Close

INTERVJUU | Valencias stažeerimas käinud Toomas Annuk: sealne korvpallikompleks võttis suu lahti

-Toomas Annuk | Foto: Siim Semiskar

Tänavu taas Rapla Avis Utilitase korvpallimeeskonna abitreenerina tegutsev Toomas Annuk käis hiljuti õppereisil Hispaanias, kui teda võõrustas Valencia korvpalliklubi. Eestlasest juhendaja sai veidi enam kui nädala väga lähedalt jälgida nii põhimeeskonna tegemisi kui ka noortetööd.

Korvpall24 portaal palus Annukil rääkida, mis talle eelmisel hooajal Euroliigas ja tänavu Eurocupis nelja hulka jõudnud klubis kõige rohkem muljet avaldas. Annuki sõnul tehakse Hispaania miljardäri omanduses olevas Valencia korvpalliklubis korralikku ja mõtestatud tööd, millest on võimalik ka meil siin Eestis õppida.

Toomas, käisid Valencia klubi juures tudeerimas ja vaatamas. Mis Sind sinna viis?

Mul on võimalik käia hooaja jooksul paar korda erinevate Euroopa klubide juures. Tundus õige moment esimene reis ära teha. Valencia oli mul pikalt plaanis, kuna mul on läbi ühe tuttava agendi lihtne ligi pääseda ja nii ma selle reisi ette võtsingi. Olime kokku kaheksa päeva. Vaatasin põhimeeskonna trenne ja ühe mängu, mängueelsed trennid ja noortemeeskonna trennid. Lisaks individuaalsed workout‘id ja LEB Silveri meeskonna trennid. Päevad möödusidki areeni ja hotelli vahet sõites ja ega seal mingit puhkust ei olnud. Tutvusin ka nende kompleksiga, mis on kindlasti Euroopa – kui mitte kogu maailma – võimsaim korvpallikompleks. Üheksa siseväljakut ja neli väliväljakut. Nüüd alustasid nad ka uue areeni ehitamist, mis peaks paari aasta pärast valmima. Maksab 220 miljonit eurot ja mahutab 16 000 kohta. Klubi on eraomanduses ja omanikuks on Hispaania üks kõige rikkam inimene (kauplusteketi Mercadona omanik Juan Roig, kelle vara väärtuseks hinnatakse umbes 4,4 miljardit USA dollarit – toim.). Oli päris muljet avaldav. Nagu mulle seal öeldi, siis rahaliselt võiks omanik teha oma PSG (vihje staare kokku ostnud Paris St. Germaini jalgpalliklubile – toim.) ehk palju suurema eelarvega klubi kui Barcelona või Madridi Reali. Aga tal on põhimõte ”panustame kultuuri”, mis on neil kirjas ka särgi peal, ta niisama raha ei viska. Tõenäoliselt on (Valencia) ikkagi kolmanda eelarvega klubi Hispaanias.

Oli selle kaheksa päeva jooksul mingeid vau-momente ka, mida sa tagantjärele oskad välja tuua?

Treeningute mõttes ei olnud. Kompleks võttis küll suu lahti. (Joan) Penarroya (Valencia meeskonna peatreener – toim.) on eksmängija ja veidi teistsuguse lähenemisega treener. Pole hullult taktikat ja katete nurkade sättimist. Pigem rõhub ta tiimisisesele keemiale ja mängijate omavahelisele heale läbisaamisele. Võrdlemisi lihtsad set play‘d (kombinatsioonid – toim.) ja ta on rohkem rünnakule orienteeritud treener. Tähtis ongi, et omavaheline koostöö toimiks ja nii nad seda korvpalli teevad. Victor Claver ja (Sam) Van Rossom tulid just COVID-ist tagasi ja nendega tehti individuaalset tööd enne treeningut. See oli omamoodi huvitav. Igalt poolt oli midagi õppida, aga päris nii ei olnud, et maailma avastasin.

Valencia on põhimõtteliselt Euroliiga tasemel sats. Kas sealt on võimalik midagi üks ühele ka Eestisse üle tuua või peab ikka kohandama neid asju?

Eks see mängijate kvaliteet ja valik määrab nii palju ära. Mis mulle silma jäi trennides, et oli selline rahulik ja ökonoomne tegutsemine. Ei olnud ülemäärast rabelemist ega seletamist. Mängijad on kõik nimekad, kvaliteet on hea, ju nad ka mõistavad teineteist väga hästi, kuigi neil hetkel on hästi palju vigastusi. Klemen Prepelici hooaeg just lõppes. Aga jah, kõik teavad, miks nad seal saalis need poolteist tundi on. Trennid pole väga pikad ja on üks trenn päevas. Teevad oma tööd ja sellist käte laiutamist, rabelemist ja närvitsemist ei olnud mitte kusagil näha. Isegi raskes mängus Zaragozaga, mis kulges punkt-punktis, säilis teatav mentaliteet ja kvaliteet. See jäi küll silma. Tase on lihtsalt teine.

Mis olid noortesüsteemis need põhipunktid, mis Sulle muljet avaldasid?

Võib-olla see, et kuna seal oli palju vigastusi, siis võeti alati LEB Silveri meeskonnast paar kutti kohe juurde ja trennis oli alati 12-14 meest koos. See sümbioos ja koostöö on neil väga paigas. Noortemeeskonna trennides oli mängustiil ikka kiire ja lahtine, kiirustele ja lihtsatele asjadele rõhutud. Kaitsele ka loomulikult. Nagu akadeemia, kus poisid hommikuti käivad koolis ja siis tulevad kolmestes gruppides saali ning teevad individuaalse workout‘i. Tuleb jälle kolm meest 45 minutit, kolm meest 45 minutit. Heade klubide puhul tavapärane töö ja polnud väga üllatav. Aga huvitav vaadata igal juhul. Noortetöö üks pealikke on Itaaliast pärit mees, kes on juba neli aastat seal toimetanud. Tema hoidis mind noorte asjadega kursis. Näitas ja rääkis, mis nad seal teevad ja millele tähelepanu pöörata. Mõned detailid treeningutel ja abivahendid, mida nad kasutasid ja ära põhjendasid, miks nad seda teevad, olid küll omamoodi huvitavad ja teistmoodi.

-Valencia mängupaik Fuente de San Luis | Foto: imago images / PanoramiC/Scanpix

Kui avatud on sellised suured klubid külalistele? Kui lähedale Sind lastakse ja kas räägitakse kõik saladused välja või pead ise kaevama?

Penarroyal pidi olema põhimõte, et ta ei lase mitte kedagi saali. Spordidirektor oligi esialgu mures ja ütles agendile, tänu kellele ma sinna sain, et see Eesti kutt tahab tulla, aga Penarroya ütles alles Juan Plazale, et unusta ära, sa ei saa mu trenni vaatama. Siis ta läks ise, sest agent ja treener on omavahel head sõbrad ning Penarroya oli lõpuks öelnud, et okei, kui Eestist tuleb, siis vist pole probleemi, las istub siin saalis (Muigab.). Olingi saalis platsi ääres kõik päevad, spordidirektor oli mul kõrval ja rääkis ning võrdles erinevaid treenereid. Pedro Martinezit, kes Valencias on olnud, ja Jaume Ponsarnau’d, kes oli eelmisel aastal. Kusjuures igal treeneril ongi täiesti erinev lähenemine ja kontseptsioon olnud. Nagu ütlesin, siis Penarroya on pigem lihtsusele rõhuv. Ponsarnau pidi olema selline, kes ikka tambib seda korvpalli meestele silp-silbi haaval pealuu sisse. Pedro Martinezi puhul toodi mulle välja, et tema mängib täpselt nii, kuidas materjal lubab. Kui tal Manresas on praegu pigem kiire ja agressiivne mängimine, siis Valencias oli tema ajal mäng täiesti raamides. Peavad teda ka Hispaania parimaks treeneriks, kes suudab mängida vastavalt materjalile, mis tal on. Mitte et tehke nii, nagu mina tahan ja vahet pole, kas mehed tulevad sellega kaasa või mitte.

Kuidas Sa seda tunnetad, et kuna seal on tase tunduvalt kõrgem kui Eestis, siis kas treenerite pinge on ka suurem? Tippklubides, eriti lõunamaades, antakse päris kergelt peatreeneritele hundipassi.

Just nii ongi. Seal ju vaatasin Zaragoza mängu. Kurioosne oligi, et enne äralendu rääkisin Lluisiga (Rapla juhendaja Lluis Riera – toim.), et Zaragoza tuleb ja Ponsarnau oli eelmisel aastal Valencia treener ning nüüd tuleb esimest korda koju tagasi. Ta sai aga kaks või kolm päeva enne seda kohtumist kinga (Naerab.). Nii et Zaragoza tuli hoopis abitreeneri juhtimisel. ACB on ikkagi ACB. Valencial on olnud raskusi, aga praegu on nad head ja nüüd lähevad Hamburgiga Eurocupis kokku (intervjuu sai tehtud enne Valencia ja Hamburg Towersi kaheksandikfinaalmängu, kust Valencia edasi läks – toim.). Nad olid ka pinges ja tõid uue mängija juurde. Kogu aeg nuputavad, kuidas asju paremini teha. Nenad Dimitrijevic on mingi haigusega väljas ja Prepelic on väljas, nii et tagaliin on neil hõre. Surve on kindlasti kogu aeg peal ja eks treener ikka tunneb. Alati, kui neil on trenn, siis spordidirektor räägib temaga, et kuidas mehed on. Ja pärast trenni toimub neil 15-20 minutit arutelu spordidirektori ja treenerite vahel.

Kas Sinu hinnangul on Hispaania liiga kõige kõvem Euroopas?

Kohalikest liigadest loomulikult, see on täiesti teisel tasemel. Mitte teisi halvustades, aga kui vaatad Bundesligat ja ACB-d, siis vahe on ikka suur. Võrdne ja täiesti ettearvamatu. Sel aastal on paar klubi allpool, aga esimese 10-14 tiimi puhul kunagi ei tea, kes võidab.

Üks vahe on kindlasti rahas, aga kas see raha on suudetud konverteerida mitte ainult tippmängijateks, vaid ka infrastruktuuriks ja süsteemideks, mis on seal üles ehitatud?

Valencia on kindlasti oma kompleksi poolest ainulaadne.

Real ja Barcelona kindlasti ka?

Ma olen nende juures ka käinud. Real on Real. See on täiesti omaette kompleks. Seal on linnast väljas, Valencia on linnas sees. Barcelonas on käsipall, korvpall ja jalgpall kõik koos ning on suletud territoorium. Valencia on ikkagi linnatänava ääres. Valencia uus areen tuleb eraomaniku oma. See, kus nad praegu mängivad, on munitsipaalomand ja see kumab läbi. Praegune areen pole kõige värskem. Aga saalid ja kogu infra on ikka võimas.

Sa oled hästi palju käinud ka USA-s vaatamas neid asju. Kui erinev on see töö, mida tehakse noorte mängijatega ülikoolikorvpallis NCAA-s ja siin Euroopas?

Kindlasti on erinev. Euroopas on individuaalne töö, oskuste õpetamine ja korvpalli kui mängu õpetamine kindlasti paremal tasemel. Ei saa muidugi üldistada, sest USA-s on 400 kooli ja Euroopas on igasuguseid klubisid ning kusagil pannakse kindlasti viis viie vastu üle välja ja keegi midagi juurde ei räägi. Aga üldine suund Euroopas on ikkagi see, et arendatakse mängijaid. USA-s on pigem võitluslikkus, atleetlikkus ja füüsilisus ning pead olema valmis mängima. Usutavasti saavad paljud (Euroopa) treenerid kinnitada, et kui tuleb rookie (uustulnuk – toim.) meeskonda, siis katete panemine on esimesel aastal suur probleem. See on ka üks põhjuseid, miks tegelikult ACB klubid väldivad uustulnukaid. Nemad ei taha neid. Mängigu alguses kusagil Eestis, Leedus, Soomes või Bundesligas ja siis ühe või kahe aasta pärast hakkavad neid alles ligi tõmbama. Kindlasti on vahe sees ja korvpalliharidus on kindlasti Euroopas parem. USA eeliseks on meeletu konkurents ja võitluslikkus.

Kuidas Eestis on lood mängijate individuaalse arendamisega? On see järjest paremaks minemas või mis tasemel me oleme?

Tundub, et on paremaks minemas. Klubid on erinevad ja kõikide köögipoolt ei tea. Meie oleme kogu aeg sellele Raplas tähelepanu pööranud. Usun, et Tartus on see korralikul tasemel. Ei tea kõiki klubisid, aga arvan, et sellele pööratakse rohkem tähelepanu kui varem.

scroll to top