Kõigest ühe hooajaga (2008/09) ennast BC Kalev/Cramo fännide ja paljude teistegi Eesti korvpallifännide südamesse mänginud ameeriklasest tagamees John Linehani meenutatakse kui järeleandmatut kaitsehagijat, kes 175 cm pikkusena kompenseeris oma puudujäägid kasvus meeletu tahtmise ja võitlusvaimuga. Enne ja pärast Kalevit edukalt Prantsusmaa kõrgliigas pallinud Linehan jätkas pärast mängijakarjääri treenerina, nagu ta noorena unistanud oli.
Korvpall24 võttis 44-aastase Linehaniga ühendust, et meenutada tema seda ühte hooaega Eestis, rääkida ta praegustest tegemistest treenerina ning küsida, kas tal on NCAA sfäärides tiireldes olnud kokkupuuteid ka Eesti noorkorvpalluritega. USA ülikoolikorvpallist arutasime ka pikemalt, kui tahtsime teada, mis on Euroopa taustaga mängijate eelis ülikoolikossus.
Sealt läks usutlus Linehaniga hoopis huvitavale rajale, kui selgus, et endine Prantsusmaa kõrgliiga kolmekordne parim kaitsemängija on suur Euroopa korvpalli ja siinsete mängijate talendi austaja. Loomulikult küsisime Linehanilt ära ka kõik kohustuslikud küsimused seoses meenutustega Kalev/Cramos mängimisest. Puudutasime ka endisele mängumehele väga valusat teemat – Kobe Bryanti lahkumist siit ilmast – ning saime teada, kes on Linehani arvates süüdi, et NBA-s ruulib positsioonivaba korvpall.
John, treenerina oled Sa endiselt seotud korvpalliga. Kas Sa tahtsid juba mängijana treeneriks saada või tuli see soov hiljem?
Unistasin juba noorena treeneritööst. Juba keskkooli ajal korraldasin väikestele lastele kossutrenne ja õpetasin neile, kuidas põrgatada ja visata. Õpetasin neile igasuguseid asju, et neist saaksid paremad korvpallurid. Laste aitamine on alati olnud minu elu üks osa ja südameasi.
Hetkel oled ametis Saint Joseph’si ülikoolimeeskonna abitreenerina. Millised on Sinu peamised tööülesanded?
Ennekõike pean mängijaid arendama. Treeneritöö pole ainult kombinatsioonide või kaitsemängu õpetamine, vaid sa pead tegema oma mängijad paremaks nii väljakul kui ka väljaspool mängu. Treenerina pead neid arendama ka mentaalselt. Teine tähtis ülesanne on uute mängijate värbamine. Sa pead alati otsima andekaid korvpallureid, kes meeskonnale juurde annaksid. Kaitsemängul oli minu mängijakarjääris suur roll, mistõttu pööran treenerina palju rõhku sellele, et minu mängijatest saaksid head kaitsjad. Samuti aitan taga- ja ääremängijatel mängu paremini mõista.
Viimastel aastatel on paljud noored Eesti korvpallurid siirdunud USA ülikoolidesse. Kas oled NCAA-s mõne eestlasega kokku puutunud või neist kuulnud? Kui jah, siis kellega ja kas Sa arvad, et neil on potentsiaali jõuda kaugele?
Olen küll. Ma ei mäleta tema nime, aga ta mängis Floridas prep school‘is. Ta oli umbes kahe meetri pikkune ja väga atleetlik (usutavasti mõtleb Linehan Immaculata-La Salle’i koolis õppivat ja mängivat Eke Rüütlit – toim.). Puutusin temaga kokku, kui seal uusi mängijaid otsisin. Muidugi tean ka Kerr Kriisat. Mängisin BC Kalev/Cramos koos tema isa Valmoga ja mäletan, kui ta oli veel väike poiss. Nüüd näen, kuidas ta läks Arizonasse ja mängis seal hästi. Olen tema üle väga uhke ja arvan, et ta võib teha pika profikarjääri. Arvan, et neil mõlemal on kõvasti potentsiaali.
Eesti senine suurim NCAA edulugu on olnud Maik-Kalev Kotsar, kes mängis South Carolinas ja on nüüd Euroliiga klubi Baskonia algviisiklane. Kas saad anda praegustele ja tulevastele Eesti NCAA mängijatele näpunäiteid, kuidas ülikooliaastatest maksimum võtta, et pärast profikorvpallis võimalikult kõrgele tasemele jõuda?
Kõige lihtsam soovitus oleks see, et enda kallal tuleb järjepidevalt kõvasti tööd teha. Vahet pole, kust sa pärit oled, kui sa oled piisavalt hea, siis võid NBA-sse välja jõuda. Treeni oma keha, viskekätt, sööduoskust ja põrgatust. Üks eelis, mis eurooplastel vahel ameeriklaste ees on, on väljakunägemine. Kui füüsiline pool sellele järele tuleb, siis võivad Eesti mängijad väga edukad olla.

Kui hästi suudavad Euroopa mängijad kohaneda NCAA korvpalliga? Kas on midagi, milles Euroopa noormängijad on ameeriklastest paremad?
Nagu ma osaliselt juba vastasin, siis Euroopa mängijatel on väga kõrge korvpalli IQ. Nad mõistavad korvpalli ja võistkondlikku mängu suurepäraselt. USA-s jääb võistkondlik mäng mõnikord tagaplaanile ja mängitakse individualistlikumalt. Kui vaadata Luka Doncicit ja teisi paremaid eurooplasi, kes mängivad NBA-s, siis nad on targad, osavad ja sama tugevad või isegi tugevamad kui paljud ameeriklased. Nad näevad mängu teisiti kui USA mängijad.
NCAA-s kipub tihti olema nii, et uustulnukad saavad väga vähe mänguaega. Kas Sul on nõuandeid mängijatele, kuidas oma esimesel ülikooliaastal regulaarse mänguaja puudumisel vaimselt toime tulla?
Nii nagu kõige muu puhul, on tegu protsessiga. See on protsess, mille käigus sa pead saama paremaks mängijaks ja võitma peatreeneri ja meeskonna usalduse. Ei saa tulla ja oodata, et hakkad kohe tegema. Esmalt tuleb sul õppida, kuidas selles meeskonnas asju tehakse. Paljudel USA mängijatel on samuti raskusi, sest nad tulevad otse keskkoolist, kus nad olid oma meeskonna staarid ja viskasid 20-25 punkti mängus, kuid ülikoolis peavad nad esmalt tagasihoidlikuma rolliga leppima. Kui sa lähed uude kohta, siis alustad seal nullist. Pead trennis tööd rabama ja treeneri usalduse võitma. Pead temale tõestama, et kuulud sinna meeskonda ja annad endast kõik, et sinna pääseda. Paljud mängijad tulevad ja arvavad, et neil on õigus mänguajale. Aga see pole nii. See õigus tuleb välja teenida. Selleks tuleb lihtsalt mentaalselt valmis olla.
Kui Sa oma senisele treenerikarjäärile tagasi vaatad, siis kas mõni Sinu ülikoolidest on kunagi proovinud värvata mõnda Eesti mängijat? Kui palju on Sinu ülikoolid vaadanud Euroopa mängijate poole?
Minu agent, kes on ka hetkel Eestis (Reed Nopponen – toim.), viis mind kontakti Markus Ilveriga, kes on juba USA-s. Me küll ei saanud teda, aga ta on osav mängija ja ta meeldib mulle väga. Tema isa oli ka väga hea mängija ja olen tegelikult temaga mänginud. Ma värbaksin Eesti korvpallureid hea meelega, kuna tean, et nende tase on kõrge. Kui Reed helistab mulle ja ütleb, et tal on Eestis mõni hea poiss, siis ma kindlasti vaatan üle.

Sa mängisid Eestis hooajal 2008/09. Kui palju ja mida Sa sellest hooajast mäletad?
Mäletan seda aega, nagu see oleks eile. 2008. aasta juulis sündis mu poeg ja kuu aega hiljem tulin Eestisse. Olin üllatunud, sest ma ei arvanud, et Eesti on nii ilus. Tallinn on väga kaunis linn. Mulle meeldisid inimesed, restoranid ja vanalinn oma munakiviteedega. Eesti oli minu jaoks palju parem, kui ootasin. Klubi juhtkond tegi enda poolt kõik, et meil oleks olemas kõik vajaminev ja olen neile selle eest tänulik. Meil oli hästi komplekteeritud meeskond ja ma soovin, et oleksime võitnud iga võistlussarja, kus kaasa tegime. Seda kahjuks ei juhtunud, aga saime mitmeid häid võite. Näiteks alistasime eurosarjas kodus Kiievi, mis oli võimas. See hooaeg oli suurepärane kogemus.
Kas mäletad seda Tanoka Beardi viset? Kas seda oli endiselt raske vaadata ja kui palju Sa nii nappe võite või kaotusi oma karjääri jooksul saanud oled?
Ma mäletan seda viset! Ma olin lihtsalt nagu damn! (pagan – toim.). Rock võitis meid tookord, kuid meie võitsime neid Eesti meistriliiga finaalseerias. Tanoka Beard oli väga hea mängija ja neil oli üldse tugev meeskond, aga see vise oli valus. Tahtsime väga Balti liigas järgmisesse ringi edeneda, aga see vise röövis meilt selle võimaluse. See on alati südantlõhestav, kui mängu niimoodi kaotad. Aga Prantsusmaal võitsin oma tiimiga korra tänu viimaste sekundite viskele meistritiitli, millega tagasime ühtlasi ka pääsu Euroliigasse.
Kui hästi Sa mäletad Kalev/Cramo treenereid ja taustajõude? Kas sul on nendega seoses mingi mälestus?
Mäletan neid hästi. Arvan, et meil oli hea treeneritetiim. Kõik olid ühel lainel ja kõik tahtsid võita. Nad teadsid, kuidas meid paremini mängima saada ja nende käe all oli lust mängida. Ma ei tea, millega nad praegu tegelevad, aga ma soovin neile edu. Nad olid head mehed.
Palun nimeta kolm mängijat, kelle vastu on Sul kogu karjääri jooksul kõige raskem mängida olnud. Ja kui mäletad, siis nimeta kolm mängijat, kelle vastu oli Eesti liigas kõige raskem mängida. Mis see oli, mis tegi nende vastu mängimise nii raskeks?
Eesti liiga mängijate nimesid ma enam nii hästi ei mäleta. Kui ma nende nimesid kuuleksin, siis tuleksid meelde. Rocki meeskonna tagamängija näiteks.
Giorgi Tsintsadze, grusiinist mängujuht?
Jah, tema. Ma isegi ei ütleks, et tema vastu oli nii raske mängida, aga ta oli lihtsalt väga hea korvpallur. Ta oli kõva mängumees ja ma austasin teda. Balti liigas mängisime Läti ja Leedu klubidega ning seal oli ka palju häid mängijaid. Aga kolm kõige kõvemat mängijat, kelle vastu ma kunagi mänginud olen? Üks oleks T. J. Ford, kes mängis Texase ülikooli eest ja hiljem NBA-s. Siis mõistagi Kobe Bryant, kes on kõigi aegade viie parima korvpalluri hulgas. Kolmandana tooksin välja Khalid El-Amini, kes tuli UConniga NCAA meistriks. Siis oli veel Troy Bell Bostoni kolledžist, kes valiti NBA draftis Memphis Grizzliesi poolt. Need kutid olid kõik väga head ja nende vastu kaitses mängimine oli minu jaoks suur väljakutse. Ma pidin andma endast kõik, et need mehed 50 punkti ei viskaks.

Sel ajal, kui sa Eestis mängisid, oli Kalev/Cramo ja Tartu Rocki vahel suur rivaliteet. Kui palju oli tol ajal trash-talk‘i ja kui suur trash-talker Sina ise oma karjääri jooksul olid?
Jah, Tartu ja Kalev/Cramo vahel oli suur rivaliteet ja mul on hea meel, et sain selles osaline olla. See oli vihane rivaliteet, kuid seal oli ka vastastikust lugupidamist, nagu spordis ikka. Ma pole kunagi olnud suurem asi trash-talker ning lasin oma mängul enda eest rääkida.
Sa olid suurepärane kaitsemängija ja vaheltlõigete sooritaja. Kas Sa oskad anda häid soovitusi noortele Eesti mängijatele, kuidas saada paremaks kaitsemängijaks? Mis on kaitsemängus kõige tähtsam – kas oskused, füüsilised võimed, suur töövõime või hoopis midagi muud?
Umbes 90% heast kaitsemängust on tahe. Sul peab olema kirge ja suur soov vastast takistada, maksku mis maksab. Ülejäänud 10 või 15% on oskused ja erinevate aspektide tundmine. Pead tundma tehnikat, kaitseasendeid ja oskama vastase liigutusi ette aimata. Peavad olema kiired jalad ja sa pead nägema seda, mida vastane näeb. Pead teadma, kuidas sundida teda tegema seda, mida sina tahad. Seal on väga palju aspekte, aga kõige tähtsam on ikkagi tahe ja kirg. Pead tahtma saada heaks kaitsemängijaks ja vaheltlõigete tegijaks.
Eesti korvpallisõbrad mäletavad siiamaani, kuidas Kobe Bryant ütles kunagi ühes intervjuus, et Sina olid üks parematest kaitsemängijatest, kelle vastu ta kunagi mänginud on. Kas Sa mäletad, kuidas Sa teda takistada suutsid? Kui suur kompliment see Sulle oli ja kuidas Kobe Bryanti surm Sind mõjutas?
Kobe’i surm oli minu jaoks ränk löök. See teeb siiamaani haiget ja ma ei suuda uskuda, et ta on läinud. Mäletan, kui ma tema surmast esimest korda kuulsin, siis oleksin äärepealt põlvili kukkunud. Ma ei suutnud seda uskuda. See, kui ta neid sõnu minu kohta ütles, oli minu jaoks väga suur au. Ma olen uhke, et teda tundsin ja tema vastu mängida sain. Ta andis mulle, minu kodulinnale, korvpallile ja fännidele ikka väga palju. On ikka uhke tunne, kui nii vägev korvpallur nagu Kobe Bryant ütleb, et sina oled üks parimaid kaitsemängijaid, kelle vastu ta kunagi mänginud on. Kuna ta oli nii pikk, siis üritasin tema alla pugeda, et takistada tal palli mängimast. Püsisin tal kogu aeg küljes. Kui ta ringi keeras, siis olin tal kohe jälle vastas. Üritasin teha Kobe’i elu nii ebamugavaks kui võimalik, aga ta viskas ikka 30 punkti ära (Muigab.).
Korvpall areneb ja muutub kiiresti. Kasvanud on kaugvisete tähtsus, mängijad on muutunud atleetlikumaks ja korvpall on liikunud n-ö positsioonivaba mängu poole. Mis Sa arvad, millised muutused toimuvad korvpallis praegu? Millised muutused Sulle meeldivad ja millised mitte?
Positsioonivaba mängu tõid USA-sse eurooplased, kes tulid NBA-sse. USA korvpallurid pidid sellega kohanema. Dirk Nowitzki oli positsioonivaba mängija. Ta oli üks esimesi korvpallureid, kellel oli hea pallikäsitsus ja kaugvise, kuid kes oli seejuures üle 210 cm pikk. Nüüd tahavad kõik euroopalikku mängu mängida. Mis mulle positsioonivaba mängu juures ei meeldi, on see, et mängijad loodavad liigselt kolmestele. Nüüd on ainult kolmesed, lay-up‘id ja pealtpanekud. See jätab kõrvale suure osa mängust, mis paljudel hästi välja tuli. Võtame näiteks Rip Hamiltoni, kes oli üks kõigi aegade parimaid mid-range (keskpositsiooni – toim.) mängijaid. Kui ta oleks mänginud praegusel ajastul, poleks ta nii hea korvpallur, sest enam sellist stiili ei harrastata. Aga mulle meeldib, et mängijad on muutunud osavamaks ja mitmekülgsemaks. On ilus vaadata, kuidas 210 cm pikkune kutt söödab ja triblab nagu tagamängija. Kuid tahaksin ka, et needsamad pikad oskaksid ka korvi all füüsiliselt mängida. Mulle näib, et see on vaikselt kadumas.

Millisel areenil meeldis Sulle Euroopas kõige rohkem mängida ja miks?
Olen mänginud väga headel väljakutel ja arvan, et Kalev/Cramo koduareen oli minu esikolmiku seas, kuna see oli uus ja hästi hooldatud. Kui rahvas oli kohal, siis käis saalis kõva möll ja vastasmeeskondadel oli seal raske mängida. Kalev/Cramo kodusaal oli esmaklassiline. Nancy korvpalliklubi kodusaal oli samuti väga hea. Mängisin seal mitu aastat ja see oli minu lemmiksaal Prantsusmaal.
Kas Sulle meeldis rohkem mängida kodupubliku ees või võõral väljakul, kus vastasmeeskonna fännid Sinu suunas vilistasid?
Alati on tore võita vastaseid nende kodupubliku silme all, aga see pole võrreldav sellega, kui mängid ja võidad oma fännide ees. See on parim tunne maailmas. Võõrsil võitmine tekitab teistsuguse tunde. Seal on kõik sinu vastu ja tunned ennast autsaiderina, mis teeb võidu magusamaks, kuid oma toetajate ees võitmine ja eriti meistriks tulemine on midagi täiesti erilist. Kodus on ikka parem mängida.
Kas Sa jälgid Euroopa korvpalli, nagu näiteks Euroliigat või ehk isegi Eesti liigat?
Püüan vaadata nii palju Euroopa korvpalli kui võimalik, aga mul pole palju vaba aega. Olen jälginud Kalev/Cramot, Hispaania liigat, Türgi liigat. Kui mul on võimalus vaadata mõnda Euroopa liiga mängu, siis üritan seda teha. Ma õppisin Euroopas korvpalli mängides ja Euroopa liigasid jälgides väga palju. Nagu juba ütlesin, siis praegu saavad paljud innovatsioonid korvpalli vallas alguse just Euroopast, mistõttu vaatan Euroopa korvpalli nii palju, kui saan.
Kas vaatasid ka mõnda tänavust Kalev/Cramo FIBA Europe Cupi mängu?
Ei, aga kavatsen järele vaadata. Tean, et Kalev/Cramo mängis Cholet’ga. Pärast Kalevit mängisin ma just Cholet’ eest. Jälgisin küll seisu, aga mänge pole veel vaadanud. Ma proovin kõiki mänge järele vaadata.
Ja lõpetuseks, Sa mängisid mitu aastat Prantsusmaal. Kui hästi valdad prantsuse keelt ja kas Prantsusmaal on Sinu südames eriline koht?
Mängisin Prantsusmaal kokku üheksa aastat. Õppisin keele ära ja räägin päris soravalt. Prantsusmaal on minu südames kindlasti eriline koht. Mulle meeldib prantsuse kultuur ja kõik muu. Mu poeg on sündinud Prantsusmaal ja tal on Prantsuse kodakondsus. Igatsen Prantsusmaad ja Eestit samuti. Prantsusmaal ja Eestis mängimine oli suurepärane kogemus. Olen väga tänulik, et mul oli võimalik teha sellist karjääri, mis võimaldas mul tutvuda erinevate riikidega ja leida sõpru üle maailma. Ilma korvpallita poleks see olnud võimalik. Tänan, et minuga ühendust võtsid ja mul sellest kõigest rääkida lasid.




