Nii suvisel ettevalmistusperioodil kui nüüd sügiseses MM-valiksarja esimeses koondiseaknas oli Eesti rahvusmeeskonna pesamunaks 17-aastane ja ametliku ülesandmislehe kohaselt 208 cm pikkune (noormehe enda sõnul mõõdeti suvel ta pikkuseks 211 cm – toim.) Henri Veesaar.
Rauno Pehka käe alt Audentese Spordiklubist laia maailma läinud ja hetkel superklubi Madridi Reali noortesüsteemis toimetav suur äär/tsenter on kerkinud oma hea tööeetika ja talendiga Eesti korvpalli üheks lootustandvamaks tulevikumeheks ning tal hoitakse silma peal kui kogu Euroopa mõistes ühel andekamal 2004. aastal sündinud korvpalluril.
Hooaja eel ka Madridi Reali põhitiimiga Pablo Laso käe all treenida saanud Veesaar on Hispaania tugevuselt neljandas liigas ehk EBA-s Madridi Reali duubelrivistuse eest mängides senise üheksa matšiga kogunud keskmiselt 24,5 minutit, 10,8 punkti, 4,2 lauapalli ja 1,3 resultatiivset söötu.
Korvpall24 portaal istus Veesaarega pikemaks intervjuuks maha koondise treeningul vahetult enne mänge Saksamaa ja Iisraeliga, kus noormees sai vastavalt 10,3 ja 4,5 minutit mänguaega. Kuigi punktid jäid viskamata, siis sakslaste võimsa eesliini vastu hankis Veesaar 3 lauapalli ja pani kaitses ühe kulbi. Intervjuus rääkisime peamiselt Veesaare tegemistest Hispaanias, et veidi aimu saada, kuidas Madridi Reali süsteem toimib ja mis staatuses meie mees seal masinavärgis hetkel on.
Nüüd, kui mõni aeg on koondisemängudest möödas ja Veesaar on juba Reali duubelmeeskonna eest ka korralikult paugutada saanud, on mõnus hetk rahulikult noormehe mõtteid ja arvamusi lugeda.
Henri, kas teist korda koondise juures olles on värinat vähem, teadmisi rohkem võrreldes sellega, kui suvise perioodi ja sõprusmängu kaasa tegid?
Ma arvan kindlasti. Praegu olen sama kaua siin kui teisedki. Suvel olin ainult paar trenni kohal ja see oli mu esimene kord. Nüüd olen juba näinud ja tean liikumisi ja süsteeme. Nüüd on kindlasti rahulikum, olen teistega harjunud ja pole enam nii uus olukord. Närvi väga pole.
Mismoodi Madridis Su hooaeg alanud on? Suvel tegid veidi ka põhitiimiga trenni. Mis kogemus see oli?
See oli väga huvitav kogemus. Nägin, kuidas meestetiimis trenni tehakse. Mille peale seal rõhku pannakse võrreldes noortesüsteemiga. Kui saad mängida koos (Guerschon) Yabusele ja (Vincent) Poirier’ga, siis see on väga hea kogemus. Näed, kuhu pead jõudma. Arvan, et see oli väga lahe.
Kui pikk see tee tippu siis on?
No tee on veel vaja käia. Igaühel on erinevat moodi ja erineva kiirusega see tee tippu minna, aga näen seda, et kindlasti on vaja füüsiliselt areneda ja rahulikult võtta. Arvan, et see kõik tuleb, aga selleks, et see tuleks, on vaja trenni teha ja vaeva näha, mitte lihtsalt mõelda.
Mis on Pablo Laso fenomen, et ta juba nii kaua nii suure klubi eesotsas on olnud? Tavaliselt vahetuvad peatreenerid kõrgseltskonnas oluliselt lühema ajaga.
Tippklubide puhul saab treener seal pikalt olla, kui kogu aeg võidad. Rahaliselt nii suuri probleeme pole kui väiksematel klubidel. See tähendab, et kui võidad ja sinuga ollakse rahul, siis sa jäädki sinna.

Räägi veidi (Tristan) Vukcevicist (18-aastane ja 213 cm pikkune Reali noortesüsteemist kasvanud serblane – toim.), kes kõrvaltvaataja jaoks on üsna sama tüüpi mängija kui Sina – pikk, liikuv ja teeb platsil sisuliselt kõike. Tema on kõrgliigas saanud järjest rohkem võimalusi. Võrdle ennast temaga. Kui kaugel Sa temast oled ja kui ühesugused või erinevad mängijad te olete?
Me näeme kehaliselt võib-olla sarnased välja, aga arvan, et oleme vägagi erinevad mängijad. Arvan, et viskamise poolest on ta parem kui mina, kaitses saan jällegi mina paremini hakkama, just lauapallide osas. Meil on väga erinevad mentaliteedid. Ta on 7-8 kilo raskem. Aga kui võtta tema aasta aega tagasi ja mina praegu, siis võib-olla oleme sarnased küll. Oleme mõlemad noored ja pikad ning mitte väga tursked mängijad, aga mängustiili poolest ikkagi väga erinevad.
Kui õigesti aru saan, siis duubelrivistuses lammutate noorte, 17-18-aastaste meestega. Kas teile vastu tulevad ka noortest meestest koosnevad satsid või on ka vanemaid mängumehi?
Olenevalt tiimidest. Mõnes meeskonnas on hästi perspektiivikad noored või siis vanemad mehed, kes ei taha näiteks reisida nii palju, kui seda peaks tegema Hispaania esiliigas. Siis nad mängivad EBA liigat, et oleks rahulikum. Meie satsis on väga lahe mängida, kõik on noored ja tahavad võita.
Aga kas EBA liiga võistkondades talenti jagub?
Seal on endisi ACB mängijaid, kes on juba veidi vanemad, aga on ka nooremaid mängijaid, kes ACB-sse tahavad saada. Sel aastal läks üks noor ACB-sse, kes eelmisel aastal mängis alles meie sarjas.
Ja teie meeskonnas on ju ka see talent täiesti olemas? Näiteks mullu Reali eest väga nähtav olnud ja suvel NBA-sse siirdunud Usman Garuba mängis alles mõni aeg tagasi veel EBA-s?
Usman Garuba mängis vist kolm aastat tagasi seal, kui ta veel juunior oli.
Aga kui kõva mees see noorem Garuba (Ab Sediq Garuba – toim.) on, kellega Sina nüüd mängid? On samasugune?
Ta on natuke väiksem. Aga ta on ka ülihea kaitsemängija. Kindlasti hull tööloom ja arvan, et ta on kõvasti tehnilisem kui ta vanem vend, aga ta on lihtsalt 10 sentimeetrit lühem.
Kas Usman Garubast räägitakse klubis, et äkki läks liiga vara ookeani taha, kuna NBA-s tal väga mängida ei lasta?
Klubi on väga toetav, kui mängijad lähevad. Eriti akadeemia mängijad, sest nad ikkagi esindavad seal klubi edasi. Ma ei usu, et Realis arvatakse, et keegi kuskile liiga vara läheb. Iga treener saab aru, kui vajalik ta võib olla oma tiimile. Isegi, kui ta mängib viis minutit, siis ta võtab selle ajaga viis lauapalli, paneb kaks kulpi. See on tiimile igatpidi vajalik.
Reali süsteem tundub kõrvalt vaadates igati hästi toimivat. Kuna põhisatsil on Hispaania liiga ja Euroliiga peale palju mänge ja noori läheb reaalselt väljakul vaja. Kas organisatsioonis sees olles näed, et kõik toimib loogiliselt?
Arvan, et võrreldes teiste suurklubidega ollakse Realis tõesti ühed paremad selles, kuidas nad suudavad oma noormängijaid üles tõsta. Madridil on mängijad tõepoolest kahjuks tihti ka katki, aga tänu sellele saavad noored mänge ACB-s. Olulises rollis on neil seal muidugi raske olla, aga saavad proovida meeste vastu mängida küll.
Kui palju treenereid on teil näiteks duubelmeeskonna trennides? Kui palju on asjapulki, kes teiega trennides tegelevad?
Meil on tiimi arst, füsio, kaks jõusaalitreenerit, peatreener, abitreener. Siis vahelduva eduga veel kaks abitreenerit ja kindlasti keegi, kes paneb punkte, märgib statistikat ja arvutab visete protsente.
Ühesõnaga on trennis teie ümber kümmekond inimest?
Umbes nii, jah.
Statistikast on näha, et Realis on Sinu kahepunktivisete protsent ulmeliselt hea (intervjuu tegemise hetkel oli 76,2% – toim.). Samas võtad üsna vähe viskeid. Kas oledki selline mängija, kes noolib oma võimalusi ründelauas ja võtab efektiivseid viskeid?
Meie süsteemis on pikkade mängijate puhul tihti see, et kolmesejoone tagant saab kiirusega üks-üks teha ja kui sa viskad pidevalt korvi alt ning sul on enam-vähem okei ranne, siis lähebki üsna hea efektiivsusega sisse.
Seega need on puhtalt mängulised olukorrad, mitte ei jäta teadlikult mõnes olukorras viskamata, et protsenti kõrgel hoida?
Ei, kindlasti mitte. Madridis pole sellest mingit vahet – kui viskad mööda, siis pole hullu. Mingeid viskeid selle pärast viskamata küll ei jäta.
Millised on Su eesmärgid selleks hooajaks? Millega Sa rahule jääksid?
Olen rahul siis, kui võidame noorte Euroliiga ja Hispaania meistrivõistlused (U18 vanuseklassis – toim.). Mingit muud ülesannet mul pole. Eelmisel aastal me kahjuks Hispaania meistrivõistlusi ei võitnud ja esimene aasta kadus mul koroona tõttu ära, seega on mul viimane võimalus see võit noortesüsteemis võtta.
Noorte Euroliiga võit on meeskondlik eesmärk. Kas sul individuaalselt ka eesmärke on?
Kui meeskondlikud eesmärgid on täidetud, siis olen õnnelik. Minu ülesanne on võita suurtel turniiridel ja mul pole vahet, mis ma seal ise teen. Peaasi, et võidame. Olen õnnelik, kui saan anda suurema panuse, aga tähtis on võit.
Räägid hästi palju meeskonna heaks mängimisest ja meeskonna võidu tähtsusest. Kas see on midagi, mida Realis noormängijatesse tugevalt sisendatakse? Näeme ju, et USA-s on see lähenemine kohati vastupidine – noorte tasemel tuleb individuaalselt silma paista, et edasi jõuda.
Võib-olla see on sellest, et elame Madridis mängijatega kõik koos ja teeme seda ühise asja nimel. Mingil määral kindlasti meile sisestatakse seda ka. Lisaks veel see, et kui jõuad välismängijana nii suurde klubisse, siis pole ehk nii palju lubatud, kui mõnel teisel ja pead oma hea suhtumisega tasa tegema, et pole hispaanlane. Õpid kultuuri ära ja oled nagu hispaanlane, et mitte jätta välismaalase muljet.

Jätkates koondise juttudega, siis kas näed ka sarnasusi, kuidas Sind Realis kasutatakse ja kuidas Jukka Toijala Sind koondises kasutab?
Väga suur vahe on, sest koondises on mu roll aidata tiimi nii palju, kui saab. Reali duublis olen tiimi liider ja koos paari-kolme mängijaga on vaja anda väga suur panus, mängida kindlasti 25 minutit või sinna kanti. Lisaks mängitatakse mind seal pigem ”nelja” kui ”viie” peal. Koondises olen rohkem ”viie” peal, kuigi minul pole üldse vahet, teen seda, mida vaja.
Kui võrdled suvel koondise juures veedetud aega, siis kas tunned, et näiteks (Kaspar) Treieri ja (Rauno) Nurgeriga võrreldes oled edasi läinud?
Nurgeri ja Treieriga ma suvel mängida ei saanud ja (Maik-Kalev) Kotsarit kahjuks sel korral ei ole.
Ehk siis Sul otsest mõõdupuud pikkade hulgas polegi? (Kristjan) Kitsing oli suvel koondises, kuidas temaga?
Kitsing oli küll. Ma olen kindlasti füüsiliselt edasi arenenud. Lauapalle on lihtsam võtta ja kui lähen katet panema, siis ei lükata mind nii kergesti ära kui enne.




