Eesti naiste korvpallikoondise üks liider Mailis Pokk pidi tänavu kannatama ära lausa hooaja alguse, et endale uus mängupaik leida. Kuigi viimased hooajad Saksamaal mänginud Pokki soovis senine koduklubi Keltern tagasi, otsustas 30-aastane ääremängija, et tal on vaja keskkonnavahetust.
Lõpuks pärast pikka ootamist Prantsusmaa esiliigaklubisse Champagne Basket mängima saanud Pokk andis Korvpall24 portaalile intervjuu, kus rääkis lahti kõik sündmused, mis Prantsusmaale minekule eelnesid. Kusjuures Prantsusmaale läks Pokk külla koondisekaaslasele ja sõbrannale Maaja Bratkale, kes mängib teist hooaega Reimsi linna klubis.
Uurisimegi Poki käest, kuidas sai lihtsast küllaminekust lõpuks klubiga leping, miks suve jooksul ühegi teise tiimiga kokkuleppele ei jõutud, kas ta kaalus mingil hetkel ka Eestisse mängima naasmist, milliseks ta hindab Prantsusmaa esiliiga taset, kui palju segasid teda hiljutised streigid ning kas naiste korvpall ja mängijate turg üldiselt on varasemast keerulisemas seisus.
Mailis, Sul läks tänavu uue mängupaiga leidmisega väga pikalt aega. Mis põhjustel nii läks?
Tänavu läks mul võistkonna leidmisega tõesti päris pikalt aega, mis on minu jaoks väga ebaharilik, sest tavaliselt olen oma lepingud juba kevadel, maikuus ära sõlminud. Siis on juba küllalt varakult teada olnud, kus edasi mängin ja suvi on rahulik olnud. Aga tänavu läks natuke pikemalt. Siin on väga mitu põhjust. Esiteks on maailma olukord hetkel keeruline nii majanduse kui ka üleüldse selle sõjaga seonduva pärast. Mul oli tegelikult väga mitmeid pakkumisi, mida ma vastu ei võtnud. Võib-olla olin valiv, aga mul oli kindel eesmärk, mida tahan ja kuhu minna tahan. Riigi osas ei olnud kindel, aga teadsin, mida ma taseme mõttes tahan. Mitmed pakkumised langesid ära ka selle tõttu. Näiteks Itaalia teisest liigast oli pakkumisi, mis jäid finantsiliste põhjuste tõttu ära. Siis Iisraelist oli väga tugev pakkumine, aga see oli ainult Eurocupi mängudeks ja mitte ühtegi liigamängu ehk siis selline lühike leping. Euroopas oli veel kaks klubi, kes pakkusid vigastatud mängija asenduseks pooleteise kuu pikkust lepingut, mis mind tollel hetkel ei kõnetanud. Islandi kõrgliigast oli ka pakkumisi ja siis muidugi Saksamaalt. Aga Saksamaale ma ei soovinud hetkel tagasi minna. Selliste põhjuste pärast läkski pikemalt aega. Kui pakkumised tulevad ja lähevad, on raske, aga täna saan öelda, et praeguse seisuga oli väärt ootamine.
Kas Euroopa naiste korvpallis on näha keerulisemaid aegu, kui seisud majanduses on ärevad ja võimalik, et oleme majanduslanguse veerel?
Euroopa naiste korvpallis on hetkel näha keerulist aega. Lisaks kõigile teistele on lisaks veel tulijad Venemaalt ja Valgevenest, kes tahavad nüüd Euroopas mängida. Tean väga paljusid mängijaid, kes polegi hetkel veel klubi leidnud või on leidnud selle alles hiljuti. Rahaliselt ei ole pakkumised ka nii head olnud kui varasematel aastatel.
Kas Saksamaal Kelternis jätkamine oli kohe pärast hooaja lõppu välistatud? Kas nemad ei pakkunud enam lepingut või oli lahkumine Sinu otsus?
Keltern tegi ka pakkumise. Nad tahtsid, et jääksin sinna, kuid leidsin, et minu aeg on minna. Tundsin, et olen olnud seal päris pikalt ja on aeg midagi muud vaadata. Nad helistasid mulle veel ka suvel ja kutsusid mängima, aga jäin endale kindlaks. Soovisin siiski keskkonnavahetust.
Kuidas Sa oma Kelterni aja kokku võtaksid? Mis Sulle kõige rohkem ja kõige tähtsamana meelde jääb?
Kelternis oli mul väga põnev aeg. Kõige rohkem jääb kindlasti meelde minu teine aasta seal, kui tulime Saksamaa meistriks. See oli väga huvitav ja raske hooaeg. Meie võistkond oli hästi komplekteeritud ja tugev, iga trenn käis andmine ja võitlus. Kümme trenni nädalas ja kõik olid väga rasked, pluss veel Eurocupi hooaeg. Minu enda arenemise osas oli see ka loomulikult väga suur samm edasi. Võitlesin ennast siis ikkagi põhimängijate rotatsiooni. Olin seal juba ühe aasta olnud, aga siis kinnitasin kanda ja finaalseeriates olid minu mänguminutid kõige suuremad. Lisaks muidugi selle medali kaela saamine. Tänase päevani olen seal väga hinnatud mängija ja hinnatud ka inimesena. Selles mõttes on mul alati koht, kuhu tagasi minna, kus mind alati hästi vastu võetakse ja kus on inimesed, kellele külla minna. Keltern on alati see koht, mis mind väga hästi vastu võtab. See jääb kindlasti ka edaspidi väga positiivseks küljeks. Kindlasti pean suure tänu ütlema Christian Hergenrötherile, kes oli seal neli hooaega minu peatreener. Tema kindlasti vormis mind mängijaks ja andis võimaluse.
Saan aru, et Champagne Basketi huvi tekkis sellest, et läksid Maaja Bratkale külla ja palusid seal koos naiskonnaga võimalust treenida? Kas päriselt ka enne mitte mingit juttu lepingust polnud? See tundub ju natuke nagu heas mõttes muinasjutt?
Siia jõudsin niimoodi, et mul oli üks pakkumine, mis oli väga tugev ja väga kindel, aga siis viimasel hetkel klubi otsustas, et nad ikkagi ei soovi mind. Siis ostsin lennupiletid, et lihtsalt Maajale külla tulla ja natuke keskkonnavahetust saada. Maaja küsis huvi pärast, kas mul oleks võimalik naiskonnaga treenida või lihtsalt jõusaali kasutada, et seal olles ennast vormis hoida. Kuna neil oli just sel hetkel paar vigastatud mängijat ja nad olid äsja kuuekesi ühte kontrollmängu mänginud, siis treener võttis mind avasüli trenni vastu, et nad saaksid viis-viis mängida. Niimoodi see kokku langes. Alguses olin kaks trenni kohapeal, siis lükkasin oma lennupileteid paari päeva võrra edasi, sest tahtsin nende mängu vaadata. Kokku tegin nendega koos viis trenni, aga juba pärast kolmandat päeva tegid nad mulle pakkumise. Sellest polnud enne juttu ja tuleku eesmärk polnud lepingut saada. Mõte oli lihtsalt keskkonnavahetus ja sõbrannaga kokku saada, et koos aega veeta ja samas ka treenida. Agendiga ma polnud rääkinud, et tulen siia treenima või lepingut saama. Nad teadsid mind nimepidi, sest olen varem Prantsusmaal mänginud. Mul läks hästi. Neil oli üks välismängija koht veel vaba ehk siis Maaja oli nende ainuke välismängija, sest igas võistkonnas on lubatud ainult kaks leegionäri. Nad olidki just otsingul, et üks välismängija juurde tuua. Lepingupakkumise tegid väga hea ja ootuspärase. Midagi väga pikalt mul mõelda polnud, sest nende treeningute põhjal meeldisid mulle nii treener, võistkond kui ka see üleüldine keskkond. Nii see läks. Õhtul tuli pakkumine ja järgmisel päeval olid enamus asju paigas. Siis tulin üheks päevaks koju, pakkisin asjad ja lendasin uuesti tagasi. Nii ma siia jõudsin.
Sul on varasemalt kogemus Prantsusmaa kõrgliigast olemas. Kui suur vahe seal meistriliiga ja esiliiga tasemes on?
Prantsusmaa meistriliigas olen mänginud neli aastat tagasi. Esiliigas olen hetkel kaasa teinud kolm mängu. Meie võistkond on küllaltki noor ning mängulugemine ja võitluslikkus jätab mõnikord soovida. Samas ma ise pole ka hetkel mega mänguvormis. See võtab mul veel kindlasti mõned mängud aega, aga treeningutel tunnen ennast juba enesekindlamalt. Liiga on küllaltki füüsiline ja kiire, nagu ka meistriliiga. Meistriliigas on mäng võib-olla veidi kiirem ja füüsilisem, aga esiliiga ei jää sellele üldse palju alla.
Kuidas mängustiililt Champagne Basket näiteks Kelternist erineb? Kui palju on Sul endal vaja oma mängu kohandada?
Nii siin kui ka Kelternis nõuti kiiret mängu, see on kindlasti üks sarnane joon. Kelterniga võrreldes erineb mängustiil selle poolest, et on kaitseformatsioone, mida siinne treener nõuab teistmoodi, kui olen harjunud eelmistel hooaegadel mängima. Sellega pean kindlasti veel kohanema. See ongi võib-olla kõige suurem erinevus. Samas mäng-mängult tunnen, et pean rohkem vastutust võtma ja minult seda ka oodatakse. Treener toetab mind selles osas. Liiga tase on siin võib-olla natuke füüsilisem kui Kelternis või Saksamaa liigas üldse oli.
Kui palju Maaja Sinu eest klubijuhtidele kostma pidi ning kui palju mõnusam on välismaal mängida, kui teine eestlanna samas tiimis on?
Maaja minu eest klubi juhtidele kostma ei pidanud. Minu siia jõudmisega polnud mingit sellist ukse taga kostmas käimist, aga on väga hea Maajaga ühes võistkonnas mängida. Mul on varasem kogemus Janne Pulgaga ühes võistkonnas olemisega. Teise eestlannaga ühes klubis olla on teine asi. Täna siin Maajaga koos mängida on aga hoopis teine olukord, kui oli Jannega koos mängides Saksamaal, kus ma olin juba oma inimene, kus teadsin teisi inimesi ümberringi ja oskasin kohalikku keelt. Kuna siin on võistkond väga noor ja prantslased ei ole väga altid inglise keeles rääkima, siis on väga hea, kui on keegi, kellega kokku hoida, eriti kui see on veel eestlanna ja väga hea sõbranna. See on väga suur pluss.
Kui Maaja on olnud naiskonnas seni kindel põhirotatsiooni mängija, siis milline Sinu roll saab olema? Kui mitu mängijat on Sul vaja algviisikusse kerkimiseks üle mängida?
Maaja on kindlasti põhirotatsioonis, temal on siin juba teine hooaeg. Minu roll on siin olla ka üks põhimängijatest, võtta oma kogemusega vastutust nii treeningul kui ka mängus ja olla oma tööeetikaga noortele eeskujuks. Algviisikusse kerkimiseks oleks mul vaja veel mitmeid mängijaid üle mängida, aga ma ei mõtle igapäevaselt selle peale, et ma pean algviisikus olema. Tänasel päeval ma tahan esmalt oma mängurütmi ja enesekindlust uuesti kätte saada. Meil on väga palju mängijaid, kes mängivad mitmel positsioonil. Mina ise mängin “nelja” ja “kolme” ja meil on üks mängija veel, kes mängib “nelja” ja “kolme”. Tagamängijad võivad kõik “kahte” või “kolme” mängida jne. Nii et meil on selline päris huvitav võistkond. Algviisikusse jõudmine oleneb vastasest, treeningnädalast ja ka eelmistest mängudest. Eks seda näitab aeg, aga seni on võistkonna viisik alati ühesugune olnud.
Toimetaja kommentaar: pärast intervjuu tegemist on Mailis Pokk juba ka Champagne Basketi naiskonna algviisikusse kerkinud.
Kuidas Sul prantsuse keelega lood on? Kuidas Sul üldse keeled võõral maal mängides külge jäävad? Kas panustad spetsiaalselt ka keeleõppele?
Prantsuse keelega pole mul hästi. Tean numbreid ning oskan öelda tere ja head aega, aga vestlust arendada ma prantsuse keeles kindlasti ei oska. Ma pole kunagi pidanud seda õppima. Landes Basketis sain hakkama ilma prantsuse keeleta, sest töökeskkond oli inglise keeles ja üldiselt sai ka väljaspool inglise keelega hakkama. Siin tahavad treenerid rääkida prantsuse keeles ja külge hakkavad eelkõige korvpalliterminid. Näiteks numbreid oskangi lugeda sellepärast, et loeme trennides viskeid jms. See on sealt tulnud. Spetsiaalselt pole ma veel prantsuse keele õppesse väga palju panustanud. Eks nüüd aeg näitab, kas teen seda rohkem või mitte. Saksamaal oli mul palju lihtsam, sest olin saksa keelt varem koolis õppinud ja olin mitu aastat Saksamaal mänginud. Siin on mingis mõttes keerukam, sest olen harjunud olema keskkonnas, kus saan kõigest aru, saan ise kaasa rääkida ja saan inimestega väljaspool klubi suhelda. Kuigi siin piirkonnas räägitakse minu arvates inglise keelt paremini kui näiteks Landese piirkonnas, kuna Reims on tudengite linn ja natuke suurem. Siin saab inglise keelega palju paremini hakkama kui Prantsusmaa lõunaosas.
Prantsusmaast rääkides, siis seal on jälle viimasel ajal kõvasti streigitud ja väidetavalt pidi olema kõva kütusepuudus. Kas teid ka see kõik kuidagi puudutanud on?
Jah, siin streigitakse päris palju. Kütusepuudusega saime ükskord ise oma vitsad kätte, samuti on minu varasematel siinviibimise aegadel olnud see kollaste vestide streik. Nad on üleüldse sellised protestimeelsed. Nad võitlevad oma asjade eest ja nad on selles väga kindlad. Samamoodi ka oma keele rääkimisega. Nad on väga kindlad prantsuse keele rääkimises. Prantslased ei tunne üldse vajadust, et nad peaksid inglise keelt õppima. Kuna nende keel on suur ja riik on suur, siis nad saavad sellega väga hästi hakkama. Nad on hästi kindlameelsed. Aga viimasel ajal ongi paljud streigid meid puudutanud ja see kütusepuudus tekitas meile ühel hetkel ka natuke peavalu, aga tänaseks on see vist ikkagi lahenenud.
Kas see meelsus kuidagi ka korvpallis välja lööb? Teil naiskonnas pole mingit streiki kavandatud juba?
Naiskonnas meil veel streiki kavandatud pole. Siin on see vaatepilt natuke teistmoodi ja korvpallis pole see välja löönud.
Kui palju Sa sügise hakul naiste MM-i jälgisid ja kelle poolt olid?
Naiste MM-il jälgisin eelkõige selliseid mänge, mida sai hommikupoole vaadata. Kuna Austraalias toimumise tõttu jäid paljud mängud öö peale, siis pigem vaatasin hiljem nende mängude skoore või tipphetki. Kuna seal olid Bosnia koondises ka mitmed endised võistkonnakaaslased või näiteks Prantsuse koondislased, keda ma jälgin igapäevaselt, siis neid jälgisin suure huviga. Selle aasta MM polnud minu jaoks nii põnev. Võib-olla oli asi ka selles, et just oli meeste EM ära olnud ja see oli ülipõnev. Seal olid mängud põnevad ja emotsioon oli sees, naiste MM-il oli USA ülekaal lihtsalt nii suur. Samas oli äge, et Austraalia jõudis päris kaugele. Kahju oli sellest, et mitte ükski Euroopa naiskond ei jõudnud nelja parema hulka. Kuigi lootused olid Prantsusmaa peal, et nad jõuavad, aga kahjuks polnud neil seda jõudu. Neil oli seal ka paar vigastatud põhimängijat. Siiski tuleb öelda, et USA naiskond on tänasel päeval ikkagi teistest peajagu üle. Isegi Hiina ei saanud neile vastu ja ühes mängus skooris USA 145 punkti.
Mis seisus naiste tippkorvpall hetkel on või mis järeldusi Sa nende maailmameistrivõistluste pealt tegid?
Muidu oli naiste korvpalli ikkagi põnev jälgida. Mul oli tõesti hea meel selle üle, et Bosnia sinna jõudis. See oli aastate ime. Nad teadsid ja rääkisid ise ka, et see turniir tuleb nende jaoks raske. Isegi Jonquel Jones, kes on naiste NBA ja Euroopa meistrivõistluste MVP, ei vedanud neid hetkel välja, mis on ka arusaadav, sest paljud mängijad tulid MM-ile naiste NBA finaalidelt. Isegi USA superstaarid jõudsid alles päev enne mänge kohale ja liitusid võistkonnaga kolm päeva hiljem. Ehk siis esimesed mängud nad ei mänginudki. Selline ajastus oli kindlasti raske tugevatele mängijatele, kes pidid tulema kohale teistest liigadest. Samas kohalikud Euroopa liigad lükkusid ju kõik edasi. Meie alustasime ka hooaega alles mõned nädalad tagasi. Oli selline päris keeruline ja tihe aeg kõigile MM-il osalejatele, seda tuleb kindlasti ära mainida. MM-i finaalis nägin ka, et oli 16 000 pealtvaatajat või isegi üle selle. Väga äge, et Austraalias on nii suur huvi korvpalli vastu, kuigi loomulikult oli sinna lennanud inimesi ka väljastpoolt Austraaliat.
Nagu ütlesid, siis MM-i finaal mängiti väidetavalt ca 16 000 pealtvaataja ees ning Austraalia ja Hiina mängudel oli läbivalt palju publikut. Mis on Sinu karjääri suurim publikunumber, kelle ees mänginud oled?
Mina ise olen mänginud Landes Basketis 2500 inimese ees. Meie saal oli seal enamus ajast välja müüdud ja see mahutaski 2500 inimest. Veel võin tuua juurde seda, kui me mängisime Prantsusmaal Landesega Bourges’i vastu. Bourges’i saal mahutab vist 4500 inimest ja see oli kolmveerand täis, kui me seal mängisime. See on kindlasti kõige suurem rahvahulk, kelle ees olen saanud mängida. Pluss seal on muud atraktsioonid juures. Näiteks bänd mängib terve aja. See oli natuke teistmoodi elamus.
Kui palju teil Champagne Basketi mängudel rahvast käib ja kui populaarne üldse naiste esiliigakorvpall Prantsusmaal selles vaates on?
Naiste esiliiga korvpall on Prantsusmaal kindlasti populaarne ja inimesed käivad seda vaatamas. Meie linnas on muidugi hästi palju muid spordialasid, nagu meistriliiga jalgpall, meeste esiliiga korvpall, võrkpall jne. Ma pakun, et meie mänge käib vaatamas võib-olla 400 inimest. Meil on hetkel ainult kaks kodumängu olnud ja ma ei ole jõudnud vaadata, kui palju inimesi on, aga nendel kahel mängul peaks olema umbes sinnakanti. Huvi siiski on. Meid jälgitakse ja meie võistkonnal on sponsorid olemas. Internetis vaadatakse mänge ka väga palju. Seal on igal mängul üle 1000 vaataja, mis on kindlasti märkimisväärne.
Tulles lõpuks tagasi veel intervjuu päris alguse juurde, siis kas Sul klubiotsingutel oli mingi hetk juba laual plaan ka tagasi Eestisse mängima tulla? Või seda varianti Sa ei kaalunud?
Eestisse mängima tulek minu eesmärk ei olnud. Ma teadsin väga kindlalt, et tahan välismaale minna ja välismaal mängida. Eestis oli loomulikult mitmeid variante, kus mängida ja kellega treenida. Isegi esiliigaklubid helistasid mulle üle ühe, et tõmbaksin esiliigas vormi selga, aga ma ei tahtnud kellelegi kätt anda ja jäin endale kuni viimase minutini kindlaks. Treenisin kogu selle aja Tartus ja mitte ainult naiskonnaga, vaid ka koos poistega. Ehk siis variante oli, aga ma ei kaalunud neid väga. Kui oleks Prantsusmaalt tagasi tulnud ja mul poleks veel selleks hetkeks klubi olnud, siis oleksin loomulikult sellele mõelnud ja ennast kuskil Eestis kirja pannud, sest reaalsus on see, et koondisemängud tulevad peale ja mul on vaja mängukogemust, et koondises üks tugitaladest olla. Ma juba hakkasin sellele vaikselt mõtlema ja minu plaan oligi, et Prantsusmaalt Eestisse tagasi tulles oleks vaadanud, kas liituda mõne Eesti võistkonnaga või korraks käis läbi mõte rääkida ka mõne Läti võistkonnaga, kes on natuke professionaalsem ja treenib rohkem. Võib-olla oleks saanud tutvuste kaudu ennast sinna saada. Leedu oleks olnud ka üks variant, kuna tean sealseid inimesi ja treenereid. Sellised mõtted käisid peast läbi, aga ma ei võtnud veel kellegagi ühendust. Minu eesmärk oli Prantsusmaal ära käia ja siis vaadata, kas selle ajaga on miskit uut tulnud. Aga kõik loksus paika. See oli kindlasti huvitav periood minu mängijakarjääris ja võib-olla valmistas see mind kuidagi ette ka tulevikuks. Aga nagu juba ütlesin, siis pikk ootamine ja endale kindlaksjäämine tasus ära. Kui sa ikkagi tead, mis liigas või tasemel sa mängida tahad, siis see tuleb arvatavasti kasuks. Tuleb olla realistlik ja näha erinevaid võimalusi, aga minul töötas see hästi ja olen jõudnud liigasse, kus ma tahtsin mängida ka varasemalt. Hetkel on siin väga palju tõestamist. Võistkonna eesmärk on tõusta meistriliigasse ja see oli ka üks põhjustest, miks ma täna siin olen. Prantsusmaa korvpall ja Prantsusmaa liigad on üldse väga head ja siin on hea edasi areneda või hetkel oma enesekindlust ja rütmi leida, mis on väga vajalik ka meie eelolevateks koondisemängudeks.



