Close

INTERVJUU | Harrastajana korvpalli nautiv Jane Svilberg meenutas USA aegu: vahel algasid trennid kell viis hommikul

-Jane Svilberg (#10) | Foto: Siim Semiskar

Tänavusel hooajal Audentese Spordiklubi võistkonnaga naiste esiliigas hõbemedali ja Eesti meistrivõistlustel pronksi kaela saanud 28-aastane Jane Svilberg mängib korvpalli oma lõbuks ning on enda jaoks töö kõrvalt kõrgemal tasemel pallimise välistanud.

Eestikate pronksimatšis Tartu Ülikooli naiskonna käest esiliiga finaali kaotuse eest revanši saanud Audentese SK ääremängija tunnistas Korvpall24 portaalile antud intervjuus, et tegelikult polnud tal ka USA-sse ülikooli minnes kunagi eesmärki profikorvpalluriks saada.

Küsisime usutluses Svilbergilt, kui oluline korvpall ühe harrastusmängija jaoks on, kui palju ja millega jäädakse maha Eesti meistriks kroonitud TalTech/Nordaidi naiskonnast, miks on Eesti naiste korvpalli teravik niivõrd ahtake, kui paljud neiud üldse tahavad profikorvpalluriks saada ning mis on tema eredamad mälestused USA-s mängimise ajast.

Esiliigas hõbemedal, eestikatel pronksmedal. Saad Sa hooajaga rahule jääda?

Jah, ikka. Esiliigas me ju tegelikult võitsime kõik põhiturniiri mängud ning oli tore ja lõbus. Lõpus esiliiga finaali küll kaotasime, aga nüüd saime oma revanši ja hooaja võiduga lõpetatud. Arvan, et kurb ei ole keegi.

Saan aru, et te Audentese Spordiklubis mängite täielikult enda lõbuks harrastusvõistkonnana. Või on kellelgi püüdlusi kuskile jõuda?

Ma pead ei anna. Kogenumad, kes käivad ka tööl, nemad küll, jah. Aga meil on noori, kellel on potentsiaali ja kes võib-olla tahaksid kuskile mängima minna.

Kui tähtis korvpall teie jaoks on? Kas võitmine on harrastajana mängides endiselt oluline?

Ikka tahaks võita. Ma ei tea, kui kerge oleks mängida, kui kogu aeg kaotad.

Kui palju te koos trenni teete?

Meil on trennid kolm korda nädalas.

Hooaja jooksul olete saanud ka TalTechiga mängida. Kui suur see tasemevahe siis ikkagi on, kui nemad treenivad nagu profinaiskond ja teie kolm korda nädalas?

Meil just oli poolfinaalimäng ja ütleme nii, et tasemevahe ikka oli. Vahe on suur, nii võhma, jooksmise kui ka tugevuse mõttes.

Kas see vahe polegi rohkem mänguline kui just füüsiline?

Füüsilisest tuleb välja, jah, ma arvan.

Aga teil on kogenud mängijad ja mängida te oskate?

Mängida me oskame. Eks mängus oli ikka olukordi, kus saime nad kogemuste pealt n-ö ära lüpsta, aga lõppkokkuvõttes jääb see füüsilise poole taha.

Miks on Eesti naiste korvpalli seis selline, et meil on sisuliselt vaid üks profinaiskonnana treeniv tiim ja siis üks noortesats Audentese Spordigümnaasiumi näol ning rohkem kõrgliiganaiskondi polegi?

Ma ei tea. Tõenäoliselt jääb see raha ja korraldamise taha. Arvan, et see algab sealt.

Miks Sinu püüdlused korvpallurina otsa said?

Sellele ei ole head vastust. Käisin USA-s ülikoolis ja teadsin kohe alguses, et pärast ülikooli lõpetamist tulen Eestisse tagasi ja ei taha minna profimängijaks. See pole võib-olla noortele hea eeskuju, aga ma ei tahtnud seda. Tahtsin siin tööle minna ja karjääri arendada.

Kui Sa sõbrannade pealt vaatad, siis kas see on tavaline, et proovitaksegi korvpalli mängida nii kaua, kuni haridus kätte saadakse – kas siis siin või USA ülikoolis -, et siis teadlikult ära lõpetada?

See pigem ei ole tavaline, sest ma olen üks vähestest, kes on kohe tagasi tulnud. Praegu noored USA-s alles õpivad ja pole veel ära lõpetanud. Kadri(-Ann Lass) lõpetas aasta pärast mind ja tema läks profina mängima. Väga palju näiteid pole tuua, sest noored veel alles õpivad.

Kas USA variant on siis naiskorvpalluritele ideaalne, kuna seal saad uues keskkonnas elamise kogemuse ja hariduse?

Selles mõttes on hea variant küll, sest treenid heal tasemel ja saad samal ajal hariduse omandada. Kui võimalus on, siis miks mitte minna.

Mis on Sinu kõige eredamad mälestused USA-st, kas siis korvpallist või üldisest eluolust?

Kõige eredam mälestus on see, et trennid hakkasid vahel isegi mitte kell kuus, vaid kell viis hommikul. Enne seda pidi veel näiteks teipima ja ennast valmis seadma, mis tähendas, et pidid juba 4.30 kohal olema. Aga ma jäin väga rahule enda valikuga sinna minna.

Mis kell siis ülikoolisportlased magama lähevad, kui 4.30 hommikul peab juba trennis kohal olema?

Ma ei tea, mida teised tegid, aga mina läksin kell 21.00 magama. Kuna vahepeal kohe ei jäänud, siis võtsin unerohtu, mida poes käsimüügiravimina müüdi.

Ameerika filmides käib ülikoolides kõva sotsiaalelu. Kas sportlastel see puudub?

Nii ja naa, oleneb hetkest. Enamjaolt pigem puudub, jah. Kui tamp on peal ja tähtsad mängud tulemas, siis selliste asjadega pigem ei tegeleta.

Kas Sinu jaoks on see välistatud, et hakkad töö kõrvalt veel kõrgemal tasemel mängima? Näiteks Balti liigat.

Jah, see on minu jaoks välistatud.

Kas see jääb tahtmise või jaksamise taha?

See jääb tahtmise taha. See pole kerge, kui käid täiskohaga tööl, sest trenne peaks kõvemini ja tihedamini tegema. Mina ei taha seda enam.

Aga harrastajana mängid edasi nii kaua, kuni viitsimist on või keha lubab? Mis mõtted Sul sellega seoses on?

Vaatan hooaja kaupa. Praegu sai hooaeg läbi ja suvi on ees, veel mingeid otsuseid ei tee.

scroll to top