Peagi lõpusirgele jõudva hooaja kõige otsustavamas faasis TalTech/Alexela treeneritepingiga liitunud ja seal abitreeneri kohustusi täitma asunud Toomas Annuk loodab oma varasema kõrgliiga karastuse ja piiritaguse studeerimise toel aidata noorusliku ülikoolisatsi pärast aastatepikkust kurba seeriat taas meistrivõistluste medalini.
Pikalt TalTechiga seotud olnud Kris Killingu kui meeskonna eelmise abitreeneri kingadesse astumine mõjus Annuki jaoks küll paaril esimesel päeval pisut harjumatult, kuid vahetu ja läbipaistev suhtlus peatreener Alar Varrakuga ning soe side sealsete mängumeestega tegid kohanemise ja ühise tunnetuse püüdmise kirjeldamatult sujuvaks. Ka Rapla ja Pärnu kõrgliigameeskondade juhendamise aegadest ammutatud kogemused innustasid Annukit ulatama TalTechile oma abikätt.
Paari olulise lüli puudumine ja tagasilöökide kogemine jättis TalTechi küll napilt Eesti-Läti liiga kaheksa parema seast välja, kuid hinnatud treener usub, et võiduka hooaja lõpu rütmis hingav ja töötav sats on võimeline koduses meistriliigas endast maksimumi välja pigistama. Just meeskonna võimekuse rehabiliteerimisest, rollide jagunemisest, treenerina enda x-faktori leidmisest ja noormängijate arengusse panustamisest tuligi avameelses intervjuus lähemalt juttu. Pärast esimest veerandfinaalkohtumist Keila Coolbeti vastu peetud vestluses ei saanud me ka üle ega ümber palju kõneainet tekitanud pikast mängupausist ja lähitulevikus sellele võimaliku alternatiivi leidmisest.
TalTech/Alexela treenerite koosseisu kuulumine on Sinu jaoks uudne kogemus. Kui rahule võid Sa kogenud lootsina meeskonna veerandfinaalseeria avamänguga jääda?
Kohtumise lõpptulemus oli igati positiivne. Võit on võit, olgugi et see tuli raskelt. Meil oli omajagu rabistamist, palju lihtsaid eksimusi ja möödaviskeid. Esimese mängu puhul võis seda tegelikult ka eeldada. Meil on ka vigastuste näol mõningaid tagasilööke ja mängijate olukord on iga päev natukene muutumises. Positiivne pool mängust oli see, et meie söötude arv oli täitsa okei ja pallikaotuste arv püsis väike. Suutsime mängida meeskondlikult ja panna mingil määral Keila Coolbeti liidrid surve alla ja vigu tegema.
Koduse meistriliiga veerandfinaalseeriale eelnes ühisliiga play-off’ist tingituna taas ulmeliselt pikk mängupaus. Kas ja kui palju mõju see periood mängijate vaimule ja valmisolekule avaldas?
See mängupaus on suisa jaburalt pikk (Naerab.). Seda kuskil mujal väga ei kohta. Selle taha ei saa siiski pugeda. Saime sellel ajal teha kaks kontrollmängu – ühe Rapla ja teise Viimsiga. Saime tänu nendele mängudele oma mängutunnetuse enne tähtsamaid mänge ikkagi tagasi.
Nii mängijad ise kui ka klubijuhid spekuleerivad üha avameelsemalt, et praegune võistlusjuhend on oma aja ära elanud. Millise variandi Sina välja pakuksid? Kuidas võiks selle olukorra lahendada, et ühisliiga kaheksa parema seast välja jääjad ei peaks oma järgmist väljundit niivõrd kaua ootama?
Kõigepealt peab üldse eksisteerima soov, et see lahendus leida. Ma pole kindel, kui paljudel osapooltel see soov praegu olemas on. Kui rääkida mõistlikust loogikast Eesti liiga süsteemis ning pidada silmas kohaliku liiga mängude kalendrit ja sõelmänge, siis see on kõikide meie meeskondade ühine teema. Üks aasta saab Eestist ühisliiga play-off’i neli satsi, teine aasta kaks. See olukord on halenaljakas. Olen täiesti kindel, et lahendus on olemas, sest juba on ju toodud näiteid Belgia ja Hollandi liigadest. Ka Lätis mängisid võidukad meeskonnad sedasama Eesti-Läti liiga play-off’i ja teised alustasid samal ajal kohaliku liiga veerandfinaalidega. On ka variant, et kaks esimest saavad puhata, antud juhul oleks seda saanud teha BC Kalev/Cramo ja Tartu Ülikool Maks & Moorits, alumised mängiks veerandfinaale ja kaks viimast saaksid üldse hooaja varem ära lõpetada. Valem on kindlasti olemas. See pole nii keeruline, lihtsalt soov peab olemas olema. Nii kõikidel klubidel kui ka korvpalliliidul.
Milliste tegevustega TalTech kuu aja pikkuse pausi sisustas ja milline oli Sinu täpsem roll selles kõiges?
Puhkasime pärast Keila Korvpallikooliga peetud viimast põhihooaja mängu umbes kolm päeva. Seejärel kogunesime Audenteses, kus tegime Elo Heinastega (füüsilise ettevalmistuse treener – toim.) üldfüüsilist ning mina ja Rauno Pehka (individuaalsete oskuste treener – toim.) rohkem sellist individuaalset. Kontaktmängu me väga ei teinud ja taktikat oli ka minimaalselt. Olime Audenteses umbes nädala. Kui oma saali tagasi tulime, läksime juba rohkem meeskondlike asjade peale üle. Tegime 2-2 ja 3-3, pidades siis juba silmas Keila Coolbeti.
Rauno Pehka on siis jätkuvalt osa treenerite kooslusest?
Jah, Rauno Pehka käib kaks korda nädalas. Ta teeb esmaspäeva ja neljapäeva hommikuti individuaalset. Üks päev on pikemate meestega, teine päev lühematega.
Kuidas on Sinu ja peatreener Alar Varraku vahel rollid ära jagunenud? Kes mille eest vastutab?
Eks tema vastutab kõige ja mina mitte millegi eest (Naerab.).
Päris nii vist tegelikult ikkagi pole?
Nali naljaks, päris nii ei ole, jah. Need rollid on meil pigem võrdselt ära jaotatud. Alar (Varrak) teeb pigem taktikalist poolt, kuigi arutame konkreetset vastast silmas pidades ka üheskoos neid nüansse. Mina valmistan ette skautingud, vastaste liikumised rünnakul ja selle, kuidas nad kaitses mängivad. Ühtlasi teen ka mängijate individuaalset skautingut ehk players profile’i. Seejärel vaatame kõik koos üle ja mõtleme, millise plaaniga peale minna. Valmistame meestele need vajalikud materjalid ette ning vaatame umbes kaks päeva enne mängu üle meeskondliku poole ja seejärel päev varem konkreetse mängu mänguplaani. Trennides on niimoodi, et Meribel Saar (meeskonna füsioterapeut – toim.) teeb activation’i, jooksuharjutusi ja siis on mõned minu drillid. Üldjuhul pean oma drillides silmas vastaste rünnakut ja meie kaitset või siis vastupidi. Play-off’i ajal on trennid pigem lihtsakoelisemad, teeme neis 5-5 ja viskamisi.
Keset hooaega ja päeva pealt Kris Killingu kui TalTechi eelmise abitreeneri kingadesse astumine ei tundu ülemäära lihtne ülesanne. Millised mõtted ja tunded Sind valdasid, kui sedavõrd oluline pakkumine Sinuni jõudis?
Mina, Kris (Killing) ja Alar (Varrak) suhtleme peaaegu iga päev. Meil on selline väiksem grupeering. Nii kui Krisil avanes võimalus edasi liikuda, võttis Alar minuga kohe ühendust. Ma pikalt ei mõelnud. Olen ju noortekoondiste teemade ja veel mõne korvpalliliidu projektiga seotud olnud ja käinud isegi Ameerikas studeerimas. Nüüd tuli väike paus sisse ja olin hetkel saadaval. Olen vahepealsed muud pakkumised pigem tagasi lükanud, aga TalTech on olnud kogu aeg minu jaoks igati positiivne. Siinseid mängumehi ma ju ka suures plaanis juba tean. Ainult Kristjan Kitsingu ja Patrik Saaliga polnud ma treeningtöös niimoodi kokku puutunud. Ülejäänutega olin tänu koondistele ja Rapla aegadele tuttav. 2004. aastal sündinud poisid olid kõik mul U18 koondises, nii et kõigiga oli juba mingi side olemas. Taustajõude ja seda, kuidas kõik TalTechis toimib ja kuidas siin töötatakse, olen samuti alati hinnanud. See üldse ei sõltunud sellest, kas tulen siia tööle või ei tule. See tegi “jah” sõna ütlemise väga lihtsaks.
Mitte ühtegi kõhklust?
Mitte ühtegi. Olen väga rahul. Mulle hullult meeldib siin.
Sinu sulandumine meeskonda kulges siis suuresti just tänu tuttavatele mängumeestele ja TalTechi kui organisatsiooni sujuvale koostööle mugavalt?
Jah, see oli üpris lihtne. Olen ka varem käinud TalTechi mänge vaatamas ja korvpallistuudios kaasa rääkimas. Mul oli pilt Alari (Varraku) käekirjast ja filosoofiast ning sellest, mis nad TalTechis teevad, olemas. Esimesed paar päeva ma küll vaatasin pigem kõrvalt ja eks natuke harjumatu oli ikka, aga olin juba peagi teemas sees ja tööd oli nii palju, et ei olnudki rohkem raskusi.
Millisteks mängumeesteks on noortekoondises Sinu käe all mänginud poisid Sinu silmis kasvanud? Kuidas Sa hindaksid näiteks Kaarel Välbi, Rasmus Andre, Aleksander Tassa arengut?
Kaarel Välbiga on mul oma ajalugu, tunnen teda lapsest saadik. Nii Kaarel (Välb) kui ka Rasmus Andre, Aleksander Tassa, Simm-Marten Saadi, Birk Arop olid kõik mul 2022. aastal U18 koondises ja käisime tol suvel ka EM-il. Kahe-kolme aastaga on nad loomulikult mehistunud ja on nüüd oluliselt professionaalsemad, suuremad, tugevamad, kiiremad ja enesekindlamad. Eks nad ole ka persoonidena täiskasvanulikumad ja juba meeskorvpallurite moodi.

Millises seisus TalTech meeskondlikus mõttes Sinu liitumise hetkel oli?
Liitusin sellises hooaja faasis, mil meil oli põhihooajast jäänud mängida veel viis mängu ja play-off juba tulemas. Kahju on sellest esimesest mängust Kalev/Cramoga (TalTech jäi Kalev/Cramole tulemusega 78:79 valusalt alla – toim.)… See oleks aidanud meil Eesti-Läti liigas kaheksa hulka saada. Kuna aga hooaja faas on juba nii kaugel, siis suuri muudatusi ei tee. Päris nii ikka pole, et tulen enda ideega ja ütlen, et unustage ära kõik see, mis varem toimis (Naerab). Ikkagi step-by-step. Olen Alariga väga hea sõber ja ideid välja käies otsustab ikkagi tema, kas need töötavad või ei tööta. Hooaja lõpus pole suuri raputusi vaja. On hästi palju treenereid, kes hakkavad enne play-off’i muutma ja vahetama. Üldjuhul ei too see head. Teatud rutiinid, mis on varasemalt edu toonud, peavad ikkagi säilima, ja neid me ka oleme hoidnud.
Millise treeneri on nii kodused kui ka piiritagused kogemused ja erinevad koostööd alaliiduga Sinust teinud?
Ennast on üsna raske kirjeldada. Julgen arvata, et olen treenerina veel noor treener. Nii nagu mängija ei ole kunagi valmis, pole ka treener lõplikult perfektne. Õpin iga päev ja läbi omaenda eksimuste. Mõnikord vaatan, mida ja kuidas teised hästi teevad ning mida võiksin ise paremini teha. Kui lõpetad treenerina enda arendamise ja juurde õppimise ära, on game over. Üritan sellist olukorda vältida, sest tänapäeva maailmas on infot ja võimalusi, kus käia, niivõrd palju. Selle kogumi hulgast tuleb lihtsalt enda jaoks see x-faktor välja selekteerida.
Mis Sinu suurimaks x-faktoriks võiks olla? Drillid, skautingud, individuaalne töö noormängijatega?
Eks need kõik ole abitreeneri töös paratamatud. Nendega tuleb lihtsalt tegeleda. Olen ka peatreener olnud ehk teinud mängu juhtimist ja meeskonna ettevalmistamist erinevateks turniirideks. Loomulikult on need rollid erinevad. Kuna olen aga saanud mõlemat proovida, vahepeal õnnestunult ja Pärnus ebaõnnestunult, siis usun, et pagasit, mida igapäevaselt analüüsida, on palju.
Kas Sul tuleb TalTechis süvaanalüüsi tegemist ja mängijaga üks ühele mahaistumist ka ette?
Praegu seda niivõrd palju pole, aga eks ikka olen mängijatele videoid jaganud. Saatsin näiteks tagamängijatele Carlosele (Jürgens), Ranile (Andre Pehka) ja Kaarlile (Välb) ühe Facundo Campazzo video, kus ta pick and roll’is olukordi lahendab. Video vahendamiste osa mulle tõesti meeldib, ja tundub, et see võib ka mängijatele kasu tuua ja neid huvitada. Nad on selles osas väga avatud, aga otseselt niimoodi nelja silma all pole me videoanalüüsi teinud, sest keskendume hooaja lõppfaasis ikkagi konkreetsele vastasele.
Kuivõrd oluliseks pead Sa mängijale individuaalse aja ja pühendumise võimaldamist? Mitte ainult praegusel ajahetkel TalTechis, vaid tänapäeva korvpallis üleüldiselt.
Vahetu suhtlemine on kahtlemata muutunud aina olulisemaks. Mitte ainult kossus, vaid elus üleüldiselt. Võib-olla on endiselt teatud treenerite koolkondi, kus tõmmatakse punane joon maha ja ainult mööda seda kõnnitaksegi. Ja kui keegi ei kõnni, jäetakse ta kõrvale ning temaga ei suhelda. Ma aeg-ajalt ikka loen sportlaste lugusid sellest, miks nad mänguaega ei saa. Osad treenerid annavad selles osas ausat tagasisidet, osad jällegi isegi ei proovi seda otsust põhjendada. Jürgen Klopp (teenekas jalgpallitreener, pikaaegne Liverpooli juhendaja – toim.) ütles kunagi, et mängijale ei peagi põhjendama, miks ta ei mängi. See tundub minu silmis tegelikult imelik, sest kuidas sa siis ei põhjenda. Kui noortekoondises jääb keegi kõrvale, pead sa talle tegelikkuses selgelt teada andma, millest tal puudu jäi või kus saaks paremini teha. See suhtlus on nii elementaarne ja normaalne.
Mis Sa arvad, mida oled Sina oma olemusega TalTechi nooruslikku meeskonda juurde toonud?
Seda pead sa mängijatelt küsima, sest ise ei oska niimoodi hinnata. Iseenesest on meil praegu hästi läinud. Loodan, et kõik see jätkub. Meil on mõnus hingamine.
Tundub tõepoolest, et klapp treeneritepingi ja mängijate vahel on hea.
Jah, olen selles täiesti kindel. Meil on tegelikult mõned lülid puudu. Kui saaksime mängida täis löögirusikaga, oleks mõnus tunne.
Millises seisus Siim-Markus Post kui hooaja üks vaieldamatu põhitegija hetkel üldse on? Kas teda on veel hooaja lõpuks platsile oodata?
Ta on arstide juures käinud ja mingit operatsiooni tal vaja pole, aga praegu annab vist pigem aeg arutust. Ülemäära tõsiselt me tema platsile naasmisega hetkel ei arvesta.
TalTechi viimane Eesti meistrivõistluste medal jääb aastasse 2011, mil TTÜ ja Tallinna Kalevi koondvõistkonnana teeniti pronks. Kuidas Sa hindad meeskonna võimalust 14 aasta pikkune kurb seeria viimaks lõpetada ja poodiumile tõusta?
Eks me ikka iga päev elame, töötame ja pingutame selles usus. Ei näe põhjust madalamat sihti seada. Mis iganes värvi see medal peaks olema, on see meil sel aastal selge siht ja loomulikult tahame selleni jõuda. Meeskond küll sai juba karikapronksi kätte, nii et mingigi tunnustus on tänavuselt hooajalt olemas, aga loomulikult on siht lõpetada hooaeg kas võidukalt või lihtsalt edukalt.
Kas oled isiklikust perspektiivist vaadates praeguse väljundiga rahul? Tunned, et oled õiges kohas?
Eesti mõistes kindlasti. TalTech/Alexela organisatsioon, taustajõud, inimesed ja töökorraldus on niivõrd professionaalne. Siin on kõik kiire ja korrektne – see on minu jaoks täitsa vau-efekti tekitav.




