Close

INTERVJUU | Vaimse tervise pärast Hispaaniast ära tulnud Kadri-Ann Lass läbipõlemise põhjustest ja karjääri jätkumisest

-Kadri-Ann Lass | Foto: IDK Euskotren Twitter

Eesti naiste koondise üks liidreid Kadri-Ann Lass pole selle kalendriaasta sees korvpalli mänginud, kuna lahkus detsembris Hispaania kõrgliigaklubi IDK Euskotreni juurest ning võttis aja maha. 26-aastane ja 191 cm pikkune Lass vajas korvpallist puhkust, et turgutada nii läbipõlemise ilminguid ilmutanud vaimu kui ka keha.

Korvpall24 portaal uuris Lassilt märtsi lõpus tehtud intervjuus täpsemalt, mis esimesel hooaja poolel Euskotreni naiskonnas juhtus, et vaimse tervise tõttu tuli aeg maha võtta. Mullu Bembibre naiskonnaga Hispaania kõrgliigas oma senise korvpallurikarjääri kõige parema hooaja teinud Lass rääkis suvel meie portaalile antud intervjuus, et astub Euskotreni minnes veel sammukese tasemes edasi.

Saime usutluses vastused küsimusele, kas ka tagantjärele vaadates oli Euskotreni minek samm edasi, mil moel Lassil läbipõlemise ilmingud avaldusid ning kas ta on midagi taolist ka varem kogenud, kui abivalmis oli klubi teda aitama, miks ka platsil Lassile talle pakutud roll ei sobinud ning mis tema korvpallurikarjäärist nüüd edasi saab.

Su viimane korvpallimäng jäi eelmise kalendriaasta lõppu. Millega sellele järgneval ajal tegelenud oled?

Alguses puhkasin ja tegin täieliku pausi isegi niisama treenimisest. Puhkasin pead, vaimu ja keha ja nii on siin vaikselt kulgenud, ega ma midagi suurt teinud ei ole.

Mis Sul IDK Euskotreni klubis lõpuks juhtus, et poole hooaja pealt ära tulid? Mis need peamised põhjused olid, et Su mäng ei kulgenud nii, nagu hooaeg varem Bembibre tiimis?

Seal oli palju tegureid. Võib-olla jääb tunne, et mul läksid nendega suusad risti, aga tegelikult oli seal muid asju ka. Lõppkokkuvõttes tulin sealt ära enda vaimse tervise pärast. Millegipärast juhtus see, mida ma kutsuksin läbipõlemiseks. Mul oli täielik blokk. Ei tahtnud trenni minna ja polnud sellist rõõmsat tunnet. Sinna lisaks tuli juurde see, et ma ei saanud kõikide võistkonnakaaslastega nii hästi läbi kui eelnevatel aastatel ja mõned teised asjad olid ka, millest lepingu lõpetamise dokumendi järgi pole mul õigust väga palju rääkida. Mul on teatud põhimõtted, mida mina arvan, et klubi peaks mängijate jaoks tegema ja neid ei suutnud nad täita. Mul oli selline läbipõlemise tunne kõikide nende asjade koosmõjul ja juba päris varakult hakkas tulema tunne, et ma ei tea, kas ma selle hooaja ära kannatan.

Oled Sa seda läbipõlemist, nagu Sa seda ise nimetad, kunagi varem ka tundnud?

Võib-olla natukene. Korvpall pole alati lust ja lillepidu. Eriti kui sa mängid professionaalselt ja oled kogu aeg uues kohas uute inimestega ning eemal kodust ja sõpradest. See pole kerge asi, mida teha. Mul on varasematel hooaegadel olnud hetki, kus tundsin, et nüüd on väsimus ja pea on kõigest väsinud, aga tavaliselt toob sellest välja see, et ma saan võistkonnakaaslastega hästi läbi. See, et mul on sõbrad, et siin on tore ja me teeme huvitavaid asju. Näiteks eelmisel aastal Bembibres sain lähedasemate mängijatega hästi läbi ja me tegime igasuguseid reise, et saaks natukene puhata kogu sellest eluolust, mida seal muidu igapäevaselt elad. Sel aastal nii hästi ei klappinud ja see pool jäi vajaka. Tavaliselt on see läbipõlemise tunne ära kadunud selliste abivahenditega.

Intervjuus, mille Sa andsid mulle suvel, ütlesid Sa, et Euskotreni minek oli Hispaanias samm edasi. Kas tagantjärele vaadates polnudki see siis samm edasi, kui klubis olid mingid vajakajäämised?

Taseme mõttes olid need mängud, mida ma sel hooajal sain mängida, siiski samm edasi. Olen varem Eurocupis mänginud küll Ungari klubi eest, aga seal ma kandvas rollis polnud. Sel aastal ma aga reaalselt mängisin. Mängisin näiteks Lyoni vastu, kes jõudis nüüd Eurocupi finaali. Aga mingil hetkel hakkasin aru saama, et seal on vajakajäämised. Minu jaoks oli šokk, et inimesed sellest rohkem ei räägi. Tavaliselt mängijad omavahel räägivad, et kuidas kuskil oli, aga kõigil oli hea kogemus olnud ja siis mõtlesin, et kas äkki minul on midagi viga. Lõppkokkuvõttes oli see samm edasi, aga erinevatel põhjustel ei õnnestunud sinna nii hästi sobituda, kui lootsin.

Kui me vaatame puhtalt numbreid, siis väljakul ei läinud Sul ka nii hästi kui eelmisel hooajal Bembibres. Kas sellel olid samad põhjused või mänguliselt olid veel mingid teised probleemid?

Enam-vähem võib öelda, et seal oli läbivalt ikkagi see üks ja sama põhjus. Aga ka see, kuidas tiim mängis. Kuna meil oli hästi suur “viie” positsiooni mängija, kes on väga tugev ja hea, siis minu roll muutus nii palju, et olin väljakul põhiliselt viskaja ja mul polnud korvi alla asja. Sellega ma ei suutnud harjuda kogu selle aja jooksul, mis ma seal olin. Rollimuutus oli väga suur. Mängisin ikka “nelja”, aga oli selline taktika, et “number neli” tõuseb ainult nurgast tiivale ja ongi kõik. Ma lihtsalt tundsin, et ma ei sobinud selle treeneri süsteemi ja sellepärast polnud ka enesekindlus kuigi kõrge. Bembibres oli enesekindlus, mida treener mulle seal andis, ikka täiesti teine tera. Mentaalselt ja motivatsiooni mõttes oli Bembibre hooaeg mul siiamaani kõikidest profiaastatest kõige parem. Seal innustati ja ma sobitusin süsteemi väga hästi. Kui niimoodi võrrelda, siis Bembibres õnnestus paremini.

Kas Sa siis kahetsed ka, et selle vahetuse tegid? Saan aru, et Bembibre tahtis Sind ju tagasi.

Ma pole suur kahetseja. Ei tea kunagi, kas rohi on teisel pool rohelisem või mitte. Bembibrel läheb sel aastal väga hästi. Paremini kui meil eelmisel aastal läks. Nad mängivad head korvpalli, aga ka neil on olnud väikeseid probleeme. See treener, kes minul eelmisel aastal oli, sai poole hooaja pealt Euroliiga tiimilt Avenidalt pakkumise ja võttis selle vastu. Nüüd seda treenerit siis seal pole ja endine abitreener on peatreener. Ka seal on asju, mis muutusid poole hooaja pealt. Olen rahul, et tegin need valikud, mis tegin ja võib-olla oligi aeg väike samm tagasi astuda. Olen terve elu kossu sees olnud ja olen olnud väga õnnelik mängija, kuna mul pole ühtegi vigastust olnud. Ma pole seni kunagi saanud astuda kossust eemale kauemaks kui paariks nädalaks. Arvan, et ühel hetkel lõi see lihtsalt bloki ette koos teiste teguritega. Tegelikult see võib-olla oligi hea. Aga võib-olla tõesti eksisin ka otsusega minna sinna klubisse, kuna tuli niimoodi välja, aga kahetseda pole mõtet. See paus on mulle väga hästi mõjunud.

Ka naiskondlikult pole Euskotrenil sel hooajal vist loodetult läinud? Mis Sinu arvates põhjustena välja saab tuua?

Kui mina seal olin, siis tundsin, et just mina ei sobitunud sinna tiimi kuigi hästi, aga kui tagasi mõelda, siis üleüldine tiimikeemia ja treeneri asjad polnud ehk kõige paremad. Neil läks eelmisel aastal väga hästi ja selle põhjal sai mul ka selline valik tehtud. Nende treener valiti liiga parimaks treeneriks ja ma mõtlesin, et ju siis peab hea koht olema, aga tuli välja, et põhjus, miks neil eelmisel aastal nii hästi läks, olid ikka mängijad, kes olid ühtehoidvad. Võistkonnal oli ka hea mängujuht, kes suunas mängu natuke rohkem. Sel aastal jäi mingitest asjadest puudu ning tiimikeemia ja üksteise eest võitlemine – vähemalt selle aja jooksul, mis mina seal olin -, ei tahtnud kuidagi välja lüüa.

Kas Sina kui välismängija tundsid mingit pressi ka? Kui endal kõige paremini ei läinud, siis survestati hoopis veel rohkem, mitte ei aidatud, kuna räägitakse ju seda, et välismängijatelt oodatakse rohkem?

Selle koha pealt võin öelda, et olin väga otsekohene. Ütlesin neile kohe otse välja, kui mul esimesed mentaalsed kahtlused tulid. Juba kuskil oktoobris rääkisin esimest korda treeneriga ja ütlesin talle, et ma ei tunne ennast siin kõige mugavamalt ja tean, et ma ei mängi nii, nagu tavaliselt mängin. Me suhtlesime kogu aeg ja nad aitasid. Nad ütlesid, et kui on vaja kellegi juurde rääkima minna, siis psühholoogid on olemas. Nad olid väga abivalmid ja tõesti tahtsid, et ma sinna jääksin. Nad ei tahtnud mind ära lasta ja üritasid aidata. Selle koha pealt ma ei saa vinguda. Nad ikkagi toetasid ega survestanud, kui mööda viskasin. Sealt tuli innustust ja julgustust, sest nad teadsid, et trennis ma viskan sisse ja nad teadsid mu oskusi. Negatiivset survet ei tulnud. Pigem oli nii, et me teame, et sa oskad, ole nüüd enesekindlam. Selle koha pealt ei saa ma neile küll midagi ette heita.

-Kadri-Ann Lass ja ISK Euskotreni korvpallinaiskond | Foto: IDK Euskotren

Mis Su edasised plaanid on? Tänavuse hooaja vaatad lõpuni kõrvalt ja uuel hooajal tahad tagasi platsil olla?

Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis tegelikult ühel päeval sain oma agendilt kõne, et üks tiim Hispaania kõrgliigast on huvitatud. Me kogu aeg räägime, et kuidas mul läheb ja mis mõtted mul on. Aga see oli minu jaoks täielik šokk, sest ma pole pikka aega mänginud ja see on nii ootamatu, et märtsi alguses tuleb juba pakkumine. Ütlesin, et praegusel hetkel ma ei saa öelda “jah”, sest ma pole veel 100% kindel. Augustini on veel nii palju aega ja ma pole kindel, kas olen valmis kuskile minema, kas tahan üldse mängida järgmisel hooajal või on vaja pikemat pausi. Ma alles mõtlen selle peale ja ma ei taha endale liiga varakult selle otsuse tegemisega suurt pinget peale panna. Praegusel hetkel on esimese asjana tulemas 3×3 korvpalli tegemised. Meile on juba teada antud, et sel aastal on plaanis Euroopa mängud. Trennide algus on mais. Praegu on mul siht, et tahaksin proovida seda kaasa teha ja siis vaadata, kuidas edasi läheb. Ma võtan hetkel kõike tunde järgi. Kuna tegu on läbipõlemise ja kurnatusega, siis ma ei taha endale liiga palju pinget peale panna.

Tegelikult Sa juba suvel mulle antud intervjuus vihjasid, et ei tea, kaua vaimselt vastu pead ja tahad sel tasemel veel mängida, sest elus on muid asju ka. Kas Sa nägid seda ette või Sa mõtlesidki nii, et ei taha 35. eluaastani korvpalli mängida?

Ma ei näinud ette, et hakkan olema see, kes poole aasta pealt lihtsalt ära tuleb. Sa küsisid, et kas mul on varem olnud läbipõlemise tunnet ja ma ütlesin, et mul on. Ma tean, millised mentaalsed olukorrad mul vahepeal on ja võib-olla pole seda viitsimist või tuld, mida on vaja, et mängimine oleks nauditav ja tuleks hästi välja. Sellepärast olen alati öelnud, et ma ei julge ennustada. Kõik alati küsivad, et kaua sa veel mängid ja ma ütlen alati, et aasta-aastalt ja tunde järgi. Sellepärast andsin ka eelmisel suvel sellise vastuse. Mu ema ju mängis Eesti tasemel väga kaua ja meil on siin olnud teisigi, kes mängivad pikalt. Praegugi on koondisekandidaatide seas mitu üle 30-aastast. Olen alati tundnud, et mina pole see, kes väga kaua mängida tahab. Mul on palju erinevaid huvisid ja ma nii sügelen tegema erinevaid asju. Ma olen alati mõelnud, et kaua ma jaksan seda, et lähen kuhugi kaheksaks kuuks ja olen seal kinni. Kogu aeg liigud ühest kohast teise. Saad näiteks kellegagi väga lähedaseks ja siis liigud järgmisesse kohta ning nemad jäävad unustusse. Mul on üle maailma nii palju tuttavaid, kellega olime ühel ajal väga lähedased, aga nüüd enam pole, sest lihtsalt pole võimalik kogu aeg nii paljude inimestega suhelda. Just stabiilsus on see, mida korvpall vahel igatsema paneb. Sellepärast tahangi praegu rahulikult aega võtta ja olla samm eemal. Võib-olla tunnetan selle nii-öelda päriselu ära ja siis tahan hoopis korvpalli tagasi (Muigab.). Kunagi ei tea, aga ma pole kunagi olnud selline, kes unistaks, et mängib kaua.

Sa ütlesid, et Sind juba kutsuti Hispaaniasse tagasi, aga kas Hispaaniast lahkumise järel keegi Sind kohe enda juurde ka kutsus, kas siis mõni välismaa klubi või mõni Eesti naiskondadest?

Ütlesin agendile, et teen pausi ja kui keegi küsib, siis võid põhimõtteliselt ise ära öelda. Kui ta kuulis, et tahan Euskotrenist ära minna, siis alguses ta ei teadnud, kas tahan puhkama minna või klubi vahetada ja siis ta mainis, et on võimalusi Itaaliast. Aga kui ma lõpuks tegin selle otsuse ära ja ütlesin, et lähen puhkama, siis ütlesin talle, et puhkan pead ja ei taha praegu pakkumistest teada. Sellepärast ma ei tea, mis pakkumisi kuskilt tulla võis. Eestist pole keegi otseselt suhtlema tulnud, aga eks nemad on ka kõik minu olukorraga kursis, et ma tulin puhkama ja sel aastal enam mängida ei taha. Sellepärast pole ka torgitud ja mulle väga meeldib, et on respekteeritud seda, et ma tahan natukene hinge tõmmata.

Kas Eesti koondise viimast valikmängu Kreeka vastu jälgisid? Millise emotsiooni koondisekaaslased Sulle pakkusid?

Sellega on selline lugu, et kuna ma ise mängida ei saanud, siis olin kommentaator. Olin täitsa uues rollis ja see oli väga huvitav ja mulle väga meeldis. Mäng oli väga lahe. Tõesti oli rõõm vaadata ning pärast läksin tiimi juurde ja soovisin kõigile õnne. Tuli küll kaotus, aga seda võitlust ja mängu oli tõesti tore vaadata. See tegi kohe rõõmsaks ja ka rahvas oli kaasas. See oli minu jaoks üks paremaid koondisemängude kogemusi, mida ma mäletan, kus ma olen ise kohapeal olnud mängija või pealtvaatajana.

Kas tegi ka natuke kadedaks, et pidid seda kõrvalt nautima?

Kusjuures ei teinud. Ma olin oma otsuses piisavalt kindel ja tollel hetkel ma polnud kade. Olin meie noorte mängijate ja veidi vanemate pikkade üle väga uhke. Nad tegid tublit tööd.

Endise NCAA korvpallurina, kui palju Sa sealset märtsihullust jälgid ja kellele kaasa elad?

Eesti tüdrukuid jälgisin. Aitan USA asjade kohta Instagrami postitusi teha ja nende tegemistega olen täielikult kursis. Mehi ma väga ei vaadanud, aga naistest, keda meil on NCAA-s neli tükki, oli väga lahe näha, mida tegi ära Johanna (Ellise Tederi) ülikool, kes võitis oma konverentsi, kuigi ränkingus oldi alles seitsmendal kohal. See võit oli minule selline emotsioon, et hüppasin kodus ringi. Seda oli lihtsalt nii lahe vaadata. Samamoodi oli hea näha, et Anna Gret (Asi) sai mängida. Eelmisel aastal läks tal Arizonas natuke untsu ja oli näha, et ta tegi ülikooli vahetusega õige otsuse ja sai mängima. Tema enesekindlust oli tore näha. Meie kaks noorukest (Anete Elisabeth Adler ja Marie Anette Sepp – toim.), kes sinna läksid, väga pildile ei saanud. Ma pole nendega veel rääkinud, aga loodan, et neil motivatsiooni jagub. Vahest on nii, et esimesel hooajal ei saa mängida. Seda nägime ka Anna Greti näol. Teine hooaeg võib tulla parem või ülikoolivahetus võib hästi mõjuda.

Meenuta meile, kas Sina said Duquesne’i ülikooli eest kohe esimesel hooajal korralikud minutid või pidid alguses samuti niisama istuma?

Mina olin üks nendest õnnelikest, kes sai kohe platsile ja mängisin kõik hooajad korralikud minutid. Esimesel hooajal mängisin vist isegi rohkem kui mõnel teisel hooajal. Meil kukkus üks pikk hooaja alguses ära ja oli vaja kedagi, kes astuks tema positsioonile ning minul läks tol hetkel trennis hästi. Meil olid tagaliinis kõik vanemad, viimase aasta õpilased ja nendega oli lihtne noorena koos mängida. Ei olnud seda, et pidi noorena ise pusima, vaid tegid ära kõik, mida oli vaja teha ja küll see pall sinuni jõudis. Sain kohe alguses platsile ja mängisin üle 30 minuti, aga see pole USA-s väga tavaline, et esimesel aastal nii palju mänguaega saab. Mul lihtsalt läks õnneks.

Ehk siis Sa ei ole õige inimene, kelle juurde tulla küsima, et kuidas see esimene aasta ära kannatada?

Mul endal sellega kogemust pole, aga võin rääkida teiste kogemustest, kes mul on ümber olnud.

scroll to top