Eesti korvpallikoondisega tänavu suve lõpus Riias toimunud EM-finaalturniiril käinud ning seal taaskord napilt alagrupiturniirile püsima jäänud 23-aastane ja 199 cm pikkune Joonas Riismaa naaseb tänavu pärast aastast vaheaega tagasi Itaalia kõrgliigasse, kui hakkab mängima Loode-Itaalia linnas Tortonas asuva Derthona Basketi ridades.
Kuigi Riismaal oli veel kehtiv leping Cantu meeskonnaga, kelle ta mullu aitas Itaalia tugevuselt teisest liigast kõrgliigasse, otsiti mõlemapoolselt noorele eestlasele Serie A-st suuremate mänguminutitega rolli. See leiti Derthona tiimist, kuhu Riismaa läheb esialgu 3-kuulise laenulepinguga täitma vigastust raviva lätlase Arturs Strautinši positsiooni.
Korvpall24.ee portaalile Itaaliast antud telefoniintervjuus rääkis Riismaa EM-finaalturniirist ja selle järelmitest, kommenteeris, kui palju teeb talle haiget fännide sõim ja kriitika pärast kaotatud mänge ning kas ebamõistlik mängijate vaenamine võib ühel hetkel hõrendada ka meie koondise ridu. Loomulikult rääkisime ka uuest Itaalia liiga hooajast, Derthona klubist ning Riismaa eeldatavast rollist, aga ka plaanidest, mis saab siis, kui laenuleping kalendriaasta lõpus läbi saab.
Joonas, nüüd on Sul olnud järelemõtlemise aega. Kuidas Sa enda esimese EM-finaalturniiri kokku võtaksid?
See oli väga äge ja väga vajalik kogemus. Üldiselt arvan, et sellega, mida Heiko (Rannula) minult ootas, sain enam-vähem hakkama. Kindlasti oleks saanud paremini minna ja eriti just visketabavus oli ülikehv (visked väljakult 22%, sealhulgas kolmesed vaid 9% – toim.), aga arvan, et nelja aasta pärast saab võib-olla selle võrra paremini hakkama.
Sa polnud ainus Eesti koondislane, kes visketabavusega hädas oli. Mis selle põhjus oli? Kas selle taga oli turniiri ja kogu suve intensiivsus, närvilisus finaalturniiril või midagi muud? Kas oled selle peale ise mõelnud?
Olen mõelnud küll. Turniiri ajal ikka otsisin põhjusi, miks on nii ja miks on naa, aga kui peale turniiri hakkad rahulikult järele mõtlema, siis suure tõenäosusega oli ikkagi närv sees. Seda mitte rahvamassi pärast, mis oli väga äge ja pigem just andis energiat, vaid just sellepärast, et meil oli reaalne šanss alagrupist edasi saada. Arvan, et see jäi pähe kinni ja hakkas sööma.
Pärast Serbia ja Türgi mängu räägiti palju, kas pehme algus nende vastu oli tingitud alt üles vaatamisest, kuna Serbial ja Türgil on koondises maailma ühed suurimad staarid. Lätlastel on muidugi Porzingis, aga nende vastu sellist probleemi ei tekkinud, sest lätlased on naabrid ja nendega on kogu elu madistatud. Kuidas te seda tiimi sees ise tundsite, kas oli mingi hetk, kus vaatasite alt üles ja see karistati suurte poolt ära?
Tegelikult ei olnud. Arvan, et keegi ei vaadanud alt üles. Enne mängu mõtlesid, et on väga lahe, et saad mängida maailma kõige parema mängija ehk Jokici vastu, aga mängu ajal ei saa niimoodi mõelda. Ma olen kindel, et keegi meist ei vaadanud nii. Kõik läksid mängule just selle mõttega, et näitame, et suudame ka maailma parima mängija vastu mängida. Serbiaga oligi lihtsalt see, et see oli EM-i esimene mäng ja Serbia tuli kohe väga hästi peale. Me ehmatasime ära, kui kiirelt ja kui hästi nad mängisid. Meil oli võib-olla väike paanika, sest me teadsime, et Serbia on hea, aga kui reaalselt mängima hakkasime, siis saime päriselt aru, kui head nad on. Arvan, et Türgiga oli sama. Me teadsime, et nad on väga head, aga kui nende kiirus ja kokkumäng õnnestus, siis see vurr pani meil pea natuke ringi käima.
Te saite kontrollida ennast põhimõtteliselt maailma tippude vastu, Türgi läks finaalini välja. Millest meie korvpalluritel Sinu arvates kõige rohkem puudu jääb?
Paratamatult jääb meil puudu füüsilisest suurusest ja pikkusest. Kui me võtame näiteks Serbia, siis neil oli “kolme” peal Nikola Jovic, kes oli sama pikk kui meie tsenter. Ilmselgelt on maru raske, kui peame põhimõtteliselt igas olukorras kahekesi korvi alla peale minema. Siis hakkabki see vurr käima ja neile on keeruline vastu saada. Neil on gabariidid nii palju suuremad. Me võime ennast ju jõusaalis suuremaks pumbata, aga kui oleme veidi lühemad või väiksemad, siis peame enda tugevuste peale mängima. See oleks pidanud olema visketabavus, eriti just väljast, mis meil paraku väga hea polnud.
Minu hinnagul tegid Sa oma parima mängu just Tšehhi vastu, aga kõrvaltvaataja näeb kõige rohkem punktide viskamist ja mängus sees olles on ka teised nüansid. Sa ütlesid, et täitsid Heiko Rannula ülesanded enam-vähem ära. Kas Sa ise pead enda parimaks Tšehhi mängu või mõnda muud?
Ma arvan küll, et Tšehhi mäng õnnestus kõige paremini. See oli oluline mäng ja selleks sai ennast kõvasti üles köetud. Oli teada, et see mäng on vaja kindlasti ära võtta ja mäng õnnestus ilusti. Lisaks tavalisele statistikale jäin oma esitusega rahule ka muudest vaatevinklitest.
Sul on noortekoondistest üsna palju turniiril mängimise kogemust ja noorte EM-idel on mängude tihedus veel suurem. Kuidas meeste EM-il sellega hakkama saite, et mängud on nii tihedaks kokku pakitud? Suurtel kiirustel suurte kehade vastu mängimine üksikute puhkepäevadega vist kerge ei ole?
Kindlasti ei ole, aga õnneks mina ei mänginud mingeid ulmeminuteid. Näiteks Kullamäe mängis ju väga suuri minuteid. Ma ei tea, kuidas tema ja teiste riikide mängijad, kes mängisid keskmiselt üle 30 minuti, seal ellu jäid. Mina võin isiklikult küll öelda, et keskmiselt 15 minutit mängimine väsitas ikka korralikult ära. Kui juba järgmine päev oli mäng, siis oli seda ikka tunda. Noorte EM-idega ei olnud see võrreldav. Seal on mängud küll tihedamalt, põhimõtteliselt iga päev, aga kiirused ja jõud on niivõrd erinevad, et väsimusaste, mis mängust tekib, pole nii suur.
Kui Kullamäest rääkida, siis meil oligi põhimõtteliselt vaid üks pallikäsitsejast tagamängija. Kas tundsid, et Sind prooviti ka tagaliinis palliga toimetama panna, aga Sa polnud seal võib-olla kõige mugavamas elemendis?
See oli natuke harjumatu. Klubikorvpallis pole ma liiga palju “ühe” või “kahe” positsioonil mänginud, kus pean ise väga palju olukordi looma ja palliga töötama, aga ma sain terve suve seda kõvasti harjutada ja arvan, et EM-iks suutsin selle positsiooniga nii palju harjuda, et mul polnud probleeme pall üle tuua ja mingi liikumine üles võtta. Kindlasti oleksin pidanud teatud olukordades kõvasti agressiivsem olema. Nüüd on muidugi lihtne öelda, et oleks pidanud olema, aga tollel hetkel keskendusin pigem muudele asjadele. Arvan, et mängisin selle koha välja. Minu ülesanne oligi see, et kui Kullamäe puhkab, siis mina pean olema see, kes rünnaku üles võtab ja enam-vähem see mul ka õnnestus.
Kas Sinu jaoks on lihtsam mängida kaks päeva järjest või üle päeva? Selle kohta on erinevaid arvamusi. Osadel tuleb see väsimus mitte järgmisel, vaid ülejärgmisel päeval. Kuidas Sinuga on?
Ma arvan, et üks päev mängude vahel on ikkagi parem, sest kui mängime kaks mängu järjest, pärast seda on üks puhkepäev ja siis jälle mäng, siis selleks kolmandaks mänguks oled juba täiesti kutu, aga kui kõikide mängude vahel on üks vaba päev, siis oled kolmandaks mänguks sama väsinud kui teiseks. Siis on see ühtlasem. Kui on kaks mängu järjest, siis võid need kaks mängu ära pingutada, aga pärast seda on juba väga suur väsimus ja kolmandal mängul läheb raskeks.
Tuleme Portugali mängu juurde. Mis Sinu arvates seal juhtus, et me võitu kätte ei saanud?
Seal läks nii, nagu saatus tahtis, et seekord läheks. Kõik oli ju meie kätes ja Portugalil langes veel nende NBA staar välja. Neljanda veerandi alguses oli kõik veel väga ilusti, aga siis sai Portugal aru, et neil ei ole midagi kaotada ja nad hakkasid uhama ja tabama. Nad viskasidki ju põhimõtteliselt kõik oma kolmesed neljandal veerandajal sisse. Paari õnnestumise pealt said nad tohutu enesekindluse ja viskasid kolmeseid ka väga kaugelt sisse. Ega midagi muud seal väga ei juhtunudki. Portugallased olid tublid, et nad said aru, et neil on selg täielikult vastu seina ja kui nad nüüd midagi imelist tegema ei hakka, siis nad kaotavad. Nad said selle imelisega hakkama. Ju siis pidi seekord nii minema. Tagantjärele on muidugi tore öelda, et siin ja seal oleks saanud paremini ja targemalt teha, aga enam ei ole sinna midagi parata.
Kui valus on sportlasena see kolmepunktiline kaotus ja see, et alagrupist edasipääsu uks jäi kinni? Oleks paar viset teistmoodi kukkunud ja jutt oleks 180 kraadi teine. Kas see on midagi, mis käib lihtsalt profispordiga kaasas ja sinna ei ole midagi teha?
Absoluutselt käib niimoodi. Minu arust ütlesin juba suve alguses kuskil intervjuus, et kui meil läheb hästi ja saame alagrupist edasi, siis oleme sangarid, et saavutasime selle, mida tahtsime saavutada, aga kui alagrupist edasi ei saa, siis saame hirmsasti tala. See on mingil määral ka õige, sest oma eesmärki me ju ei täitnud ja siis peabki natuke kurjustada saama. See käib spordi juurde. Korvpall on tulemussport ja kui tulemust ei ole, siis ei ole millegi üle rõõmustada.
Sina polnud küll see, kes pärast Portugali mängu kaotust kõige rohkem malakat sai, aga minul tekib kohati tunne, et kui mina oleks mõne Eesti koondislase asemel, siis ma mõtleks küll, et ma ei viitsi enam sellise jamaga tegeleda. Kas see ongi nii, et kui hakkad sellisel tasemel sporti tegema, siis pead leppima, et teatud hulk inimesi kirjutab sulle otse ja ilma filtrita välja, mida nad sinust arvavad, kui sa mingi mängu kaotad?
Seda tuleb profispordis paratamatult väga palju ette ja mida lõunapoolsemas riigis oled, nagu mina Itaalias, seda rohkem. Peale EM-i said teatud mängijad kindlasti väga palju kuuma. Minu arvamus on see, et kriitika on õige, aga see võiks olla konstruktiivne. Sellel võiks mingi põhi taga olla. Ma saan aru, et inimesed elavad oma emotsioone välja ja mul ei ole selle vastu midagi, aga ma ei näe mõtet, miks lihtsalt öelda, et me oleme mõttetud vennad ja miks me üldse sinna läksime. Ma võtan väga hea meelega vastu kriitika, kus öeldakse punkt-punktilt, mida me halvasti tegime ja miks me kaotasime. Lõpuks on kõigil õigus oma arvamust avaldada ja eks me võtame kõik selle kriitika vastu. Lihtsalt mingi kriitika läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga mingi kriitika paneb sind mõtlema ja järgmine kord võib-olla teatud asju isegi paremini tegema.
Aga kui palju see haiget teeb, kui loed enda kohta kuskil sotsiaalmeedias, et võiksid oma karjääri ära lõpetada, kuna oled korvpallurina tühi koht?
Tegelikult ei tee haiget. Kui on selline kriitika, siis see ei lähe hinge, sest sellel ei ole põhja. Kui on mingisugune kriitika, millel on põhi taga, siis ma võtan selle vastu ja see läheb rohkem hinge, sest ma saan aru, et see on läbimõeldud. Lahmimine on minu silmis lihtsalt emotsooni välja elamine. Kõik võivad oma emotsioone välja elada ja me võime terve koondisega need peksukotid olla, kui me midagi halvasti tegime. See on paratamatu ja käib asja juurde. Ma usun, et kui kõik need, kes ütlevad asju järsemalt, ise meie positsioonis oleks, siis ega neil ka paremini välja ei tuleks.
Mis Sa arvad, kui sotsiaalmeedias käib selline peks, siis kas mõni Eesti korvpallur võib tulevikus otsustada, et ta ei tulegi enam koondisesse? Sest olgem ausad, koondises sa leiba lauale ei teeni ja see on rohkem auasi. Klubi mängud on teine asi, sest see on Sinu töö ja seal on kriitika justkui palga sisse kirjutatud, aga koondisesse tuled ikkagi oma riiki esindama. Seal oled valitud oma riigi parimate hulka, aga pärast saad hoopis vastu pead. Kas mõni mees võib mingi hetk seetõttu koondisest loobuda?
Kindlasti võib ja ma ei imestaks, kui midagi sellist lähiajal ka juhtuks. Nagu sa ütlesid, siis koondisesse tulek on täiesti vabatahtlik. Kõik tulevad hea meelega puhtalt armastusest Eesti riigi vastu ja annavad endast terve suve jooksul kõik. Kui sa ei tuleks koondisesse, siis võiksid rahus puhata ja siis uuesti klubihooaega alustada. Siin tekibki küsimus, et kui sa tuled ja annad endast terve suve kõik, aga lõpuks tulemus ei ole päris see, mida loodeti ja oodati ja saad selle eest veel kurjustada, et miks sa üldse tulid, siis muidugi jääb halb maik suhu ja siis äkki järgmine kord enam ei tulegi. Nii on ka endal lihtsam ja saab suvel rohkem puhata ja elu nautida.
Kas tunned, et see võib Eesti koondises reaalselt juhtuda või äkki oled pidanud kedagi varem ümber veenma?
Keeruline on öelda, kas reaalselt selleni asi läheb. Pigem loodan, et ei lähe selleni. Eks koondise sees tehakse ikka kommentaare, ei tea, kas tasub tulla. Seda öeldakse pigem naljaga, aga kunagi ei tea, kui palju selle nalja taga tõde on. Eks seda saab nüüd näha. Samamoodi, kui nüüd oleks maru hästi läinud, siis oleks hästi palju kiita saanud ja järgmisesse koondiseaknasse tuleks tohutult hea meelega.
Kui me rääkisime fännide sõimlemisest, siis Sa ütlesid, et mida rohkem lõuna poole, seda emotsionaalsemaks inimesed lähevad. Kas Itaalias kirjutavad inimesed rohkem, et oled ikka täitsa jobu?
Absoluutselt, aga siin on fännikultuuri ka lihtsalt rohkem. Tortonas on seda võib-olla natuke vähem, kuna Derthona on sisuliselt uus klubi ja siin tohutut fännikultuuri veel ei ole, aga kui võtame näiteks Cantu, kus oli väga palju fännikultuuri ja meeletult fänne, siis seal oli küll nii, et kui võitsid, siis olid suur sangar ja terve linn elas kaasa, aga kui kaotasid ühe, kaks või kolm mängu järjest, siis ikka kurjustati ja tuldi ka poes küsima, et miks nii. Eks nad ole emotsionaalsed. Nad ei mõtle seda otseselt halvaga, vaid nad ongi lihtsalt nii emotsionaalsed ja neile meeldib alati tulla ja küsida, miks te nii ei tee või naa ei tee.
Kõik on hästi targad?
Jah, kõik on eksperdid ja kõigil on asjast alati oma arvamus. Õnneks mina olen rohkem meeskonnamängija ja tavaliselt jään peamisest kurjustamisest eemale. Pigem tullakse mulle rääkima ja kurjustama teiste mängijate kohta.
Kui Itaalias tullakse rääkima, siis eestlased kirjutavad ju pigem netiavarustes ennast tühjaks või on eestlased samuti kunagi Sinu juurde kriitikasõnumiga tulnud?
Ei ole. Näost näkku ei ole Eestis küll kunagi midagi öeldud. Eestlased ja ka mina ise ei ole paratamatult nii meeletud suhtlejad ja on ikkagi kinnisemad võrreldes lõunamaa inimestega. Siin lõunamaal räägivad kõik kõigiga nagu oma parima sõbraga.
Kui palju koondises mängimine Eesti korvpallurile CV-s juurde annab? Kui saad kirjutada, et oled EuroBasketil osalenud, siis kas see annab järgmise klubi otsingul midagi juurde?
Kui sul läheb väga hästi, siis kindlasti annab. Kui oled teinud väga eduka EM-i ja sinu koondisel läks paremini, kui oodati, ja sul endal on ka midagi statistika poole pealt ette näidata, siis see kindlasti annab juurde, aga kui oled pigem rollimängija, kes ei ole meeletut statistikat teinud, aga annab endast parima, võib-olla nagu mina see EM, siis see midagi erilist juurde ei anna. Kui ma nüüd Itaalias klubi otsisin, siis pigem vaadati minu eelmisi hooaegu Itaalias, mitte EuroBasketit.

Lähmegi nüüd Itaalia juurde. Sind laenati hiljuti Cantust Derthonasse. Kuidas see asi teoks sai?
Tegelikkuses oli juba tükk aega enne EM-i teada, et ma lähen Derthonasse, aga läks maru pikalt aega, et otsustada, kuidas me selle diili lõplikult ära teeme. Oli mitmeid erinevaid variante: kas ma lõpetan Cantuga lepingu ja lähen täielikult Derthonasse või tulen laenule. Selle paika saamine võttis väga kaua aega. Selleks hetkeks, kui uudis lõpuks välja tuli, saime otsustatud, et ma jään ikkagi Cantu lepingu alla ja praegu tulen siia lihtsalt laenule. Algselt on laen kolmeks kuuks kuni detsembri keskpaigani ja peale seda vaatame edasi, kas ma jään siia, lähen tagasi Cantusse või hoopis kuhugi kolmandasse kohta.
Kas pikendamise klausel on Sinu-, klubi- või mõlemapoolne?
Mõlema.
Kas lisaks Derthonale olid mingid variandid veel laual või nemad olid ainsad, kellega Sa läbirääkimisi pidasid?
Otsustasin koos agendiga, et see aasta tahaks ikkagi Serie A-s mängida ja kuna mul oli leping Cantuga, kes mängib nüüd Serie A-s, siis minu valikud olid jätkata Cantus ja proovida seal minuteid teenida või minna kuskile mujale Serie A-sse laenule. Teistest Serie A klubidest väga suurt huvi ei olnud ja huvi oli pigem A2-st, aga kuna otsisime ikkagi Serie A varianti, siis praegu ütlesime kõikidele A2 klubidele ära. Samas ma ei välista, et selle aasta lõpetan võib-olla jälle A2 klubis, mis mängib loodetavasti taas võidu peale.
Millal Cantu ütles, et nemad Sind oma põhirosteris sel hooajal ei näe ja Sa võiksid otsida endale mingi muu variandi?
Nad ütlesid seda juba päris suve alguses. Eelmisel aastal jagasin oma positsiooni Riccardo Moraschiniga, kes on ka Itaalia koondises ja Euroliigas mänginud ja on sel hooajal Cantu kapten. Mulle öeldi, et tema kindlasti jääb ja minule oleks maru raske mänguminuteid leida, mistõttu võiksin leida endale mõne teise koha. Neile meeldis see variant, et ma lähen laenule ja juhul, kui nad hooaja jooksul ümber mõtlevad, siis neil on võimalik mind tagasi tuua.
Mis klubi see Derthona on ja kes Sul seal kolleegideks on? Mis on klubi eesmärgid?
Derthona on väga ambitsioonikas klubi, kes jõudis alles mõned aastad tagasi Serie A-sse. Viimased aastad on olnud sama omanik, kes on panustanud klubi arengusse väga palju finantsi ja on valmis ka edasipidi panustama. Viimased aastad on Derthona mänginud FIBA Meistrite liigas ja Serie A-s olnud alati play-off‘i sats, aga eelmine hooaeg lõppes nii, et Meistrite liigas jäädi napilt final four‘ist välja ja koduliigas jäädi täpselt play-off‘ist välja. Sel aastal otsustati, et Meistrite liigas ei mängita ja koduliigas proovitakse igal juhul play-off‘i saada. Kuna selleks hooajaks valmis Tortonas täiesti uus areen ja spordikompleks, siis plaanitakse järjest rohkem ka kohaliku publiku huvi tõsta, et see areen rahvast täis saada. Tulevikus on neil plaanis mängida Serie A-s võidu peale ja kindlasti mängida uuesti ka mõnes eurosarjas. Tingimused on seal tipptasemel. Kui Milano Olimpia ja Bologna Virtus välja jätta, siis neil on Itaalias kõige paremad tingimused.
Kuidas Derthonal koosseisu kokkusaamine läinud on?
See aasta on võistkonnas palju eurooplasi. Leedukas Eigirdas Žukauskas ei pääsenud tegelikult meditsiinilisest kontrollist läbi, millest on kahju. Kui mina siia jõudsin, siis oli ta küll siin, aga trenne kaasa teha ei saanud, kuna tal oli väike probleem. Praegu läks ta tagasi Leetu, et seal sellega tegeleda. Siis on veel üks poolakas (Dominik Olejniczak) ja lätlane Arturs Strautinš, kelle kohta ma nüüd tulingi detsembrini täitma, kuna tema ravib alles oma põlve, mille ta läinud veebruaris ära lõhkus. Hetkeseisuga on meil viis ameeriklast, kes on kõik varasemalt Serie A-s või mõnes teises tippliigas näidanud, et nad on tasemel mängumehed. Kokku on pandud kõva sats ja kogemust on satsi peale palju.
Sinu konkreetne roll ongi siis Strautinši minutid hooaja alguses ära täita?
Umbes nii, jah. Kuni ta tagasi tuleb, on mul kindel koht ja täidan tema mängukohta. Ma ei tea, mis siis saab, kui ta tagasi tuleb, kas minule on siin ruumi või soovitakse koostöö lõpetada ja lähen kuhugi mujale, aga sinna on veel aega. Vaatame rahulikult.
Strautinš oli eelmisel hooajal keskmiselt 11 punkti ja 5 lauapalli mees. Tal oli päris korralik roll.
Oli küll. Ta on väga korralik mängija ja tegi eelmisel aastal väga hea hooaja, aga siis lõhkus oma ACL-i ära. Nüüd ta on terve suve taastumist teinud ja novembriks peaks tagasi olema.
Kas tal on ka Itaalia pass? Ta on kogu oma karjääri Itaalias veetnud.
Jah. Tal on samamoodi nii-öelda mängijapass nagu minul.
Kui detsember kätte jõuab, siis Sa Serie A2 ust kinni ei pane?
Siis ma kindlasti ei pane. Kui detsembris mingit head Serie A varianti ei ole, siis on alati variant, et lõpetan uuesti A2-s ja võib-olla üritan uuesti mõne teise klubiga play-off‘i võita, aga see kõik tuleb jooksvalt.
Kas me näeme Sind profikarjääri jooksul ka väljaspool Itaaliat mängimas või pigem mitte?
Ma arvan, et kunagi kindlasti, aga mitte lähiaastail. Isiklikult arvan, et lähiaastail olen suure tõenäosusega ikkagi Itaalias. Hetkel Itaalia liiga ja elu mulle igatpidi sobib ja see, et olen kohalik mängija, annab siin palju juurde.




