi konkurentsi tase tõusebki.

Kui populaarne korvpallikohtuniku hobi või amet hetkel on? Kui lihtne on saada noori panustama selle nimel, et kohtunikuna kuskile jõuda?

Julgen öelda, et see on keeruline, sest see nõuab pühendumist, väga suurt soovi areneda ja see pole teekond, mis liigub ainult nool ülespoole, vaid tuleb ka tagasilööke. Peab olema peast natuke hull, et kogu selle negatiivsuse, aga ka positiivsusega toime tulla. Ka muudel elualadel on probleeme sellega, et on väga tublisid noori, aga on ka neid, kes ei ole valmis piisavalt pingutama.

Mängijate puhul on ilmselt sama?

Täpselt sama. Ma julgen öelda, et paralleel on sama, aga kes tahab, see tegelikult jõuab. Siin on väga häid näiteid.

Kas ühel heal kohtunikul peab olema vähemalt noorkorvpalluri taust mängijana või on meil ka selliseid kohtunikke, kes ise pole põhimõtteliselt kunagi mänginud ja on kuskilt kõrvalt tulnud?

Pigem mitte. Kui on, siis see on väga erandlik. Korvpallialane taust toetab mängust arusaamist. Olen ka ise soovitanud mõnele noorele kohtunikule, kes tahab jubedalt vilistada, et mine mängi veel natuke ja saa põhitõed selgeks. Sa pead aru saama, kuidas maa-ala mängitakse, mida mängitakse pick and roll’is ja mis erinevaid set play‘sid mängitakse, sest see aitab sind kohtunikuna tulevikus, kui sa saad aru, mis väljakul järgmisena juhtub. Kui sa ei ole korvpalli mänginud, siis see on märkimisväärselt keerulisem, aga neid näiteid on maailmas küll, kus inimene on tulnud ja öelnud, et tahab korvpallikohtunikuks saada, on asjad omale selgeks teinud ja jõudnud tippu välja.

Sa ütlesid, et kohtunik võiks aru saada, mis järgmisena juhtub, aga korvpall on selline huvitav mäng, kus teinekord ei tea ka ükski mängija, mis järgmisena juhtub ja see mängija, kes midagi teeb, ei saa ka aru, mida ta täpselt tegi. Kas reaktsioonikiirus ja oskus lugeda äkki sündinud asju peab kohtunikul olema DNA-s?

Ma ei ütleks nii. Tänasel päeval on FIBA kohtunikele antud väga selged suunised, mida peab mingites olukordades jälgima ja kui sa järgid neid suuniseid, siis tegelikult ei tohiks need olukorrad kohtunikele üllatusena tulla. Kui sa vaatad õigesse kohta, siis sa saad aru, millised on aktiivsed mängijate paarid ja millised on passiivsed. Sa ütlesid, et mängijad võib-olla ise ka ei tea, mida nad teevad, aga kui sa mängijat skaudid, siis tead, et kui see mängija murrab enamasti läbi parema ääre, siis ega ta väga vasakule ei lähe või kui ta tuleb kiirelt viskele, siis sa saad ennast väljakul selle järgi kohandada.

On olukordi, mis juhtuvad võib-olla kord hooaja jooksul, aga kohtunik peab ju kohe reageerima ja tal peab olema taskust võtta ka reegel, mismoodi seda olukorda lahendada.

Kõige keerulisemad ongi need olukorrad, mis juhtuvad esimest korda. Mul endal on siiamaani meeles üks olukord sellest ajast, kui Eestis mängis sihuke mees nagu Isaiah Briscoe. Ta oli keskjoonel ja mindi viga tegema. Kuna ma ei vilistanud ja ta oli 1-0 korvile, siis ta otsustas palli kätte võtta ja peale visata. Siis kõik vaatasid suurte silmadega, kuna mingit vilet ei tulnud ja ma mõtlesin, et mis ma nüüd teen. Mingite asjade puhul on sul vaja korduste arvu. Noore kohtunikuna sa peadki palju vilistama, et sa suudaks lahendada need samad olukorrad, mis juhtuvad võib-olla üks kord hooaja jooksul, sest paratamatult juhtub eriolukordi. Positiivne on see, et meil on videod ja me saame asju järele vaadata. Kui midagi juhtub, eriti kui see on seotud vägivallaga, siis me saame ju iga hetk vaadata.

Üks asi, mis paljude korvpallisõprade ja ka minu meelest on läinud üle käte, on see, kui kergesti antakse kolme vabaviset olukordades, kus mängija läheb taktikalist viga tegema, aga ründemängija on kaval ja võtab palli vahetult enne kontakti lihtsalt kätte. See ikkagi rikub mängu dünaamikat.

Mina jällegi ootan, millal kaitsemängijad muutuvad kavalaks. Sel hooajal nägin korra olukorda, kus mängija läks viga tegema, aga tõmbas tagasi. Mängijal oli keskjoonel pall sammudes ja siis ei olnud midagi teha. Nii on iga uue asjaga. Mingi hetk oli see hand check‘i küsimus, kui vilistati 70 viga mängus ja visati ainult vabaviskeid. See on täpselt sama asi, aga mingil hetkel see stabiliseerub ära, kui kaitse muutub kavalamaks. Ma usun, et näeme juba uuel hooajal neid petteid, kus justkui tehakse viga, aga tegelikult ei tehta.

Üks asi, mis korra tuli ja ära läks, oli pöörde pealt jooks. Kui mina veel mängisin, siis pivot‘i pealt vilistati ühel hetkel kõik asjad jooksuks ja siis kadus see päris kiirelt ära. See tundus ka ebaloogiline ja ebanormaalne.

Täpselt. Samamoodi oli ebasportlike vigadega. Kui tulid transition‘i ebasportlikud, siis alguses oli iga kontakt, mis vilistati, ebasportlik ja tekkis küsimus, kuidas kaitses mängida, aga tänaseks on kohtunikele antud selged suunised. Samamoodi on viskel veaga. Kui mängija on ikkagi palli üles korjanud ja tehakse viga, siis see on lihtne. Kaitse jaoks on oluline ajastada, millal seda viga teha.

Kui raskeks teeb kohtunike töö see, kui nad vilistavad erinevate reeglite järgi? Kui me räägime Euroliigast ja FIBA-st, siis võivad reeglid liigati väga erineda ja Hispaania liigas on veel kolmandad reeglid. Kui keeruliseks see asja teeb?

Aare ja Rain käivad need erinevused enne igat mängu läbi. Ma ütleks, et suurim vahe on see, mida tohib videost vaadata ja mida ei tohi. See tekitab probleeme ka meie teistele kohtunikele, sest suurem osa korvpallihuvilisi, mängijaid ja treenereid jälgivad Euroliigat ja tekib küsimus, et kui seal vaadatakse, miks siin ei vaadata?

Kas Sa arvad, et need asjad lähevad veel rohkem erinevatesse suundadesse laiali või pigem tullakse kokku?

Pigem läheb laiali. Kui vaadata viimaste aastate järgi, siis see läheb aina rohkem kahte eri suunda.

Mis kahte? Veel on NBA ja Hispaania. Suur korvpallisõber peab suutma teleka ees orienteeruda neljades erinevates reeglites.

Spordiala mõistes on see väga halb. Näiteks jalgpallis ei ole nelja erinevat tüüpi reegleid, vahet ei ole, mis mandri peal mängitakse.

Küsimus on nüanssides, aga mulle tundub, et mingi hetk hakkab see sööma.

Juba on hakanud. Heast kohtunikust eristab väga head kohtunikku see, kui detailne sa oled. Korvpallimäng on ju väga detailides kinni.

Kui Eesti juurde tagasi tulla, siis Eestis kohtuniku ametit päris ametiks vist nimetada ei saa, kuna ühtegi professionaalset kohtunikku, kes ainult vilistamisest elatuks, meil pole? Või on?

Kui ma ei eksi, siis äkki Reimo Luht? (Naerab.) Aga ei ole, jah. Kõik teevad seda oma põhitöö ja perede kõrvalt. Ma julgen öelda, et see on fanatism, eriti nende puhul, kes on tippu jõudnud. Ka enda kogemuse pealt julgen öelda, et kõik see reisimine ning töö- ja pereelu ühendamine ei ole lihtne. Need inimesed on tublid ja müts maha nende ees, kes on seda pikalt teinud ja suutnud hoida asjad korras nii kodus kui ka tööl. Kindlasti peab ka sinu töö olema selline, mis seda võimaldab. Kui sul on töö, kus sa pead ajaliselt kogu aeg kohal olema, siis sa ei saa kohtunikutööd teha. Kõik meie tänased tippkohtunikud töötavad sellistel ametitel, kus nad saavad ka distantsilt asju teha.

Kui me räägime päris rohujuure tasandist, siis kuidas noorkohtunikud tavaliselt vilistamise juurde jõuavad? Kas see on niimoodi, et kui sinust mängumeest ei tule, aga sa tahad korvpalli sees olla, siis proovid kohtuniku ametit?

Päris nii ei ole. See taskuraha, mida noored kohtunikud teenivad, on väga sümboolne, aga me oleme proovinud neid tasusid aja jooksul tõsta. Natuke sõltub ka valitsusest, kui suur on vabatahtliku kohtuniku hüvitis. Kui see tõuseb, siis saame ka madalamatel tasemetel tasusid tõsta. Ma ütleks, et algul on see ikkagi võimalus teenida lisatulu, sest 14- või 15-aastane veel ei mõtle, et tahaks Euroliigat vilistada, aga me teeme omalt poolt kõik, et kohtunikuametit populariseerida. Meil on oma sotsiaalmeedia kanalid, mis on väga hästi käima läinud ja kaks aastat oleme koostöös klubidega teinud noorkohtunike tunnustamisi, sest on oluline tublisid noori esile tuua.

Mis Sa arvad, kas Eestist on lihtsam Euroliigasse jõuda kohtuniku või mängijana?

Kohtunikuna Euroliigasse jõudmiseks peab sul ikkagi natuke õnne olema, sest keegi peab sinu eest hea sõna kostma. Ma loodan, et kui näiteks Rain jõuab kõige kõrgemasse tippu, siis tal on kindlasti võimalus sõna sekka öelda ja kedagi soovitada, aga nii palju, kui mina tean, siis Euroliigal on oma kohtunike skaudid, kes jälgivad kohtunikke, vaatavad nende mänge ja hindavad neid. Seejärel kutsutakse nad Euroliiga noorteturniiridele vilistama. Samas mõned kohtunikud ei tahagi Euroliigasse minna, sest kui sa lähed Euroliigasse, siis pühid suu puhtaks kõikidest suurtest tiitlivõistlustest.

Teine suur murekoht ongi ilmselt see suur tüli Euroliiga ja FIBA vahel, mis maksab kohtunikele vist kõige otsesemalt kätte, sest sa pead otsustama, mis ukse sa enda jaoks kinni paned?

Nii ongi, kuigi tänaseks on suurem üleminek juba toimunud. Algul oli FIBA süsteemis keeruline, sest paljud tugevad ja staažikad suurte kogemustega kohtunikud läksid ära, aga tänaseks on FIBA-l väga tugev uus põlvkond peale kasvanud. Võtame kasvõi Läti, kust viimasel olümpial oli kaks meest.

Kas kohtunikena tunnete ka mingit ebaõiglust, kuna teie olete hammasrataste vahel, aga mängijatele ei keela keegi Euroliigas mängimist, kui nad on enne mänginud Meistrite liigas? Miks kohtunikele seda tehakse?

Kohtunike valdkond on üldse selline, et igaüks võib mingites nüanssides ebaõiglust leida. Mõne mehe silmis võisid minu otsused peakohtunikuna ka ebaõiglased tunduda. See on paratamatu. Näiteks Rain vilistas terve hooaeg Euroliiga põhiturniiril väga suuri mänge, aga play-off‘i ei saanud. Play-off‘is oli kuus hispaanlast ja kohtunike määraja oli samuti Hispaaniast. Selle vastu ei saa. Mina isiklikult olen alati olnud selle mentaliteediga, et kõige olulisem on see, et ma saan endale öelda, et tegin omalt poolt kõik, et sinna saada. See, kas ma sinna sain või ei saanud, ei sõltu lõpuks ainult minust.

Kui suur on n-ö äralangemise protsent, kes ühel hetkel saavad aru, et vilistamine pole ikka nende jaoks?

See on üpris suur, aga ma arvan, et see pole seotud ainult kohtuniku ametiga, vaid ka erinevate eluolu muutvate sündmustega. Meil oleks tegelikult samamoodi see hooaeg üks noor kohtunik meistriliigas juures olnud, aga ta sai omale töö Saksamaal ja kukkus sellepärast ära. Teistpidi mõned, kes üles ei jõua, saavad võib-olla aru, et nad tahaks panustada rohkem mõnel muul elualal. Meil kõigil on nädalas seitse päeva ja päevas 24 tundi ning pead lõpuks valima, mida sa teha tahad.

Mis need peamised kõrvale astumise põhjused on? Ma tean enda näitel, et ma mõtlesin selle asja enda jaoks läbi ja otsustasin, et mul ei ole piisavalt paks nahk, et töötada kohtunikuna rahvaliigast kõrgemal tasemel. Kas see on üks põhjus ja mis põhjused veel on?

See pole vale. Meil on vaja kohtunikke igal tasemel. Mul õnnestus ühe endise rahvaliiga mängijaga lennujaamas koos selle üle arutada ja ta tõi hea näite, et igal tasemel väärivad mängijad oma kohtunikke ja vastupidi. Kes tahab, see saab alati rohkem panustada ja kõrgemale jõuda, aga mõned ongi leppinud, et nad teevad seda sellel tasemel ja neile meeldib see. Samamoodi on meil kogukond kohtunikke, kes käivad Soomes noorteturniire vilistamas.

Sa saad ilmselt kaasa rääkida, et kohati on rahvaliiga korvpallikohtunikuna keerulisem mängu hallata ja vilistada kui kõrgliigakorvpallis, kus on ikkagi teatavad loogikad ja mängijate oskuste tase on selline, mis ei tekita selliseid ootamatuid olukordi.

Minu jaoks oli suurim erinevus see, et kui ma läksin omal ajal rahvaliigasse vilistama täpselt samade juhiste järgi, mille järgi vilistasin meistriliigas, siis keegi ei saanud aru. Ma ei olnud hea rahvaliiga kohtunik, sest nendel, kes seal iganädalaselt vilistasid, oli välja kujunenud oma stiil ja mängijad teadsid neid.

N-ö kirjutamata reeglid tulid juurde?

Täpselt! See on sama, kui mõni mängija, kes praegu mängib meistriliigas, läheb mängima rahvaliigasse, siis teistel kaob fun ära, sest keegi domineerib. Kohtunikega on samamoodi, sest fun kaob ära, kui keegi pole sinuga üldse rahul.

-Alex Talisainen | Foto: FIBA3x3.com

Kui palju saab iga kohtunik ise head närvi, enesekindlust ja paksu nahka kasvatada? Kas selleks on mingid nipid?

Kindlasti. Kõik saab alguse sellest, kui hästi sa enda kallal tööd teed, kui hästi sa tunned reegleid ja kui hästi sa järgid juhiseid, mida sulle antakse. Paksu nahka aitab kasvatada süstemaatiline ja järjepidev töö. Meie ehk määrajate jaoks on oluline, et kohtunikud oleksid oma õigetel mängudel ja õigetes rollides, et oleks tugev vanemkohtunik, kes vajadusel toetab, tugev teine kohtunik, kes on vajadusel samuti abiks ja siis noorkohtunik. Kindlasti ei tee me nii, et viskame vette ja vaatame, kas hakkab ujuma. See peab olema loogiline progress.

Tulen korra rahvaliiga juurde tagasi. Sellest jutust võib justkui järeldada, et kirjapandud reeglid on üks asi, aga kõige tähtsam on reeglite tõlgendamine. Kui kohtunikud lähevad ekraani taha ja tulevad sealt tagasi otsusega, mis tundub ka kordust vaadates veider, siis ongi tegemist 50/50 olukorraga, mida üks tõlgendab ühtemoodi ja teine teistmoodi? Kohtunikud ju ka alati ei nõustu omavahel.

Ei nõustugi, aga seal on otsuste taga filosoofia. Me jälgime otsuse vastuvõtmise protsessi, kuidas me selle otsuseni jõuame, sest kohtunike puhul ei ole eesmärk otsustada, kas see otsus oli õige või vale, vaid see, et me kõik jõuaks selle otsuseni ühtemoodi, jälgides õigeid fakte, pöörates tähelepanu õigetele asjadele ja hinnates õiget mängijat. See on see, mida me teeme koolitustel. Meil on igakuised videotestid, kus kohtunikud ei vasta ainult, kas õige või vale, vaid kõigepealt ütlevad, kelle vastutusala see on ja mida selles olukorras üldse hindama peab, sest korvpallis on väga vähe ühesuguseid olukordi.

Sa mainisid järelevaatamisi ehk videokorduseid. Kas Sa nõustud minu hinnanguga, et kohati on seda vaatamist läinud liiga paljuks. Jääb selline mulje, et kui on selline võimalus, siis ei julgeta või ei taheta otsust ise võtta. Mul on korvpalli kommenteerides selline väike kiiks, et hakkan mängu algusest näppude peal lugema, mitu järelevaatamist tehakse. Minu rekord on 11 ja ilmselgelt on 11 telekavaatamist ühe mängu kohta liiga palju.

Mina võtaks kõigepealt mütsi maha meie selle hooaja meistriliiga kohtunike ees, sest minu isiklik tunnetus on, et me ei kuritarvitanud seda. Võib-olla mingites olukordades on probleem see, et kohtunikud lähevad video pealt oma otsust kinnitama. Tegelikult, kui sa võtad otsuse vastu, siis sul on kogu info olemas. Videot peaks vaatama siis, kui kohtunikud väljakul võtavad otsuse vastu, aga neil on puudu mingi osa informatsioonist.

Kui midagi ei nähtud…?

…midagi ei nähtud, jah. Ma toon hästi lihtsa näite. Vilistatakse viga mängijale, kes viskab perimeetri viset, aga jääb fikseerimata, kas oli kahene või kolmene. Kui me tuleme kolmekesi kokku ja ei saa seda infot kätte, siis see on see koht, kus me peaks vaatama minema, sest meil on kild informatsioonist puudu. See hooaeg tegime kiirrünnakutes ja ebasportlike vigade tõlgendamises suure sammu edasi ja selgetes olukordades ei läinud enam vaatama, kuigi varem võib-olla käisime vaatamas ja see võttis kaks minutit. Minu jaoks on okei, kui kohtunikud vahel eksivad. See on osa mängust. Mängijad eksivad ja kohtunikud eksivad ka. Kui me oleme kõik õigesti teinud, aga me eksime, siis see on juhuslik, aga kui me ei tee kõike õigesti, siis see on süsteemne probleem.

Üks asi, mis minu jaoks on arusaamatu, on see, miks FIBA reeglite järgi on järelevaatamisega niimoodi, et kui näiteks tehakse viga ja sa lähed vaatama, kas see oli ebasportlik või tavaline, aga videot vaadates tuleb välja, et tegelikult ei olnudki viga, siis sa pead selle vea jätma. NBA-s on tehtud järelevaatamise reegel, et kui kohtunikud lähevad olukorda vaatama, siis nad teevad lõpuks õige otsuse. Kui minnakse auti vaatama, aga tegelikult oli viga, siis nad võtavad sealt selle vea.

Ma ei oska kommenteerida, mis on FIBA loogika selle taga, aga võin aimata, et idee on ikkagi võimalikult vähe videot vaadata. Kohtunikuna saad tegelikult kohe aru, kui sa eksid.

Jah ja sa pead selle eksimuse jõusse jätma.

Just, aga kui sulle antakse õlekõrs, et sa saad selle eksimuse piltlikult öeldes ära kustutada, siis oleks neid videovaatamisi kaks korda rohkem.

Mina lahendaks selle probleemi niimoodi, et kohtunikud videovaatamisi ei tee ja treenerid saavad mingi arvu vaideid ja kui nad soovivad, siis nad saavad need ükskõik mis hetkel ära kasutada ja need on ainsad vaatamised.

Siis tekib jälle teistpidine probleem, kui on otsustav hetk, aga treeneril on vaided otsas.

See oleks lihtsalt taktikaline nüanss?

Aga samas tegelikult on ka kohtunikuna mõnikord hea minna mingeid olukordi ise vaatama.

Me võime jätta väga konkreetsed asjad?

Sul on kontaktiolukorrad, audiolukorrad ja tehnilised nüansid, kus käid kella vaatamas jne.

Need võib ju jätta?

Need võib jätta, aga vahel, kui sa vilistad raskes mängus ja on olukord, kus sa oled kindel, et tegid õige otsuse, aga mitte keegi pole sinuga nõus, siis on hea minna ja vaadata. Inglise keeles on väljend kill the doubt.

Aga me oleme saanud sada aastat ilma selleta mängitud ja ma arvan, et see ei oleks katastroof, kui see variant ära kaoks?

Ma arvan ka, aga see peab olema hästi läbi mõeldud, sest päeva lõpuks on kõige olulisem see, et võidaks õige võistkond.

Mulle tundub, et NBA on sellele hästi lähedal. Seal ongi nii, et treeneritel on vaided ja kohtunikud käivad tehnilisi nüansse vaatamas. Võib-olla on seal mingid erinevused, mida ma ei ole hoomanud, aga kõrvaltvaatajana tundub, et seal ollakse sellele süsteemile kõige lähemal.

Ma ei oskagi siia rohkem midagi lisada.

Kui palju on meil arvuliselt meistriliiga tasemel ning rahvusvahelisi kohtunikke?

Meistriliigas on vist 19. Tegelikult oli nimekiri natuke pikem, sest hooaja alguses andsime mõnele kohtunikule võimaluse ja hindasime, kas nad saavad hakkama või ei saa, aga hooaja teises pooles oli nimekiri kindlam. Samamoodi oli nimekirjas kohtunikke, kes vilistasid vähem, sest ei täitnud teatud kriteeriume. Minu jaoks on üks oluline kriteerium see, et kohtunikud on heas füüsilises vormis, kuna nad on sportlaste vahel. Paratamatult on see kohtunike kogukonnas tekitanud natuke pahameelt, sest kuidas sa hindad, kas keegi on füüsiliselt heas vormis või ei ole, aga tegelikult see paistab välja. Meie soov on, et kohtunikud oleksid võimalikult professionaalsed ja sobiksid väljakule.

Aga rahvusvahelisi kohtunike? Euroliigas on kaks meest, aga FIBA süsteemis?

FIBA süsteemis on meil uuest hooajast kuus kohtunikku, mis on rekordarv. Uue FIBA kohtunikuna lisandub Egert Tiidor, tubli noor ja väga potentsiaalikas kohtunik. Ta tegi väga hea hooaja ja väärib seda. Lisaks on meil kaks FIBA komissari ehk Atso Matsalu ja Andres Tobi ja kolm 3×3 korvpalli FIBA kohtunikku, kaks neist vilistavad ka meistriliigat. Kokku on meil meistriliiga tasemel 11 rahvusvahelist kohtunikku, mis on väga hea number. Sinna võiks tegelikult lisada ka need kohtunikud, kes vilistavad ENBL-i. ENBL-i vilistab Ranno Konks, kes on pikalt meistriliigas olnud, samuti ka Erik Tserr. Nad võiksid isegi FIBA kohtunikud olla, aga seal on probleemiks vanusepiir, sest esmakordselt FIBA litsentsi saanu ei saa olla vanem kui 35.

Vanuseline diskrimineerimine!

Jah, aga eks FIBA ootab enda süsteemi pikaajalisi kohtunikke, kellesse panustada. Kuna enne rääkisime teistpidi vanusepiirist, mis on 50, siis seal on teatud loogika taga.

Eesti on üliväike ja korvpallikogukonnas kõik tunnevad kõiki. Kui palju põrkud Eestis kohtunike määramisel selle vastu, et keegi helistab sulle pärast mängu mingist klubist ja ütleb, et see kohtunik on ju seotud selle ja selle inimesega seal ja vilistas selle ja selle poolt või me ikkagi aktsepteerime seda, et kõik teavad kõiki ja kõik on mingil hetkel kõigiga suhelnud?

Müts maha meie klubijuhtide ees, sest lõppenud hooajal oli suhtlus väga professionaalne ja väga konstruktiivne. Meil ongi vist ainult üks kohtunik, keda ma ei saa ühe võistkonna mängudele määrata, kuna ta seotud sama klubi noortesüsteemiga.

Mart Uuehendrik?

Jah. Muid piiranguid ma ei näe ja sellega pole üldse probleeme.

Kui olid need Tartu-Tallinna vastasseisud, siis üks asi oli mängijate vastasseis väljakul, aga teine asi, mida vaadati, oli mitu Tartu kohtunikku ja mitu Tallinna kohtunikku vastaval mängul väljakul oli ja siis pärast tehti sellest alati mingeid järeldusi. Kuidas meil praegu kohtunike regionaalse päritoluga on, kas see on üldse mingi teema?

Täna on Tartu just noorte poole pealt väga hästi esile tõusnud.

Ma mõtlesin seda, et kui Tartu kohtunik vilistab Tartu ja Tallinna mängu, siis kas kumbki pool tõstab seda esile?

Seda pole kordagi olnud ja ma ei näe selles ka probleemi. Nagu sa ise ütlesid, siis Eesti on nii väike ja kui hakkame veel vaatama, et kes kust pärit on, siis ma ei saa kolme kohtunikku kokku, kui Tallinn ja Tartu omavahel mängivad. Mihkel Männiste võib-olla saaks tulla, ta on Rapla külje alt pärit (Muigab.).

Juba aastakümneid on Eestis levinud arvamus, et kui Eesti võistkond mängib välisvõistkonnaga ja Eesti kohtunikud vilistavad, siis Eesti kohtunikud on ausamad kui vanajumal ise ja pigem vilistavad isegi natuke omade vastu, et mitte halba aurat jätta, samas mujal on alati väike koduvile ja aidatakse omasid. Kas oled seda juttu kuulnud?

Minule on seda räägitud, aga mina ei näe seda probleemi. Võib-olla kunagi oli selline probleem, aga tänapäeval on kõik mängud videos ja meil on Lätiga väga hea koostöö. Me tegime koos play-off‘ide määramisi ja hooaja alguses tegime ka koos seminari. Läti poolelt tuleb küsimusi meile, kui siin midagi oli ja vastupidi.

Kas Lätis vilistamas käies on näha sama ja sealsed klubid survestavad oma kohtunikke rohkem?

Ikka.

See on tavaline?

Kõige keerulisem on see play-off‘ides. Meil on süsteem, et kui omavahel mängivad Eesti ja Läti võistkond ja mäng toimub Lätis, siis on kaks Eesti kohtunikku ja üks lätlane. Siis on loomulik, et survet pannakse sellele ühele lätlasele ja mitte kahele eestlasele.

Tema juurde on lihtsam jutule ka minna.

Täpselt. Aga nagu ma ütlesin, siis mina ei näe selles probleemi ja päeva lõpuks kohtunikud ei hakka oma mainega riskima, et kellegi poolt vilistada. Eriti täna, kui kõik on videos. Aga kui räägime vanadest aegadest, siis võis küll olla.

Kas tänapäeval on olnud juhtumeid, kus kohtunikule on tuldud altkäemaksu või mingeid hüvesid pakkuma?

Vähemalt nii kaua, kui mina olen kohtunikuna tegutsenud, mida tänaseks on 15 aastat, pole küll kuulnud, et Eestis midagi sellist oleks olnud ja loodame, et ei juhtu ka. See peab puhas olema.

See ilmselt tuleks päris kiiresti välja ka?

Nagu sa ise ütlesid, kogukond on nii väike ja sellised asjad levivad.

Kui palju on Eesti kohtunikud võitnud Eesti ja Läti ühisest liigast? Mõni treener on võib-olla vastupidisel arvamusel, aga üldine arvamus on ikkagi, et see on olnud Eesti korvpallile väga hea. Kui hea on see Eesti korvpallikohtunikele?

Ülihea. Ma mäletan, kui oli minu esimene või teine aasta meistriliigas, kus samad võistkonnad mängisid omavahel läbi neli ringi, siis mängude arv läks lõpuks meeletuks ja alati olid samad võistkonnad ja samad näod. Eesti-Läti liiga toob rahvusvahelisust ja sa pead suhtlema mitte ainult eesti keeles, vaid ka inglise keeles. Teistpidi ka see, et me oleme kohtunike poolest Lätist natuke tagapool. Neil on kaks olümpiakohtunikku, kaks Euroliiga kohtunikku ja 11 või 12 FIBA kohtunikku. Kuna nende korvpalli ränking on kõrgem kui meil, siis me saamegi vähem kohtunikke, aga meie kohtunikud saavad nendel ühisseminaridel nende tippudega koos töötada ja see on väga silmiavardav. Tänavusel hooajal tegime ka videovaatlusi, kus Läti pool vaatles Eesti kohtunikke ja vastupidi. Ühisliiga variant on ainuõige, sest kui sa vilistad ühte ja sama paari viiendat korda ühel hooajal, siis see natuke väsitab ära.

Kas Läti kohtunike poolt eestlaste suhtes mingit üleolevust ei ole?

Ei ole. Ka meie kohtunike tase on Euroopa mõistes väga kõrge, kui vaadata seda, kui palju meil on rahvusvahelisi kohtunikke ja kui paljud neist vilistavad iganädalaselt rahvusvahelisi mänge. Lihtsalt nendel on arv palju suurem ja neid tuuakse erinevatele alaliitudele eeskujuks.

Kui raske on just Eesti vilemehena Euroopas pildile pääseda? Kas koondise taseme kasvades on ka kohtunike tee sellevõrra lihtsam?

Kindlasti, sest FIBA kohtade arv läheb suuremaks.

Selline veidi teemast välja küsimus, aga kas jälgisid seda, mis Kreeka kõrgliiga finaalseeria ümber toimus?

Ei jälginud.

Minu küsimus oli, miks Kreekas üldse mõni kohtunik on nõus Olympiakose ja Panathinaikose mänge vilistama?

Ei tea, aga kui Serbias tulevad finaalseeriad, siis kõik kohtunikud saavad tavaliselt vigastada (Naerab.).

scroll to top