Tartu Ülikool Maks & Moorits tõi tänavusel hooajal ühe võõrleegionärina tagaliini kogenud 31-aastase ameeriklasest mängujuhi Malcolm Bernardi, kes on oma senises karjääris mänginud väga erinevates riikides ning liigades. Mehe enda sõnul on tema näol tegemist mitmekülgse korvpalluriga, kes suudab nii skoori teha kui ka kaaslasi söötudega toita.
Varem muuhulgas Soomes, Sloveenias, Belgias, Austraalias ja Serbias pallinud 198 cm pikkune mängumees kogus mullu Zlatibori meeskonna särgis ABA liiga teisel tasemel keskmiselt 15,8 punkti, 5,8 lauapalli ja 4,5 korvisöötu. Optibet Eesti-Läti liiga senises kolmes mängus on Bernard kirja saanud keskmiselt 17,8 punkti, 5,8 lauapalli, 7,8 söötu ning 1,5 vaheltlõiget.
Intervjuus Korvpall24.ee portaalile rääkis ameeriklane oma jõudmisest korvpalli juurde ning avaldas, et lapsepõlves harrastas ta hoopis ühte teist spordiala ning korvpall tuli regulaarselt tema ellu päris hilja. Lisaks vaatab tagamees tagasi oma senisele karjäärile, iseloomustab ennast kui mängijat ning avaldab need meeskonnakaaslased, kes talle seni kõige rohkem muljet on avaldanud.
Malcolm, palun alustame sellest, kuidas Sina korvpalli juurde jõudsid, milline nägi välja Sinu noortekorvpalli teekond ja mis Sind selle mängu juures kõige enam paelus?
Noorena mängisin hoopis (Ameerika) jalgpalli. Isa viis meid vendadega parki ja mängisime seal jalgpalli. Korvpalliga hakkasin tõsisemalt tegelema alles keskkoolis. Siis hüppasin korvpallimaailma, mis oli minu jaoks imeline. See oli väga võitluslik ning kõik oli minu jaoks uus ja värske. Ma polnud taolises konkurentsiolukorras varem olnud ning minu jaoks olid nii paljud asjad väga põnevad. Tahtsin lihtsalt õppida ja heaks mängijaks saada. Palju aitas ka see, et keskkoolitreenerid pakkusid mulle korvpalli mõistes väljakutseid.
Kas Sa võiksid mõne lausega kokku võtta oma ülikoolikarjääri ja jagada, mida see periood Sulle mängijana kõige rohkem õpetas?
Ühe lausega kokku võttes, mu ülikoolikarjäär oli väga äge. Õppisin kokku kolmes ülikoolis: Charleston Southern, Florida A&M ja lõpetasin Xavieris. Kõik koolid andsid mulle midagi, aga kõige rohkem õpetas mind ilmselt Florida A&M periood. Seal harjusin edasi rühkima ka rasketel aegadel olukordades, kus asjad ei lähe sulle soovitud rada. Õppisin olema kannatlik sellise mentaliteediga, et vahet pole, mis teised inimesed arvavad, ma saan parimaks nagunii. Xavieri ülikoolis sain mängida tõeliselt kõrgel tasemel, olime top 10 kooli hulgas USA-s ning murdsime ennast Elite Eight’i (NCAA play-off‘is ehk märtsihullusel kaheksa hulka – toim.). Tol hetkel sain aru, kuidas toimib korvpall kõrgel tasemel just ka ärilises mõttes ja mida tuleb teha selleks, et mängida kõige kõrgemal tasemel, milleks muidugi on NBA.
Sa alustasid oma profikorvpalli karjääri meie põhjapoolsete naabrite juures, Soome meeskonnas BC Nokia. Kuidas Sul kohanemine kulges ja millised olid suurimad väljakutsed Euroopa mängustiiliga harjumisel?
Nokia oli minu jaoks hea tänu sealsetele treeneritele. Ville Tuominen ja Aleksi Koskinen olid päris head juhendajad. Ma ei arva, et Euroopa mängustiilile üleminek mulle kuidagi halvasti mõjus. Soomes mängitakse päris kiiret ja üles-alla jooksmisega korvpalli, mis on paljude kõvade liigadega sarnane, sealhulgas NBA-ga. Kiire tempo, kiired otsused ja palju katteid palliga mängijatele. Mulle sobis see hästi. Nautisin sellest iga sekundit. See aeg seal jäi aga lühikeseks, kuna rebestasin oma kannakõõluse. Lisaksin Soome kohta veel selle, et ilmaga kohanemine ja harjumine sellega, et päikest välja ei tulegi – sellega oli üsna keeruline toime tulla. Aga kui sa väga tahad midagi ja oled näljane, siis on platsivälisega harjumine lihtne ning tihti ei pane tähelegi, kui juba oledki kohanenud.
Jääb silma, et Eesti on juba kuues välisriik, kus Sa mängid. Kas igal aastal mängupaika vahetada on olnud Sinu teadlik otsus ja kas Sulle meeldib rändamine?
Need kõik pole olnud minu valikud, vaid varasemad agendid on mind kohati pannud fakti ette. Ma ei arva, et kõik klubivalikud on olnud minu jaoks parimad. Agendid on mu karjääri suunanud. Kui oleks olnud ainult minu valikud, siis oleksin läinud rohkem kohtadesse, kuhu oleksin korvpallialaselt paremini sobitunud. Kahjuks me alati ei saa päris ise neid valikuid teha. Mis puudutab reisimist, siis mulle meeldib väga reisida. On tore õppida tundma erinevaid kultuure ja kohtuda ägedate inimestega üle kogu maailma. Maailmas on palju inimesi, kes oma kodukohast kunagi kaugemale ei pääse ning seetõttu olen ma tänulik, et saan maailma näha ja erinevate ägedate inimestega kohtuda.
Millises riigis on Sul seni kõige rohkem meeldinud mängida ja miks?
Korvpalli mõttes mul pole siiani ühte lemmikut riiki. Elu-olu ja olemise mõttes oleksid need riigid ilmselt Austraalia ja Belgia. Seal olid lõbusad inimesed ja sporti tehti samuti mõnuga.
Millised olid Sinu esimesed mõtted ja reaktsioonid, kui kuulsid Tartu huvist ning miks otsustasid just nendega liituda?
Kuulsin Tartu huvist üsna varakult. Peamine argument otsuse tegemisel oli see, et Tartu mängib kaasa FIBA Europe Cup’is. Vaatasin nende eelmise hooaja finaalseeria kaotust ja mõistsin, et tahan olla osa sellest meeskonnast ning aidata klubi uuesti finaali ning sel korral ka võidule. Arvan, et ma sobin siia, sest mina tahan võita ja klubi tahab võita. Võitmine lahendab enamuse probleemidest ja hoiab kogu üritust õiges suunas liikumas.
Kas mõni Sinu sõpradest on selles liigas mänginud ja kui jah, siis kes?
Jah, mu endine tiimikaaslane Soomest, Perttu Blomgren, mängis eelmisel hooajal Ventspilsis ja rääkis siinse liiga kohta palju head.
Kuidas kirjeldaksid Sa iseennast mängijana ja millised on Sinu tugevused ning nõrkused?
Ma arvan, et oskan ja teen natuke kõike. Suudan erinevat moodi skoori teha, aga samal ajal suudan ka kaitses mängida ning lauapalle võtta. Kokkuvõttes pean ennast mitmekülgseks mängijaks. Aga eks kõrvaltvaatajad saavad täpsemalt hinnata, mis mu tugevused ja nõrkused on.
Ma märkasin, et Sinu vabaviskeprotsent on hooaegade lõikes üsna palju kõikunud. Kas Sa oskad selgitada, millest see on tingitud?
Arvan, et peamiseks põhjuseks on väsimus ja ebapiisav fookus. Mu vabavisketabavus on tõepoolest kõikunud 60% ja 80% vahel. Noore mängijana proovisin õppida joonel asju rahulikumalt võtma ning mitte kiirustama. Olen aru saanud, et võin võtta piisavalt aega, et vise rahulikult sooritada ning arvan, et praegu olen päris heas kohas, et kõrge protsendiga vabaviskeid sisse panna.
Millisel positsioonil Sulle meeldib kõige rohkem mängida ja miks?
Kindlasti mängujuht, sest see annab mulle võimaluse mängu juhtida ning nii skoorida kui ka luua olukordi meeskonnakaaslastele. Seda suudan ma päris hästi teha. Ma ei tahaks enda kohta lihtsalt skoorija öelda, kuna ma naudin palli söötmist ja teistele olukordade loomist. Liidriks ja väljakul treeneri käepikenduseks olemine, teistele ütlemine, kuhu minema peaks ja mida tegema peaks – seda kõike ma naudin. Mängu kontrollimises peituvad minu meelest ka võidu võtmed.
Esimesed mängud on peetud – mida need Sulle mängijana näitasid?
Usun, et meie tiim on heas seisus. Meil on palju noori mängijaid ning seeläbi on meil päris palju ruumi areneda ning proovime seda teha igapäevaselt. Hooaeg on pikk ja iga mäng on meie jaoks võimalus areneda ja ühiselt kasvada ning järgmiseks korraks paremaks saada. Mulle tundub, et olemegi siin hooaja alguses iga mänguga veidi edasi läinud.
Kuidas isiklikus plaanis end kontrollmängudes Legia ja Eurocupi tasemel meeskondade vastu väljakul tundsid?
Isiklikult ma tunnen, et suudan sel või veelgi kõrgemal tasemel mängida. Nende mängude põhjal ei tundnud, et tasemes oleks mingi suur erinevus. Suutsin omad asjad ära teha, et tiimi aidata. Oli huvitav analüüsida vastaste erinevaid rünnakuskeeme ning jälgida erinevaid mängijatüüpe. Kokkuvõttes oli hooaja alguses tugevate vastastega kasulik mängida.

Kuidas Sa kirjeldaksid, mida peatreener Kuusmaa Sinult väljakul ootab? Kui hästi Sulle tema stiil sobib?
Treener ootab, et mängiksin hästi ning samal ajal oleksin usaldusväärne ning vastutaksin oma tegude eest. Ta ootab mult oma töö tegemist ning mängude võitmist ning pean suutma esile kerkida, kui minult seda oodatakse. Ja ma täpselt seda temalt tahangi, et ta seaks mulle kõrged eesmärgid ning nõuaks minult palju. Teen oma parima, et olla parim versioon iseendast ning kõiki ootuseid täita. Kuusmaa mängustiil sobib mulle, kuna see on kiire. Saan luua palju olukordi, teha palju otsuseid ning visata rohkem viskeid. Sobib mulle suurepäraselt.
Kes Tartu Eesti tagamängijatest on Sulle trennis enim muljet avaldanud?
Kõige rohkem on üllatanud Robert Valge. Ta on suurepärane viskaja ja rünnakul kõrge korvpalli IQ-ga mängumees. Robert on küll natuke alamõõduline, kuid mind hämmastab tema oskus tekitada endale viskekohti. Samuti on silmapaistvad tema minekud kiirrünnakutesse ning see muudab minu jaoks mängimise palju lihtsamaks. Martin Paasoja on samuti muljet avaldanud. Tema mängus on nii palju erinevaid tahke, mida inimesed võib-olla isegi ei hooma ja isegi ta ise veel ei hooma. Hannes Saar on muljetavaldavalt hea füüsisega. Tal on selle liiga jaoks kõik vajalikud füüsilised eeldused olemas. Ta on läbiminekutel ikka väga võimas ning tabab päris hästi ka catch and shoot viskeid.
Kuidas Sa oled Eesti eluga kohanenud ja kas miski on Sind üllatanud?
Ma ei saa veel öelda, et oleksin kohanenud, ma alles kohanen veel Eesti eluga. Loomulikult, kui ilm hakkab muutuma ja päikest hakkab väheks jääma, siis tuleb uus kohanemine. Aga ma liigun kohanemise suunas. Üldiselt mulle meeldib elu siin, see pole liiga kiire, kõik käib paraja tempoga, inimesed on toredad ning siin on päris palju teha. Ma naudin lihtsalt jalutamist ja uute kohtade avastamist, tiimikaaslastega koos olemist ning üldiselt kõike, mida elul pakkuda on.
Kui palju korvpalli Sa vabal ajal vaatad, milliseid liigasid Sulle meeldib jälgida ja miks?
Vabal ajal ma eriti korvpalli ei vaata. Erandiks on meie enda mängud, et aru saada, kuidas järgmiseks esituseks paremaks saada. Sellele lisaks ma täispikki mänge väga ei vaata, küll aga vaatan erinevaid mängude kokkuvõtteid. Vaatan ka erinevate mängijate individuaalvideoid, et lahata nende mängu ja aru saada, mida nad erilist teevad. Tahan selle abil enda mängule elemente juurde lisada. Ehk siis pigem teen selliseid asju, kui vaatan niisama korvpallimänge. Võib-olla sõprade ja seltskonnaga vaatan teinekord niisama mõne mängu, aga üksi pigem mitte.
Kes on Sinu lemmikmängija ja miks Sulle tema mängustiil meeldib?
Mul on kolm mängijat, kes mulle väga meeldivad ning nad kõik on erinevatest ajajärkudest. Mulle väga meeldib Larry Bird, kuna ta lihtsalt mõistis, kuidas korvpalli mängida. Ta tegi asju, mida teised ei suutnud ning tema trash talk‘i võimekus ja võitluslikkus pakuvad mulle huvi. Mitte ainult tema korvpallialased oskused vaid n-ö kogu pakett. Kobe Bryanti puhul meeldis mulle tema järeleandmatus ja heas mõttes üleolev suhtumine. Ta ei andnud kunagi alla ning oli iga kord väljakule astudes nagu sõdalane. Tundus, et ta võiks platsil kuni surmani pingutada ning ma tahan endas samalaadset iseloomu kasvatada. Et annan endast väljakul alati kõik. Korvpallurina meeldib mulle ilmselt kõige rohkem James Harden. Ta on suurepärane skoorija ja väga alahinnatud söötja. Tal on olnud mitmeid suurepäraseid hooaegasid, kus ta resultatiivsete söötude arv on olnud üle kaheksa, aga ta pole saanud kunagi oma mängujuhi oskuste eest piisavalt kiitust. Tema skoorimist on alati esile toodud, kuna punktid on korvpallis väga tähtsad, aga Harden on minu arvates väga mitmekülgne mängumees, kes tegelikult suudab ka kaitses mängida.




