Kuigi paljudel korvpallisõpradel on tänavusest EM-finaalturniirist veel korralik korvpallipohmell, siis pikalt taastuda ei lubata, kui klubihooajad on juba päris jõuliselt peale hakkamas. Kuna aga Euroopa meistrit selgitatakse kõigest iga nelja aasta tagant, siis tasub veel mõnda aega sellele ägedale suurturniirile tagasi vaadata.
Korvpall24.ee portaal tegi Riias olles intervjuu Läti spordiajakirjaniku Ugis Brantsiga, kellega rääkisime nii Läti koondisest kui paljust muust põnevast. Tasub tähele panna, et intervjuu on tehtud alagrupiturniiri ajal ning nii Eesti kui Läti lõplik saatus oli tol hetkel veel selgumata. Pigem keskendusimegi LSM-lv väljaande žurnalistiga laiemale pildile.
Tahtsime pikemas usutluses Brantsilt teada, kuidas lätlased ise suhtusid tänavusse Läti korvpallikoondisesse, kus Kristaps Porzingis oli küll kohal, aga viimase MM-i heast minekust polnud haisugi. Loomulikult küsisime, mida Lätis arvatakse Eesti-Läti ühisest liigast ja üldiselt Eesti korvpallist ning kui ülevalt alla meie suunas tegelikult vaadatakse.
Kuidas on Läti fännid ja ajakirjanikud oma koondise tulemustega? Kas oled rahul või mitte?
Kaks aastat tagasi mängisime me MM-il väga head ja ilusat korvpalli ja EM-valikturniiril tulime oma alagrupis esimeseks, võites seejuures kahel korral Hispaaniat, kes on hea ja tugev meeskond. Kõik näis hästi minevat ja ei olnud mingeid märke sellest, et meil võiks olla probleeme, nagu me seda praegu näeme. Meil on olnud raskusi, aga ma loodan, et me leiame mingi lisajõu ja meeskond hakkab paremini mängima, nagu nad tegid seda Portugali vastu avapoolajal või Serbia vastu peaaegu kogu mängu jooksul. Meil on olnud liiga palju tõuse ja mõõnu, mida varem ei olnud, kuigi puudu on mõned põhimängijad, nagu näiteks Rodions Kurucs, Arturs Strautinš ja nüüd ka Andrejs Gražulis. Praegu on näha, kui olulised need mehed Läti koondise jaoks on. Ma tean, et on olnud ka palju kriitikat kohtunike suunal, aga minu arvates ei ole sobilik niimoodi kohtunikega vaielda. Kõik seda ei tee ja ma mõistan, et vahel võid mõne kohtuniku otsuse peale väga pahane olla, aga minule see ei meeldi. Ma loodan, et koondise mäng paraneb. Meie mängijad on nüüd kogenud professionaalid, mitte nagu 2017. aastal, kui saime EM-il viienda koha. Siis kaotasime Sloveeniale, keda juhtis ülinoor Doncic, aga üldkokkuvõttes mängisime tollal noorele koosseisule vaatamata väga hästi. Vahepeal on meie koondislased saanud kogemusi MM-ilt, kus nad mängisid maailma suurimate nimede vastu. Nüüd peaksime näitama oma parimat mängu, sest siin on meil koduväljak ja kodufännid. Hetkel tundub, et meil on mõned probleemid, aga ma usun, et meil on veel natuke aega, et neid lahendada.
Mida lätlased oma koondise peatreeneri Luca Banchi kohta arvavad?
Kohe pärast MM-i oli haip muidugi suur ja kõik olid tema tulemuste üle väga rõõmsad, aga esimesed küsimused kerkisid juba pärast MM-ile järgnenud sõpruskohtumistes saadud kaotusi. Korvpallieksperdid ja fännid nägid ära, et midagi on valesti ja koondis ei mängi enam nii hästi kui varem. Kõige rohkem on probleeme olnud kaitsega. Meil oli palju mänge, kus viskame üle 90 punkti, aga samal ajal laseme ka endale üle 90 punkti visata. See oli halb märk. Millegipärast ei tööta mõned asjad nii nagu varem. Jah, meil on mõned põhimängijad puudu, aga ainult mõned ja koondises on 12 meest. Praegu tundub, et asjad on natuke paremaks minemas, aga päris ühe päevaga kõik probleemid ei lahene. Seejuures oli meil päris palju aega, et selleks EM-iks valmistuda, kuid sellegipoolest asjad ei laabu. Ma ei ütle, et see on ilmtingimata Luca Banchi süü. On ütlus, et mänge võidavad mängijad, aga kaotavad treenerid, kuid ma arvan, et on korvpall alati meeskonnatöö, vahet pole, kas me võidame või kaotame. Praegu on meil teatud asjad, mis ei toimi ja kui midagi ei toimi, siis see on kogu meeskonna süü. Koondisel on kolm treenerit, mitte ainult Luca Banchi. Ta on küll peatreener ja lõplik sõna on tema käes, aga ta arutab oma otsusi teiste kogenud treeneritega, kes annavad talle ideid ja nõuandeid. Näiteks Janis Gailitis tegi mullu hea hooaja Saksamaal ja liigub nüüd Prantsusmaale. Mulle tundub, et lisaks kaitsele võib koondisel probleeme olla ka kokkumänguga. Mängijad ise ütlevad, et kõik on korras, aga väljakult seda ei paista. Samas, kui oled jõudnud nii kõrgele, nagu seda on viies koht MM-il, siis taolist taset on raske hoida. Me peame tõele näkku vaatama – Läti rahvaarv on alla kahe miljoni ja nii väikese arvu juures on raske talente leida. Näiteks Serbia on rahvaarv suurem ja korvpall on seal väga populaarne. Meil võistleb korvpall jäähoki, jalgpalli ja võrkpalliga ja kõigi spordialade jaoks ei jätku lihtsalt inimesi.
Teil on meiega sarnased probleemid?
Jah, meil on sarnased probleemid (Muigab.). Vahel unustame, et meid ei ole palju. Suurriikide koondistele on raske vastu saada. Läti korvpall on praegu heas kohas, sest koondis on olnud edukas ning sponsorid ja toetajad on juurde pannud. Mõned aastad tagasi ei olnud olukord üldse nii roosiline. Ma mäletan, et varem ei olnud sõprus- ja valikmängude ajal tribüünidel nii palju inimesi. Areen täitus 60-70% ulatuses, aga nüüd on iga mäng välja müüdud. Peame jääma realistideks. Hetkel on meil kuldne põlvkond ja nad on näidanud häid tulemusi, kuid see ei jää igavesti nii. Midagi ei ole garanteeritud ja kõik võib igal ajal muutuda. Jääd ühest või kahest mängijast ilma ja langedki turniirilt välja.
Nagu ma aru saan, siis Luca Banchi pärast EM-turniiri enam koondise peatreenerina ei jätka?
Jah. Tema koha võtab üle hispaanlane Sito Alonso, kes on väga hea treener. Leping on juba sõlmitud. Luca jaoks on tegemist viimase turniiriga Läti koondise eesotsas. Kes teab, võib-olla kunagi naaseb ta Läti koondise juurde tagasi, aga järgmistes kohtumistes istub peatreeneri kohal juba Sito Alonso. Praegu viibib ta veel Hispaanias ja vaatab mänge telekast, sest ta ei taha koondist mõjutada.
Kui suur staar Kristaps Porzingis Lätis on? Kas ta on teie suurim spordistaar?
Minu jaoks küll (Naerab.).
Aga kogu Läti jaoks?
Seda on keeruline öelda. Jäähoki on Lätis väga populaarne ja meil on näiteks NHL-i mängija Uvis Balinskis, kes võitis tänavu Stanley karika. USA-s ta kõige suurem staar ei ole, aga siin on ta vägagi populaarne. Noor rallisõitja Martinš Sesks on samuti populaarsust kogumas. Veel üks huvitav sportlane on tennisist Jelena Ostapenko, kes on väga keevaline inimene. Vahel isegi liiga keevaline ja vahel ütleb ta asju, mis ei ole kõige viisakamad, aga teisest küljest teeb see tema vaatamise just huvitavamaks. Kui ta ei oleks sellise loomuga, siis võib-olla ei oleks ta nii kõrgele jõudnud. Kui sinu küsimuse juurde tagasi tulla, siis Porzingis võib olla ka kõige populaarsem Läti sportlane. Tänaval tunneksid teda kõik ära, üle 90% kindlasti, aga ma ei ütleks, et ta teistest spordistaaridest nii palju populaarsem oleks. See sõltub ka aastaajast. Kui on aprilli lõpp, siis kõige populaarsemad on hokimängijad, kui on NBA finaalid, siis kõige populaarsem on kindlasti Porzingis, kui parasjagu on käimas Liepaja ralli, siis võib selleks olla Sesks. Porzingis teeb Lätis palju häid asju. Ta on ehitanud oma kodulinnas Liepajas ja Riias korvpalliplatse, vennad Bertansid on Valmieras sama teinud. Aga üldkokkuvõttes jah, Porzingis on Lätis suur staar.
Mida lätlased Eesti korvpalli kohta arvavad? Meile tundub, et lätlased arvavad, et nad on meist kõvasti paremad?
See sõltub inimesest. Mina isiklikult arvan, et Eestis tehakse head tööd ja nagu näha, siis Eesti on tasa ja targu meile järele jõudmas. Kes teab, tulevikus oleme võib-olla ühel pulgal, nagu nägime viimases Eesti-Läti mängus. Läinuks Eestil paar viset rohkem sisse, võinuks tulemus olla hoopis teine. Arvan, et Eesti korvpallil läheb hästi ja lätlased ei vaata teile ülevalt alla, sest ajalugu on näidanud, et mängud Eesti koondise vastu on tavaliselt olnud üsna rasked. Vähemalt hetkel ei meenu mulle ühtegi mängu, kus Läti oleks Eestit suurelt, näiteks 30 punktiga võitnud. Tänapäeva korvpallis ei tähenda kuni kümnepunktine vahe enam suurt midagi, kuna see eduseis võib sulada mõne minutiga. Eesti koondis pole Läti koondisest kuigi palju maas, aga profispordis on kõik kinni detailides. Võib-olla tuleb Eestil lihtsalt enda kuldset põlvkonda oodata, kolme või nelja tõeliselt head ja andekat mängijat, kes oskavad hästi koos töötada. Lätis ei arvata, et Eesti on meist palju nõrgem, aga samas usutakse, et oleme maailma ühed parimad, kuna viimane MM näitas seda. Kui EM lõpeb meie jaoks pettumusega, siis võivad tulla mingid muutused. Tuleb uus treener ja mingid muutused võivad tulla ka alaliidus, aga eks näis. Lätis suhtutakse Eestisse austusega. Meie klubid mängivad ühises liigas ja me tunneme üksteist väga hästi. Ka seda turniiri organiseerisime koos. Usun, et sellest koostööst võidavad mõlemad riigid. On inimesi, kes arvavad, et me peaks mängima Leedu klubide vastu, sest nad on palju tugevamad, aga mina leian, et tuleb jalad maas hoida ja jääda realistideks. Kui Leedu klubid oleksid huvitatud Läti klubide vastu mängimisest, siis nad oleks selleks juba vastavaid samme teinud. Vähemalt Leedu suurklubid ei ole sellest huvitatud.
Aastaid tagasi oli meil Balti liiga, aga siis astusid Žalgiris ja Rytas välja.
Jah, üksteise järel nad loobusid ja vähemalt praeguseks on see projekt surnud. Võib-olla kunagi tulevikus tuleb sarnane liiga, aga praegu on olukord selline. Nii meie kui ka Eesti turg on väike ja suuri sponsoreid ei ole kuigi palju. VEF saab näiteks Riia linnalt toetust.
Kui palju VEF Riia linnalt toetust saab, kas Sa tead?
See number on viimastel hooaegadel olnud 150 000 ja 200 000 euro piirkonnas.
Eestis räägitakse alati sellest, kuidas Lätis omavalitsused toetavad korvpalliklubisid. Eestis toetatakse samuti, aga väga vähe ja see pärsib meie klubide arengut.
Tegelikult ei ole ka see 200 000 nii suur raha. Tean, et Leedus andis Vilnius umbes miljon eurot. See on reaalsus, millega me peame arvestama. Kui kõik laabuks, võiksime teha uue superklubi, nagu kunagi tehti uus Riia ASK, kes võitis kaks aastat pärast taasasutamist meistritiitli ning läks seejärel pankrotti. Varem, kui spordi sponsorlust puudutavad seadused olid teistsugused, andsid suurfirmad spordiklubidele palju rohkem raha, aga mõned aastad tagasi muutis valitsus seadust ja nüüd ei ole neil enam nii palju motivatsiooni sporti toetada. Kui ettevõtte omanikule mingi spordiala meeldib, siis võib see ettevõte endiselt raha anda, aga üldiselt on spordiklubidel praegu märgatavalt raskem sponsoreid leida kui viis aastat tagasi.
Kas lätlased usuvad, et Eesti-Läti liiga on Läti korvpalli jaoks õige lahendus või on ka neid, kes soovivad, et Läti klubid mängiksid vaid omavahel?
Nagu ma juba ütlesin, siis klubikorvpalli olukord ei ole kõige parem. Kui Läti klubid mängiksid vaid omavahel, siis oleks liigas kaheksa, äärmisel juhul üheksa meeskonda. Konkurents oleks väike, aga Eesti klubide vastu mängimine teeb asja huvitavamaks. Sellest võidavad mõlemad riigid. Kindlasti on ka vastasseise, mis ei ole vahest nii põnevad, nagu näiteks Tartu mängud nõrgemate Läti klubide või VEF-i mängud nõrgemate Eesti klubide vastu, aga üldjoontes on liiga huvitav ja minu arvates on tegu õnnestunud projektiga.
See on ikkagi nagu päris liiga?
Jah, see on päris korvpalliliiga. Play-off‘id pakuvad huvitavaid vastasseise, Tallinna ja Riia meeskondade vahelised mängud on alati põnevad. Minu arvates on Eesti klubid Läti omadele järgi jõudmas. Riia VEF on endiselt tugevaim, aga kõik sõltub eelarvest. Kui eelarve on suurem, siis saab klubi lubada endale paremaid mängijaid, kui raha on vähem, siis meeskonnas nii suuri nimesid ei ole, aga see on igal pool nii. Minu arvates liigub Eesti-Läti liiga õigel teel. Kui liiga areneb samm sammult, siis kes teab, võib-olla ühel päeval liituvad meiega ka Leedu klubid. Peame olema stabiilsed ja küll siis kõik sujub ka.
Eestlased arvavad, et Läti klubid on valinud õige tee. Meie klubid palkavad palju välismängijaid ja mõned klubid on jätnud noortetöö unarusse, aga Läti Ülikool ja veel mõned Läti klubid keskenduvad just oma noortele. Miks on Läti valinud selle õige tee ja meie mitte?
Raske on öelda, kas teie valitud tee on vale või mitte, sest ma ei tea Eesti klubide süsteeme. Mis puutub Läti klubidesse, siis sa mainisid Läti Ülikooli meeskonda, kes teeb ka minu arvates väga head tööd. Pärast keskkooli lõpetamist on vahel keeruline kohe profiklubisse pääseda ja Läti Ülikool pakub nendele noortele võimalust mängida profitasemel. Võistkond mängib kõrgliigas, kuid seal pole suuri nimesid ja sinna on kergem pääseda. Praegu läheb järjest rohkem noori talente Ameerikasse ülikoolikorvpalli mängima. Hariduse ja mängude tase on seal väga kõrge, kuid seal võib ennast ka ära kaotada, sest USA on suur riik ja seal ei pruugi olla kedagi, kes sind õiges suunas juhataks. Seal palju erinevaid faktoreid. Näiteks see, kuidas sa treenerile meeldib või sealse süsteemiga kohaned. Läti Ülikool on hea alternatiiv, sest seal kõik treenerid ja ülejäänud personal toetavad sind. Ameerikas võib ka nii olla, aga siin oled kodumaal ja sinu eest hoolitsetakse nii väljakul kui ka väljaspool seda. Kui sul on mingid probleemid, siis üritatakse sind suunata tagasi õigele teele. Läti Ülikool ja teised võistkonnad üritavad alati noori talente endale meelitada, aga nüüd muutis NCAA reegleid ja üliõpilassportlased võivad teenida suuri summasid.
See on ka põhjuseks, miks näiteks Eesti koondisest puudus tsenter Henri Veesaar…
Jah, rahvuskoondiste jaoks võib see halb olla. Ilmselgelt keegi ei taha suurest rahast loobuda. See sõltub mängija isiksusest – kas sa valid raha või koondise. Üks võib valida raha, teine oma riigi esindamise. See on keeruline küsimus ja õiget vastust ei olegi. Sportlase karjäär on lühike ja võib vigastuste tõttu veel lühemaks jääda. Kui klubide juurde tagasi tulla, siis Läti klubidel on oma noortemeeskonnad. Kõik ei tee noortetööd väga suure pühendumusega, aga igal klubil on oma püramiid või nad üritavad seda teha. Näiteks VEF teeb koostööd mõnede spordikoolidega. Väikeses riigis on talentidel ka lihtsam silma jääda ja kui üks klubi sind ei võta, siis teine võtab vastu. Minu arvates on Lätis hea spordikoolide süsteem, kelle meeskonnad osalevad LJBL noortesarjas. Veel üks hea asi Banchi juures oli see, et ta käis mööda Lätit ringi ja koolitas meie treenereid, sealhulgas noortetreenereid. Ma arvan, et klubid said väärtuslikke õppetunde ja see on muutnud nende töö tõhusamaks. Suure tõuke Läti korvpalli arengusse andsid ka koondise head tulemused MM-il ja valikturniiridel. Kui koondis mängib hästi, siis tahavad ka klubid sammu edasi teha. Loodan, et see jätkub ka edaspidi ning meie korvpalliliit leiab viise, kuidas arendada nii koondise- kui ka klubikorvpalli, aga seda ei ole lihtne teha, sest klubidel on erasponsorid. Korvpalliliit ei peaks klubidele raha jagama, vaid korraldama näiteks koolitusi, mida viivad läbi tipptreenerid. Neid tehakse praegu ja loodetavasti tehakse ka edaspidi, aga Läti noortetöö edu aluseks on olnud meie spordikoolide süsteem, mis loodi juba 1992. aastal, kuid mis on järk-järgult arenenud ja kasvanud. Alati on küsimus, kas me liigume õigel teel või ei. 2017. aastal sai Läti EM-il viienda koha, aga pärast seda tuli langus ja kõik hakkasid küsima, mida me valesti teeme. Järgmiste aastate jooksul ei pääsenud me ei EM-ile ega MM-ile ja kriitikud rääkisid, et oleme valel teel, meie süsteem on katki ja peame kõike muutma, kuid siis jõudsime taas tippu. Mul on sellesse süsteemi usku. Meie noortekoondised esinesid suvel EM-idel väga hästi. Meil on mängijaid ja noori võistkondi, kes mängivad väga hästi. On võimatu öelda, kui paljud neist meeste koondisesse jõuavad, aga talente meil jagub ja see on meie aastatepikkuse töö tulemus. Selle taga on olnud meie spordikoolid ja treenerid, kes täiendavad järjepidevalt oma teadmisi.
Kas tead, kui palju lätlasi mängib välismaal, profiklubides ja USA ülikoolides?
Väga hea küsimus (Muigab.). Kui sa oleksid 15 aastat tagasi küsinud, siis oleks olnud palju lihtsam vastata. Praegu võib näiteks NCAA teises divisjonis 10-20 mängijat olla.
Aga esimeses divisjonis?
Mõned mängijad on ikka, näiteks pikaaegse Läti koondise kapteni Janis Blumsi poeg Roberts. Enne USA-sse siirdumist mängis ta VEF-i ridades ning sai seal väga hästi hakkama, aga nagu ma ennist mainisin, siis NCAA-s ei pruugi kõik laabuda ja ta ei ole seal kuigi palju mänguaega teeninud. Mingid minutid sai ta kätte, aga tema esitused võiksid paremad olla. Paljudel Läti noormeestel ei ole NCAA-s just kõige paremini läinud, nagu näiteks Kristers Zoriksil.
(Ugis uuris pärast täpsemad numbrid järele ning noormehi ja neide oli NCAA I divisjonis mullu kokku 12 ning II divisjoni koolides oli mängijate hulk 20-30 vahel.)
Ta oli meie Matthias Tassi meeskonnakaaslane!
Zoriksi ülikoolikarjäär kulges tõusude ja mõõnadega. Tal olid tõsised vigastused ja tal oli häid ja mitte nii häid mänge. Suurim edulugu on olnud Kaspars Kambala, kes säras nii NCAA-s kui ka Euroopas. Kaspars mängis USA-s väga hästi, tuli Euroopasse tagasi ja mängis nagu loom. Ta on hea näide mängijast, kes USA-s hakkama sai. Pärast teda on USA-sse läinud teisigi andekaid mängijaid, aga millegipärast ei ole nad seal hakkama saanud. Näiteks Rihards Kuksiks mängis ülikoolis koos James Hardeniga. Ta oli hea viskaja ja alustas Euroopas hästi, aga siis kukkus ära. Naistega on teine lugu, neil on edulugusid olnud rohkem.
Mis puutub naiste korvpalli, siis Riia TTT kuulus mõnda aega tagasi Euroopa paremikku. Mis seis praegu on?
Siin on küsimus rahas. Kui oleks rohkem raha, siis oleksid ka tulemused paremad. Paljud head Läti naiskorvpallurid mängivad igal pool Euroopas, sest välisklubid pakuvad paremaid lepinguid. Mõned mängijad jäävad Lätti perekondlikel põhjustel, aga parimad lähevad Euroopa tippklubidesse ja Riia TTT on kindlasti nõrgem, kui ta oli aastaid tagasi. Klubil on eelarvega probleeme olnud. Naiste korvpalli jaoks on raske raha leida. Tänavusele EM-ile Läti kahjuks ei pääsenud, see on veel üks miinus, aga ma usun, et naiste rahvuskoondis tõuseb peagi taas kõrgesse mängu, sest talente meil jagub.

