Close

INTERVJUU | Heiko Niidas kõrgliigakarjääri lõpu eel saadud diagnoosist: arst imestas, et kuidas ma seni olin sporti teinud

-Heiko Niidas | Foto: Erakogu

Korvpall24 portaali intervjuusari ootamatult vara karjääri lõpetanud korvpalluritest jätkub Koselt pärit 206 cm pikkuse ja kohe-kohe 40-aastaseks saava tsentri Heiko Niidasega. 26-aastaselt kõrgliigas otsad kokku tõmmanud Niidas jõudis selle ajaga tulla kolmel korral Eesti meistriks ning tegi suuremat vastutust saades ka ühe numbriliselt väga võimsa hooaja.

2005. aasta Ehitustööriista legendaarses tiitlivõidus üheks osaliseks olnud Niidas meenutas oma suurde korvpalli jõudmise lugu, kui tal lihtsalt ühel saatuslikul momendil polnud julgust Ago Kliimsonile “ei” öelda. Seejärel kiirelt Eesti tippklubidesse kerkinud ning ka koondisekandidaatide hulka tõusnud Niidas avaldas ka põhjused, miks tema kõrgliigakarjäär nii vara läbi sai.

Erinevate teemade hulgast võtame detailselt läbi ka tema korvpalliteekonna alguse Kosel ning nüüdse tegevuse Kose Korvpalliklubi ühe taaselustajana, toonase ja hilisema Eesti korvpallieliidiga koos mängimise, U20 koondises maailmanimede Fran Vazquez’i, Sergei Monia ja Viktor Hrjapa vastu pallimise, huvitavad trennid Maarten Van Gentiga, Allan Dorbeku iseärasused ja tugevused, mälestused koondisest ning palju-palju muud.

Heiko, Sa käisid koolis Kosel, kas oled päris Kosel sündinud ning läbi-lõhki n-ö kosekas?

Jah. Ametlikult olen Tallinnas sündinud, aga 18. eluaastani elasin Kosel ja lõpetasin seal keskkooli. Peale keskkooli lõppu sai mindud Tallinnasse, esmalt kaitseväkke ja siis edasi ülikooli ja kossu mängima. Kose valda olen esindanud nii kooli ajal kui ka hiljem ja ilmselt teen seda nii kaua, kuni tervis korras või kuni mõni noor astub ligi ja ütleb, et istu, papi. Kossu on Kose vallas alati mängitud ja koss on siin au sees. Kose on mitmekordne valdade meister ja olen ka ise Harju meistriks tulnud. 2021. aastal sai siia tagasi kolitud ja olen nüüd jälle kosekas. Vahepeal olin 20 aastat ära, seega täpselt 20 aastat Tallinnas ja 20 aastat Kosel. Sellised maagilised numbrid.

Ma saan aru, et nüüd hakkab Kose eest ära minema?

Loodetavasti küll. Seni ei ole tagasitulekut kordagi kahetsenud. Tallinnas oli tore, aga pere mõttes on linnast väljas mõnusam. Tagasi juurte juures.

Kuidas ja kus Sa korvpalli juurde jõudsid ning kes oli Su esimene treener ning mida temast mäletad?

Kust see pisik tuli, seda täpselt ei teagi. Minu klassijuhataja tuletas kooli kokkutulekutel tihtilugu meelde, et kui teised tahtsid saada kauboiks, astronaudiks või politseinikuks, siis mina olevat tahtnud korvpalluriks saada. Nii et soov ning tahtmine olid juba varakult olemas. Meil toimusid Kosel kohapeal korvpallitreeningud ja esimene treener oli Margus Matiisen, kes on praegusel hetkel Kose Huvikooli korvpallitreener ja ka Rae Spordikooli teise liiga võistkonna juhendaja. Tema trennis käisid siis küll peamiselt vanemad kutid ja mind kohe vastu ei võetud, kuna olin liiga noor. Aga lõpuks ma sinna trenni ikkagi sain, kuigi olin kõige noorem ja kõige lühem. Treenerist on väga positiivsed mälestused. Ei mäleta, et ta oleks kunagi võistlustel või treeningul kurja häält teinud. Ta oskas leida iga mängija tugevad küljed ja need mängus välja tuua. Seda näitavad kindlasti ka tema head tulemused treenerina läbi aegade. Margust tahaksin eraldi tänada kõige selle eest, mida ta on Kose korvpalli heaks nende pikkade aastate jooksul ära teinud. Treeneriamet pole kindlasti kergete killast. Koselt on häid kossumehi alati peale tulnud, nagu Erik Luts, Kauri Sild ja Aleksander Leonov, kes on samuti meistriliigas mänginud. Korvpall on tänu Margusele jõudnud paljude südamesse.

Mida Sa üldse oma noorteliigade ajast mäletad? Kas meenub mingeid eredaid või põnevaid hetki?

Esimene hõbedane medal, kaotasime finaalis Sakule ühe punktiga. Andres Kilk, kelle poisid nüüd korvpalliväljakutel tegusid teevad, oli suureks rivaaliks. Noorteklassis mängisime vist Tartu Kunstikooliga ja mäletan, et keegi tegi soojendusel veel nalja, et kohe hakkame kunstnike vastu kossu mängima. Aga mängu saime tappa ja Marek Doronin ladus korvi palle täis. Head mälestused on Sprite Cupi etappidest, mis toimusid üle Eesti. Meenub, et Raplas õnnestus kõiki kolme vastast, kaasaarvatud kodumeeskonda vaatamata fännide toetusele võita.

Kui tegid trenni endast vanematega, siis kas Sa said nendega ka eestikatel mängida?

Põgusalt mäletan mingeid mänge küll, aga pigem olid need ilmselt sõpruskohtumised. Suuremate ning vanemate poiste vastu mängida oli paras tegu, aga isu ära ei läinud. Nagu öeldakse, raske õppustel, kerge lahingus. Harjukaid sai 1983. aasta ja nooremate pundiga mängitud. Vahepeal käisin paralleelselt ka veel rahvatantsus, aga kui öeldi, et hakkan pikkuse tõttu rivi ära rikkuma, siis otsustasin, et keskendun kossule. Treener Ago Kliimson arvas, et rahvatants aitas korvpalli mõistes jalgade tööle kaasa.

Sa oled paberite järgi Eesti U18 ja U20 meister meeskondadega, kust on veel tulnud mitmeid hilisemaid koondislasi ja kõrgliigamängijaid. Kuidas Sa Tallinnasse jõudsid?

Mängisime Harju meistrivõistluseid Keilaga. Mängu me küll kaotasime, aga pärast mängu tuli Ago Kliimson minu juurde ja küsis, kas ma tahan korvpalli mängida. Mäletan, et ma vastasin veel, et ma ei tea. Siis ta küsis pisut tummisema häälega, et mis mõttes ei tea. Ma ei saanud “ei” öelda ja vastasin siis, et muidugi tahan. Siis ta rääkis Margusega ja kutsus mu Keilaga eestikaid mängima ning sealt edasi juba Puuviljaparadiisi duublisse ja esiliigasse. Treeningutel ning mängudel sai Keilas üsna tihti käidud, bussiga Tallinnasse, sealt bussiga või rongiga Keilasse ning tagasi. Keila on nagu teine kodu, palju sõpru-tuttavaid on sealt pärit ning seeniorite 40+ sarjas esindan Juurviljapõrgu võistkonda.

-Andre Pärn ja Heiko Niidas | Foto: Siim Semiskar

Kui tegija Sa seal viimastes noorte vanuseklassides olid, et Kliimson Sinu juurde tuli ja sellise pakkumise tegi?

Seda peaks ilmselt Ago käest küsima. Liidrirolli ma vaevalt kandsin, pigem mängisin kõvasti kaitses, panin katteid ja maadlesin lauas. Tegin seda, mida vaja, et võistkond võidaks.

Kas Sa olid juba siis kahemeetrine poiss?

Arvan, et umbes 15-aastaselt olin sinna kanti juba, jah. Mul on U18 meistrite pilt täitsa olemas, kus on Gregor Arbet, Martin Viiask, Kaido Saag, Ranno Konks jt. Punktiviskajatest meil puudust ei olnud.

Kes nendest U18 ja U20 tiimidest tol ajal kõige teravamad kärbsed olid? Kas ma mäletan õigesti, et Erik Dorbek oli üks silmapaistvamaid selle generatsiooni mängumehi, Gregor Arbet ja Janar Talts avanesid võib-olla isegi veidi hiljem veel?

Erik on 1982. aastal sündinud ja temaga puutusin rohkem kokku Ehitustööriista duublis mängides. Pigem olid need 1983. aasta kutid ja nooremad, kellega sai madistatud. Seal olid põhilised (Gregor) Arbet, (Martin) Viiask, Kaido Saag ja (Janar) Talts. Taltsiga olime vist U18 finaalis vastamisi ja U20-s olime juba ühes võistkonnas.

Ja Tartu poolel olid Heiko Rannula ja Marek Doronin kindlasti väga silmapaistvad mängumehed?

Jah. Seal olid Doronin, Rannula, (Silver) Leppik ja (Asko) Paade. Eks võitlust oli kõvasti, aga nüüd on juba nii palju aega mööda läinud, et kõike enam lihtsalt ei mäleta.

Sinu esimene ja ainus noortekoondises ülesastumine tuli alles U20 vanuses. Kuidas nii?

Aivo Erkmaa kutsus mind ka 1982. aastal sündinud poiste koondise laagrisse, mis toimus Vinnis, aga võistkonda ma ei saanud. Mängisime seal kaks korda Venemaa meeskonnaga ja see oli päris hea kogemus. Seal olid ikka korralikud kraanad vastas, kes panid enam-vähem jalad maas pealt. Ma polnud sellist asja varem näinud. Harjukaid mängides vaatasin teistele pigem ise ülevalt alla, aga seal oli vastupidi. Seal olid vastas Viktor Hrjapa ja kamraadid. Meil olid Kaido Saag, Oliver Tammsalu, Tõnis Mikson, Teet Tiisvelt ja kadunud Bogdan Konontšuk. Pääsesin 2002. aasta noorte EM-i kvalifikatsiooniturniiri meeskonda, mängud toimusid Rootsis, Tõnu Lust ja Paavo Russak olid treenerid. Paraku kaotasime kõik neli mängu. Hispaania, kelle käest saime korraliku paki, kaotas hiljem finaalis Kreekale ja Venemaa jäi neljandaks. Ehk et alagrupis sai mängitud kahe Euroopa esinelja hulka kuuluva satsiga.

Mis rollis Sina noortekoondises olid? Kas õnnestus mõne hilisema korvpallimaailma superstaari vastu ka mängida?

Minu roll oli väga marginaalne, aga Venemaa ja Hispaania vastu sain episoodiliselt ka platsile. Meie sats oli päris korralik, seal olid tulevased koondislased, alates (Janar) Taltsist, (Gregor) Arbetist ja (Kristjan) Kangurist kuni (Heiko) Rannula, (Marek) Doronini ja (Martin) Viiaskini. Hispaanial oli selline pikkade kätega mees nagu Fran Vazquez, kes esindas hiljem ka meestekoondist. Venemaa poolt olid Sergei Monia ja Viktor Hrjapa ning Islandil oli selline kutt nagu Jon Arnor Stefansson, kes oli korraks ka Dallas Mavericksi nimekirjas, aga NBA-s minu teada ei mänginud. Vaatasin järele, et ta on 12-kordne Islandi aasta meeskorvpallur.

-Heiko Niidas (#7) ja Eesti koondis 2003. aasta universiaadil Lõuna-Koreas | Foto: Erakogu

Su esimene kõrgliigahooaeg oli 2001/02, kus said juba päris korralikud mänguminutid. Kas mäletad, kuidas see samm kõrgliigasse Sul toimus? Kes kutsus ja mis emotsioonidega läksid?

Kutsus kadunud Allan Dorbek. Esialgu treeningutele ja siis Ehitustööriista duubelmeeskonda mängima. Ma isegi ei mõelnud sellele, et võiks kunagi korvpalli profitasemel mängida, lihtsalt meeldis ja oli lõbus. Meeles on ka esimene treening legendaarses Siili Spordihoones, kus olid kohal Erik ja Karl-Peeter Dorbek, Arbet, Viiask, Priit Silland, Rait Keerles, Jesper Parve ja selline mees nagu Terry Hailey. Gümnaasiumi lõpetamise kõrvalt sai käidud treeningutel ning pärast lõpetamist läksin vabatahtlikult kohe kaitseväkke. Kaitseväes käisime õhtuti pärast väljaõppe lõppu trennis. Korvpallureid sattus samal ajal aega teenima üsna palju, (Oliver) Tammsalu ja Teet Tiisvelt näiteks. Päeval möllasime metsas ja õhtuti käisime trennis. Esimene meistriliigamäng, kus platsile sain, leidis vist aset Kalevi hallis ning vastaseks oli Tartu Rock, kus mängisid Jaanus ja Toomas Liivak, Tanel Tein, Andrus Renter ja Tarmo Kikerpill. Ega väga palju platsil toimuvast aru ei saanud, aga mingid kaadrid sellest mängust on meeles.

Kui ma statistikat vaatan, siis mänguaega said keskmiselt 14 minutit. Need pole küll mingid üksikud minutid.

Ei mäleta küll, et oleksin väga palju mänginud. Kui Maarten Van Gent oli treener, siis olid sellised huvitavad drillid, et pikk pidi iga kolme-nelja mänguminuti jooksul võtma vähemalt ühe lauapalli, lühematel oli intervall veidi leebem. Ehk kui mängisid 10 minutit, siis pidid võtma vähemalt kolm lauapalli. Kui võtsid vähem, siis pidid treeningu puhkepauside ajal jooksma joonejookse, viis otsa 30 sekundiga. Mäletan, et ühes mängus mul lauapalle ei õnnestunudki praktiliselt saada ja pidin jooksma seitse korda. Viimast vist ei jõudnudki, kuna jalad olid juba krambis. Eks see motiveeris mängus rohkem pingutama, et pärast ei peaks trennis nii palju jooksma. Sellised huvitavad ja motiveerivad meetodid olid meil tookord.

Teisel hooajal tõmmati Sind aga Tallinna Kalevisse Troy Colemani, Rauno Pehka, Valmo Kriisa ja Larry Danielsiga koos mängima. Kuidas Sind sinna edutati ja mida sellest mäletad?

Maarten Van Gent oli Ehitustööriista peatreener ja Allan oli abitreener. Kodumängud toimusid meil Valtu Spordimajas. Selline tore koht ja rahvas käis saalis alati kaasa elamas. Sats oli meil kõva, seal olid (Tanel) Kaljula, (Rait) Keerles, vennad Riivesed ja selline võõrleegionär nagu Aba Koita, kes elab muide praegugi perega Eestis. Mängisime Valtus Kalevi vastu ja kaotasime mõne punktiga, aga mul oli suhteliselt okei mäng ja võib-olla sealt ka Andresele (Andres Sõber – toim.) silma jäin. Ühel õhtul läksin trenni ja Kalevi mees (Kristjan) Makke tuli vastu ning küsis, et mis ma siin teen. Temalt saingi siis info. Kuna Ehitustööriist oli Kalevi farmklubi, siis Makke tuli Ehitustööriista ja mina läksin Kalevisse.

Aga Sulle unustati öelda?

See oli huvitav, jah, et niimoodi trennis teada sain. Selline üleminek tõepoolest oli. Kalevi sats oli muidugi väga tummine ja tööd tehti seal kõvasti. Alguses sain ka normaalselt mänguaega, aga play-off‘is väga mitte. Finaalis võitsime TTÜ/A. Le Coqi. Noore kutina oli seda möllu esireast päris lahe vaadata ja kaasa teha. Meenub seik, et käisime Kaleviga Ukrainas vist FIBA eurosarja mängimas, aga seal oli just eelmisel õhtul lõppenud jäähokiturniir ja korvpalliväljak pandi lihtsalt jää peale püsti. Olime kinnaste ja jopedega pingil. Kui väljakule pidid minema, siis võtsid jope ja mütsi ära ning läksid mängima. See oli äkki 2003. aastal.

Oli Sul mingi aukartus ka? Larry Daniels oli ilmselt üks ägedamaid leegionäre, kes siin aastate jooksul on mänginud.

Kindlasti oli austus vanemate mängumeeste vastu nagu Rauno Pehka, Valmo Kriisa, Priit Ilver, Mark Šein, Larry Daniels jt. Larry innustas just nooremaid mehi nii treeningutel kui ka mängudel. Ta polnud kuidagi üleolev, vaid pigem viskas nalja ja oli toetav. Täitsa nõustun, et ta oli nii tasemelt kui ka inimesena üks parimaid leegionäre, kes Eestis mänginud.

Järgmisel hooajal oli supp veidi lahjem, aga Kristjan Kangur, Gregor Arbet ja Janar Talts hakkasid juba korralikult pead tõstma. Kuidas Sa enda asju mäletad sellest ajast? Kelle taha Sina rotatsioonis kinni jäid?

Järgmisel aastal jäidki võistkonda peamiselt noored. Mõned vanemad ning kogenumad olid ka, nagu Mark Šein, Priit Ilver ja Jaanus Liivak. Troy Coleman oli ka pool hooaega, aga siis siirdus A. Le Coqi.

Eric Bell ja Richard Anderson olid ka nimekirjas esindatud.

Nemad lisandusid hiljem, kui euromängud olid mängitud. Kanada vägilase Andersoniga olen siiani kontakti hoidnud. Hiljem mängis ta veel Rakveres. Hästi tore ja sõbralik inimene ning korralik korvialune jõud. Eks tema lisandumisega minu mänguminutid ka kahanesid. Eric Bell oli väga vaikne ning tagasihoidlik, aga korvpallimängu jagas hästi ning sisse oskas samuti visata. Sellel aastal mängisime eurosarja ka ning saime ühe võidu kodus Nymburki üle, Jiri Zidekiga sai korvi all müratud. Meie alagruppi kuulusid veel näiteks Moskva Dünamo, Nancy ja Maroussi, kes kaotas hiljem finaalis Kaasani Unicsile. Hilisema kaheksa parema hulgas oli meie alagrupist lausa neli võistkonda. Hooaja lõpus kasutas Andres Taltsi ja Ilverit nii “nelja” kui ka “viie” peal ning minu minutid kuivasid kokku. Otsustavate mängude eel sain veel ka hüppeliigese vigastuse. Seda otsustavat poolfinaalmängu, kus toimus legendaarne kellavise, vaatasin pingilt ja tee või tina, aga pall käis tabloole ikka väga lähedal ära, kui mitte vastas.

-Heiko Niidas ja Raido Ringmets | Foto: Siim Semiskar

Ja siis 2005. aastal tuli see legendaarne tiitlivõit Ehitustööriistaga. Kui suur šokk see meeskonnale endale oli?

Tol aastal sattusid kokku noored ja vihased Eesti kutid, kes olid mingis mõttes ripakile jäänud. Allan (Dorbek) korjas meid kokku ja tegime kõvasti trenni. Hooaja alguses ei osanud loomulikult keegi arvata, millega see lõppeda võiks. Hooaja jooksul saime ka kolm täiendust. Esmalt tuli Victor Gonzalez, siis Nathan Mielke ja kolmandana otsustavate visete meister Howard Frier. Arvan, et suutsime kogu hooaja näidata suhteliselt stabiilset minekut. Algus oli eestikatel eriti hea ning Balti liiga andis kindlasti palju kogemusi juurde. See oli ilmselt ka üheks edu aluseks, sest Kaunase Žalgirise või Vilniuse Rytasega mängimine oli hoopis teine tase. Arvan, et hooaja jooksul kasvasime kokku ühtseks löögirusikaks ja play-off‘is tundsime juba, et võime meistritiitli pärast võidelda küll. Finaalseeria oli muidugi pingeline ja rahvas sai põneva seitsmemängulise seeria. Meenub seitsmes mäng Saku Suurhallis, kus mängu eel möödus meie riietusruumist Tartu staff ning väidetavalt koos šampusepudelitega. Mina seda oma silmaga ei näinud ja võib-olla mainiti seda nii-öelda motivatsiooni tõstmise eesmärgil. Igatahes pani see poistel silmad särama, et oodake nüüd, vara veel tähistada. Siiani on meeles finaalseeriate mängud rahvast pungil Saku Suurhallis, aga ka Tartus tulihingeliste fännide ees, kus keegi väga ei tahtnud esimesena riietusruumist väljakule sooja tegema minna.

Kui kõva peo noorte meestega pärast tiitlivõitu tegite?

Ma ütleksin, et tähistamine oli viks ja viisakas. Kui ma nüüd ei eksi, siis tähistamine toimus Olümpia hotelli esimesel korrusel Bonnie & Clyde’is. Isiklikus plaanis olid kohe-kohe ees ootamas ülikooli lõputöö kaitsmine ja lõpueksam. Samuti olin saanud kutse koondiselaagrisse, nii et tähistamine oli mõõdukas.

Meenuta palun Allan Dorbekut. Kuidas teie läbisaamine oli ning kas Sa mingitel hetkedel kartsid ka Allanit?

Minu lühikesele korvpallikarjäärile on suurimad jäljed jätnud kolm treenerit. Margus Matiisen, tänu kellele sain võimaluse oma lemmikalaga tegeleda, siis Ago Kliimson, kes kutsus Keila võistkonda Eesti meistrivõistlusi ja Puuviljaparadiisi duublisse esiliigat mängima, ja kindlasti ka Allan Dorbek, kes kutsus Ehitustööriista treeningutele ja duubelmeeskonda. Läbisaamine oli meil hea ning ei olnud mingit põhjust teda karta. Kõva sõna oli see vahend, millega ta oma mängijaid rohkem pingutama sundis, et saada maksimumilähedane tulemus. Meenutab pisut (Željko) Obradovici stiili. Mul on suhteliselt paks nahk ja ma ei lasknud ennast kõigutada, kui ta minu või võistkonnaga tõreles. Kui mäng lõppes, siis oli kõik jälle hästi, isegi siis, kui mäng totaalselt metsa läks. Allan seisis alati oma mängijate eest ja suu peale ta ka kohe kindlasti kukkunud ei olnud, huumorit sai kõvasti. Meenub, et laagrites sai alati vutti mängitud ja Allan vana vutimehena mängis alati ka ise kaasa. Kui ta kaugelt tuli, siis kõik vaatasid, et mis värvi särk Allanil seljas on, siis keerati endal teine värv. Taheti olla vastasvõistkonnas, sest Allani tiimis pidi ka vutis kõik alati õlitatult toimima (Naerab.).

Järgmisel aastal kordasite te Kalev/Cramo nime all tiitlivõitu, aga Sinu karjäär ikkagi kohalt minema ei saanudki. Suures plaanis tegid Sa alates oma esimesest kõrgliiga-aastast kuni Kohila hooajani üsna sarnaseid numbreid. Miks nii?

Seda on huvitav tagantjärele analüüsida. 2005. aastal Soomes koondiselaagris tundsin treeningutel ennast kehvasti ja poole laagri pealt sai tuldud tagasi Tallinnasse. Tehti mõned testid ja pandi diagnoosiks koormusastma. Manustasin mingit preparaati ja kopsumaht kasvas ühe liitri võrra. Arst imestas veel, et kuidas ma seni olin sporti teinud. Mõtlesin, et nüüd saan justkui “ühe silindri” juurde, kuna seni olin n-ö poole mootoriga teinud. Hakkasin enne treeninguid ja mänge kasutama spetsiaalset inhalaatorit ja lootsin, et hakkab paremaks minema, aga oluliselt ei läinud. Ma ei ütleks, et see oli peamine tegur, miks järgmist arengut ei toimunud, aga väikest rolli see ilmselt mängis. Kindlasti ei näinud ma ise piisavalt vaeva oma nõrkuste kallal, nagu pallikäsitsus ja füüsiline ettevalmistus. Nii hooaja sees, aga eriti just suvel. Tegin oma metsajookse, et toonust hoida, aga intensiivsem pool algas alles koos hooaja ettevalmistusega. Ilmselgelt olin mugavustsoonis. Jõusaalis sai käidud pigem toonuse hoidmise eesmärgil. Sai asju kuidagi aasta või hooaja kaupa võetud, pikemad plaanid ning tulevikuvisioon puudus.

Kohilas said Sa hooajal 2007/08 liidrirollis mängida. Mille poolest see kogemus varasemast erines?

See oli teistmoodi kogemus. Keegi ei oodanud meilt mingit tulemust ja saime pingevabalt mängida. Olin eelnevalt kaua Kalevis pinki nühkinud ja mängunälg oli suur. Meil oli uus peatreener Ozell Wells, kellel oli natuke teistmoodi lähenemine mängule. Näiteks oli trennis eraldi harjutus, kuidas ründeviga võtta. Kohilas polnud teist keskmängijat, seega mängida sain korralikult. Jätsin vist ainult ühe kohtumise vahele väikese vigastuse tõttu. Kindlasti sai ka rohkem peale visatud võrreldes varasemaga. Kui mängid üle 30 minuti, siis mõned lauapallid kukuvad ikka näppude vahele, isegi kui ei hüppa. Statistika mõttes oli päris okei aasta. Boonusena sain Kalevi vastu mängides tollasele peatreenerile (Veselin) Maticile näidata, et olen ikkagi mängumees. Play-off‘is läksime kohe kokku hilisema meistri Tartuga. Esimene mäng toimus vist esmakordselt Tartu kergejõustikuhallis, et rohkem rahvast mahutada. Olime neljanda veerandi keskel veel mängus, aga lõpus võttis tugevam oma.

-Heiko Niidas BC Kraft Mööbel/Kohila meeskonna särgis | Foto: Siim Semiskar

Siis Sa proovisid veel korraks Tallinna Kalevis. Ma ei tea, mis seal täpselt juhtus, aga miks Sa siis kõrgliigas joone alla tõmbasid?

Keset Kohila hooaega sai tegelikult juba ka tööle mindud ja korvpalli sai mängitud töö kõrvalt. Tallinna Kalevi aasta oli ka selline, et polnud enam 100% korvpallile keskendunud. Hooajaeelses sõprusmängus Rakverega tegin randmele viga. Pärast mängu käisin veel sõbral abis garaaži katust vahetamas, kuigi endal tegi ranne põrguvalu. Järgmisel päeval pandi käsi kaheks nädalaks kipsi, aga taastumine võttis omajagu aega. Arvestades võistkonna koosseisu, polnud hooaja esimene pool kuigi edukas. Võistkonnas olid näiteks Erki Kivinukk, Andre Pärn, Ardo Ärmpalu, Priit Ilver, Indrek Reinbok, Ivo Uibukant, Johnny Gray jt. Ma polnud oma panusega üldse rahul ja klubi ootas samuti enamat. Kalle Klandorfiga sai poole hooaja pealt kokku lepitud, et ma ei jätka ning panustan pigem 100% päevatöösse. Nii saigi 26-aastaselt minu meistriliiga teekond läbi.

Millal Sa tegelikult sisimas teada said ja otsustasid, et Sinust profikorvpallurit pikas jooksus ikkagi ei tule?

Olen kogu senise elu üritanud mitte kõiki mune ühte korvi panna. Pärast kaitseväge sai kohe ülikooli mindud, et kõrgharidus omandada ja hiljem sai töö kõrvalt ennast IT kolledžis täiendatud. Vanemad on alati toonitanud, et haridus on väga oluline. Aastatel 2005-2008 keskendusin ainult korvpallile ja kuna erilist tulemust ei tulnud, siis läks kõik loomulikku rada pidi. Eks 26-aastaselt on piltlikult öeldes märksa lihtsam n-ö uue eluga alustada kui 36-selt. Ma olin ikkagi rollimängija. Oma pikkuse juures oleksin pidanud mängima “kolme”-“nelja” peal või siis 20 kilo juurde võtma, et korvi all pikematega mürada. Eesti tasemel oleks võinud muidugi jätkata, aga mulle ei meeldi asju poolikult teha. Kui teha, siis 100%. Esiliiga oli selles mõttes täpselt paras, päeval sai tööd tehtud, õhtul treenida või mängida, sai koormuse kätte.

Sa said ka Eesti koondise särki kanda, aga vist ainult sõprusmängudes? Koosseisu said paberite järgi justkui päris paljudes mängudes, aga mänguminuteid väga palju ei tulnud. Mis Sul koondisest kõige eredamad mälestused on?

Jah, meeste tasemel valikmängudeks koondise koosseisu mul murda ei õnnestunud. Konkurents oli üsna tihe – (Martin) Müürsepp, (Ardo) Ärmpalu, (Vallo) Allingu. Mõned sõpruskohtumised on ka meeles, aga paremini on meeles esimesed koondise treeningud legendide (Gert) Kullamäe, (Aivar) Kuusmaa, Müürsepa, (Rauno) Pehka, Metstaki ja (Valmo) Kriisaga. See oli noorele poisile korralik elamus, millest kunagi lastelastele rääkida. Sõpruskohtumistest on meeles koduse Baltic Sea Cupi võit 2002. aastal ja sõprusmängud Soome, Läti, Rootsiga. (Moskva) CSKA käis kunagi Saku Suurhallis külas, mängida küll ei saanud, aga esireas oli mida vaadata. Saksamaal käisime universiaadikoondisega turniiril, mille ka võitsime. 2003. aasta universiaadil Lõuna-Koreas Daegus oli meil väga kõva sats, aga tulemus jäi paraku vormistamata. Sõpruskohtumises Saksamaaga olen Nowitzki lähedalt ära näinud.

Ja seejuures siis n-ö esimesest reast!

Jah, isegi natuke sain mängida hilisema NBA finaalseeria MVP ja sellest aastast ka kuulsuste halli liikme vastu. Selline naljakas lugu meenus, et kui kunagi sai Leedus koondiselaagris käidud, siis sattusime ühte tuppa Eesti Larry Birdi ehk Erki Kivinukiga. Jäime pärast sõitu toas tukastama ja ärkasime mingi heli peale üles. Vaatasime aknast välja ja teised kutid jooksid väljas juba spurte. Mehi oli nii palju, et meid unustati vist ära (Naerab.).

Oletame, kui Sa oleksid selles rollis edasi tiksunud, mis Sul oli, kas selle eest oleks piisavalt makstud, et oleks saanud profikorvpalluri elu elada?

Ma ei mänginud korvpalli kunagi raha pärast. Tagantjärele on veidi imelik mõelda, aga nii ta oli. Kui Riho Soonik oli esimesena nõus veidi minu korvpalli mängimist toetama, siis mõtlesin, et väga lahe, aga oleksin nõus olnud ka tasuta edasi mängima. Stipendiumi eest majandasin ära, aga sõltus muidugi ka hooaja kestusest, kas play-off‘i jõuti ja kui kaugele. Ettevalmistusperiood algas tavaliselt augustis ja suvekuud oli vaja kuidagi ära katta. Kaks hooaega olid nii-öelda 100% täisprofi aastad. Oleks ilmselt võinud edasi tiksuda küll, aga majanduslikus mõttes tegin tööle minnes kindlasti õige valiku.

Sa oled üsna aktiivselt ka pärast kõrgliigast lahkumist mänginud? Et korvpall kui mäng meeldis ja meeldib endiselt väga?

Jüri Pritšin kutsus Kohilasse esiliigat mängima ja jäin sinna päris pikaks ajaks, kuna punt oli meil äge. Rait-Riivo Laane, Kaur Heinaru, Heigo Erm, Erik Luts, Siim Raudla, Kristjan Evart, Margus Klementsov, Ardi Oja, Tarmo Tartes ja Siim Palu on vaid mõned nimed, kes nende aastate jooksul võistkonda kuulusid. Seitsme aasta jooksul olime alati final four‘is, ainult minu viimasel aastal jäime neljandaks ning medalita. Kui õigesti mäletan, siis võitsime meistriliiga üleminekumängudes nii HITO-t kui ka Võrut, aga kuna meil peale Rait-Riivo Laane väga palju noori polnud ja Rapla soovis meistriliigasse minna, siis polnud meil erilist mõtet sinna vanuritega pürgida. Karikamängudes õnnestus Tallinna Kalevit samuti ühes mängus võita ja Valgaga mängisime võõrsil viiki.

-Heiko Niidas ja Leho Kraav esiliigas | Foto: Siim Semiskar

Millal Sa n-ö tootvale tööle läksid ja kes Sinust sai?

Tööle läksin 2008. aastal, kui Kohilas sai mängitud. Esimene töökoht oli Siemensis IT-s, kuna seda sai ülikoolis tudeeritud. Hetkel töötan Tervisekassas – varasemalt Haigekassa – infoturbe spetsialistina. Varem töötasin pea kümme aastat finantssektoris samuti IT alal.

Kui lihtne oli Sul tavaellu lülitumine? Kas keegi käis Sind hiljem kõrgliigasse tagasi ka kutsumas?

Kuskil neli või viis aastat ikka helistati ja uuriti, et mis plaanid on, aga see rong oli juba läinud. Töö kõrvalt poleks osanud sellist poolikut asja teha. Arvan, et üleminek läks sujuvalt, kuna olin juba jõudnud korvpalli kõrvalt natuke päevatööl käia. Esiliiga tasemel mängisin edasi ja sealt sain n-ö oma sportliku noosi kätte. Arvan, et varasemalt omandatud haridus oli ülemineku juures väga oluline aspekt. Sportlaskarjäär võib jääda üpris lühikeseks ja uue eluga alustamine võib olla keeruline, kui haridust pole või kui see pole korvpalliga seotud, nagu näiteks treeneritöö. Korvpalli kõrvalt ülikoolis käimine on kindlasti keeruline ja raske, aga noorena on ka energiat veidi rohkem. Arvan, et TalTech ja Tartu Ülikool on hetkel head eeskujud, kus on võimalik sporditegemist ning õppimist omavahel edukalt kombineerida. Tallinna Ülikoolis oli omal ajal natuke keerulisem neid asju teostada, aga sai ka kuidagimoodi tehtud.

Oled Sa kunagi kahetsenud ka, et korvpalliga asjad kaugemale ei jõudnud? Kui Sa saaksid minna tagasi ja mõne enda otsuse seoses korvpalliga ümber teha, siis mis need ajahetked oleksid, kuhu Sa läheksid ja mida teistmoodi teeksid?

Aus vastus on, et pole olnud põhjust kahetseda. Kindlasti on asju, mida oleks võinud paremini või teistmoodi teha, aga noore ja uljana paljude asjade peale ei mõtle. Gümnaasiumis oleks võinud näiteks minna TSIK-i, Soome õppima ja mängima või Ameerikasse ülikooli oma õnne proovima.

Mingi hetk jõudsid Sa tagasi Kosele ja Kose Korvpalliklubi juurde. Millega on tegemist ning mis Sinu roll seal on?

Juba pikemat aega on peas olnud plaan korvpallile ja noortele midagi tagasi anda. Kui 2021. aastal sai perega Kosele tagasi tuldud, siis mõtlesime sõpradega, et on viimane aeg Kose noortesse panustada. Sai taasloodud Kose Korvpalliklubi, mis on algselt asutatud juba 1992. aastal minu esimese treeneri Margus Matiiseni poolt. Eelmise aasta sügisest avasime koostöös Kose Huvikooliga esimese noorte treeninggrupi, hetkel esimese kuni neljanda klassi poistele. Loodetavasti õnnestub vaikselt, aasta-aastalt kasvada ja panna uus alus Kose korvpallipüramiidile. Olen hetkel klubi üks viiest juhatuse liikmest, peale minu kuuluvad sinna veel Riko Roosnurm, Tormi Talirand, Imre Rõõs ja Erik Luts. Kõik on läbi ja lõhki kossumehed. Peatreeneriks on meil noor tulevikumees Riko Roosnurm, kes omab viiendat treeneri kategooriat ja kes mängib lisaks veel Rae Spordikooli võistkonnas teist liigat. Ise üritan töö kõrvalt nii palju kui võimalik abis käia. Ise plaanin lähitulevikus vähemalt abitreeneri kvalifikatsiooni omandada. Kui lapsi treenida, siis peab ikka kõikide detailidega täpselt kursis olema. See, et olen ise mänginud, tuleb kindlasti natuke kasuks. Jukka Toijala mainis hiljuti, et ega kursustel käimine inimesest veel treenerit ei tee, nii et peab ikka vaeva nägema ja ennast esmalt tõestama.


Infot Kose Korvpalliklubi kohta leiab nii kodulehelt www.kosekk.ee kui ka Facebookist ning Instagramist. Kose valla korvpallihuvilised, võtke julgesti ühendust, tooge lapsed trenni ja tulge ise harrastajate trenni. Huvilistel on võimalus astuda ka klubi liikmeks, et erinevatel teemadel kaasa rääkida ning ühtlasi järelkasvu arengut toetada.


Siis pean ära küsima, et kui nüüd Keila läks meistriliigasse ja Siim-Sander Vene tegutseb Haapsalus ja pikemas perspektiivis vist samasuguste plaanidega, siis millal Kose meistriliigat mängima hakkab?

Kuna meil on materjali hetkel niivõrd vähe, siis igal vallal või linnal ei ole mõtet meistriliiga projekti ette võtta. Pigem tuleks rohkem panustada noorte arengusse ning teha teiste klubidega rohkem koostööd. Aga üks teise liiga võistkond võiks Kosel tulevikus olla küll. Hetkel pusime minuvanuste ja natuke noorematega Rahvaliigas, aga noori ei tule peale. See ongi põhiprobleem, mida üritame noorte treeninggruppide loomisega hakata lahendama. Läbi Kose Korvpalliklubi sooviksime tulevikus lisaks laste korvpallitreeningutele kindlasti ka muudel teemadel kaasa rääkida, et veelgi noorte arengusse panustada, nagu toitumise või üldkehalise ettevalmistuse olulisus.

Kui Sa vaatad kogu oma karjäärile tagasi, siis kes Sinu arvates on Eesti kõige suuremad n-ö kaduma läinud talendid? Kas siis Sinu kunagiste meeskonnakaaslaste seast või meeste hulgast, kelle vastu mängisid.

Neid on kahtlemata palju olnud. Enamasti oli karjääri pärssivaks teguriks tõsine vigastus või terviserike. Kui mõned nimed välja tuua, siis kindlasti kadunud Bogdan Konontšuk, kes oli väga andekas ja kellega sain noortekoondise laagris tuttavaks. Vigastuste tõttu lõpetasid varakult näiteks Indrek Suur, Karmo Allikas, Leho Kraav, ja Janar Soo. Kõrgemal tasemel oleksid võinud kindlasti mängida Joosep Toome, Rait Keerles, Ardo Ärmpalu, Viljar Veski ja Kaido Saag, kes noortekoondistes tegi platsil imeasju.

-Heiko Niidas | Foto: Siim Semiskar

Tänapäeval panevad 206 cm pikkused mehed sisuliselt kõik kolmeseid peale, nii et silm ka ei pilgu. Miks Sina kaare tagant viskeid ei võtnud?

Keegi pidi lauda ka minema (Naerab.). Kuldkäsi ma pole, aga viskevõistlustel hätta ei jää. Ma pole statistikat vaadanud, aga meistriliiga kolmesteprotsent peaks mul üsna hea olema. Lihtsalt väga palju peale ei visanud, kuna võistkondade mängujoonis oli vähe teine. Mõni hooaeg oli see protsent vist isegi üle 50, vähemalt mälu järgi. Aga keegi pidi lauas mürama ja minu ajal pandi pikemad poisid ikka korvi alla. Aga olin selle rolliga rahul, praegugi Rahvaliigas müttan pigem lauas, las teised viskavad.

Sul on natuke valesti meeles. Protsendid olid Sul suurepärased, lihtsalt Kohila hooajal oli Sul näiteks kolmesed ühest üks. Ehk siis protsent oli 100.

Isegi meenub see mäng Audentese vastu, kus rünnaku viimastel sekunditel sattus pall kolmese taga millegipärast minu kätte. Arvan, et olengi umbes kümmekond korda meistriliigas kolmest proovinud. Aga komistasin ühe uudise otsa, kust võib lugeda: “Niidase karjääri kaugviskeprotsent on lausa hiilgav – kaheksa hooaja jooksul on ta kolme punkti joonelt teinud 6 pealeviset ja tabanud 4.”

Sellest visete arvust Sulle piisas?

Jah. Kolmesed polnud minu roll.

Kui palju Sa praegu korvpalli jälgid? Mida jälgid ja kellele pöialt hoiad?

Pean tunnistama, et saali pole enam päris ammu jõudnud. Tallinna Kalevi kunagine hooajakaart ilmselt enam ei kehti (Muigab.). Aga usun, et tulevikus olukord kindlasti muutub, kui lapsed suuremaks sirguvad. Peamiselt jälgin Euroliigat ja Eesti-Läti liigat. Kui vaba hetk satub, siis ikka panen mängu peale ja jälgin silmanurgast. NBA põhiturniiri ei jälgi, aga play-off‘i tulemusi küll. Eesti klubide Põhja-Euroopa liiga ja FIBA sarjade mängudel hoian samuti silma peal. Koondise mänge jälgin loomulikult. Milanosse kahjuks ei jõudnud, aga Riias olin kohal. Katsun järgmiseks korraks varakult valmis olla.

Kes Su lemmik Eesti koondislased praegu on ja miks just nemad?

Ma ei tooks välja kindlaid lemmikuid. Arvan, et väikest tunnustust väärivad kõik, kes koondisekutse saavad. Loomulikult olen Eesti koondise suur fänn, sest koondise esindamine on auasi. Iga kord tuleb kananahk peale, kui enne mängu hümni lauldakse. Minuealised on koondisega juba lõpparve teinud. Meistriliigas ka, välja arvatud Kangur, kellele ma alati pöialt hoian.

Mul on tunne, et Kangur mängib kõigi Sinusuguste nimel, kes vara ära lõpetasid.

Tundub küll, mootor on tal kõva. Veidi noorem Kaido Saks paneb ka teise nooruse pealt. Kui mu mälu ei peta, siis Silver Kuuba tegi umbes 40-aastaselt meistriliiga debüüdi. Nii et comeback‘i jaoks mul aega veel on. Kuna minu meistriliigas mängimise periood lõppes suhteliselt ammu, 14 aastat tagasi, siis tänaste koondislastega pole mul väga palju kokkupuuteid olnud. Rait-Riivo Laanega mängisin Kohilas esiliigat. Kui sinna läksin, siis ta oli 16-aastane ja oli kohe näha, et see mees mängu jagab. Nii häid sööte, nagu tema andis, polnud ma ka meistriliigas mõnda aega saanud. Maik-Kalev Kotsari vastu on mul õnnestunud ühel turniiril mängida, enne kui ta USA-sse läks. Tema puhul oli ka kohe näha, et andekas kutt, võttis julgelt ette ning ei kartnud eksida. Sai samuti hiljuti Kaunases käidud Baskonia mängu vaatamas ja omadele kaasa elamas. Kerri (Kerr Kriisa – toim.) mäletan ühelt koondise ühiselt lõunasöögilt, kus ta isaga kaasas oli. Pea ei ulatanud siis veel laua äärenigi, pakun, et kolme- või nelja-aastane võis ta siis olla. Noor Kregor Hermet tuli mingi hetk Kohilasse esiliigat mängima, aga mina tol hooajal enam aktiivselt ei osalenud. Sellest on muidugi kahju, oleks ehk saanud mõned näpunäited kaasa anda.

Kui Sa nüüd siin andsid selle lubaduse, et 40-selt võiks comeback‘i teha, siis äkki mõni mänedžer helistab Sulle?

Kui vaadata Rahvaliiga statistikat, siis ma väga kahtlen selles. Kui rong oli juba varem läinud, siis nüüd on lisaks ka veel praam sadamast lahkunud (Naerab.).

scroll to top