Türgi kõrgliigaklubis Bursaspor head hooaega tegev 28-aastane ja 183 cm pikkune ameeriklane Brandon Childress on tänavu taas otseselt seotud Eesti korvpalliga, kuna arvestatava osa tema söötudest realiseerib korvideks Artur Konontšuk. Childressi selle hooaja keskmised numbrid on seni olnud 15,1 punkti, 2,5 lauapalli, 6,9 söötu ja 2 vaheltlõiget.
Hooajal 2020/21 Rapla meeskonnas Eesti-Läti liigas keskmiselt 21,7 punkti, 4,3 lauapalli ja 3,7 resultatiivset söötu kogunud, aga hooaja lõpus raske põlvevigastuse saanud Childress naasis sellele järgnenud aastal korvpalliväljakutele TalTechis, kus sai hooaja lõpus kirja veel võimsamad keskmised numbrid: 24,7 punkti, 3,4 lauapalli ja 7,1 söötu.
Korvpall24.ee portaalile antud eksklusiivses intervjuus rääkis Childress muuhulgas sellest, kuidas Eestil on tema karjääri kujunemisel olnud täiesti kandev roll ning ka hiljem on ta ikka ja jälle heas mõttes eestlaste otsa komistanud. Lisaks palume ameeriklasel iseloomustada nii mullust meeskonnakaaslast Mihkel Kirvest kui tänavust kolleegi Artur Konontšukki ning meenutada ka ägedamaid tüüpe Eestis mängimise ajast.
Brandon, alustuseks, kuidas Sa võtaksid kokku Bursaspori senise hooaja? Mis on läinud hästi ja millest on puudu jäänud?
Ma tunnen, et hästi on läinud meievaheline suhe – kuttide vahel on tekkinud tugev side hoolimata tõusudest ja mõõnadest, kaotustest või ka klubi rahaasjadest. See, et me hoiame kokku, tähendab mulle palju. See näitab meie n-ö korvpallivennaskonna tugevust. Rasketel aegadel üksteisele toetumine näitab, kui oluline on omada suurepäraseid meeskonnakaaslasi. Puudu on jäänud stabiilsusest. Loomulikult on frustreeriv, kui palgad hilinevad ja pead selliste asjadega tegelema. Üldiselt on kõik siiski hästi, kuigi ma sooviks, et meil oleks rohkem võite. Meil oli jaanuari keskpaigast märtsini väga raske periood, kus kaotasime seitse-kaheksa mängu järjest. Eelmisel nädalal Fenerbahce alistamine parandas palju haavu, kuigi pärast seda kaotasime Galatasarayle. Peame hooaja tugevalt lõpetama ja loodan, et kõik mängijad saavad järgmisel hooajal oma karjääris sammu edasi astuda.
Kas klubi kaotas sponsoreid või mis neid rahaprobleeme põhjustab?
Ma pole kindel. Püüan keskenduda korvpallile. Kuulsin küll, et meil pole tänavu nii palju sponsoreid kui eelmisel aastal, aga üritan kontrollida seda, mida saan ehk oma mängu.
Lugesin, et mängijad ei saanud õigel ajal palka. Mitme kuu pikkuseks see võlg lõpuks venis?
Minu puhul oli see ühel hetkel kaks kuud. Igaühe olukord on muidugi erinev. Nagu öeldud, ma proovin hoida fookust väljakul ja lasta muudel asjadel ise laheneda.
Sinu korvisöötude numbrid on tänavu jõudnud karjääri parimate päevade tasemele. Kuidas Sa oma vormi hindad?
Arvan, et eriti hooaja alguses sain näidata, milleks ma võimeline olen. Olen alati osanud sööta, aga tihti on mind välismaal nähtud vaid kui skooritegijat. Tahtsin tõestada, et suudan mängu juhtida ja kaaslasi leida. Mul on sel hooajal kirjas viis või kuus kaksikduublit ja üks kolmikduubel. Olen liigas söötude arvestuses teisel või kolmandal kohal, nii et olen saanud näidata, et suudan teha palju enamat kui ainult punkte visata.
Nali naljaks, aga suur osa Sinu söötudest läheb Artur Konontšukile. Kuidas Sa hindad oma klappi Arturiga?
Artur on tõeline shooter. Ta on mu semu. Meil on see “Eesti ühendus”, sest ma mängisin ju ka Eestis. Ma õrritan teda palju ka üksteise vastu mängimise teemadel, kuna oleme ka Saksamaal teineteise vastu mänginud. Kui Artur siia tuli, teadsin kohe, et mul on siin vend ees. Eesti oli mu karjääri üks esimesi peatuspaiku ja sel riigil on minu südames alati eriline koht.
Kirjelda palun Arturit kui inimest väljaspool väljakut.
Artur on väga lahe ja rahulik tüüp. Ütleksin isegi, et väga seiklusmeelne. Ükskõik kuhu linna me reisime, tahab tema alati uusi piirkondi avastada. Ta tahab teada ajalooliste paikade kohta ja minna neid oma silmaga vaatama. Ta ei ole mees, kes paneks fookuse ainult korvpallile. Ta suudab elu hästi tasakaalus hoida ja on alati valmis proovima uusi asju.
Mängujuhina, kui palju enesekindlust see Sulle annab, kui kõrval on selline kuuma käega mängija nagu Artur, kes tabab kolmeseid rohkem kui 40-protsendiliselt?
See teeb mu töö palju lihtsamaks. Vastased teavad, et teda ei tohi vabaks jätta, nii et nad ei saa tema pealt liiga palju appi minna. See jätab mulle väljakul rohkem ruumi. Ütlen Arturile kogu aeg, et ta on üks väheseid viskemehi, kelle peale ma ei saa kunagi pahaseks, kui ta otsustab peale visata. Kui ta näeb rõngast, siis ma usun, et see pall läheb sisse. Ühel hetkel hooaja jooksul tabas ta kolmeseid 50–60 protsendiga, mis on täiesti hullumeelne. Tal on absoluutne roheline tuli. Ta on väga alahinnatud mängija, kes teeb meeletult tööd. Nüüd, kus vastased üritavad teda kolmepunktijoone peal “kinni joosta”, suudab ta olukordi õigesti lugeda ning lahendab neid ka floater’itega. Tema mitmekülgsus aitab meeskonda väga palju.
Eelmisel hooajal mängisid Sa Leedus koos teise eestlase Mihkel Kirvesega. Kuidas Sinu ja Mihkli klapp oli ja kuidas Sa teda mängijana kirjeldaksid?
Mihkel on kõva mängumees. Väga tugev ja kogenud tüüp, kes jagab korvpalli väga hästi. Ta on ka üllatavalt hea söötja. Väljaspool väljakut on ta suurepärane inimene – hea isa, hea sõber ja meeskonnakaaslane. Üks parimaid meeskonnakaaslasi, kes mul karjääri jooksul on olnud. Olen alati olnud tema fänn ja austan seda, kuidas ta mängule läheneb. Ta on tõeline töörügaja.
Kas Mihkel oli ka Leedus sama hea lauavõitleja kui Eestis?
Jah, ta on selles vallas väga alahinnatud. Ta ei ole küll väljakul kõige pikem mees, aga ta rügab nii kõvasti tööd teha, et saab need pallid kätte. Rünnakul on teda ka raske katta, sest ta on mitmekülgne – tabab kolmeseid, mängib hästi short roll-olukordades ja on, nagu juba öeldud, hea söötja. See lauavõitlus on tal lihtsalt veres, mäletan seda juba Eestist, kui tema vastu mängisin.
Võitsite hiljuti valitsevat Euroliiga meistrit Fenerbahcet. Mis selles mängus eriti hästi õnnestus ja kui magusad sellised võidud on?
Võit oli lihtsalt suurepärane tunne. Keegi ei oodanud, et me neid võidame. Ja asi pole isegi ainult Fenerbahces – kuigi nad on tipptiim ja Türgi meistrid –, vaid võitmine üldiselt on alati hea tunne. Meile oli seda vaja. Isiklikult tundsin, et peame lihtsalt püsima oma mänguplaani juures ja me tegimegi seda ning väljusime võitjatena.
Kuidas te meeskonnaga olulisi võite tähistate?
Soovime üksteisele head õhtut ja näeme järgmises trennis (Naerab.).
Türgi liigas on teatavasti väga häälekad fännid. Kus on kõige valjem saal ja kuidas Sulle meeldib see, kui vastasfännid sind näiteks vabavisete ajal välja vilistavad?
Ma tooksin esile kaks meie kodumängu – Galatasaray ja Fenerbahce vastu. Seal olid fännid väga valjud ja neil oli hea meel meid võitmas näha. Võõrsilmängudest oli Besiktasi saal uskumatu, sealne rahvas tegi kogu mängu vältel meeletut müra. Sa pead selliseid olukordi armastama. Need on parimad keskkonnad, kus mängida. Kõikides Euroopa suurliigades ja olulistes mängudes on selline atmosfäär. Tahan, et meeskond kasvaks läbi selliste kogemuste.

Liigume nüüd Sinu Eesti-aja juurde. Mis on Su eredaimad mälestused sealsest ajast?
Ütleksin, et mu esimene aasta Raplas, kui võitsime pronksiseeria. Kahjuks ma ise vigastuse tõttu mängida ei saanud, aga see oli eriline hetk, tuua Rapla linnale ja fännidele karikas. Rapla fännid võtsid mu väga soojalt vastu. Ka järgmine aasta TalTechis oli hea – meeskond ja treener andsid mulle suurepärase võimaluse särada.
Kes Eesti meeskonnakaaslastest jättis sulle kõige sügavama mulje ja miks?
See on hea küsimus. Ütleksin, et Sven (Kaldre) Rapla ajast. Ta oli väga kogenud mängija. Nii temaga koos kui tema vastu mängides oli näha, et ta on tõeline võitleja. Ta oli suurepärane inimene ka väljaspool saali ja ta andis sellele linnale endast nii palju. Ta oli seal omamoodi kangelane.
Kas oled hoidnud kontakti ka endiste kaaslastega Raplast või TalTechist?
Mitte eriti palju. Sügavamaid vestlusi pole olnud, aga jälgin teatud kuttide tegemisi Instagramis ja näen, et neil läheb hästi. Aga ma ei mäletagi, millal ma viimati kellegagi Eestist pikemalt rääkisin. Siiski hoian liigal silma peal, sest nagu öeldud, eelmisel aastal oli mul Mihkel (Kirves) ja tänavu on Artur (Konontšuk), kes mind asjadega kursis hoiab.
Mängisid Raplas Toomas Annuki käe all. Millise olulise õppetunni ta Sulle karjääriks andis?
Enesekindlus. Lihtsalt ole enesekindel kõiges, mida teed, ja usalda oma tööd. Ta on treener, kes panustab arengusse ja soovis alati, et ma oma oskusi maksimaalselt näitaks. Ta oli mu karjääris sel hetkel väga hea valik ja olen tänulik, et sain tema käe all mängida.
Rapla-hooaja lõpus said sa tõsise vigastuse, aga Alar Varrak uskus Sinusse ja pakkus kohta TalTechis. Mis emotsioonid Sul tolle hooajaga seonduvad?
See oli väga emotsionaalne aeg. Ma ausalt öeldes ei teadnud, kas ma üldse enam kunagi korvpalli mängin. Kui treener Alar (Varrak) ühendust võttis ja võimalust pakkus, siis alguses ma isegi ei tahtnud minna. Ma ei suutnud otsustada. Aga usaldasin oma sisetunnet, võtsin selle võimaluse vastu ja tahtsin teha midagi suurt. Arvan, et olin tol aastal liiga MVP. Me ei võitnud küll liigat nii nagu oleksin tahtnud, saime neljanda koha, aga individuaalselt sain näidata, et tulin vigastusest edukalt tagasi. Oleksin väga tahtnud tol aastal Tallinnasse medali tuua.
Kuidas sa näed Eestit kui riiki korvpallurite arendamiseks? Kas see oli Sinu jaoks omamoodi hüppelaud tippu?
Absoluutselt, eriti karjääri alguses. Eestis on väga andekaid mängijaid. Aga ilm on muidugi väga-väga külm. Mul on üldiselt palju kogemusi, aga esimest korda sinna jõudes polnud ma sellest külmast üldse vaimustuses (Muigab.). Aga jah, Eesti on hea hüppelaud, et liikuda edasi kõrgemale tasemele.
Millise mulje Eesti Sulle üldiselt jättis?
Eesti õpetas mulle, et see, mida sa pead külmaks, võib alati veel külmem olla (Naerab.). Arvan, et Eesti on kõige külmem riik, kus ma kunagi elanud või mänginud olen. Aga mulle meeldis seal – klapp fännidega oli suurepärane. Nad toetasid meid hoolimata kõigest. Eesti jääb alati mu südamesse.
Kas mäletad mõnda eriti ebamugavat vastast Eesti liigast, kes tegi Su elu väljakul raskeks?
Oh, ma ei mäleta tema nime täpselt. Esimesel aastal oli ta vist Pärnus ja järgmisel aastal Tartus. See mees oli kaitsemängija, tagamängija. Tugev ja jõuline kutt. Mul tuleb see nimi kindlasti lõpuks meelde, sest ta oli tõesti tüütu vastane kaitses.
Kui mõni Eesti klubi teeks Sulle tulevikus pakkumise karjääri seal lõpetada, kas kaaluksid naasmist?
Ma ei ütle ei, aga ma ei ütle ka jah. Eesti andis mulle võimaluse karjääri taasalustada pärast vigastust. Nii et naasmine on alati võimalus.
2022. aastal antud intervjuus ütlesid, et Sinu eesmärk on jõuda NBA-sse või Euroliigasse. On see unistus endiselt elus?
Muidugi! Selles osas pole nelja aastaga midagi muutunud. Olen sammukese lähemale jõudnud.
Mainisid tolles intervjuus ka seda, et sa ei keskendu oma statistikale ja see polevat tüüpiline ameerika mängijatele, aga tunned, et see on su väärtust turul tõstnud. Miks nii?
See aitab eriti siis, kui hakkad teiste tiimidega läbi rääkima. Tihti on statistika kinni süsteemis – sa võid olla süsteemis, mis sulle üldse ei sobi ja su numbrid langevad. Paljudele antakse võimalus oma täit arsenali näidata ja nad teevadki häid numbreid. Olen ka ise olnud olukordades, kus ma ei tunne end mugavalt, ja see peegeldub ka numbrites.
Millist elementi pead Sa oma mängus kõige rohkem arendama, et jõuda Euroliigasse?
Kõike. Ma pole täiuslik mängija. Olen lühike tagamängija. Kaitses pean olema parem, kuigi ma juhin praegu liigat vaheltlõigete arvestuses. Järgmine samm on mentaalne pool – mängu parem mõistmine, teadmine, millal keegi palli vajab, kõrge mängu-IQ. Pean väljakul nägema asju nii nagu treener näeb, sest mängujuhina olen ma väljakul treeneri käepikendus. Ma uurin ja jälgin suuri mängujuhte, kes on Euroliigas domineerinud, eriti neid, kes on minu kasvu. Loodan, et ühel päeval saan ka mina oma võimaluse.
Oled mänginud paljudes erinevates liigades. Kas saaksid neid võrrelda? Kreeka, Eesti-Läti, Saksamaa, Dominikaani Vabariik, Leedu, Türgi… kus on tase kõige kõrgem?
Kreeka oli füüsiline, aga ma olin seal pandeemia ajal, nii et fännide kohta ma ei oska öelda. Eesti-Läti liiga on lõbus, korralik arv tiime, mängud põhimõtteliselt kaks korda nädalas ja head mängijad. Saksamaa on pigem tagamängijate poolt domineeritud liiga. Seal on kuulsad suured klubid nagu Müncheni Bayern ja Berliini Alba, aga päris paljud teised tiimid tõstsid minu ajal samuti pead. Umbes kuus-seitse meeskonda võitles reaalselt tiitli nimel. Saksamaa on nagu segu kõigist teistest liigadest ja atleetlikkusest, tehnilistest oskustest ja taktikast. Dominikaani liigast ma suurt midagi ei oska öelda, kuna mängisin seal vaid kaks mängu ja see polnud minu eelistus sinna minna. Leedu liigat ma armastan – see on super-super lõbus. Iga mäng on seal nagu play-off, sest fännid on nii kaasas. Leedu liiga saab minu käest kindlasti kaks pöialt üles. Türgi liiga on aga minu arvates tugevuselt teine liiga Euroopas. Meil on sõpradega tihti vaidlusi, kas parem on Hispaania või Türgi liiga, aga minu jaoks on Türgi tase isegi kõvem. Siin on palju välismängijaid ja tase on väga võitluslik.



