Close

INTERVJUU | Brandon Childress: paljud meeskonnad pelgasid, et ma nii kiirelt taastusin, aga Alar (Varrak) usaldas mind

-Brandon Childress | Foto: TalTech Basketball Facebook

Ameeriklasest 24-aastane ja 182 cm pikkune tagamängija Brandon Childress naasis pärast eelmise hooaja lõpus Rapla Avis Utilitase särgis saadud ränka põlvetraumat veebruaris Eestisse ning tundub, et TalTech/Optibet on saanud hooaja otsustavaks faasiks ühe tõsise jackpot‘i.

Detroidis sündinud ja Wake Foresti ülikooli eest korvpalli mänginud Brandon Childressi isa Randolph mängis aastatel 1995-97 NBA-s Portlandis ja Detroidis ning jätkas pärast rasket põlvevigastust karjääri Euroopa tippliigades. Hiljem töötas mees Wake Foresti ülikoolis abitreeneriga ning sai selles ametis juhendada ka poeg Brandonit.

Korvpall24 portaalile pärast Läti Ülikooli vastu 25 punkti ja 10 korvisööduga kaksikduubli tegemist pikema intervjuu andnud Brandon Childress avaldas, et just kunagi samalaadse kogemuse läbi elanud isa aitas tal pika taastusravi ajal joonel püsida ja paljude jaoks ootamatult vara ja ootamatult heas hoos platsile naasta.

Seniste kohtumistega Eesti-Läti liigas keskmiselt 28,7 minutiga 23,5 punkti, 3,8 lauapalli, 7,2 resultatiivset söötu ja 1,7 vaheltlõiget kogunud Childress rääkis usutluses muuhulgas ära ka loo, miks ta just Eestisse naasis ja TalTechiga liitus.

Brandon, oled tagasi Eestis ja näitad TalTech/Optibetis head minekut. Ilmselt on Sul väga hea meel väljakul tagasi olla?

Hea tunne on Eestis tagasi olla ja hea meel on uuesti mängida. Seljataga on pikk taastumine vigastusest, mille sain eelmisel hooajal play-off‘ides Rapla särgis mängides. Tagasitulek on olnud raske, tegelesin seitse kuud taastusraviga. Tegin palju rasket tööd ja kui olin valmis mängima, oli TalTech esimene, kes helistas. Mulle tundus TalTechi tulek õige ja hea võimalusena. Saan siin näidata, mida ma teha oskan. Mul on hea meel, et oleme võidusoonel ja tahan seda jätkata seni, kuni siin olen.

Kui raske oli vaimselt kogu vigastusest taastumine ja tagasitulek?

See oli vaimselt raske, ma pole sellises situatsioonis varem olnud. Loodan, et mul ei tule kunagi enam lõikusele minna, aga oma esimesest operatsioonist taastumisel olid esimesed kolm kuud väga rasked. Parim selle juures oli, et mu ümber olid minu inimesed, pere, sõbrad. Eriti suur abi oli mul isast, kellega rääkisime iga päev korvpallist ja elust üldiselt. Tal on samamoodi olnud põlvelõikus, nii et ta tegi kunagi sama läbi, mis mina. See aitas mul olukorraga toime tulla.

Kas Sa jälgisid eelmisel hooajal USA-sse tagasi jõudes Rapla mänge ka selles hullumeelses pronksiseerias Rakvere Tarva vastu?

Jah, toetasin meeskonda nii, nagu sain. Kohe pärast lõikust samal päeval ma muidugi kossu ei jälginud ravimite ja kõige muu tõttu. Aga viimases kolmes mängus olin suuteline neile kaasa elama. Olin seeria esimese kohtumise ajal kohal ja lahkusin vist pärast teist (Meenutab.). Olen alati Raplat toetanud. Isegi praegusel hooajal, kui me just omavahel ei mängi, elan Raplale kaasa.

Milline on Sinu roll nüüd TalTechis? Tundub, et Sa viskad rohkem peale, aga läbiminekuid nii palju ei tee.

Arvan, et mu roll on eelmise aastaga võrreldes veidi teistsugune. Raplas olid meil atleetlikumad mängijad ja pall oli palju minu käes. Sel aastal on meil rohkem mängijaid, kes suudavad ise olukordi luua ja hästi visata. Meil on nüüd palju rohkem ruumi. Eelmisel aastal olid meil korvi all (Al-)Wajid (Aminu) ja suur poiss Shaquille (Doorson). Need kaks meeskonda on lihtsalt täiesti erinevad. Erineva suurte meeste osakaaluga. TalTechis peame mängima kõvemini, tegema väikeseid asju, et olla edukad. Mulle meeldib, kuidas meeskond on komplekteeritud, jagame omavahel hästi palli, mis on väga hea. Eriti hea, kuna me oleme lühike meeskond. Armastan seda meeskonda.

-Brandon Childress | Foto: Marita Brigitta Mones/TalTech Basketball Facebook

Oled juba kaks kaksikduublit teinud. Kui tähtis on Sinu jaoks palli jagamine ja kõrge korvisöötude number?

Ma ei keskendu statistikale. Lihtsalt lähen ja mängin. Treeneril, nagu mul endalgi, on minu osas suured ootused. Ja meeskonnakaaslased lasevad olla mul mina ise ja ma usaldan neid, nagu nemad usaldavad mind. See teeb kõik palju paremaks. Ma ei pea muretsema selle pärast, et kõik vaatavad minu otsa.

Kui Sa võrdled eelmise hooaja Eesti-Läti liigat selle aasta omaga, siis kas Sa näed mingeid erinevusi?

Liiga on muutunud füüsilisemaks ja paremaks. Mul on hea meel, et see liiga on selline. Arvan, et Eesti-Läti liiga on teinud sammu edasi, et saada üheks väga heaks liigaks Euroopas. Eelmisel aastal arvasid paljud, et see pole eriti hea liiga, aga rääkisin pärast kõigile, et siin on häid mängijaid. Sel aastal on liigas konkurents tugevam ja olen paljusid sõpru USA-st kutsunud siia mängima. Varem või hiljem saab Eesti-Läti liigast koht, kus on väga hea korvpalli mängida. Mul on olnud õnne, et saan siin olla ja saan kaasa lüüa liiga uuele tasemele viimises.

Tundub, et TalTech võib olla hea hüppelaud edasiseks, kui Sinu eelkäijad Mikk Jurkatamm ja Sten Sokk läksid vastavalt Itaalia kõrgliigasse ja Kreeka esiliigasse. Kas usud, et TalTech võiks olla heaks hüppelauaks ka Sinu karjääris?

Kindlasti. Usun, et olenemata, kas mängid siin või näiteks USA-s G Liigas, tuleb iga mängu võtta hüppelauana. Kindlasti näen iga mullegi antud võimalust hüppelauana.

Kuidas Sa kirjeldaksid peatreener Alar Varrakut?

Ma armastan teda (Muigab.). Ta helistas mulle kohe, kui sain arstidelt taas loa mängida. Ta isegi ei teadnud, kas mul juba on kõik korras, aga küsis, millal ma valmis oleksin. Ütlesin talle, et millalgi veebruari esimeses pooles, aga igal juhul enne sõbrapäeva. Umbes samal ajal, kui eelmisel aastal Raplagagi. Ta tutvustas mulle TalTechi olukorda, et tagamehed lahkuvad. Neil oli vist siis ka Covidi pärast mängupaus, nii et nad väga ootasid mu tulekut. Saan öelda, et treener väga tahtis mind siia ja see tähendab mulle palju. Kui mu agent andis teada, et olen taas valmis mängima, siis paljud meeskonnad pelgasid natukene, et ma nii kiirelt taastusin. Aga Alar usaldas mind ja see oligi kõik, mis mul vaja, et keegi usaldaks mind. Tal saab alati olema eriline koht mu südames.

Eelmisel aastal Sa näitasid, et oled hea play-off‘i mängija. Kas sama võib ka sel hooajal Sinult oodata?

Play-off‘id on teistsugused. Kui play-off‘id algavad, siis vastased keskenduvad liidritele rohkem ja siis pean ma tegema oma tööd hästi ja usaldama meeskonnakaaslasi. Nii kaua, kui ma usaldan meeskonnakaaslasi ja me teeme oma asjad ära ning mängime õigesti, siis võime võita siin liigas kõiki.

Nii et TalTech/Optibetil on kõik vajalik olemas, et play-off‘is hästi mängida?

Jah. See, kuidas me viskame ja palli jagame, kaitses pressime ja vahetame – mida me peame väikesekasvulise meeskonnana pidevalt tegema – ja võitleme… Selle stiiliga võime kõigiga konkureerida, ka esineliku meeskondadega.

Mis on Sinu karjääri suurim eesmärk? Unistad Sa mängimisest NBA-s või Euroliigas?

Mõlemad on eesmärgiks. Mu isa mängis Itaalias, Prantsusmaal ja Türgis. Samuti mängis ta ka NBA-s. Vaatasin teda kogu karjääri vältel. Mu vend rääkis esimese keelena itaalia keelt ja ma reisisin palju ning nägin erinevaid korvpallistiile. Kindlasti meeldiks mulle Euroliigas mängida. Näen, kuidas paljud Ameerika pallurid õnnestuvad Euroliigas ja mängivad end erinevate klubide ajalukku. Samamoodi oleks tore, kui tekiks võimalus mängida NBA-s. See on iga Ameerika lapse unistus. Kindlasti tahan ühel päeval NBA-s mängida ja ühel hetkel, kui mul on lapsed, siis rääkida neile oma korvpallurikarjäärist.

Mis on Sinu hinnangul peamised erinevused Euroopa korvpalli ja NBA vahel?

Euroopas liigub pall rohkem, Ühendriikides on mängijad atleetlikumad. On rohkem individuaalset vastaste ette võtmist. Mõned meeskonnad liigutavad ka seal palli rohkem kui teised, näiteks San Antonio Spurs ja Miami Heat. Aga ma armastan Euroopa korvpalli. Siin on vaja olla keskendunud ja omada kõrget korvpalli IQ-d. Pole vahet, mis tasemel või mis liigas sa Euroopas mängid, siin on kõigil kõrge korvpalli IQ. Kreekas olles mängisin kahe Euroliiga meeskonna vastu. Samuti mängisin USA-s kolledžis ja olen ka NBA meeste vastu proovida saanud ning oskan erinevusi märgata. Suurim erinevus on füüsilisus. Euroopa mängijad on kindlasti füüsilisemad, aga ameeriklased on atleetlikumad. Arvan, et see on suurim erinevus Euroopa ja USA korvpalli vahel.

scroll to top