Vahetult enne jaanipäeva andis Peep Pahvi juhendatav Keila Coolbeti meeskond teada, et uuel hooajal naaseb kodumaale Erik Makke, kes viimased neli aastat veetis Itaalias noortesarju ja madalamaid meesteliigasid mängides. Intervjuus Korvpall24.ee portaalile rääkis 19-aastane Makke lõppenud hooajast Itaalias, veedetud aastatest Saapamaal ja otsusest liituda Keila võistkonnaga.
15-aastaselt Itaaliasse siirdunud Makke liitus Itaalia Serie A2 klubi JB Casale Moferrato noortesüsteemiga. Viimasel ehk neljandal aastal mängis eestlane Itaalia neljandas liigas ja U19 liigas. Nüüd on noorel mängumehel käes Itaalia mängijapass, mis loodetavasti avab eestlasele edasise mängijakarjääri jooksul nii mõnegi ukse. Pikalt välismaal viibinud Makke otsustas nüüd naasta kodumaale ja võtta vastu väljakutse Keila meeskonna ridades.
Pikas intervjuus rääkis 188 cm pikkune mängumees eelmisest hooajast, sellest, missugune oli tema roll meeskonnas ja kui rahule jäi ta Itaalias veedetud perioodiga. Samuti tuli jutuks see, mis pakkumised tal hooaja järel laual olid ning miks otsustas ta just Keilaga liituda. Saime teada, millal Keila tema vastu huvi tundma hakkas, kui pikalt ta mõtles ning kui keeruline otsus see Makke jaoks oli. Lisaks rääkis 19-aastane mängumees, mis rolli ta loodab Keilas hakata kandma, kui kursis on ta Eesti-Läti liigaga, mida toob suvi U20 koondises ja missugused on tema ootused uuele hooajale Keilas.
Erik, alustame sellest, et võta palun kokku oma eelmine hooaeg Itaalias. Mis liigades Sa kaasa mängisid ja kuidas nii tiimidel kui ka Sul individuaalselt läks?
Individuaalses plaanis võin kindlasti rahule jääda, sest minu roll tiimis oli jõhker. Olin tiimi liider, mängisin põhiminuteid ja tiim mängis minu vedamisel. Sain palju uusi kogemusi ja sain kõvasti mängida, aga tiimi tulemused ei olnud kiita. Me mängisime Itaalia neljandas liigas ja U19 Eccellenzas, mis on kõige kõrgem U19 Itaalia liiga ja tasemelt Eestiga võrreldes väga okei. Neljandas liigas jäime meeste seas viimaseks ja U19 liigas viiendaks. Kui oleks saanud nelja hulka, siis oleks jõudnud finaalturniirile. Need neli, kes edasi said, lõpetasid kõik esikuuikus ehk siis meil on väga kõva alagrupp.
Kas ma mäletan õigesti, et teie võistkond mängis sama koosseisuga nii neljandat liigat kui ka noortesarja?
Täpselt sama koosseisuga, jah. Asi oligi ilmselt selles, et meeste liigas on vaja ikka paar veterani juurde panna. Päris noortesatsiga on raske, sest meil tuli sisse päris palju noorte lollusi.
Kas selle hooajaga said nüüd kätte ka selle ihaldatud Itaalia mängijapassi?
Jah, sain küll. See oligi peamine põhjus, miks noorelt välismaale läksin ja see on nüüd käes. Nüüd on vaja lihtsalt Eestis hea hooaeg teha ja siis loodetavasti kunagi tagasi välismaale saada, et kõrgemal tasemel mängida.
Kas oligi eesmärk need neli aastat Itaalias ära kannatada, et mängijapass saada? Kui väärtuslik see Sinu hinnangul on?
See ikka on väärtuslik. See annab teiste mängijate ees suure eelise, sest näiteks Itaalia esiliigas tohib olla ainult kaks välismaalast. Tavaliselt on need kaks ameeriklased ja ülejäänud peavad olema itaallased. Kui sul on Itaalia mängijapass olemas, siis võetakse sind Itaalia mängijateturule poole lihtsamalt.
Võta palun kõik need oma Itaalia aastad tagantjärele kokku. Millega jäid rahule ning mis oleks võinud minna teisiti?
Võin oma kogemusega väga rahule jääda, sest õppisin väga palju. Itaalias õppisin üksinda elama, süüa tegema ja omaette hakkama saama. Kindlasti õppisin ka korvpalli mõttes, sest õnnestumisi ja altminekuid oli päris palju. Mingid hetked olid väga rasked ja mingid hetked olid väga head, nendega toimetulemine kasvatab iseloomu. Mul on selline tunne, et sain sealt hea elukogemuse. Käisin erinevate treenerite käe alt läbi. Olen väga rahul ja kindlasti pürgin sinna tagasi. Ma ei tule Eestisse tagasi selleks, et veeta terve karjäär siin, vaid loodan seda ikka välismaal teha.
Sa said kindlasti väga hea arusaama, kui hea kohaneja Sa oled. Nagu Sa ütlesid, siis tuli nii endale süüa tegema hakata kui ka korvpalliplatsil hakkama saada. Oled Sa siis hea kohaneja?
Kindlasti. Ma ütleks, et kohanemisega mul probleeme polnud. Sulandusin kõikidesse tiimidesse kõikide treenerite all väga hästi ja mul ei olnud kuskil ühtegi tüli. Sellega ei olnud mingeid probleeme.
Tuleme nüüd uute väljakutsete juurde. Liitud uuel hooajal Keila klubiga. Millal Peep Pahv esmakordselt Sinuga sel teemal ühendust võttis ning kui kaua läks aega, et lõpuks lepinguni jõudsite?
Kui ma hooaja Itaalias lõpetasin, siis ausalt öeldes ma alguses isegi ei vaadanud Eesti poole. Ees oli suur otsus, kuhu meeste sekka mängima minna ja ma kuulasin erinevaid inimesi, kes rääkisid mulle, kuhu ma edasi peaksin minema. Paljud soovitasid Eestisse tulla, sest ka siit on olnud edulugusid. Paljud Läti ja ka Eesti poisid on mingi hetk tagasi tulnud ja see pole üldse halb asi, vaid võibki arenguks hea olla. Peep on minuga ka alati ühenduses olnud. Kui ma olin Itaalias ja tulin talvel Eestisse, siis käisin Peebu juures trennis. Keilaga liitumine käis väga sujuvalt, Peep küsis, kas olen huvitatud ja tahaksin tulla. Palju aega ei läinud, sest agent soovitas samuti, et Keila on minule kõige parem variant. Ma tean, milline tiim seal tuleb. Mõtlesin pikalt ja arvestasin kõigega. See polnud otsus, mis tuli üleöö. Sellest ajast, kui Peebuga sellest esimene kord rääkisime, läks umbes kaks nädalat aega, kuni lepingule alla kirjutasime.
Kui palju mõjutas Su otsust see, kuidas Su koondisekaaslane Stefan Vaaks ennast lõppenud hooajal Viimsi eest kehtestas ning rahva endast rääkima pani?
Stefan on minu lähedane sõber ja ta rääkis ka, et mõtle Eestisse tuleku peale. Nagu ma ütlesin, siis alguses ei mõelnud ma üldse Eesti peale, aga siis hakkasin rääkima treenerite ja inimestega, kes on minust targemad. Võtsin neid kuulda ja otsustasingi, et Eestisse tulemine pole üldse paha variant. Stefan mind otseselt ei mõjutanud, aga ta oli mulle maininud küll, et võiks Eestisse tulla.
Mis pakkumiste vahel Sul veel valida oli?
Itaaliast oli palju huvi, kolmandast liigast ja Eestist oli ka paar klubi. Ma ei tea, kas ma tohin neid nimetada, aga huvist puudu ei jäänud. Oli kindel, et klubita ma järgmiseks hooajaks ei jää, vaid pean lihtsalt valima, kuhu minna.
Miks just Keila pakkumine Sind kõnetas ja selle vastu võtta otsustasid?
Seal oli kaks asja. Kõige suurem asi oli see, et nad mängivad ENBL-is. Arvan, et see on väga hea kogemus, mida 19-aastaselt saada. Seal saan mängida igasuguste teiste tiimide vastu, näen nende taset ja muidugi saan ka ennast teistele näidata. Teiseks tuleb Keilasse veel üks mängija, kelle liitumine mind mõjutas (juuli esimesel päeval välja hüütud ameeriklasest tagamees Taylor Cunningham, kes on lisaks mängimisele tegutsenud ka individuaalsete oskuste treenerina – toim.).
Kuna Sul on välismaal jätkamise ambitsioonid endiselt olemas, siis vahepeal Eestisse tulek on selleks, et siinsest kõrgliigast uuesti hoogu koguda?
Jah, täpselt. Ja kui just väga pingsalt Eesti korvpalli ei jälgi, siis Eesti rahvas väga ei teagi, kes ma olen. Natukene tulen tagasi ka sellepärast, et ennast rahvale näidata, aga samas on siinse liiga tase väga okei ja saan ennast siin proovile panna. Kindlasti tuleb raske hooaeg ja pean ennast kõvasti valmis panema, et meeste kehade vahel hakkama saada. Tuleb palju uusi väljakutseid, aga ma väga ootan seda.
Kui suurt ja millist rolli Peep Pahv Sinul uuel hooajal Keila tiimis näeb?
Oleme Peebuga sellest ikka rääkinud. Ma rääkisin iga klubiga, mis roll mul seal oleks. Keilas peaks täiesti okei roll olema, aga see sõltub muidugi ka sellest, kuidas ma ise mängin. Kui mängin halvasti, siis Peep mind muidugi mängu ei pane. Iseenesest mänguaega peaks saama, aga ei taha midagi ära sõnuda.
Peep Pahv on hästi emotsionaalne treener ja Sina oled väljakul ka hästi emotsionaalne. Kas selles mõttes teie veregrupid klapivad?
Jah, Peebu iseloom mulle meeldib. Tal on see vana kooli klassika, et on mängijatega kuri ja ütleb, mis vaja. Itaalias on see samuti hästi aktuaalne, et treenerid karjuvad sinu peale, aga mind ei häiri see üldse. Arvan, et see isegi annab mulle tuld juurde ja minule selline asi meeldib. Kui keegi ütleb mulle midagi, siis ma ei viska silmi maha, vaid pigem näitan, et ma pole tegelikult selline. Minule Peebu karakter meeldib.
Sulle sobib, kui treener ütleb otse välja, mida ta Sinust arvab ja Sa ei pea ise mõistatama?
Täpselt. Siis ma näitan talle, et ma pole selline kehv mees ja teenin tema austuse välja.
Kui palju Sa eelmisel hooajal Eesti-Läti liigat jälgisid? Kas tead enam-vähem, mida oodata?
Ikka. Eriti palju vaatasingi just eelmisel hooajal, sest Stefan (Vaaks) tuli Eestisse. Kuna Stefan on mu sõber ja koondisekaaslane, siis oli vahva vaadata, kuidas tal läheb. Tänu sellele hoidsin ka liigal rohkem silma peal ja enam-vähem tean, mis tase on ja mis mind ees ootab. Lihtne ei saa olema.
Kas suudad kuidagi hinnata, kui suur taseme tõus see Sinu jaoks saab olema või arvad, et Itaalias oli midagi sarnast?
Üle-eelmisel hooajal mängisin Itaalias kolmandat liigat ja arvan, et tase on enam-vähem midagi sarnast. Kui mängid Eesti-Läti liigas Kalev/Cramo või mõne muu tippsatsi vastu, siis ei saa seda muidugi öelda. Nemad on teistest kõvasti üle, aga tabeli keskel ja allpool asuvad võistkonnad peaksid Itaalia kolmanda liiga tasemel olema. Ma enam-vähem tean, mis mind ees ootab, sest sain 17-aastaselt selle kogemuse kätte, kui sain ennast esimest korda meeste vahel proovile panna. Itaalia neljandas liigas ka tegelikult midagi väga hullu ei olnud. Kui Eestist vaadates mõtled, et neljas liiga peab olema jube kohutav, siis seal oli ikka omajagu mängumehi. Mingi tasemevahe on kindlasti, aga ma loodan, et olen selleks valmis.

Kui Sa ennast ise hindad, siis millest Sul meeste mängus kõige rohkem puudu jääb? Tempos püsimises ilmselt probleeme ei ole, aga kas toorest füüsilisest jõust on nii noore mehena veel puudu?
See on hea küsimus. Ma isegi ei oska niimoodi vastata, aga arvan, et see hooaeg ja eriti just hooaja algus toob välja, mis need miinused võiksid olla. Ma ei oska ette öelda, mille taha ma jään, seda peab nägema.
Kas on mingid kindlad mängumehed, keda tahaksid Eesti-Läti liigas ette võtta? Kas on mõni kaitsespetsialist, eesotsas Martin Dorbekuga, keda tahad üle mängida?
Tüli ma küll kellegagi ei otsi (Naerab.). Olen väga rahulik ja otseselt küll kedagi ei jahi. Eks mind pannakse proovile ja n-ö jebitakse, aga arvan, et niisama ma ennast ümber lükata ei lase. Kui keegi tahab mind proovile panna, siis pangu. Usun, et see on hea kogemus mõlemale poolele.
Kas noormängijate jebimine, nagu Sa seda ütled, on tavaline?
See käib alati korvpalli juurde, et noorim tassib pudeleid jne. See on rookie privileeg ja arvan, et platsil on sama. Vastane mõtleb, et mida see nooruk arvab, ma kohe näitan talle paar liigutust. Korvpallis on alati olnud nii, et nooremaid jebitakse.
Sa oled tänavu ka U20 koondise nimekirjas. Mis mõtete ja eesmärkidega koondisesse tulid?
Kuna Itaalias polnud minu tiimi tulemused nii head ja ma olen 100% kindel, et meie koondis on kvaliteedi poolest parem, siis esiteks tahaksin mängida veidi kõrgemat klassi korvpalli paremate mängijatega. Mängukoormus oli Itaalias loomulikult suur ja sellest väheks ei jäänud, aga siin on võimalus mängida koos paremate mängijatega. Teiseks tahan esindada Eesti riiki. Kui on võimalus, siis teen seda alati. Mul seda patriootlikkust on.
Ja Sinu tulevane peatreener Peep Pahv saab Sulle juba silma peale panna ja Sind väheke suunata.
Ja-jah, Peep ütleb mulle iga trenn midagi. Ta aitab siin trennides kaasa ja pöörab ka mulle tähelepanu. Peebuga on siin hästi olnud.
Kes koondislastest ja millega on esimeste nädalatega Sulle kõige vägevama mulje jätnud?
Ma annan kaks nime – Karl Markus Poom ja Aleksander Tassa. Tean, et Tassa pole Tartus väga palju mängida saanud, aga on jäänud silma, et tal on enesekindlust. Ta võtab julgelt viskeid ja platsihirmu tal pole. Tean omast kogemusest, et kui vähe mängid, siis võib võdin sees olla, aga Tassa puhul pole seda märganud ja see avaldas muljet. Poom mängis sel hooajal Itaalia esiliigas ja ta on väga tubli ja kehaliselt kõigist üle. Pikkadest on kõige rohkem silma paistnud tema ja kui midagi ei juhtu, siis ta on ilmselt ka meie põhipikk.
Sa oled juba teine inimene, kelle käest kuulen, et Poom on vahepeal füüsiliselt edasi läinud.
Poom on iga aastaga suuremaks läinud. Tal on laiad õlad ja ta on väga suur jõud korvi all. Tahaks näha, kuidas teda EM-il kaetakse. Arvan, et peavad kahe mehega peale minema, muud moodi ei saa.
Kas lisaks U20 koondise tegemistele jõuad suvel ka individuaalselt tööd teha?
Kindlasti. Siin koondises on ka võimalus enne hommikusi trenne teha (Toomas) Annukiga individuaaltrenne. EM lõpeb 21. juulil ja siis on veel enne hooaja algust nädal-kaks aega individuaalselt tööd teha. Arvan, et saan individuaalselt tööd alati kuhugi sisse panna. Minu jaoks pole see probleem.
Kas tead, millal Keila klubi oma tegevustega alustab? Kas graafik on juba teada?
Enam-vähem tean küll. Keilas tehakse tegelikult suvi läbi trenni. Tiimi nooremad poisid ja mõned teised mängijad teevad seal juba praegu trenni, aga nii palju kui ma tean, siis kõik tulevad kokku augusti alguses ja siis hakkame kõik koos trenni tegema.
Kui äge on Sinule kui korvpallurile selline täielik keskkonnavahetus, kus tuled Eestisse tagasi pärast pikka aega Itaalias? Kas see paneb kuidagi silma särama ja ootad uut hooaega kuidagi teistmoodi?
Kindlasti. Pole ammu enne uut hooaega nii elevil olnud. Kodus olemine ja kodupubliku ees mängimine on minu jaoks täiesti uus asi ja kõik on täiesti teistsugune. Ma ei teagi, mida oodata. See tekitab võib-olla isegi natuke närvilisust, aga see on normaalne. Peab nägema, kuidas läheb, aga väga ootan uut hooaega, et näha, mis juhtuma hakkab.
Keila publik on üsna kokku pakitud ja platsile ligidal. Kas Itaalias oli ka sellist emotsiooni?
Keila võib-olla meenutabki kõige rohkem Itaalia publikut. Kui Eesti rahvas vaatab, et oh sa poiss, mis seal Keilas toimub, siis Itaalias on see tavaline. Ma olen ise ka Keila mängudel käinud ja see on ikka võimas, aga Itaalias on igal pool selline publik.




