Close

INTERVJUU | Euroopa režissööride tippu kerkinud Kristjan Saar: korvpalliülekandega tuleb jutustada lugu!

-Kristjan Saar oma töökohal | Foto: Erakogu

Nii nagu head mängujuhid näevad ette platsil toimuma hakkavaid sündmusi, võib ka korvpallimängu igat momenti kajastavaid režissööre televaatajate silmis lugeda mängu juhtideks. Tartlase Kristjan Saare maast madalast saadud korvpallipisik aitab tal täna režissööripuldist tuhandetele fännidele nende meelisala jälgimise nauditavaks šedöövriks vormida. Juhuste tahtel teletööd tegema hakanud Saar on hea näide sellest, kuidas pühendumise ja töökusega võivad avaneda ka nende korvpallisaalide uksed, mida varem vaid läbi teleekraani näha sai.

Ülikoolis esi- ja teise liiga tasemel korvpalli mänginud noormees andis Korvpall24.ee portaalile põhjaliku ülevaate sellest, kuidas ta korvpallimängu kõrvalt kaamera taha jõudis ning sealt innustust saanuna ülekandeid juhtima asus. Saime alustuseks teada, mis vahe on režissööril ja kaameraoperaatoril ning kuidas mõlemad üksteist täiendavad. Vastuse leidis ka küsimus, et kui palju aitab tema töös kaasa varasem korvpallitaust ning selle ringkonna inimeste tundmine. Ekraani vahendusel mängudele kaasa elavatele fännidele selgitas Saar lahti telemängude ja striimimängude kajastuste erinevused.

Muuhulgas tuli sisuka intervjuu kestel teemaks liigad, mille ülekanded on temale usaldatud ning kuidas ühel hetkel avanesid uksed rahvusvaheliste mängude kajastamiseks. Mõtisklesime nüansside üle, millest koosneb üks tõeliselt hea korvpalliülekanne ning piilusime ookeani taha, kus unelmate liigas kasutusel olevate vahenditega tehakse igast mängust eriline sündmus. Loomulikult ei pääsenud me AI rolli arutelust antud valdkonna tulevikku silmas pidades, saime teada, millise teoga pälvis Saar FIBA-lt kiituse ning miks on reegliks kujunenud asjaolu, kus time-out‘i küsinud meeskonna juurde mikrofoni ei saadeta. Lõpetuseks annab Saar endapoolse valemi, kuidas mängijatesse panustamisega saab alguse nii klubide, teleülekannete kui ka liigade areng.

Kui kaua Sa oled toimetanud korvpalli vallas tele- ja režissööritööd? Millal see kõik Sinu jaoks algas?

Kui ma teletöö tegemisega alustasin, siis minu visioon oli saada produtsendiks ja režissööri amet ei olnud üldse mõttes. Teletööd alustasin ülikooli ajal ja selle kõige kõrvalt mängisin Tallinna Ülikooliga esiliigat. Mul polnud sel hetkel mõtteski, et hakkan kunagi korvpalliülekandeid tegema, aga siis läks elu nii, et 2014. aastal sain tuttavaks inimestega, kes tootsid Delfisse korvpallistriimi mänge. Alustasin kaameraoperaatorina ja ülekandetehnikuna ning sealt alates hakkas ülekandemaailm järjest rohkem köitma. Esimene telemäng oli 2017/18 hooajal, kui olin asendusrežissöör ja alates 2018/19 hooajast olen täiskohaga teinud kõiki korvpalli teleülekandeid Eestis. Ehk siis läheb mul 7. aasta ja selja taga on ca 350+ teleülekannet.

Su korvpallitaust on hobikorras mängimine. Me teame, et Sinu vend (Hannes Saar – toim.) on selles vallas kaugemale jõudnud.

Just nii. Ta on ikka väga palju kaugemale jõudnud ja karjäär on juba väga huvitav olnud. Kui ta esimese mängu meistriliigas tegi, oli see väga eriline tunne. Ma ise alustasin 10-aastasena Tartus Iivi Kaljuvee all Taba 89 korvpalliklubis. Kuni keskkooli lõpuni mängisin Tartus. U16 vanuses sain Taba 89-s ühe aasta Jüri Neissaare käe all mängida, siis mingil hetkel vahetasin klubi ja läksin Toomas Annuki alla Salva Tartusse ja lõpetasin oma noortekarjääri Tartu Rocki noortevõistkonnas Tarmo Petteri all. Pärast keskkooli alustasin õpinguid Tallinnas BFM-is ja sai Tallinna Ülikooliga esiliigat ja teist liigat mängitud. Pärast ülikooli sain aru, et kui tahan oma erialaga kaugemale jõuda, siis tuleb korvpalli mängimine ära lõpetada ja keskenduda 100% ühele asjale, sest kui näpud või jalg on kipsis, siis on väga raske korvpalliülekandeid teha.

Kas me nimetame Sind režissööriks? On see õige ametinimetus?

Just nii. Õige nimi on režissöör või multikaamera režissöör. Korvpallifännid ajavad tihti sassi, kes on kaameraoperaator ja kes on režissöör. See, kes teleülekande ajal pilti valib, on režissöör ja operaatorid filmivad režissööri jaoks erinevaid plaane. Fännid vist arvavad, et kui keegi näitab midagi valesti, siis see on operaatori süü, aga tegelikult vastutab kogu pildikeele eest režissöör. Mina valin, mis kaamera mingil hetkel eetris on. Kõik operaatorid on režissööri lisa silmapaariks. Kui mina ei näe, mis väljaku ühes otsas toimub, siis üks viiest operaatorist kindlasti näeb. Mis puudutab mängu, siis arvan, et oskan väga hästi lugeda, kuhu söödud võivad minna või kes viskele läheb. Siis saan anda ka operaatoritele kindlad juhised teatud mänguolukordades, mida jälgida ja kuhu kaamera keerata. Kuid mu operaatoritel on ka super mängulugemine ja nad tajuvad väga hästi ära, kus midagi juhtuma hakkab, kes on emotsionaalne jne. Meie ülekandetiimi eesmärk on teha alati tasemel ülekanne – erinevaid olukordi näidata lähemalt ja lisada sinna emotsiooni, mida saalis kohapeal olles ei näe. Lisaks saame me telepildi vahendusel jutustada võitja ja kaotaja lugu, lisades sinna vürtsi juurde emotsioonidega (suured plaanid treeneritest, mängijatest, fännidest ja loomulikult kohtunikest) ning olukordadest korduste näitamisega.

Kui palju tuleb Sulle kasuks varasem korvpallitaust ja see, et Sa tunned neid inimesi?

Arvan, et see on kõige alus. Kui tahad teha väga head, maailmatasemel korvpalliülekannet, siis tuleb mängust aru saada ja mõelda ette erinevaid käike, kui mängus juhtuvad teatud olukorrad. Ülekande ajal on teatud reeglid, mida tuleb järgida ja siis saab lisada režissööri, operaatorite ja kordusteoperaatorite loovuse juurde ning siis sünnib ülekande tervik. Kui oled korvpallikogukonnas aktiivne, on see suureks kasuks, ehk kui tunned mängijaid, treenereid, klubide taustatiime jne. Osade Eesti tegevmängijate vastu olen noorte ajal ise mänginud ja lisaks tean ka nooremat generatsiooni, keda olen jälginud siis, kui Hannes veel Eestis mängis. Näiteks kui ma koolitan uusi operaatoreid, siis tihti on algus väga keeruline, kuna korvpall on väga nüansirohke ja detaile on palju. Kui puuduvad üldised korvpalliteadmised, näiteks mis on jooks, millal keegi teeb ebasportliku vea jne, siis tuleb kõigepealt need selgeks teha, sest kui soovid korvpallimängu filmida, on väga oluline, et saaksid mängust aru ja teaksid, kuhu pall võib minna ja mida mingi mängija võib teha, sest tihti juhtub momente pallita olukordades. Kui korvi all toimub võitlus, siis mina saan suunata operaatoreid seda filmima. Alati ei toimu olukorrad seal, kus on pall. Meestevaheline võitlus võib tihti toimuda ka kusagil platsi nurgas, aga see kõik tuleb korvpallitunnetusega.

Mis liigade ja mängudega Sa täpsemalt praeguselt hetkel tegeled? Mis on Sinu vastutusvaldkonnad?

Eestis vastutan klubimängude tasandil Eesti-Läti ühisliiga ja FIBA Europe Cup’i teleülekannete tootmise eest. Striimimängud, kus on üks mehitatud ja kaks mehitamata kaamerat, ei ole minu vastutusala. Kahjuks paljud inimesed ajavad segamini ja ei saa aru, mis on telemäng ja mis on striimimäng. Telemäng on see, kus meil on viis mehitatud kaamerat, väga head kordused, täiustatud telegraafika ja stuudio kolme inimesega. Alates 2018. aastast teen ma ka Eesti meeste ja naiste koondise kodumängude ülekandeid. Enne seda tegi mitu aastat Läti režissöör. 2023. aastast käin võimaluse korral ka Läti koondise mänge tegemas ja sõjaolukorra tõttu saan teha ka Ukraina ja Iisraeli koondise mänge, kuna nad peavad enda kodumänge Riias. Ehk siis hetkel olen omadega väga heas kohas, kus saan teha väga erinevate koondiste kodumänge ja lisaks veel Riia VEF-i FIBA Meistrite liiga mänge. Eelmisel hooajal sain ka Prometey Eurocupi mänge teha.

-Kristjan Saar ja Eesti-Läti liiga korvpalliülekande meeskond | Foto: Erakogu

Kuidas need Läti ja rahvusvahelised mängud Sulle lisandusid? Kuidas Sind üles leiti?

Sellele kohale, kuhu ma praegu jõudnud olen, on väga suur tahtmine. Kui ma 2017/18 hooajal sain oma esimese telemängu teha siin Eestis, siis sain aru, et see on minu kutsumus. Vahemikus 2017-22 tegin Eesti-Läti liiga ja VTB Ühisliiga teleülekandeid ning arvan, et sealt jäin ma silma TV3 spordiülekannete produtsendile Toms Circenisele, kes vastutab rahvusvaheliste korvpallisarjade ja koondisemängude ülekannete eest Baltikumis. Kuid siis pean kindlasti tänama ka Levira ülekandemeeskonda, kes on mind alati selja taga tehniliselt toetanud, et ma enda visiooni saaksin ellu viia. 2021/22 hooaja alguses sain Eesti TV3 Grupilt võimaluse teha Kalev/Cramo FIBA Meistrite liiga kodumänge. Kuna need olid ülekannete mõistes väga edukad, siis 2021. aasta novembris sain esimest korda võimaluse teha Eesti koondise kodumängu. Kui esimest Eesti kodumängu tegin, siis mul oli järelvaatajaks Läti režissöör Olafs Jakobson, kes on mitmel korral EM-i ja MM-i ülekandeid teinud. Ta istus kõrval ja vaatas, kuidas ma teen ja natuke juhendas, aga edasine on juba ajalugu. 2021. aasta novembrist alates olen teinud kõiki Eesti koondise mänge. Pärast mitmeid edukaid ülekandeid andsin endast taas produtsendile teada, et kui on vajadus, siis võin sõita Lätti või Leetu, andke ainult märku. 2023. aasta sügisel tuligi esimene kõne, kus küsiti, kas tahaksin tulla Lätti Riia VEF-i FIBA Meistrite liiga ülekannet tegema ja siis tulid järjest järgmised kutsed Eurocupi ja koondiste mängudele. Arvan, et minu suur tahe jõuda kaugemale ning visuaalne keel ja korvpallitaust on aidanud kaasa, et jõuda nii kaugele.

Mina tean Eestis lisaks Sinule veel paari režissööri, kes on spordiülekannetega rahvusvahelisele tasemele jõudnud. Üks on Marek Miil ja Steiv Silm on ka seda tööd teinud. Mis on saladus, et Eestist häid režissööre peale kasvab?

Kaks eelnimetatut on suurepärased režissöörid ja inimesed! Marek on mu suur eeskuju, milline üks väga hea režissöör peab olema ja on au olnud temaga koostööd teha. Arvan, et meie, eestlaste edu saladus on tööeetika ja tahe teha maailmatasemel ülekandeid, isegi siis, kui meil on väikesed ressursid. Me pigistame siin Eestis tihti kivist vett välja. Lisaks on Marek hetkel ainus režissöör Eestis, kes on saanud toota telepilti Euroopa korvpallimeistrivõistluste alagrupiturniiril. See oli 2011. aastal Leedus ja nüüd on sellest ligi 15 aastat möödas. Loodetavasti me paistame enda meeskonnaga piisavalt silma, et saaksime ka tulevikus EM-i telepilti toota.

Ma olin seal Leedus kohal, ühes linnas oli kogu telemeeskond Eestist.

Täpselt. Operaatorid, režissöörid ja tehniline personal olid Eestist. Nüüd viimastel aastatel on ainult tehniline tiim pääsenud Eestist välja erinevaid rahvusvahelisi korvpalliülekandeid tootma, aga mitte loominguline tiim. Vahepeal oleme olnud korvpalliga natuke madalseisus, kuigi meie meestekoondis jõudis 2015. aasta EM-ile. Kui üldine korvpalli tase on madal, siis on ka meil kui režissööridel väga raske välja saada, sest keegi lihtsalt ei pane tähele, mida me siin teeme. Kui meie klubid ja koondised mängivad hästi ja võidavad, siis meie teleülekanded jäävad rahvusvaheliselt silma ja pakuvad FIBA-le huvi.

Sama nagu ka kohtunikega? Ehk siis see on seotud selle riigi ja rahvuskoondise tasemega?

Täpselt nii. Kõik on omavahel seotud. Kui kodune korvpall on heal tasemel – klubid mängivad rahvusvahelisi sarju ja on seal edukad või koondised võidavad -, siis me kõik oleme tähelepanu keskpunktis.

Mis on ühe hea korvpalliülekande saladus? Kui Sa seal režissöörina puldi taga oled, siis mis on need põhiasjad, mida Sa pead koju tooma?

Alati tuleb jutustada lugu! Igas mängus on keegi hea/halb, võitja/kaotaja ning lisaks emotsioon, mida treenerid, mängijad ja fännid väljakul annavad. Kui sa vaatad telekast ülekannet, siis saad teatud lisaemotsiooni, mida saalist ei saa. Minu eesmärk on alati anda teleülekandega natuke lisaväärtust, et näeksid suures plaanis emotsioone ja häid kordusi olukordadest õigetel momentidel. Kui režissööril on tiimis väga head kordusoperaatorid, siis nemad teevad ülekande sisse erinevaid klippide pakette, mis koosnevad näiteks parimatest hetkedest või emotsioonidest, ja kui need on veel aegluubis filmitud, siis neid hetki saad tajuda ainult teleülekannet vaadates. Meil kui ülekande tegijatel on võimalus mängida fännide emotsioonidega.

Emotsioonid ei ole alati positiivsed, on ka negatiivseid emotsioone. Kui Sa teed näiteks Eesti koondise mängu ja meie vaates juhtub midagi negatiivset, ent emotsionaalset, siis Sina pead kõik need asjad neutraalselt ekraanile tooma?

Jah, mina pean jääma professionaaliks ja olema neutraalne. Isegi siis, kui mul on Eesti pusa seljas ning tahaks eestlastest rohkem plaane ja korduseid näidata. Ma pean alati jutustama lugu sadadele tuhandetele vaatajatele, kes vaatavad mänge üle kogu Euroopa. Loos on alati võitjad, on kaotajad, on rõõmupisaraid, nutvaid fänne ja on rõõmsaid fänne. Mida parem on mängu visuaalne jutustus, seda rohkem tähtsad inimesed seda tähele panevad.

Kui räägime koduse liiga telemängudest, siis Sa tunned neid inimesi, nii mängijaid kui ka taustajõude. Me teame, et mõned klubiomanikud ja treenerid on emotsionaalsemad kui teised. Kas Sa mõtled need asjad enne ülekannet läbi?

Jah, ikka. Tuleb vaadata eelmiste mängude seisud ja statistika üle, kuidas kellelgi läinud on, kas keegi on vigastatud või haige ja mida korvpallieksperdid arvavad. Proovin ka iganädalaselt kuulata kõik korvpalli-podcast‘id läbi, et olla kõigega kursis.

Kui mängivad võistkonnad A ja B ning sa tead, et B satsi treener on üliemotsionaalne, siis ütledki operaatorile, et hoidke seda meest kogu aeg silmas, sest seal hakkab midagi juhtuma? Või kui mõne klubi omanik on tribüünil ja lehvitab seal näppudega. Kas hoiad sellel ka pilku peal?

Meil on enne ülekannet tavaliselt väike jutuajamine operaatoritega, kus me käime üle, mis seisus on tänases mängus kohtuvad meeskonnad. Hea näide on sellest hooajast Pärnu Sadama ja Keila Coolbeti telemäng Pärnus. Ma teadsin, et Pärnu peatreeneri tool on kuum ja see mäng võib jääda talle viimaseks. Siis ülekande algusest hakkad ehitama lugu, kus pakud Pärnu fännide, Johan Kärbi, emotsioonitute mängijate ja peatreeneri plaane. Ja kui mäng veel toetab seda jutustust, siis on ainult minu otsustada, kui jõuliselt nende emotsioonidega mängin – pettunud fännid, löödud treener ja endast väljas Johan Kärp, kes enne lõpuvilet saalist välja kõnnib – sel hetkel need plaanid räägivad rohkem, kui kirjutada suudaks.

Kas oled režissöörina ka mingeid muid spordialasid teinud?

Jah. Arvan, et olen režissöörina Eestis peaaegu kõik spordialad ära proovinud. Kuigi põhifookus on alati korvpallil, siis on olnud ka murdmaasuusatamist ja jalgpalli. Sel hooajal sain Lätis teha esmakordselt FC RFS Euroopa liiga kodumänge. Praegu on korvpallis Euroliiga ja jalgpallis Meistrite liiga ülekanded režissöörina tegemata. Lisaks käin talveperioodil tegemas maratonisarja Ski Classics Pro Tour teleülekandeid, mille võistlused toimuvad üle Euroopa.

Mis teeb korvpalli eriliseks võrreldes teiste spordialadega? Kas seal on Sinu arvates midagi sellist, mida teistel aladel ei ole?

Mäng on kiire ja on palju emotsioone, kuid samas on piisavalt pause, et saad televaatajale pakkuda ka visuaalset ilu, mis pigem kehtib koondise ja rahvusvaheliste sarjade puhul.

Kui me räägime Eesti liiga ja koondise mängudest, siis kui suured need teletiimid on? Kui palju inimesi ühe sellise ülekande fännideni toovad?

Eesti-Läti liiga teleülekandeid toodame tavaliselt kümneliikmelise tiimiga. Kuid on ka erandeid nagu näiteks final four, kuhu oleme saanud lisaressurssi, et ülekande kvaliteeti tõsta ja siis on mõned inimesed rohkem. Koondisemängudel on FIBA poolt ette antud standard, mis setup‘iga tuleb ülekanne toota. Rahvusvahelist pilti toodame premium kvaliteediga ehk 11 kaameraga, lisaks veel TV6 ülekanne koos stuudio ja reporteriga. Inimeste arv on siis ca 30-35.

Ma sain aru, et eelmises naiste koondise aknas oli teil naistest koosnev operaatorite tiim?

Jah, see oli eelmise aasta novembris. Mul tuli juba hooaja alguses idee, et tahaks midagi natuke teistmoodi teha ja tahaks näidata FIBA-le, et oleme kaasaegsed ja meil on väga mitmekülgne operaatorite tiim. Paar aastat tagasi tegid hispaanlased U19 naiste MM-il ajalugu, kui nende terve 50-pealine teletiim koosnes ainult naistest. Kuna meil Eestis nii palju naisoperaatoreid ja -tehnikuid pole, siis saime teha ainult naisoperaatorite tiimi. Nad olid super tublid ja said väga hästi hakkama. Pälvisime sellega ka FIBA tähelepanu ja saime kõrgematelt juhtidelt oma ettevõtmise eest kiita.

-Kristjan Saar ja naisoperaatorid | Foto: Erakogu

Kuidas mehed sellesse suhtusid, et nad tööst ilma jäid?

Suhtusid väga hästi. Nad olid kodus ja jälgisid telemänge suuri huviga, et näha, kuidas naised hakkama saavad. Tegelikult on kaks neiut mu tiimi rotatsioonis sees, nad aitavad toota ka Eesti-Läti liiga telemänge. Tuleb naisi kaasata, sest naised näevad mingeid asju natuke teistmoodi kui mehed.

Kuhu Sina tahaksid oma tööga välja jõuda?

Olen realistlik ja lähen sammhaaval. Esimene eesmärk oli Eesti koondisemängud, see on suur au neid ülekandeid teha. Järgmine eesmärk oli välismaal teha rahvusvahelist sarja – Riia VEF-iga FIBA Meistrite liiga ja Prometey’ga Eurocup sai tehtud. Nüüd on tehtud ka Lätis koondisemängud – Läti, Ukraina ja Iisraeli koondiste kodumängud. Järgmiseks tahaks EM-i alagrupiturniiri teleülekannet toota, kas naiste või meeste EuroBasketil. Ja siis vaatame edasi. Klubitasandil oleks Euroliiga tore, aga arvan, et see on hetkel kättesaamatu. Aga teen tööd edasi nii hästi kui võimalik ja äkki saan kutse.

Kui suur konkurents režissööride valdkonnas üleeuroopaliselt üldse on?

Üleeuroopaliselt on tipus konkurents tegelikult ülimalt tihe. Ma ei näe, et Skandinaavias meile väga palju konkurentsi oleks, aga põhikonkurendid tulevad suurtest riikidest nagu Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia ja Saksamaa. Need on need riigid, kellega me konkureerime. Tänapäeval ei vii sind kõrgesse seltskonda ainult tahtmine ja anne, vaid ka tutvused. Hetkel julgen väita, et olen Baltikumis korvpallirežissööride listis teine mees. Number üks on leedukas Tomas Skamarocius, kes teeb iganädalaselt Kaunase Žalgirise Euroliiga ülekandeid ja teisi Euroliiga ülekandeid. Tema on ka teinud viimased aastad Euroliiga final four‘i tiimiga, mis koosneb enamasti leedukatest ja lätlastest.

Räägi korvpallifännidele, kuhu on korvpallimängu ülekanne viie või kümne aasta pärast arenenud. Mis meid veel ees ootab?

Arvan, et rahvusvahelisel standardil tulevad kindlasti juurde igasugused lisavidinad, mis annavad mängudele juurde visuaalset ilu – erinevad graafilised- ja kaameralahendused, mis annavad juurde kas rohkem arvutimängulisemat või kinolikku efekti. Euroopa käib ikkagi Ameerika jälgedes. Kahjuks oleme me Eestis sellest päris kaugel, kuna meie oleme lihtsalt liiga väikesed ja see ei tasu meie vaatajanumbrite pealt ära. Lisaks peame oma liigast tegema korraliku toote ja meil peavad olema head sponsorid, kes eelistavad kvaliteeti, mitte kvantiteeti. Kui pole raha, siis kahjuks ei ole ka head teleülekannet. Lõpuks taandub kõik finantsile.

Mäletan, et mingil hetkel pandi Euroliigas kohtunikele kaamerad särgi külge, aga praegu on see minu arust ära kadunud. Kas see oli huvitav katsetus, mis ei töötanud nii hästi?

Pigem jah. Innovatiivsemaid lahendusi kasutatakse play-off‘ides ja finaalturniiridel, et neid ülekandeid natuke erilisemaks ja suursugusemaks teha. Kohtunike kaameraid oli tegelikult mängu ajal raske kasutada. Pigem on nende kaamerate idee järeltootmisel, kui saab neist head sisu, millest saab teha erinevaid sotsiaalmeedia klippe jne. Lisaks on kõik läinud järjest tundlikumaks selle suhtes, kui soovid kohtunikele või treeneritele kaameraid või mikrofone lisada. Nagu oleme näinud mõnes teises spordialas, siis rahvusvahelised alaliidud natuke kardavad neid, sest nad kardavad erinevaid väljaütlemisi ja vihapurskeid. See on üldiselt tundlik teema.

Mismoodi see kokku lepitud on? Euroliigas näeme igal nädalal, et mikrofonid viiakse pinkide taha ja mõni treener ei hoia f-tähega algavate roppustega üldse tagasi. Kas sellega on nii, et kui tuleb, siis tuleb või mõnele treenerile ei anta sellepärast nii palju eetriaega?

Hetkel pole sellist asja olnud, et mõne treeneri puhul ei tohi filmida ja mikrofoni kasutada, aga on tehtud uued reeglid, millest televaataja ei saa võib-olla kohe aru, miks näidatakse seda meeskonda, kes ei küsinud time-out‘i. Näiteks Eurocupis ei minda enam mikrofoniga selle tiimi juurde, kes küsis time-out‘i, vaid minnakse vastaspoole juurde. See natuke leevendab seda olukorda, sest kui sa läheksid selle meeskonna juurde, kes küsis time-out‘i, siis sealt tuleks kindlasti neid vihapurskeid ja f-sõnu. Samamoodi on FIBA teinud koondisemängude ülekannetes muudatused. Esimesel kolmel veerandajal võid saata assistendi mikrofoniga pinkide juurde, aga viimasel veerandajal enam ei või. Kuid isiklikult ma arvan, et kui sa oled televaataja, siis sa ikkagi tahad näha ja kuulda neid emotsioone.

Palju on räägitud sellest, kuidas NBA on n-ö korvpalli tooteks pakendamise tipptase. Kui palju Sina NBA ülekandeid vaatad ja sealt šnitti võtad?

Ikka jälgin. Mitte küll igapäevaselt, aga nädala mänge ma ikka vaatan ja mida play-off‘ile lähemale, seda rohkem. Seal on täpselt samamoodi, et mida ligemale play-off‘id jõuavad, seda rohkem kaameraid ja lisatehnikat kasutatakse ning loojutustus muutub järjest kvaliteetsemaks. Alati tuleb lähtuda vaatajate numbritest. Kui vaatajanumbrid on kõrged, siis seda rohkem panustatakse hea sisu tootmisele. Palju asju me kahjuks siia üle tuua ei saa, sest meie saalid ei vasta isegi kõige lihtsamatele nõuetele ning see panebki piirid ette. Kui seal on igal areenil oma kaamerad ja play-off‘is on kaameraid kuni 40, siis seal on kaetud põhimõtteliselt iga nurk ja iga mängija. Seal on isegi nii, et põhimängijatel on oma kaamera, mis jälgib teda terve mängu. See on tegelikult päris ulme, mida nad teevad. Lisaks see taustajõudude tiim, mis seal režissööri selja taga töötab, on midagi enneolematut.

Tänapäeval on hästi popp teema AI. Millal jõuab tehnika nii kaugele, et inimoperaatorit ei olegi enam vaja? Ongi hoopis nii, et kaamerad on püsti, AI toimetab ja Sina režissöörina annad võib-olla mingeid käsklusi. Või ühel hetkel pole enam isegi režissööri vaja?

Ülekande mõistes olen mina viimane inimene, kellele meeldib AI. Ma pole nende kaamerate fänn. Ma saan aru nende ideest, aga meie spordihallid ehk infrastruktuur ei toeta seda. Arvan, et teleülekannetesse AI kaamerate või režissööri kujul ei jõua, sest hetkel veel ei leia AI üles emotsioone, mida leiab inimsilm. Arvan, et isegi ühe kaameraga operaator jutustab seda lugu paremini kui AI kaamera. Eks AI-l on oma roll, mida ta täidab.

-Vaade Eesti-Poola koondisemängule režissööripuldist | Foto: Erakogu

Jäi meil millestki rääkimata, mida ma ei osanud küsida?

Tegelikult tahaks mainida seda, et kui on inimesi, kes fännavad korvpalli ja kellele tundub teleülekandemaailm huvitav, siis ma kutsuksin inimesi üles endast märku andma. Kui arvate, et teil on oskused ja teadmised olemas, kuidas te saaksite kasulikud olla, siis ainult nii saame oma kodust liigat paremaks teha, kui me kaasame inimesi, kellele läheb korvpall korda. See on igas valdkonnas niimoodi.

Milline on korvpalliülekande režissööri jaoks kõige ägedam mängija? Millised on tema omadused ja mida ta tegema peab?

Kõige ägedam mängija on see, kes on võitleja mõlemal pool väljakut. See, kes läheb iga kord igale pallile järele ja annab pärast kaotust või võitu emotsiooni. Hea on see, et tänapäeva noortest tuleb järjest rohkem neid võitlejaid ja emotsiooni pakkujaid. Kui me lähme kümme aastat ajas tagasi, siis emotsionaalseid mängijaid oli tunduvalt vähem ja need kes olid, peitsid ennast kaamerate eest. Tänapäeva noored õnneks julgevad järjest rohkem näidata enda emotsioone.

Saadakse vist aru, et kui tahad korvpallurina edukas olla, siis pead pildil olema?

Täpselt nii. See on alati olnud ka minu väike plaan, kui ma teleülekande tiimi tulin. Teleülekandest saab väga palju materjali, mida nii mängijad, alaliidud kui ka klubid saaksid turunduslikult ära kasutada. Minu arvates peame me kõik koos panustama sellesse, et mängijad oleksid paremad. Mida paremad on mängijad, seda paremad on klubid ja mida paremad on klubid, seda paremad on teleülekanded ja liigad, kuhu me jõuame ja seda rohkem on meil ka fänlust. Kalev/Cramo on siinkohal hea näide. Mida paremad on nad eurosarjas olnud, seda rohkem inimesi on saalis ja seda suurem on huvi ülekannete vastu. Ainult läbi selle saab toimuda areng.

scroll to top