Tänavu pärast aastast vaheaega taas Eesti meistriks tulnud BC Kalev/Cramo meeskonna komplekteerimine uueks hooajaks käib täie hooga. Üheks uueks liitujaks on 198 cm pikkune tagamängija Leemet Böckler, kes sõlmis klubiga 1+1 lepingu. Hiljuti valmistus Böckler koos teiste Eesti koondise kandidaatidega Tondiraba jäähallis toimuvaks olümpiamängude eelkvalifikatsiooniturniiriks, aga 12-mehelisse rivistusse ta ei pääsenud.
22-aastane Böckler siirdus 2020. aastal USA-sse, et mängida NCAA üliõpilasliigas, kuid naasis eelmisel sügisel ootamatult Eestisse. Läinud hooajal kuulus ta Tartu Ülikool Maks & Mooritsa ridadesse, aidates meeskonna Eesti-Läti liigas ajaloo esimese pronksmedalini ja Eesti meistriliigas hõbedale. Eesti-Läti liigas kogus Böckler keskmiselt mängus 9,9 punkti, 3,7 lauapalli ja 2,0 resultatiivset söötu, Eesti meistriliiga play-off‘is aga 8,5 punkti, 3,6 lauapalli ja 2,4 korvisöötu. Ta on pälvinud ka rahvusmeeskonna peatreeneri Jukka Toijala tähelepanu. Böckler teenis koondisekutse nii novembris kui ka veebruaris toimunud MM-valikmängudeks, kuid ametlik meestekoondise debüüt on tal veel tegemata.
Korvpall24.ee istus juuli lõpus Böckleriga maha, et arutada nii koondisega seotud teemasid kui ka tema klubivahetust. Uurisime mängumehelt, miks ta otsustas liituda just Kalev/Cramoga, mille kallal tal kõige rohkem tööd teha tuleb, kuidas ta on kohanenud koondise peatreeneri Toijala süsteemiga ja kes oli tema arvates treeningtsüklis selle suve koondise kandidaatidest kõige kõvem pallur. Samuti selgitas Böckler taas, miks ta mullu ikkagi USA-st lahkuda otsustas.
Leemet, räägime alguses koondisest. Mis tundega suvel koondisetsüklit alustasid?
Mul on alati hea meel koondises olla. Meeste koondises pole ma veel läbilööki teinud. Rootsis korra sattusin rotatsiooni, aga mänguminuteid näinud pole. Tunnen ootusärevust ja tean, et siin on mehed nagu (Sander) Raieste või (Kaspar) Treier, kes on Eesti mõistes kuhugi jõudnud. Nendega on alati hea koos mängida.
Millest on Sul puudu jäänud, et Sa pole veel suutnud koondise rotatsiooni murda?
Alguses oli ilmselt see, et ma olin pikalt ära ja kui Ameerikast tagasi tulin, siis oli mul jalavigastus. Arvan, et asi on ka kogemustepagasis. Kuigi eelmisel hooajal sain Tartus korralikud minutid mängida, siis teistel on praegu veel rohkem kogemusi ja teadmisi, kuidas koondises asjad toimivad, sest nad on Jukka käe all rohkem mänginud. Mul on vaja tema süsteemiga paremini harjuda ja igasugustest nõksudest ja detailidest aru saada.
Milline on Toijala süsteem võrreldes näiteks sellega, mida Sa oled Tartus või USA-s kogenud? Kas on ka midagi sellist, millega Sul on olnud väga keeruline harjuda?
Meie kombinatsioonid on vahel nime poolest üsna sarnased ja kohati võib see segadusse ajada. Üleüldiselt on see kiire korvpall ja ühe koha peal seismist on väga vähe, kogu aeg keegi liigub. Isegi kui sa pole niimoodi play‘ga seotud, et sa pead palli saama, siis pead ikkagi kuskil oma koha ära täitma. Ta nõuab meilt ka agressiivsust, mis klubikorvpallis kaob mõnikord natuke ära, kuna treener lubab vahel ka mugavustsoonis olla. Siin on mängudes pigem nii, et teed lühikesed spurdid, aga annad endast nii palju kui saad ja jätad kõik väljakule.
Kas see, et meie praeguse hetke parim korvpallur (Maik-Kalev) Kotsar jäi eemale, muutis kuidagi ka koondise dünaamikat?
Ma ise arvan, et kuigi Kotsari puudumisest on väga kahju, siis see annab teistele rohkem võimalusi ennast näidata. Maiki kohta teame me nagunii, et tema on koondises põhimees, aga nüüd on ka teistel pikkadel võimalus. Aga ma ütleks, et viskajaid on meil küll ja kindlasti saab kolmesejoone tagant rohkem mängu harjutada.
Kes Sulle trennidega kõige parema mulje on jättis?
Ma ütleks, et (Sander) Raieste, kuna ma polnud ammu temaga koos mänginud. Nüüd on ta Euroliiga mees ja juba natuke teisest puust. Ma polnud teda pikka aega näinud ja on näha, et tal on nüüd rohkem oskusi ja teadmisi.
Tema on vist ka selline mees, kellega Sa trennis mängulistes olukordades vastamisi sattusid. Kui Euroliiga kaitse peale pannakse, siis arened ise ka?
Jah, kindlasti. Siin on iga mehega omamoodi pusimine, seda nii kaitses kui ka rünnakul (intervjuu on tehtud veel hetkel, kui koondise treeningud käisid ja kaasatud oli laiem nimekiri mehi – toim.). Lihtsalt ei anna siin keegi midagi, sest kõik tahavad oma kohta välja teenida.
Räägime Sinu klubikarjäärist ka. Millal Kalev/Cramo esmakordselt Sinu poole pöördus ja miks sa jah-sõna just neile andsid?
Huvi tuli kuskil juuni lõpus. Tegelikult oli huvi ka teistest klubidest ja Tartuga rääkisime päris pikalt, aga kui Kalevi pakkumine tuli, siis mõtlesin, et see on hea võimalus karjääris järgmine samm astuda. Kalev/Cramo on küll samuti Eesti klubi, aga nad mängivad ka Meistrite liigat või FIBA Europe Cupi ja see on natuke teine asi, kui siin kohalikus liigas mängimine. Asi pole isegi selles, et kellelegi rohkem silma jääda, vaid selles, et saaks tugevamate vastastega mängida. Arvan, et see on minu karjäärile parem.
Sa ütlesid, et teisi huvilisi oli ka. Kas huvi oli ka välismaalt või ainult Eesti klubidelt?
Rääkisime agendiga ja ta ei tahtnud praegu välismaale keskenduda, kuna mul oli mure seljaga. Kuna see vaevas mind, siis ta ei tahtnud mind välismaale saata, sest kui seal midagi juhtuks, siis saadetakse mind kohe minema ja sealt algaks karjääri allakäik. Eestis olid peamised variandid Tartu või Kalev/Cramo. Eestisse jäin siis peamiselt selle mõttega, et tervis korda saada.
Ehk siis see on praegu teadlik otsus mitte hüpata iga välismaa pakkumise peale, vaid ennast Eestis üles töötada, korralikult jalad alla saada ja näidata, milleks Sa võimeline oled?
Jah, see on nii tervise kui ka mängupraktika mõttes parem. Ma usun, et Kalev/Cramos saab seda kõike hästi arendada ja see on ka hüppelaud. Vaatame kasvõi (Artur) Konontšukki, kes hüppas ühe aasta pealt kohe Hispaania meistriliigasse. Mul on 1+1 leping, aga kunagi ei tea, kuidas asjad lähevad. Kui sel aastal korralikult välja ei tule, siis äkki saab siin pikendada ja enda kallal veel tööd teha. Kunagi ei tea, kuidas läheb.
Kas oled peatreener Heiko Rannulaga juba maha istunud ja rääkinud pikemalt sellest, millist rolli tema Sinul näeb?
Pikemalt ei ole, aga natukene siin ja seal küll. Mänguplaanis ta mind näeb ja leiab mulle oma väljundi. Mul on omadusi, mida ta saaks ära kasutada. Ta teadis juba finaalseeria ajal, et kaitse on see koht, kus mul on olnud probleeme. Ta ütles, et see on kindlasti midagi, mida ta tahaks aidata mul parandada.
Mis positsioonil ta Sind näeb? Kas “kaks”, “kolm” või mingitel eriolukordadel isegi “neli”?
Ta tegelikult ütles, et näeb mind veidi teistsugusel positsioonil, kui ma Tartus olin, aga ma ise arvan, et see jääb ikka “kahe”-“kolme” peale. Palli ületoomist ta mulle ilmselt nii palju ei anna, aga kasutab mind viskajana.
Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et Sa oled selline mängija, kes vajab enesekindluse saavutamiseks viskeid või palliga olemist. On mul õigus?
Päris paljud arvavad seda. See oleneb ka sellest, kuidas ma ise ennast mängu lülitan. Kas viskan korralikult ja saan sisse või panen suvalise õuna peale ja kõik hakkab allamäge minema. Siis mõtled, et kurat, ei läinud ja peab veel proovima. Ma ei ütleks, et ma nii pallile orienteeritud oleks, aga see aitab kõigele kaasa. Kui esimene vise tuleb hästi välja ja viskad sisse, siis on ka lihtsam kaitses mängida, ründelauas käia, joosta ja kõike muud teha.
Sa oled erinevates intervjuudes ise tunnistanud, et Sinu kaitsemäng on rünnakust kehvem. Millest see tuleb? Legendaarsed treenerid on ju öelnud, et kaitsemäng on 90% tahtmises kinni, aga mina kahtlen, et Sul tahtmisest puudu jääb.
Arvan, et see on veidi mõtlemise poole pealt. Vahel on vaja asju vähe nutikamalt teha. Ma ei usu, et asi on füüsise ja tahtmise taga. Lihtsalt ise pean targemalt tegutsema. Isegi varasemalt, kui ma Eestis TalTechis või isegi Tartus mängisin, siis pidin kogu aeg tagamängijaid taga ajama. Kui vaja, siis ma suudan nendega sammu pidada küll, aga vahel tulevad lihtsalt halvad eksimused sisse.
Kaitse on selline tänamatu töö, et sa võid 20 sekundit ideaalselt mängida, aga siis tuleb väike eksimus sisse, sulle pannakse korv ära ja oled kohe patuoinas.
See ongi täpselt niimoodi, et sa võid näiteks ülevälja pressi teha ja keegi paneb sulle katte, mille kohta sind ei hoiatata ja siis oled sina see patuoinas, kes kogu süü kaela saab.

Kalev/Cramo komplekteerimist on praegu äge jälgida. Päris ägedaid eestlasi on välismaalt tagasi toodud. Millise muljega oled Sina neid uusi meeskonnakaaslasi vastu võtnud?
Põnevusega. Seal on mehi, kellega ma pole veel kunagi koos mänginud. (Rauno) Nurger ja Mikk (Jurkatamm) on tasemega mängijad. Mina ja Mikk oleme sarnase positsiooniga ja meil võib omavahel möllamiseks minna, aga väike võitlus tiimikaaslaste vahel on alati hea.
Kas klubiline olelusvõitlus hakkas juba praegu koondises vaikselt pihta?
Ega me ei tunnistaks seda, aga võib-olla küll (Muigab.). Aga siin panevad praegu kõik ka iseenda eest, sest keegi ei taha ju koondisest välja jääda. Kuna Heiko (Rannula) on ka koondise abitreener, siis ta paneb siin asju tähele ja jätab meelde, kuidas keegi töötab või ei tööta.
Sinu USA-kogemus läks üsna negatiivselt ja lõppes ka vist üsna negatiivselt. Kas see on nüüd suletud peatükk Sinu elus ja oled edasi liikunud?
Sisuliselt on nii, jah. Ega see, et ma sealt niimoodi ära tulin, neile ka üldse ei meeldinud ja nad ikka palusid, et ma jääksin kasvõi hooaja lõpuni. Kuna mul oli vigastusega jamasid, siis ma loomulikult ei mänginud, aga ma ei mänginud isegi siis, kui terve olin. Kogu aeg oli treeneripoolne utsitamine, et sa oled nii kõva mängumees ja sind on vaja, aga mänguminuteid ma ei näinud.
Kas see on USA-s tavaline? Eesti korvpalliüldsus ootab praegu, et mis Henri Veesaarest Arizonas saab. Esimene hooaeg istus ta pingil, sai paariks minutiks mängu, tegi nende kahe minutiga maksimumi ja siis võeti välja ja uut võimalust ei antud.
Võin öelda, et see ongi tavaline. Ameeriklased pole väga otsekohesed. Isegi kui nad näevad, et sa pole mängumees, siis nad ikkagi utsitavad sind tagant, et sulle head emotsiooni pakkuda. Aga on ka niimoodi, et kui lähed väljakule ja teed ühe väikese vea, siis võid terve ülejäänud mängu pingil istuda. Rohkem panustavad nad vanemate mängijate peale. Veesaare esimene hooaeg oli minu arvates esimese aasta mängija kohta tavaline. On väga vähe esimese aasta mängijaid, kes on kohe esiviisikus või rotatsioonis. Lisaks on ameeriklastel see, et nad hoiavad oma lemmikuid. Mitte keegi ei tunnista, et neil on omad lemmikud, aga tavaliselt on mõned sellised vennad küll, et sa teed ja pingutad neist rohkem, aga nad on sinust ikka eespool.
Kas Sa oled sellega päri, et Euroopa treeneritel muutuvad rotatsioonid hooaja jooksul oluliselt rohkem ja oluliselt kiiremini? Mõni mees võib mängida ennast algviisikusse ja nädala pärast kukkuda täitsa pingi lõppu, aga USA-s on rotatsioonid põhimõtteliselt paberile kirja pandud ja nii see jääb.
Euroopas ongi nii, et nad vaatavad rohkem, kes hetkeolukorras paremini sobib või keda mingiks mänguks vaja on. Minu arust oli Heikol eelmisel aastal Kalev/Cramos ka niimoodi, et esiviisik polnud kindel. Üks või kaks mängijat võib-olla olid, aga muidu olid igaks mänguks erinevad mängijad ja polnud keegi üks, kes tassis, vaid kõik tegid mingis mängus oma osa ära. Ameerikas on aga rohkem niimoodi, et hooaja alguses pannakse kirja, kui palju keegi mängib.
Ja sinna on siis üliraske sisse murda ja pead justkui uut hooaega ootama?
Sisuliselt jah. Või ootama kuni keegi kooli ära lõpetab.
Või vigastada saab?
Jah. Minuga juhtus ka selline lugu, et kui (Matthias) Tass ja Taavi (Jurkatamm) veel USA-s mängisid, siis meil oli Taavi ülikooli vastu mäng ja meie põhiviisiku “number kolm” sai vigastada. Siis räägiti mulle nädal aega, et nüüd saad mängida ja võib-olla alustad isegi esiviisikus, aga kui mäng kätte jõudis, siis ma ei saanud mitte ühtegi mänguminutit.
See võib vist mängijal moraali päris põhja viia?
Siis hakkad mõtlema, et mida sa valesti teed või et kas käitud kuidagi halvasti. Kui treener sinuga niimoodi räägib, siis miks sa ei või teda usaldada. Siis jäädki lihtsalt endas kõhklema.




