Close

INTERVJUU | Henri Veesaar Arizona eelistamise põhjustest, lihase peale kasvatamisest ja NBA-st

-Henri Veesaar | Foto: Siim Semiskar

Henri Veesaare jaoks on tänavune suvi karjääri üks murrangulisemaid, kui seni Madridi Reali noortesüsteemis treeninud 18-aastane ja 211 cm pikkune tulevikutalent siirdub ookeani taha Arizona ülikooli, et astuda arengus järgmine samm edasi.

Korvpall24 käis Veesaarega juttu rääkimas Eesti koondise korvpallikodus, kus noormees on kõvasti tööd teha rassinud. Kinniste uste taga peetud kahes sõprusmängus Soomega kerkis Veesaar eriti just teises kohtumises meie rivistuse üheks liidriks. Kas ta loodab liidrirolli või vähemalt põhiviisiklase koha haarata kohe ka Arizona ülikoolis, sellest arutasime pikemalt intervjuu käigus.

Lisaks meenutasime Madridi Reali aastaid ning sealset süsteemi, küsisime, kui paljude NCAA ülikoolide pakkumiste vahel Veesaar lõpuks valida sai, kuidas hakkavad mõjutama teda Arizona suvised koosseisumuudatused ja üks liikumine, mida ei toimunud, ning uurisime ka eelseisval EM-finaalturniiril osalemise võimaluste kohta.

Alustame lihtsatest küsimustest. Sinu pikaaegsed meeskonnakaaslased Audentese Spordiklubist võitsid tänavu U18 meistritiitli ja rahvaliiga.

Jah, nad olid väga tublid.

Kas Sa hoidsid nende teekonnal silma peal?

Ikka-ikka. Ma vaatasin kõiki nende finaale ja hoidsin neile pöialt. Kui ma Eestis olen, siis näen oma vanu tiimikaaslasi nädalas kaks-kolm korda. Rauno Pehkat, oma vana treenerit ka. Neil on minu südames eriline koht.

Tundsid sooja tunnet ka, kuna aitasid ju kõigil neil noortel meestel natuke paremaks saada, kui koos mängisite?

Ma tean neid sellest ajast, kui olin kaheksa-aastane. Lapsest saati oleme parimad sõbrad olnud ja olen loomulikult alati nende poolt.

Kas Sa arvad, et sealt grupist on lisaks Sulle veel kellelgi potentsiaali profikorvpalli jõuda?

Ikka on. Küsimus on selles, kes kui palju tahab ja millised nende huvid on. Kas nende prioriteet on ikka korvpalliga edasi liikuda ja ainult seda tööd teha?

Sinu enda peatükk Madridi Realis saab otsa ja lähed uueks hooajaks USA-sse, Arizona ülikooli. Millest selline otsus? Ma saan aru, et see mõte oli peas juba ammu.

Jah. Sõlmisime Madridiga kõik asjad nii, et oleks võimalik USA-sse minna. Kui oma teed alustasin, siis ma poleks suutnud uskuda, et ma võiks kunagi jõuda Reali esindustiimi juurde või Euroopas profina mängida. Vaatasin alati USA poole. Nüüd eelistan pigem minna USA-sse kui jääda Euroopasse, sest kui vaatan teisi noori, siis siin nad jäävad tihti pingi peale. Isegi kui sul on mänguklassi, siis treener pigem usaldab neid mehi, keda ta on juba näinud. Euroopas ei tule neid võimalusi nii palju.

Kas Realis üritati Sind kuidagi ümber veenda ja keelitati jääma?

Otseselt ei keelitatud jääma. Madridi Real on uskumatu klubi. Sinna jäämine oleks alati imeline võimalus igale mängijale, aga lihtsalt minu arenemisel nii inimese kui ka mängijana on targem minna USA-sse.

Kas lisaks Arizonale oli Sul veel mingeid variante ülikoolide mõttes?

Oli küll. Enam-vähem igas konverentsis oli paar ülikooli, kuhu oleks saanud minna. Aga ma tegin valiku Arizona ja (peatreener) Tommy Lloydi kasuks, kuna arvan, et tema aitab treenerina mul kõige rohkem edasi minna. Ta on juba Gonzagas tõestanud, et ta toob Euroopa pikad ja paneb need kaks kultuuri kokku ning see toimib väga hästi. Näiteks (Domantas) Sabonis. Rui Hachimura ei mängi küll päris minu positsioonil ja on Jaapanist, mitte Euroopast, aga ikkagi. Ta toob edukalt mängijaid mujalt kohale.

Arizona tsenter Christian Koloko läheb NBA drafti, mis tähendab, et korvi all peaks positsioon justkui vabanema. Kas see on ka üks põhjustest?

Mul oli Arizona juba pikemat aega valitud, veel enne seda, kui ta oli ennast drafti üles andnud. Aga Koloko polegi nii väga minu positsiooni mängija. Pigem on selleks Ažuolas Tubelis, kelle kohta ma alguses arvasin, et just tema läheb sel aastal NBA-sse ära. Aga ta jäi Arizonasse. Kuid ma arvan, et see on minu jaoks ka hea variant, kuna siis saan temaga trenni teha ja temalt õppida. Tal on kolmas aasta ja arvan, et ta on üks parimaid eurooplasi oma vanuseklassis.

Ehk siis Sind võetakse sinna ikkagi pigem number nelja peale või stretch five‘i peale?

Pigem ikka stretch five (kaugviskeohuga väljakut laiali tõmbav keskmängija – toim.) või siis nelja peale. See on positsioon, mida ma ise parema meelega mängin, sest minu kehaehitus pole selline, et kogu aeg korvi all olla. Arvan, et ka minu oskuste puhul on nelja peal targem ja parem mängida.

Kui palju Kerr Kriisa sellele lõppotsusele kaasa aitas?

Usun, et oleksin läinud Arizonasse ka siis, kui Kerri seal poleks. Aga see on kindlasti boonus, et keegi, keda ma tunnen, on seal juba ees ja saab mind aidata. Temal hakkab ka nüüd kolmas aasta ning arvan, et saame hästi läbi.

Arizonas on publik alati kaasatud ja Kerr ise aitab kõvasti sellele kaasa. Oled Sa selliseks tähelepanuks valmis? Madridi klubi on ka suur, aga noortesüsteemis seal ilmselt sellist tähelepanu pole kui USA-s.

Ütleme nii, et esimesel aastal veel kuidagi oli, aga peale seda tuli koroonapauk ja siis mängisime kaks aastat tühjades saalides. Ootan seda, et nüüd lõpuks on rahvas saalis ja on midagi kuulda. Tähelepanu väljaspool väljakut pole nii tähtis, aga just see, kui sa oled platsil ja sul on rahvas saalis ning kõik karjuvad. See on väga mõnus tunne.

Arizona tiimist lähevad nüüd kolm liidrit NBA drafti ära. Mis Sa arvad, kas suudate senise mängutaseme säilitada, kui Sina ja mõned mehed veel lähevad nende asemele?

Anname endast parima. Ma ei oska ennustada, kuidas läheb. Minu ülesanne on anda endast parim, aidata tiimil võita mänge ja ise mängijana areneda. Aga arvan, et suudame küll.

Oled Sa selle peale mõelnud, kui palju USA ülikoolikorvpalli stiil erineb sellest, mida Sa Euroopas ja Realis mängisid?

Jah, see on väga erinev. Siin on jällegi põhjus, miks ma valisin Arizona. Ma usun, et Tommy Lloydi mängustiil on üsna sarnane euroopalikule stiilile ja nad mängivad ka kahe pikaga. Neil on kaks pikka, kes on päriselt pikad, mitte sellised vahepealsed variandid. Sama tegime me ka Madridis ja olen sellega harjunud. Arizonas on pikkade vahel kolmnurgad, mida võetakse sööduliinide jaoks üles. Muidu on USA mängustiil siinsest väga erinev. See on palju kiirem ja natuke individuaalsem kui Euroopas.

Madridi Realil on olnud väga keeruline üles-alla hooaeg. Vahepeal oli esindustiim omadega täiesti mudas ja järjest kaotas. Kas see stress jõudis ka noorteni?

Kui klubil läheb halvasti, siis bossid on ju stressis ja see stress kandub edasi ka meile. Aga meil seda pinget ilmselgelt nii palju polnud kui esindustiimil. Seal olid mõned individuaalsed probleemid, aga ma ei hakka neid siin lahkama. Reali puhul on alati olnud see, et kui hooaja keskel läheb kehvasti, siis hooaja lõpus võetakse jalad kõhu alt välja. Arvan, et hooaja keskel keegi ei uskunud, et Real Euroliigas teiseks välja jõuab. Ja ega võit polnud ka kaugel.

Mis on Madridi Reali fenomen? Toome võrdluseks näiteks Kristian Kullamäe klubi Burgose, kes tõi iga nädal uusi mängijaid ja vahetas mitu korda peatreenerit. Realis midagi sellist ei toimunud, aga lõpuks suudeti see laev ümber keerata. Kuidas nii suur klubi nii kannatlik on?

See on mentaliteedi küsimus. Vaata kasvõi nende jalgpallisatsi. Arvan, et nad poleks pidanud Meistrite liigat võitma, aga nad võitsid. Mitte keegi poleks uskunud, et nad võiksid PSG-d või kedagi teist suurt võita, aga selline Real on. Nad tulevad alati järele ja nad võidavad. Eelmisel hooajal oli meil (noortetiimis) ka nii, aga sel aastal endal päris nii ei läinud. Esindustiim on praegu (Hispaania kõrgliiga) finaalis ja ma loodan, et nad võidavad.

NCAA-s on tihti nii, et esimese aasta mängijad eriti palju minuteid ei saa. Oled Sa selleks valmis, et esimene aasta läheb võib-olla rohkem trenni tegemisele?

Oleneb, mida mänguminutite mittesaamine tähendab. Kui see jääb 10 minuti piiri peale, siis see on okei, aga kui täiesti nulli kukub, siis on see mentaalselt igale mängijale keeruline. Teed kogu aeg trenni, aga ei saa näidata, mida oled juurde saanud. Kui see juhtub, siis on raske, aga usun ja loodan, et seda ei juhtu.

Siin spekuleeriti, et Sinu USA-sse minek on seotud sellega, et sihid karjääri NBA suunas. USA ülikoolist on NBA-sse kindlasti kergem pääseda. On Sul sellised plaanid?

Eks me kõik üritame NBA-sse pürgida. See on kõige kõrgem tase, mis korvpallis on. NBA on väikesest peale iga korvpalluri unistus. Ma ei hakka ütlema, kas ma jõuan sinna või ei jõua, aga siht on see alati.

Aga tunned Sa, et samm ülikooli viib Sind NBA-le ligemale?

Jah, seda kindlasti. Euroopas võtab platsile saamine kauem aega, USA-s saan kiiremini ja rohkem mängida. Ilmselgelt on mul vaja lihast peale kasvatada ja arvan, et USA ülikool on selleks väga hea koht.

Just tahtsin selle kohta küsida. On mitmeid eestlasi, kes on ookeani taga korraliku füüsise saanud. Maik-Kalev Kotsar ja Rauno Nurger tulid väga võimsana tagasi. Loodad, et USA treenerid võtavad Su enda hoole alla ja tagasi tuleb hoopis teistsugune Henri Veesaar?

Loodan tõesti, aga ma ei saa öelda, et see nii väga treenerite taga on. See on minu enda teha ikka, aga arvan, et seal on see natuke lihtsam. Toit, mis seal antakse, on väga kaloririkas ja sul on treeningud, mis on selle eesmärgi jaoks loodud. Ma olen nüüd juba jõudnud vanusesse, kus on lihtsam lihasmassi juurde saada, sest ma ei kasva enam nii palju.

Mis Su ametlik pikkus praegu on?

Ilma ketsideta 211 cm.

Arvad, et nii ka jääb?

Arvan, et see jääb nii. Rohkem pole vaja (Muigab.).

-Henri Veesaar ja Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

Millal Sa USA-sse lähed?

Augustikuus saab alustada. Hooaeg ja kool hakkavad hiljem, aga tahaks sisse elada ning füüsiliselt treeninguteks valmis olla.

Kas see tähendab, et EM-finaalturniiril Sind ei näe?

Hetkeseisuga on plaan selline, aga eks me Jukka Toijalaga räägime veel. Kui mind on koondisesse vaja, siis lähen (USA-sse) hiljem lihtsalt. Kui keegi saab vigastada ja koht vabaneb, siis ma kindlasti jään.

Ülikooliga on sellest räägitud?

Jah, ülikooliga on räägitud. Kätt nad mulle ette ei pane. Ütlesid, et tule, millal tuled. Põhiline, et kohale jõuad.

Mis mõtted Sul sellega seoses on, kui Sul tekib võimalus finaalturniirile saada? Sa oled veel noor mees ja Sul on neid finaalturniire loodetavasti päris mitmeid ees, aga kui oleks juba nii noorelt võimalik see kogemus kätte saada, siis kas Sa võtaksid selle vastu? Esimene ülikooliaasta nõuab ju ka sisseelamist.

See on raske küsimus. Mul on kaks väga head valikut. Eesti koondisega EM-il mängimine on midagi, mida olen väikesest peale tahtnud teha ja väike unistus jälle täituks. Aga ma ei oska öelda, kui vajalik ma praegu oleksin. Peatreener Jukkaga tuleb läbi rääkida, et mis tema arvab ja kas see on vajalik, et ma sinna läheksin. Arvan, et praeguse seisuga see pole nii tähtis, sest kui Kotsar, Nurger ja (Matthias) Tass on kohal ja mängivad, siis mind pole sinna korvi alla väga vaja. Ainult siis, kui midagi juhtub, aga loodame, et ei juhtu.

MM-valikmängud saaksid veel kaasa teha, kui 12 hulka pääsed?

Jah.

Saksamaaga on meil kodumäng. Sa oled juba saanud koondisega Saku Suurhallis kodupubliku ees mängida. Mis tunne see on?

Nüüd olen juba kõvasti rahulikum. Esimene kord olin ikka närvis. Mõtled üle, kuna tahad natuke rohkem või mingit ilusat momenti luua. Nüüd saad aru, et seda tuleb võtta kui tavalist mängu. Aga ikkagi on väga tore nii mängida, sest olen harjunud tühjades saalides mängima. Siin vaatad, et rahvas on kohal ja karjuvad. Ise karjud ka mängu jooksul hääle ära. Kuigi seda viimast juhtub tihti (Muigab.).

Karjud tihti hääle ära? Oled siis selline vokaalne liider korvi all ja juhendad meeskonnakaaslasi?

Igal pool. Pingi peal, väljakul, kogu aeg. Üritan kõiki aidata ja motiveerida. Pärast turniire tavaliselt paar päeva minu kurgust ühtegi piuksu ei tule.

Kas Eesti korvpallisõbrad võivad loota, et uuel hooajal iga Arizona mängu järel, kohe kui hommikul ärkame, vaatab tipphetkedest Kerr Kriisa-Henri Veesaare alley-oop vastu?

Pärast iga mängu päris lubada ma seda ei saa, aga hooaja jooksul paar sellist momenti ikka tuleb (Naerab.).

scroll to top