Tänavusel hooajal kokkuvõttes väga head mängu näidanud Läti klubi BK Liepaja 25-aastane ja 186 cm pikkune mängujuht Renars Birkans kerkis Paf Eesti-Läti liiga põhihooajal liiga parimaks resultatiivsete söötude andjaks. 28 kohtumisega kaaslastele keskmiselt 7,1 korvisöötu jaganud Birkans kogus sellele lisaks ka 10,8 punkti, 3,2 lauapalli ja 1,4 vaheltlõiget.
Korvpall24 portaal tegi Läti meistriliiga play-off‘is oma klubi poolfinaalis Riia VEF-i vastu suurüllatuse lävele juhtinud Birkansiga pärast hooaja lõppu intervjuu, kus rääkisime näiteks hea mängujuhi eeldustest ning platsinägemise õppimise võimalikkusest. Uurisime ka, kuidas on võimalik, et Liepaja ainult lätlastest mängijate toel nii hästi esinenud on ning kas Läti on selles osas Eestist ees, et noortele antakse koduses liigas rohkem võimalust esile kerkida.
Loomulikult küsisime usutluses Birkansi käest, kes olid Eesti klubides tänavusel hooajal tema jaoks vastased, kellega oli kõige keerulisem hakkama saada või kes oma mänguga talle kõige enam silma jäid. Lätlasest väljakukindrali käest sai eriti kiita Märt Rosenthal, aga tema jutust käisid läbi ka sellised nimed kui Rait-Riivo Laane, Martin Dorbek, Rain Veideman, Alterique Gilbert ja Oleksandr Kovliar.
Renars, millised olid Liepaja korvpalliklubi eesmärgid enne hooaja algust?
Kõik mängijaid ja treenerid istusid enne hooaja algust maha ja me rääkisime klubi eesmärkidest. Ilma eesmärkideta pole selget visiooni, mille poole klubi peaks pürgima. Otsustasime, et Eest-Läti liigas tahame jõuda play-off‘i, Läti liigas medalitele ja Läti karikavõistlustel finaali. Nendest kolmest eesmärgist suutsime seekord täita kaks. Eesti-Läti liiga play-off‘i me küll ei pääsenud, aga olime sellele päris lähedal.
Palun võta lõppenud hooaeg kokku nii isiklikus kui ka meeskondlikus plaanis. Millised olid kõige meeldejäävamad võidud ja mis jäi kõige rohkem kripeldama?
Meeskondlikus plaanis oli see hooaeg päris edukas. Meil õnnestus võtta mõned suured võidud ja oleme selle üle väga uhked. Alustasime hooaega suurepäraselt – võitsime VEF-i ja Kalev/Cramot ning Prometeyle kaotasime alles lisaajal. Mõistsime kohe, et suudame mängida kõigi vastastega. Kahjuks oli meil hooaja jooksul probleeme vigastustega ja kuna meil on noor meeskond ja meie mängijatel pole palju kogemusi, siis me ei suutnud kogu hooaega stabiilselt mängida. Tippmeeskondade vastu saime hästi hakkama, aga kui vastaseks oli mõni nõrgem meeskond, siis tihtipeale võtsime omaks nende taseme ja mängustiili. See on midagi, mida peame parandama. Isiklikus plaanis oli see arvatavasti minu karjääri parim hooaeg. Minu esitused olid head, aga mis veelgi tähtsam, meeskond sai palju võite ja selle üle olen ma kõige uhkem.
Sa olid Eesti-Läti liiga parim sööduandja. Mida Sa arvad, kas hea väljakunägemine on midagi, mida saab õppida või mitte?
See on hea küsimus. Arvan, et saab, kuid esmalt peavad olema selged põhitõed. Pead olema hea pallikäsitseja, pead olema kiire, sul peab olema kõrge korvpalli IQ, pead kogu aeg mängudest videoid vaatama jne. Kui sa pidevalt harjutad ja teed neid asju, siis võid saada heaks sööduandjaks.
Mis on Sinu saladus, et Su resultatiivsete söötude numbrid nii head on?
Esiteks minu meeskonnakaaslased, kes suutsid mu söödud korvideks vormistada, ka rasked söödud. Samuti omavaheline usaldus väljakul. Nad olid alati valmis, sest teadsid, et sööt võib tulla igal hetkel. Teiseks kindlasti meie treenerid. Nad teadsid, mis on minu suurimad tugevused ja kasutasid mind olukordades, kus sain ise korvi rünnata või meeskonnakaaslasele hea söödu anda. Samuti ei andnud ma kunagi lohakaid sööte, isegi trennis mitte. Üritan alati anda võimalikult täpseid sööte ja seeläbi lihvin ka oma viskekätt.
Kas arvad, et oled Eesti-Läti liiga parim mängujuht?
Kindlasti ei pea ma ennast parimaks, sest kõige paremad mängujuhid mängivad finaalis. Küll aga tahan ma kunagi sinna tasemele jõuda.
Kes olid Sinu arvates lõppenud Eesti-Läti liiga hooaja parimad tagamängijad?
Üks parimaid oli sel hooajal kindlasti Kristers Zoriks (Riia VEF-i mängujuht – toim.), kes on väga ohtlik tüüp kolmepunktijoone tagant ja väga hea üks-üks olukordades. Märt Rosenthal on Tartu meeskonna mootor. Tartu Rosenthaliga väljakul ja ilma temata on kaks täiesti erinevat meeskonda. Rait-Riivo Laane on samuti hea sööduandja ja lisaks ka suurepärane vaheltlõigete tegija. Teist temasugust pole ma veel kohanud. Oleksandr Kovliar on noor talent ja oma vanusele vaatamata mängib ta Kalev/Cramo meeskonnas suurt rolli.
Liepaja meeskonnas polnud lõppenud hooajal ühtegi välismängijat. Kas Sinu arvates on see meeskonna trump või oleks välismängijad mingitel hetkedel abiks olnud?
Jah, Liepaja meeskonna filosoofia on see, et proovime mängida ainult Läti mängijatega. Meie fännidele meeldib, et üritame ainult kohalike kuttidega midagi saavutada. Kui meil oleks välismängijad, siis loomulikult saaks me sihtida kõrgemale, aga arvan, et kõige rohkem võidab sellest Läti korvpall tervikuna, sest Liepaja on koht, kus noored korvpallurid saavad areneda. Nad saavad siin oma vajalikud mänguminutid kätte ja pärast liituvad võib-olla mõne suurema klubiga ja aitavad Läti rahvuskoondist.
Eesti korvpallifännidele on jäänud mulje, et Läti treenerid usaldavad noormängijaid rohkem kui Eesti treenerid. Kas Sa oled sellega nõus? Miks?
Kui aus olla, siis mul on raske oma arvamust avaldada, sest ma ei tea Eesti mängijate vanuseid. Kuid minu arvates on Läti tegelikult sarnases olukorras. Kui Liepaja ja Valmiera välja arvata, siis mujal teenivad Läti klubide noormängijad samuti vähem mänguminuteid kui fännid või mõned ajakirjanikud seda sooviksid. Liepaja ja Valmiera puhul on noortetöö aga klubi prioriteet. Samas arvan, et noormängijad peavad oma minutid välja teenima, mitte niisama saama. Meie noored on tõestanud ennast nii trennides kui ka mängudes ja minu arvates on nad oma mänguaja välja teeninud.
Millest Liepajal Sinu arvates Eesti-Läti liiga play-off‘i jõudmisest puudu jäi?
Nagu ma juba enne mainisin, siis me oleks pidanud olema stabiilsemad. Sel hooajal oli taas mitmeid mänge, kus andsime lõpu käest ära. Samas oleme otsustavates olukordades meeskonnana paremaks saanud. Eelmisel hooajal kaotasime me vähemalt kümme mängu viie või vähema punktiga.
Keda Eesti mängijatest oli sel hooajal kõige raskem katta?
Kui valida kedagi Eesti klubide mängijatest, siis on selleks kindlasti Alterique Gilbert. Ta viskas meie vastu hullult palju punkte, kui me Liepajas mängisime. Ta on väga osav ja kõrgetasemeline mängija. Eestlastest valiksin Rain Veidemani. Ma olen juba mitu hooaega tema vastu mänginud ja iga kord tekitab ta meile palju peavalu. Kui rääkida mängijatest, kellega lihtsalt on raske hakkama saada, siis pean mainima ka Martin Dorbekut, kelle vastu on rünnakul väga keeruline mängida.

Palun nimeta üks Eesti ja üks Läti korvpallur, kellele Sa annaksid Eesti-Läti liiga hooaja kõige enam arenenud mängija auhinna. Miks just neile?
Enim arenenud Läti mängija on kindlasti minu meeskonnakaaslane Karlis Šilinš. Ta oli juba mullu väga hea, aga ta on igas aspektis kõvasti arenenud ja ta oli palju stabiilsem kui eelmisel hooajal. Eesti mängijatest annaksin selle auhinna Märt Rosenthalile. Arvan, et tal oli väga tähtis roll Tartu meeskonna jõudmisel final four‘ile. Tema söödunumbrid on kõvasti kasvanud ja ta näitas suurepäraseid esitusi hooaja tähtsaimates mängudes, eriti veerandfinaalseerias Ventspilsi vastu. Ta näitas ennast tõelise liidrina.
Palun kirjelda Karlis Šilinšit mängijana. Mis on need omadused, mis teevad temast nii hea punktitooja ja lauavõitleja?
Karlis on keskmängijana pikka kasvu, kuid samas on ta kiire. See pole kuigi tavaline ja see tuleb talle kaitses kõvasti kasuks. Karlis on atleetlik mängija, kes on hea ka kolmesejoone tagant ning see annab talle rünnakul palju võimalusi. Samuti annan ma talle palju häid sööte (Naerab.).
Liepaja võitis Läti meistriliigas pronksmedalid. Kas Sa oled selle tulemusega rahul või oled kurb, et teil ei õnnestunud poolfinaalis VEF-i alistamisega suurüllatust valmistada?
Arvan, et võime pronksmedalitega rahule jääda. Muidugi oleks tahtnud VEF-i võita, aga see oleks olnud hullumeelne. Me valmistusime selleks seeriaks väga põhjalikult ja meie liidrid olid valmis, kuid VEF-i alistamiseks sellest ei piisanud. Nad näitasid otsustavates mängudes oma tugevust ja tõestasid veel kord, et VEF on tippklubi. Esimestes mängudes nad võib-olla alahindasid meid ja me kasutasime seda ära.
Ma olen kuulnud, et mõned Läti klubid on viimaste aastate jooksul olnud rahalistes raskustes. Mis olukorras on Liepaja klubi?
Jah, COVID-19 ja sõda Ukrainas on mõjutanud klubide rahalist olukorda, kuid need on mõjutanud kõike, mitte ainult korvpalli. Samuti kehtivad Lätis seadused, mis ei toeta sporditegemist. Kõige parem oleks see, kui riik alandaks sponsorlusega seotud makse, kui raha on mõeldud Läti spordi toetamiseks. Mis puutub Liepajasse, siis klubi rahaline olukord on olnud üldiselt hea.
Kas Sul on ambitsioone välismaale jõuda? Kui saaksid valida, siis kus Sa mängida tahaksid?
Minu ambitsioon on mängida nii kõrgel tasemel, kui suudan. Kindlat mängupaika nimetada ei oska, aga ma oleks igal pool õnnelik. Ma pole kunagi välisklubis mänginud ja see oleks minu jaoks uus kogemus. Kindlasti kaaluksin ka mõne Eesti klubiga liitumist. Arvan, et see võiks päris huvitav olla.
Kus me Sind järgmisel hooajal mängimas näeme? Kas Sa jääd Liepajasse või kaalud klubivahetust?
Liepaja on olnud suurepärane ja ma poleks kurb, kui ma siia jääks. Siin on suurepärane infrastruktuur korvpalli mängimiseks ja siin on kõik, mida korvpallur vajab oma oskuste arendamiseks. Liepaja treenerid on heal tasemel ja teevad sinuga igapäevaselt ka individuaalselt tööd. Ka linn ise on väga meeldiv.




