Close

INTERVJUU | Johanna Eliise Teder oma esimesest profihooajast Itaalias, jalgade tervisest ja tulevikuplaanidest

-Johanna Eliise Teder | Foto: asdbasketcosta Instagram

Pikalt ookeani taga USA üliõpilasliigas NCAA mänginud 26-aastane ja 173 cm pikkune Johanna-Eliise Teder kolis tänavuseks hooajaks tagasi Euroopasse, kui sõlmis oma esimeseks profikogemuseks lepingu Itaalia naiste esiliigaklubi Costa Masnagaga. Märtsikuise koondiseakna ajal Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus sõnas eestlanna, et on senise hooaja käiguga üldjoontes rahul.

Itaalia esiliiga tippu kuuluva Costa Masnaga värvides on Teder tänavu keskmiselt 22,5 minutiga kirja saanud 10,6 punkti, 3,1 lauapalli, 4,6 resultatiivset söötu ning 1,7 vaheltlõiget. Tänu Euroopas mängimisele on eestlanna saanud täie jõuga kaasa lüüa ka Eesti koondise tegemistes, kus tema seekordse EM-kvalifikatsiooniturniiri keskmised numbrid on olnud 7,4 punkti, 2,2 lauapalli ja 3,8 korvisöötu.

Saime Tederilt meile antud usutluse vahendusel teada, kuidas tal kontakt konkreetse klubiga tekkis, kuidas tema palju kajastust leidnud ja tihti probleeme valmistanud jalad Itaalias vastu on pidanud, miks ta osutus taktikaliselt võimekamaks, kui peatreener esialgu arvas, kas ja kuidas keelebarjäär tema elu mõjutab ning millised on nii klubi kui tema enda tulevikuplaanid.

Johanna, Sa tulid välismaalt jälle siia koondise aknasse, saad eesti keeles suhelda oma koondisekaaslastega – mis tundega Sa seekord tulid?

Väga hea tundega. Nagu alati, mulle meeldib kohtuda nendega, kellega olen varem koos mänginud, ja kodus on alati hea olla. Tulin tegelikult varem Eestisse, et saaks trenni teha ja pere näha, aga jäin kahjuks haigeks. Olen siin paar päeva voodis end ravinud, aga tervis hakkab korda saama – joosta ma saan, nii et mängudeks on kõik hästi.

Räägime Su tänavusest tiimist Itaalia esiliigas, Costa Masnagast. Kuidas Sul nendega kontakt tekkis ja miks Sa valisid just nemad?

Rääkisin agendiga, mis mind huvitaks. Kuna olin kuus aastat suhteliselt raskelt USA-s korvpalli mänginud, siis tahtsin vahelduseks mängu nautida ja ägedas kultuuris elada. Agendi kaudu saingi kontakti Costaga. Läksin sinna, sest treenerile meeldis just see, kuidas ma individuaalselt mängin ja mida ma suudan lauale tuua. Meil on suhteliselt noor sats, enamik on gümnaasiumi lõpuklassis – võib-olla esimeseks profihooajaks igaüks sellist tiimi ei tahaks, aga ma mõtlesin, et see võiks olla lahe katsumus.

Kuidas Sul füüsiliselt jalgadega lood on? Sul on karjääri jooksul suuri probleeme olnud, kuidas praegu jalad kannatavad?

Kusjuures üllatavalt hästi. Ma loodan, et nii jääbki. Mul on olnud erinevaid põletikke ja pisivigastusi, enamjaolt ülekoormused, aga ma arvan, et see hooaeg on mulle sobinud – hooaja üldine tempo on natuke rahulikum ja täna tunnen end päris tervelt.

Kas te klubis kuidagi koormust ka jagate, et hullemaks ei läheks?

Kusjuures ma ei mängigi üle 30 minuti, sel hooajal on seda ette tulnud vaid paar korda. Meil oligi treeneriga kokkulepe, et kuna me mängime nii kiiret mängu, siis tema jaoks on okei, kui ma teen umbes 25–30 minutit. See on sobinud nii jalgadele kui mulle endale ning statistika olen ka nende minutitega kätte saanud.

Kuidas soojem kliima Su jalgadele mõjub? Kas see aitab kaasa, et olemine on veidi parem?

Mõtlesime Toomas Annukiga enne hooaega, et äkki lõuna poole minemine on jalgadele hea, ja seni on see toiminud. Juba enesetundele ja meeleolule aitab päike nii palju kaasa. Kui elad pidevalt sellises hallis ja masendavas ilmas, siis see mõjub, aga Itaalia kliima on mulle väga meeldinud.

Kas Sa oled siis ainus vanem mängija tiimis?

Ei, minust on üks vanem sakslanna ja siis kaks-kolm sellist, kes on 21–22-aastased. Nii et ma pole ainukene, aga kogemuste poolest oleme vist tõesti vaid mina ja see sakslanna kõrgemal tasemel mänginud. Meie olemegi tiimi kaks välismängijat.

Kuidas Itaalia esiliiga tase üleüldiselt on?

Tase oleneb täiesti tiimist. Oleme võitnud siin 20 ja 30 punktiga, aga oleme mänginud ka väga pingelisi mänge. Minu meelest on korvpall siin palju kiirem, aga võib-olla esiliigas pole mängijad nii osavad. Mängitakse “mustemalt” ja mitte nii kontrollitult. Selle poolest on endalgi raskem, sest tulen kohast, kus mäng oli süsteemne ja jõuline, ning nüüd olen liigas, mis on väga kiire ja vähem organiseeritud. Samas on see väga hea tase ja arvan, et me võiksime olla isegi paremad kui mõned kõrgliigasatsid.

Kas ma saan õigesti aru, et te mängite tempo mõttes palju kiiremini kui USA-s, aga oskused ei tule alati selle tempoga kaasa?

Jah, kuna meil on nii palju noori, siis ongi palju seda stiili, et söödame kohe ette ja teeme esimese viske. Me ei mängi nii palju liikumisi. Mina ja teine leegionär proovime rohkem koos mängida ja teistele võimalusi luua, aga kiire on see mäng kogu aeg.

Kas Sind palgatigi sinna tagaliini liidriks, kes peab palli oma käes hoidma?

Põhimõtteliselt küll. Pidin alguses minema “kahe” peale, et palju visata, aga tuli välja, et sobin ka mängujuhiks. Treener oli väga üllatunud, et oskan nii hästi “ühte” mängida, ja nüüd olengi seal positsioonil. Mulle endale sobib selline kombo-roll, kuna ma esimeses ülikoolis mängisin kõike “ühest” “kolmeni”, siis see sobib, et ma ei pea kogu aeg palliga olema.

-Johanna Eliise Teder | Foto: asdbasketcosta Instagram

Oled nendel minutitel teinud korraliku stardi. Kuidas Sa ise oma panusega rahule oled jäänud?

Ma olen aastatega õppinud väärtustama seda, mida mu jalad parasjagu lubavad, ja olen sellega rahul. Sel aastal olen ennast üllatanud just korvisöötude osas, olen olnud liiga tipus nii söötude kui ka kolmepunktivisete protsendiga. Nii et võin rahul olla. Eks kõrgemal mängides oleks sellist statistikat raskem teha, aga peaasi, et mulle endale meeldib.

Kas Itaalias tekib ka mingi keelebarjäär ja kas Sa jääd riietusruumis jutust välja?

Vahel ikka, aga nad üritavad mind kaasata. Ma saan suurest osast jutust tegelikult juba aru, sest eesti keele baasilt on itaalia keelt kuidagi lihtsam mõista. Ise ma veel kaasa rääkida ei oska, aga õnneks treeneril on hea inglise keel ja see sakslanna oskab ka väga hästi itaalia keelt, nii et ma ei jää millestki olulisest välja. Olen suhtleja tüüp, nii et vahel on küll tunne, et tahaks kellegagi lihtsalt soojenduse ajal lobiseda. Alguses õppisin töövihikuga väga usinalt, aga praegu proovin lihtsalt suhelda nii palju kui oskan.

Mis on teie hooaja eesmärk, kas klubi soovib kõrgliigasse tõusta?

Seni pole me sellest rääkinud ja mul on tunne, et nad pigem ei taha. Tõenäoliselt jääks asi rahastuse taha. Treenerid ise on varem ka kõrgliigas mänginud, neil on kogemust küll, aga nad pole ka ise kindlad, mida järgmine aasta toob. Itaalia on selline koht, kus ühel hetkel on väga ilus plats ja siis jälle mitte nii ilus, see on väga kõikuv liiga.

Millised on Su individuaalsed tulevikuplaanid, kas võtad aasta korraga?

Võtan aasta-aastalt. Järgmisel aastal tahaksin kindlasti veel mängida. Kes teab, kus ja kellega, aga olen suhteliselt spontaanne inimene ega tee pikki plaane, sest kunagi ei tea, mis elu toob.

Lõpetuseks üks filosoofiline küsimus: kas profikorvpalluri elu on selline, nagu Sa ülikoolis unistasid, või on midagi hoopis teistmoodi?

See on täpselt selline, nagu ma arvasin: sul on palju vaba aega, käid trennis ja saad selle eest palka. Mul on hea meel, et sain seda teha natuke hiljem elus – paar aastat tagasi poleks ma selleks võib-olla nii valmis olnud, aga nüüd olen rahulikum. See pole lihtne elu, eriti perest eemal uues kohas, ja võib-olla see pole mulle eluks ajaks, aga seni kuni ma ise naudin, on kõik hästi. Kui jalad lubavad, siis ühe aasta prooviksin kindlasti veel.

scroll to top