2022. aasta suvel Madridi Reali noortesüsteemist lootusrikkalt USA ülikoolimeeskonna Arizona Wildcatsi ridadesse suundunud Henri Veesaare senist ookeanitagust teekonda on saatnud õnnetute vigastuste ja hooaja vahele jätmise näol mitmed väljakutsed. Karmis korvpallimaailmas tekkinud enesedistsipliin ja tõeline nauding selle mängu vastu pole aga lubanud Veesaarel oma NBA unistuse osas allahindlusi teha ning hiljutisest käetraumast taastununa loodab noormees end sügisest taas Arizona rotatsiooni sisse süüa.
Kõik eeldused palliplatsil enese uuesti käima saamiseks on 20-aastasel Veesaarel igati olemas, sest eelmise aasta oktoobris golfiväljakul uskumatul kombel saadud vigastus on nüüdseks tänu kvaliteetsele taastusravile juba möödanik ning 213 cm pikkune mängumees on intensiivsete jõutrennide toel parem kui kunagi varem. Läbielatud trauma ja sellega ka vaimselt toime tulemise protsess küll jättis oma hetkelise jälje ja läinud hooaeg osutus Veesaare jaoks teatavasti redshirt hooajaks, kuid Arizona tugivõrgustik aitas võimekal palluril siiski mõõnast üle olla.
Juuli keskel korraks koju naasnud ja korvpallikoduga liitunud Veesaar rääkiski antud intervjuus enda ulmeliselt kulgenud hooaja lähemalt lahti ning avalikustas avameelselt, mis seal golfiväljakul tegelikult juhtus. Üle pika aja Eesti korvpallisõpradele kättesaadava mängumehega sai ühtlasi vesteldud redshirt hooaja võtmise telgitagustest ning individuaalselt topelttöö tegemise tulemusel saavutatud lisamassist. Juba lähitulevikus end draft‘i kirja panemisest unistav Veesaar rääkis usutluse lõpetuseks ka enda hetkeolukorrast, muutunud viskevormist ja järgmise NCAA hooajaga seonduvatest ootusest.
Henri, palun räägi alustuseks, mis õnnetus Sul möödunud sügisel seal golfiväljakul täpsemalt juhtus?
Ega siin pole väga midagi öelda, valisin endale lihtsalt vale autojuhi (Muigab.). Olin golfikärus kõrvalistmel, käru läks ümber ja kukkus mulle peale. Selle tulemusel läks mul küünarnukk liigesest välja. Pärast seda oligi korvpallist selline kahe-kolme kuu pikkune paus.
Milline see möödunud hooaeg siis Sinu jaoks välja nägi? Kui palju Sa said üldse Arizona Wildcatsi tiimi juures viibida ja treeninguid kaasa teha?
Oktoobrist jaanuari keskpaigani ma väga trenni teha ei saanud. Olin ainult individuaalselt ja tegin jõusaali. Pärast seda panin aga täie hooga. Veetsin koos meeskonnaga kõik treeningud ja käisin ka mängudel kohapeal, aga ise mängida teatavasti ei saanud, sest võtsin redshirt’i.
Kas vigastusest paranedes oli ka sellist juttu, et äkki Sa ikkagi jätad redshirt’i võtmata ja teed hooaja kaasa? Või läks asi suhteliselt sujuvalt ühe lisahooaja tegemise suunas?
Ütlesin kohe alguses, kui see vigastus juhtus, et tahan selle redshirt’i võtta, sest teadsin, et jään nagunii kolmeks kuuks välja. See oli mentaalselt suur pauk. Olin terve aasta hooajaks valmistunud ja siis juhtus selline asi. Jaanuarikuus oli küll vahepeal mõtteid, et äkki teeks hooaja kaasa, aga siis see vigastus venis natukene ja seis oli kogu aeg ebastabiilne. Seega valisingi redshirt’i, et saada ülikooli ajale veel ühe aasta juurde.
Mitu aastat Sul seal järel on?
Teoreetiliselt on veel kolm jäänud.
Kuidas see noorele ja suure potentsiaaliga mängumehele mõjub, kui tema arenguhüppesse selline mõõn sisse tuleb? Kuidas Sa sellega vaimselt toime tulid?
Ei olnud hullu. Mul tuligi lihtsalt kaks off-season’it järjest ja sain teha põhimõtteliselt topelt tööd, et uueks hooajaks valmistuda. Arvan, et lõppkokkuvõttes oli see ikkagi hea asi mu jaoks.
Kas nüüdseks on Su käsi täielikult paranenud?
Jah, nüüd on kõik korras. Ei anna tunda. Arvan, et see ei andnud juba veebruarikuus enam tunda.
Kui toetav Arizona Wildcats selle protsessi jooksul oli? Kas Sa tundsid, et olid eemalolekust olenemata osa meeskonnast?
Mul oli tiimiga väga hea klapp! Sain kõigiga läbi ja kõik toetasid mind. Kõigil oli alguses minust kahju, sest keegi ei taha, et selline asi juhtuks. Treenerid aitasid mind pärast vigastust tohutult palju ja me tegime üheskoos plaane, mida hooaja jooksul teha ja arendada ning kuidas järgmine aasta paremini rotatsioonis olla.

Tundub, et vigastuse ajal sai päris tihti jõusaali külastatud? Kui palju lihasmassi on Sul selle ajaga juurde tulnud?
Jah, hetkel olen umbes 108,5 kilo. Eelmine aasta sinna minnes olin 91-92.
Kaalu lisandumisel peab mängija end teatavasti natuke ümber timmima. Kas Su vise on seepärast nüüd natuke teistsugusem ka?
Teistmoodi on ikka, aga arvan, et ma kindlasti viskan paremini kui enne. Olen terve aasta trenni teinud, jõusaalis tugevamaks saanud ja viskevormi vahetanud. Tänu sellele lähevad ka kolmesed paremini.
U20 koondisesse Sa sel suvel enam ei kippunud?
Jah, see aasta jäi U20 kahjuks vahele. Eesti koondist on alati väga tore esindada, aga pärast eelmise aasta kogemust tahan ma sel suvel lihtsalt hooajaks valmistuda, pikema suve USA-s veeta ja kõik trennid enda tiimikaaslastega kaasa teha. Samas oleksin nagunii kas nädalaks või pooleteiseks koju tulnud, et korraks enne hooaega puhata. Nüüd olengi Eestis kuni Ukraina mänguni.
Nii et teatavat eriprogrammi või kava Sul pole? Saad täieõiguslikult ja takistusteta rahvuskoondise suvises programmis kõike kaasa teha?
Jah, selle pärast ma enam ei muretse. Nüüd teen lihtsalt trenni ja mängin nagu tavaliselt.
Kuidas Sa oma rolli koondise eest sõnadesse paneksid? Oled Sa aru saanud, mida Sinult korvpallikodus oodatakse?
Tegin täna (päev enne Jaapaniga peetud mitteametlikku kohtumist – toim.) alles oma esimese trenni. Eks Rannulaga (Heiko Rannula, Eesti meeste koondise uus peatreener – toim.) olen ka veidi rääkinud. Eesti koondisega on alati ikkagi peamine eesmärk võita mänge, individuaalsed sooritused pole niivõrd olulised.
Kas Heiko Rannula kerkimine uueks peatreeneriks on jõudnud programmi juba teatava muudatuse ka tuua? Või võib väita, et tema käekiri ja lähenemine on mängijate jaoks tuttav?
Mina olen Rannulaga tuttav. Ta oli mul ka U18 noortekoondises peatreeneriks ja tegelikult on ta kogu aeg ka siin meeste koondise juures viibinud. Eks meile kõigile tuli üllatusena, et Jukka (Jukka Toijala, koondise endine juhendaja – toim.) lahkub, aga nüüd võtab Rannula üle ja eks me näe, mis saab.
Kui järgmisest NCAA hooajast rääkida, siis mida Sa ise sellelt hetkel enim ootad?
Loodetavasti suudan ma mängida väga hästi ja teha hea hooaja, et end siis juba ka draft‘i kirja panna. Kõigi jaoks, kes ülikoolikorvpalli või üleüldse kossu mängivad, on see miski, mille poole nad pürgivad. Praegu on sellest muidugi veel vara rääkida. Eks hooaja lõpus tuleb vaadata, mis seisus olen ja kuidas see korvpalliaasta läks. Loodan lihtsalt mängida ja päriselt näidata, mida ma suudan.
Mida ja millist rolli on Arizona Wildcatsi peatreener Tommy Lloyd Sulle uueks hooajaks lubanud?
Ma kindlasti olen see aasta rohkem valmis kui eelmine aasta. Oleksin saanud ka eelmine hooaeg kõvasti mängida, kui seda vigastust poleks tulnud. Paraku jäi see vahele. Nüüd tahan teha väga korraliku hooaja, selles pole küsimust!
Sind on avalikkuses nimetatud Eesti korvpalli tulevikuks. Kui palju Sa sedasorti hinnangutele tähelepanu pöörad ja mil määral need Sinu tegutsemist mõjutavad?
Eks ma ikka olen kursis, aga sellel pole väga vahet, mida keegi teine ütleb. Lõpuks loeb ikkagi see, mis sa ise teed!




