Sel hooajal oma karjääris värske suuna võtnud ja Euroliiga asemel Jaapani kõrgliigat vallutama asunud Maik-Kalev Kotsari jaoks mõjus astutud samm esialgu kui enese külma vette viskamisena, kuid juba loetud kuudega Yokohama B-Corsairsi ridades saavutatu on mängumehele taas tõestanud, et mugavustsoonist vapralt läbi murdmine kulmineerub ühel või teisel viisil alati õnnestumistega.
Pühapäeval 28-aastaseks saanud Kotsari takistusrajal on küll tänavu ees seisnud uus ja omajagu kohanemist vajav roll ning novembrikuus nukralt saadud sääreluu pealne vigastus, kuid uues kohas läbilöömine ja mängijana järgmisele tasemele arenemine kaaluvad kõik senised raskused üle. Olgugi et nimetatud jalamure pani hinnatud keskmängija eduloo hetkeks pausile ning jättis ta ka EM-valikmängudest Poola vastu Eesti rahvuskoondise koosseisust välja, siis intervjuu avaldamise hetkeks on sihikindel Kotsar juba taas väljakutele naasnud.
Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus tuligi mängumehega lähemalt juttu nii tema kadestamisväärsest pealehakkamisest, suve hakul ellu viidud muudatuse vajalikkusest kui ka kulisside taha jäävatest mängulistest nüanssidest. Vestluse käigus avanesid tahud, mis aitavad mõista kohaliku korvpalliskeene jaoks üsnagi hoomamatuks jäävat Jaapani kõrgliigat ning soomlase Lassi Tuovi juhendatava Yokohama B-Corsairsi olemust. Viimasel kahel hooajal Saski Baskonias tegusid teinud Kotsariga tuli usutluses ühtlasi jutuks liigade erinevus, viskekäe muutmisega kaasnevad eneseületused ning värske pisiperega maailma teise otsa kolimine.
Maik-Kalev, Sa oled võtnud sel hooajal Jaapani kõrgliiga meeskonna Yokohama B-Corsairsiga liitumise näol ette üsna julge ja eksklusiivse sammu. Kuidas Sa oma esmast kohanemist ja sealset minekut hindaksid?
Vägagi positiivselt! Mul on mängulise poole pealt varasemast teistsugune roll. Pean ise looma palju rohkem olukordi nii teistele kui ka iseendale. Kui varem oli niimoodi, et mängisin mängujuhiga pick and roll‘i, lõin temale kattega eeliseid ning tema omakorda mulle võimalusi, et korvi visata, siis nüüd on pall rohkem minu käes ja pean ise looma. See on uudne olukord, aga arvan, et mängijana hästi kasulik.
Mille pealt Jaapanisse suundumise otsus sündis?
Esiteks olin ma kuulnud hästi palju positiivset Jaapani ja sealse liiga kohta. Teiseks motivaatoriks oli individuaalne areng. Minu roll on nüüd hoopis teistsugusem ja see aitab mul mängijana edasi minna.
Kas tänavuse hooaja eel oli ka teisi tõsiseltvõetavaid pakkumisi, mida Sa tõsimeeli kaalusid?
Paar tükki oli, aga Jaapani turg tegutseb varem kui Euroopa ja minu põhiline otsus oli selle vahel, kas ootan, et huvi, mis meeskonnad Euroopas näitasid, muutub ka reaalseteks pakkumisteks, või ma panen Jaapanist tulnud pakkumisele allkirja alla. Nagu näeme, siis otsustasin Jaapani kasuks (Naerab.).
Kas huvi tuli Euroliigast või pigem aste madalamalt?
Huvi oli sealt olemas, aga reaalsed pakkumised olid aste madalamalt.
Kas Baskonial kui Sinu viimatisel koduklubil oleks kevadel olnud võimalus käimasolevaks hooajaks uus pakkumine teha?
Otseselt mitte. Läbirääkimisi oli, aga ühisele kokkuleppele me ei jõudnud.
Kuivõrd hirmutav oli Sinu jaoks täiesti uue liigaga kohanemine ja sealjuures oma pisiperega maailma teise otsa kolimine? Oli esialgu palju teadmatust?
Sellist otsust on ikka väga keeruline langetada. Kui otsus on langetatud, pole selles mõttes enam midagi teha. Rääkisime ja arutasime abikaasaga need valikud loomulikult hoolikalt läbi.
Kas ja kui palju mängis selles protsessis rolli Yokohama B-Corsairsi meeskonnas abitreeneri ametit täitev Jukka Toijala? Kas tema kui Eesti rahvuskoondise juhendamise ajast tuttava treeneri olemasolu tegi otsustamise lihtsamaks?
Ta kindlasti mängis suurt rolli. See, et Jukka Toijala on satsi abitreener ja Lassi Tuovi on peatreener, mõjutas mind ikkagi kõige rohkem. Arvan, et kui neid seal treeneritena ei oleks, poleks ma ka arvatavasti Jaapanisse jõudnud. Ma põhimõtteliselt juba teadsin seda süsteemi, kuhu lähen ja et kohanemine pole niivõrd raske, kui see oleks siis, kui oleks Jaapani treener, kes esiteks ei oska inglise keelt ja teiseks mängib täiesti erineva süsteemiga korvpalli, kui harjunud olen.
Kuidas soomlastest treenerite duo on Sinu hinnangul senimaani hakkama saanud?
Arvan, et väga hästi. Loomulikult on see ka nende jaoks kohanemine, milline on Jaapani kultuur ja eks see mõjutab ka seda, kuidas nad mängijaid õpetavad ja treenivad. Arvan, et nad on väga hästi hakkama saanud.
Mida Jaapanis harrastatav mängustiil endast täpsemalt kujutab? On see tänu liigasse toodud välismaalastele juba rohkem euroopalik?
Ütleks, et on üsna euroopalik. Loomulikult läheb see nii-öelda kahte eri suunda – on meeskonnad, kes mängivad Euroopa stiilis korvpalli ja siis on need satsid, kes usaldavad rohkem oma parimaid mängijaid, kellele nad lihtsalt palli annavad ja midagi luua lasevad. Samas esineb seda ka Euroopas. Otseselt midagi väga uut ei ole.
On olnud kuulda, et Jaapanis on terve päeva peale üks trenn. Annab see olukord Sulle võimaluse nokitseda erinevate individuaalsete detailide kallal?
Euroliigas on enamjaolt sarnane olukord, sest seal on ka üks pikk trenn päevas. Seal vist ei tohigi teha päevas kahte trenni, kui nädalas on kaks mängu. Selles osas on praegune olukord suhteliselt sarnane minu eelmise aastaga, aga eks selline suur rõhk pärast trenni ongi just individuaalsel tööl. See on mõnus, et saab enda kallal nokitseda. See on eriti kasulik just seepärast, et vahetasin eelmise hooaja lõpus viskekätt ja saan nüüd selle kallal ikkagi kõvasti rohkem tööd teha, kui Euroliigas mängides.
Kuidas parema viskekäega tegevus hetkel läheb?
Eks see on loomulikult raske töö, mis nõuab hästi palju viskeid ja tundide viisi harjutamist, et lihasmälu oleks ikkagi sama. Viske lihasmälu on võib-olla isegi olemas, aga vahepeal on nii, et viskepositsioon, mille jalgadega võtan, on suunatud rohkem vasakule käele. Nii võivadki sellised pisinüansid vahepeal valesti minna ja siis ongi imelik viskele minna. Kõik see nõuab hästi palju tööd, aga pikas perspektiivis on seda väärt.

Sa olid Baskonias puhas katete panija ja üles-alla jooksja. Kuidas sellest rollist ületulek Sinu jaoks sujub?
Arvan, et läheb hästi. Tunnen ennast iga mänguga selles rollis aina mugavamalt. Seda on mängijana ka huvitav näha ja tunda, kuidas olen reaalselt iga nädalaga sammu edasi teinud. See on huvitav. Mulle meeldib!
Kuidas Sa saali jõudva publiku mõttes Jaapani kultuuri hindaksid?
Inimesed on hästi austavad ja aupaklikud. Keegi midagi halba otseselt ei ütle. Loomulikult on konstruktiivne kriitika olemas, aga mitte midagi sellist halvustavat otse ei öelda. Ka peatreenerile öeldi, kui ta Jaapanisse jõudis, et selles riigis mängijate peale väga palju ei karjuta.
Kas Lassi Tuovi pigem karjub või on ka juba pehmema lähenemise omaks võtnud?
Eks ikka aeg-ajalt karjub ja see on selles mõttes treeneritele normaalne. Vähemalt Euroopa mõistes. Sealt tulebki kultuuride erinevus sisse ja treenerina on raske balanssi leida, aga arvan, et ta on sellega väga head tööd teinud.
Kas Sa julged nende esimeste kuude põhjal väita, et oled valinud endale hea ja piisava väljundi? Oled Sa rahul?
Ma olen väga rahul! Olen rahul, et selle otsuse tegin. Arvan, et astun mängijana päris mitu sammu edasi. Hetkeseisuga pole negatiivseid kogemusi olnud.
Oled saanud nüüd mõned kuud tunda ja kanda ka värsket isarolli. Kuidas on lapse sünd Sinu elu mõjutanud?
Laps aitab sportlikus mõttes kõik spordiga seotud mõtted välja lülitada. Trennist või võistlustelt on väga mõnus koju tulla. Isegi mitte mingit mõtet korvpallist ei ole ja see on miski, mis omakorda aitab järgmisel päeval trenni või võistlustele uue energiaga tagasi minna. See on sportlikus mõttes väga äge ja individuaalselt pere mõistes on see ka loomulikult imeline!




