Reede 22. august pidi olema Eesti korvpallikoondisele mõnus n-ö ärasaatmispidu järgmisel nädalal algavale EM-finaalturniirile, kui Tondiraba jäähallis mängiti viimane ettevalmistav kontrollmäng Suurbritannia koondise vastu. Kuna vahetult enne seda selgus ka ametlikult, et Eesti koondise põhitsenter Maik-Kalev Kotsar jääbki õlaprobleemi tõttu Riia turniirilt eemale, siis oli enne reedese kohtumise algust meeleolu saalis veidi nutune. Veel nutusemaks muutus tunne aga pärast 40 mänguminutit, kus paljud meie satsi kitsaskohad korraga ja hulgakaupa välja tulid.
“Riia päevik” on EM-finaalturniiri ajal kirjanurk, kus Riias TV3 ja Go3 Sport kanalitele reporteri- ja kommentaatoritööd tegev Korvpall24.ee peatoimetaja Siim Semiskar võtab kokku EM-finaalturniiril nähtut ja kogetut, paneb kirja oma mõtteid ja emotsioone ning vahendab ka kõigi oluliste asjaosaliste ütlemisi.
Mina isiklikult mõtlesin Suurbritannia mängu eel, et tahaks selle kohtumisega saada vastused küsimustele seoses võtmepositsioonidega “üks” ja “viis”, kus meil mõlemas on olulisi puudujaid. Kes võtab EM-il Kristian Kullamäe selja taga koha sisse teise playmaker‘ina ning kuidas meil õnnestub vastaste surve vastu palli ületoomine? Selle viimase ehk palli ületoomise puhul kaotasime Kotsari näol ühe variandi, kes on aidanud meil kõige kriitilisematel hetkedel palli rahulikult eesalasse toimetada. Nüüd seda relva meil pole. Veel tahtsin teada, kes hakkab Matthias Tassile “number viie” posistioonil puhkust andma. Ühele küsimusele sain vist täielikult vastuse, aga teisele mitte eriti…
Henri Drell: nurgakivi kadus
Kui Suurbritannia mängu aluseks võtta, siis kõige tõenäolisemalt hakkab varutsentri rolli täitma 204 cm pikkune Kaspar Treier, mis on ka kõige loogilisem valik. Kuna tavapäraselt “number nelja” rollis olev Treier suudab heal päeval oma viskega vastaste kaitset laiali tõmmata, siis ründefaasi pärast ilmselt väga muretsema ei pea. Kohe EM-i esimene mäng Serbiaga annab väga konkreetse vastuse, kuidas kaitsepoolel asi olema saab, sest serblastel on Nikola Jokici ja Nikola Milutinovi näol platsile panna turniiri tõenäoliselt kõige tummisem eesliin.
Kui teemat just korvi alt jätkata, siis n-ö Kotsari küsimus küsiti pärast Suurbritannia mängu ära kõigilt intervjueeritavatelt ning ega keegi ei hakanud ka salgama, et see uudis mõjutas kogu koondist. Kõige otsekohesem oli Henri Drell: “See ikka mõjutas. Mäletan, et kui see uudis tuli, siis see trenn läks suhteliselt pekki. Kõigil meestel oli raske, et meie üks nurgakivi kadus, aga selline on elu. Nüüd peab järgmine mees esile astuma, Kaspar Treier ja kõik muu kaader.”
Siim-Sander Vene lisas sellel teemal: “Eks me päev-päevalt harjume üha rohkem (ilma Maik-Kalev Kotsarita mängima), aga loll on arvata, et see uudis üldse midagi ei mõjutanud. Kui võtad ühe vaat et kõige suurema jõu ära, siis see mõjub igale võistkonnale.” Peatreener Rannula kommenteeris: “Ma sellest teemast liiga palju rääkida ei tahaks. Eks loomulikult kogu see vigastuste värk sel suvel on natukene rütmi häirinud siia-sinna, aga teistel on ka omad mured. Ärme otsime vabandusi, võtame täna selle vastu, et olime kehvad, aga lubame, et järgmises mängus oleme kindlasti paremad!”

Matthias Tass: kas Nikola Matthiase peale on mõelnud?
Kotsari eemalejäämine tähendab seda, et Eesti koondis läheb EM-ile vaid ühe “puhta” keskmängijaga, kelleks on Matthias Tass. See on Milanos toimunud eelmise finaalturniiriga võrreldes selles mõttes suur kontrast, et toona mäletame koondisest kolme tsentrit, kellest küll Rauno Nurgeri panus jäi väga minimaalseks, kuna Kotsar ja Tass täitsid koha ära. “Vastutus on nüüd väga palju suurem, tuleb olla palju efektiivsem ja aktiivsem. Aga seda on ennegi tehtud, novembri aknas Poola vastu,” sõnas Tass pärast mängu brittidega. “Ja kui mind pole sees, siis Kaspar Treier või Kregor Hermet lisavad (number viie positsioonil) mänguplaani võimalusi, kuidas viskele saada. Kaitses nad saavad hakkama,” kinnitas Tass, kes reedel kogus Tondirabas kaksikduubli 15 punkti ja 12 lauapalli.
See, et meil tulevad alagrupis vastu sellised kõvad keskmängijad nagu maailma üheks parimaks korvpalluriks peetav Nikola Jokic või Portugali NBA mees Neemias Queta, Tassi pabistama ei pane: “Jokici vastu lähen samamoodi, nagu iga vastase vastu. Nikolale tuleb Matthias Tass vastu, ma ei tea, kas ta selle peale on mõelnud (Muigab.)? Tuleb võidelda ja mängida targalt. Ta on väga osav ja intelligentne mängija ning meil tuleb kogu meeskonnaga üksteist aidata kogu Serbia koondise vastu, sest seal pole vaid üks mees. Oleme sellise kaliibriga meestega mänginud. Gruusial oli samuti väga tugev korvialune liin.”
Koondise treeneritelt on tulnud sõnum, et taktikaliselt tahetakse olla väga liikuvad ning proovida igal võimalusel joosta ja kiiresti rünnakule liikuda. Kapten Siim-Sander Vene sõnul see element brittide vastu ei toiminud, aga üldiselt on ettevalmistuse jooksul suudetud tempot tõsta küll: “Jooksma peame kindlasti! Täna ei saanud peaaegu üldse, mõned üksikud episoodid. Trennides ja eelmistes mängudes on vaikselt samm-sammult see paremaks läinud. Aga see on ka protsessi osa, et kui lähed samm-sammult üles, siis väikesed jõnksud allapoole tulevad. Täna tuli see jõnks piisavalt kole, et väike alarm tööle panna.” Jooksma saamiseks peab aga kaitselaud korralikult käes olema ning seal peavad kõikide positsioonide mehed kollektiivselt jõulisemalt appi tulema, muidu võib asi hapuks minna.

Rannula: järgmises mängus me nii halvasti ei viska
Mis puudutab koondise tagaliini, siis Kullamäe pingil istumise aja said “number ühe” peal proovida erinevad mängumehed – Mikk Jurkatamm, Joonas Riismaa ja Märt Rosenthal. Kahjuks keegi neist vähemalt selles ühes kohtumises eriti veenev polnud. Kurjakuulutav number on ka 22 pallikaotust, millest terve hulk oli väga lihtsaid ja moraali laostavaid. “Masendav, jah. Üks asi see, kuidas kolmepunktivisked läksid, aga eks seal oli näha, et täna me polnud ei vaimselt ega füüsiliselt omas elemendis. Pallikaotused samamoodi, milliseid me tegime. Mingid asjad täna ei mõjunud meile hästi, aga võib-olla selline äratus ja negatiivne emotsioon võtab natuke pinged maha ja saame uuesti jalad alla,” kommenteeris peatreener Rannula.
Tagaliinist ei tulnud Suurbritannia vastu ka tabavaid kaugviskeid, kui kolmeste tabavusprotsent oli kogu meeskonna peale vaid kümme. “Mingil määral olid need möödavisked tingitud nii füüsilistest kui vaimsetest (asjaoludest). Pallikaotusi oli ka palju, just selliseid totakaid ja ebamääraseid, mida isegi trennis üldiselt ei juhtu,” kommenteeris Siim-Sander Vene mõlemat alt vedanud elementi. Rannula lisas: “Ilmselgelt oleme me selline võistkond, kes toetub rünnakul kolmestele ja me oleme hea kolmestemeeskond ning kindlasti me järgmises mängus nii halvasti ei viska. Ajastus, et see mäng praegu tuli, ma usun, tuleb mingil määral kasuks ka. Teeme siit õppetunnid, võtame selle kaotuse vastu ja midagi vabandama ei hakka.”
Kolmanda mõttena võib tagaliini puhul välja tuua Eesti koondise alatise probleemi, et meil puudub kõrgetasemeline n-ö defence breaker, kes suudaks oma mehe üle mängida ja sellega kaitse liikuma sundida ning selle pealt kas siis ise lahendada või kaaslastele olukordi luua. Positiivne vähemalt on, et 25-aastane ja 206 cm pikkune Henri Drell, meie hiljutine NBA mees, tunneb ise, et tema peaks selle rolli võtma. “Ma ise ronisin valedesse kohtadesse, aga minu ülesanne ongi meestele olukordi tekitada. Proovisin, täna ei tulnud ja kotti ka ei läinud. Midagi teha pole. Vaatame videod ära, magame normaalselt välja ja pole midagi hullu.” Täpsema küsimuse peale lisas Drell: “Otseselt seda defence breaker‘i ülesannet mulle Heiko poolt pandud pole, aga nii palju, kui ma ise tunnetan, siis saaksin seda tiimile teha. Täna visked ei kukkunud ja pallikaotusi tuli ka, aga mingeid olukordi sai loodud.”

Kullamäe: see oli hea reaalsuskontroll
Aga kuidas nüüd siit edasi? “Eks me peame mõtlema ja igaüks peab peeglisse vaatama ja järeldused tegema. See oli hea reaalsuskontroll. Me peame õnnestuma kollektiivselt ning peame enda seest sellise viha üles leidma ning platsil koos võitlema. Täna läks see sooloürituseks, kus kõik proovisid ise, polnud üksteisemõistmist,” lausus pärast kohtumist Kristian Kullamäe. Kapten Siim-Sander Vene lisas: “Igaüks sai siit ise aru, et esitus oli kehv ja tuleb paremini teha. Õnneks on paar trenni veel ja me jõuame ennast valmis. Hetkel on kõige tähtsam see, et mõni mees pead liiga norgu ei lase.”
Vene sõnul on sellised mängud korvpalli lahutamatu osa ning seda toonitas riietusruumis ka peatreener Rannula: “Paanikasse ei pea sattuma. Peatreeneri mõte (pärast mängu riietusruumis) oli see, et selliseid mänge nagunii tuleb veel, kus on rasked hetked, kus mängid kaks päeva järjest või üle päeva ja ei jõua vahepeal korralikult trenni teha. Peame oskama sellest üle olla ja peame ise leidma enda seest energia ja jõu üles. Peame paremini kohanema ja juurde panema.” Henri Drell arvas: “Kokkuvõttes oli tegemist treeningmänguga. Meil on päris kõva laager all ja teinekord juhtub nii. Täna ei läinud kotti, aga selle taha ei saa pugeda. Hea on, et selline mäng praegu tuli, aga mitte Tšehhi vastu.”
Kõige optimistlikum oli Suurbritannia mängu järel Matthias Tass, mis on tema statistikarida vaadates ka arusaadav. 26-aastane keskmängija arvas: “Üldse ei pea (alarmeeritud olema). Mäng oli, nagu ta oli, aga korvpall pole alati üles mäng, seal tuleb mõõnasid ka sisse. Ma pigem olen õnnelik, et see mäng tuli enne EM-i ära ja saime karastuse siit. Tegime vigu, mida me isegi trennis ei tee. Me teame, milleks me võimelised oleme. Mängud Gruusia ja Iisraeliga, isegi Leedu ja Rootsi mängu esimesed poolajad, polnud kõige hullemad. Ja ka nendes me ei näidanud veel oma täispotentsiaali ning EM-il tuleb see nähtavale.”




