Eesti rahvusmeeskonnas karjääri jooksul 156 kohtumist pidanud Gregor Arbet on teist hooaega toimetamas TalTechis spordidirektori ametikohal ning tundub, et endine tippkorvpallur on ka oma n-ö teist karjääri üles ehitamas enda poolt armastatud sportmängu ümber. Suvel lõpetas Arbet FIBA koolituse Time-Out 2.0, kus kogutud teadmised ja loodud sidemed aitavad tal oma koduklubi ja laiemas vaates kogu Eesti korvpalli edasi viia.
Korvpall24 rääkis Arbetiga legendaarses Kalevi spordihallis pikemalt juttu vahetult enne tänavuse hooaja ametlike mängude algust ning keskendusime just kõnealusele FIBA Time-Out 2.0 koolitusele ning palusime pikaaegsel korvpalluril selgitada põhilisi probleemkohti tippsportlaste tavaellu sukeldumisel. Proovime vastata küsimusele: kui palavalt armastatud tippkorvpallur leiab ühel hetkel, et prožektorid enam tema peale ei paista ja uues karjääris vanade teenetega läbi ei saa, siis mis mõtted pähe tekivad?
Mida kujutab endast FIBA Time-Out 2.0 koolitus, mille suvel lõpetasid?
Läbisin FIBA koolituse teise osa. Kokku hõlmab see kolme erinevat aspekti. Üks on mänedžmendi pool, teine ülikooli osa, mis on juhtimine ja äriline pool, ning kolmas mängijate nõustamine ehk kuidas mängijatega käituda. Kahjuks ainult üks koolituse etapp toimus kohapeal ja ülejäänud olid veebipõhised. Muidu pidi eelmisel suvel üks etapp toimuma Tšehhis ja teine Hollandis Amsterdamis. Sellel aasta oli suvel võimalik Strasbourg’i kohale minna. Tegemist oli hoopis teistsuguse kogemusega võrreldes online‘iga – uued tutvused, lood kontakte ja kuuled erinevaid lugusid. Väga kihvt! Edaspidi saab ka klubi kasuks neid kontakte ja teadmisi mängu panna.
Kes Sinuga seal ühes lennus veel oli? Kas ka mõni kõva endine kossumees, kellega oled väljakul kohtunud?
Baltikumist oli näiteks leedulane Giedrius Gustas. Seal oli üle Euroopa erinevaid mängijaid, osadega olen väljakul tõesti ka kohtunud.
Kas oli mõni väga tuntud nimi?
Otseselt mitte. Kristjan Kangur küll ka, jah (Naerab.)! Kahju, et ei saanud teistes kohtades kohapeal olla. Teed online‘is küll tegevused ära, aga see jääb lihtsalt teadmiseks. Just see teine, sotsiaalne pool, mille käigus saad kontakte ja suhtled, on oluline. Siiani tegutsevad erinevad grupid erinevatel platvormidel, kus suhtlus käib.
Kas see programm on suunatud eelkõige endistele mängijatele?
See on mõeldud juba lõpetanud või lõpetavatele mängijatele. Hästi palju räägitakse üleminekufaasist ja kuidas sellega toime tulla. Igaüks tuleb omamoodi toime, aga räägitakse sellest, mida tegema peaksid ning millised on erinevad stsenaariumid. Välisesinejad on käinud jutustamas. Jiri Welsh näiteks käis ja rääkis oma kogemustest, kuidas temal see üleminekufaas läks. Esitustes keskenduti mängija üleminekule tavaellu.
Kuidas on konkreetselt Sinul üleminek tavaellu sujunud?
Arvan, et mul on karjääri mõttes läinud hästi. Kõigepealt oli see, et poolteist või kaks aastat mängisin ning samal ajal läksin poole kohaga tööle. Nüüdseks olen aru saanud, et ei ole nii, et kõik asjad on ette kirjutatud. Pead ise arvestama oma aega. Varem sai 20 aastat paberi pealt vaadatud, mis kell ja kus pead olema (Muigab.).
Mis on suurimad valukohad sellega harjumisel? Tavainimene mõtleb, et mis see korvpalluri elu ikka on, saad kõva palka ja midagi tegema ei pea.
No näiteks kogu Euroopa on mul läbi reisitud ja igale poole linnuke kirja pandud, aga kokkuvõttes midagi ikka näinud pole (Muigab.). Arvan, et kõige suurem katsumus ongi aja planeerimine, sest tuleb kõike ise paika panna. Sellel koolitusel toodi ka välja, et nüüd algab justkui uus elu. Ei pea ära unustama, mis on olnud, aga tuleb võtta seda nii, et olid see mängija minevikus ja nüüd hakkab uus elu. Kindlasti mängijakarjäär avab mingid uksed, aga mingil määral hakkad uut karjääri üles ehitama. See oli hästi läbiv teema ja eks see kokkuvõttes nii ongi.
Olid pikalt mängija ja kindlasti nägid karjääri lõpetamisi enda kõrvalt. Kas tippkorvpallurid pigem suudavad selle sammu edukalt teha või on olnud ikka raskusi?
Eks on nähtud nii ühte kui ka teist. Suures pildis ühe karjääri oled nagu ära teinud juba ja alustad teisega. See on palju inimeses endas kinni. Olen näinud ja kuulnud erinevaid stsenaariumeid – kellel läinud pikalt sellega toime tulemiseks ja vastupidi. Kõige hullem on minu arvates see, kui vigastus lõpetab karjääri. Mina olin oma otsuse juba teinud ja oli paha, et see juhtus kokku koroonaviiruse aastaga, kus paugu pealt hooaeg ära lõppes.

Spordimehed on tihti suure egoga mehed. Kas Sul oli mingi hetk seda raske omaks võtta, et viimane mäng koondises rahvas aplodeeris, pisar oli kõigil silmis ja järgmine päev pead nullist uut karjääri hakkama ehitama, sest vanad saavutused uues ametis enam väga ei loe?
Pead sellest aru saama. Ma sain ja hästi palju andis juurde see, kui ma poolteist aastat ühes start-up‘is töötasin. See andis hea põhja ja kogemuse, et sain olla teises keskkonnas, kus oli täiesti teine elu ja inimesed. Muidu oled harjunud 20 aastat spordiga ja kossumeestega koos olema. Otsuse tegin sellel aastal, kui BC Kalev/Cramoga enam lepingut ei sõlminud.
Millal Sina või üldse mängijad hakkavad reaalselt mõtlema, et karjäär saab üsna ruttu läbi? Usun, et 20-ndate eluaastate alguses üldse ei mõtle sellele.
Eks see on nii individuaalne. Kellel valutab siit rohkem või sealt rohkem. Mul tekkis see mõte siis, kui viimased kaks aastat Kalev/Cramos oli vigastusi igal pool. Mingi hetk tundus, et olen poolteist aastat üksi treeninud, kuigi olin võistkonnaala peal. Mul oli põlv vigane, sportlase song, sääremarja rebend ja kõik muu. Kõik tuli järjest ja kuigi tegelikult oli Kalev/Cramoga kokkulepe olemas, siis tuli teine pakkumine minna tööle. Sellel hetkel tegingi esimese otsuse ära ja tagasi professionaaliks minna polnud plaanis.
Kas nüüd on tervis korras ja hommikuti saad valudeta ärgata?
Pärast mänge oli järgmisel hommikul tõesti raske. Eriti viimased paar aastat, kuna oli erinevaid vigastusi ja see hakkas kupli all ka painama, et reaalselt poolteist aastat lähed pidevalt üksi jõusaali. Enam ei nautinud seda. Aga kaks aastat TalTechis oli juba teistmoodi. Seal jälle nautisin korvpalli ja esimesel aastal ei jätnud ma ühtegi mängu vahele. Koormus oli muidugi väiksem ja oli ka vähem mänge. Polnud enam nii palju reise ja kõik oli nagu fun.
Kas oled tõmmanud veel ketsid jalga ja võtnud palli kätte?
Eelmisel aastal tegin mingid mängud esiliigas kaasa.
Kas see oli puhtalt inertsist?
Ei mäletagi, mille pealt see tuli. Rait Käbin oli treener ja tuli jutuga, et mängi ning siis ka mängisime. Treenida väga ei jõudnud. Poisiga kogu aeg mängime, aga pärast enda mängu ei taha enam seda tunnet, et on kas võit või kaotus, siis ikka on kuidagi kehv olla. Kui lähed mängima, siis pigem sõpradega, et oleks lõbus.
Kas Sul mängijakarjääriga korvpallist küllastumist ei tekkinud? Praegu paned siin TalTechis ikkagi sama asja sees edasi ja võib-olla isegi veel intensiivsemalt, kuna taustajõududele väga palju puhkepause pole sisse kirjutatud.
Kusjuures ei tekkinud. Mingil määral on nii, et neid asju, mida mängijana ise tundsid, on hea siin ellu viia. Tean, kus oli kitsaskohti ja nüüd on lisaks teadmised ja kogu info FIBA programmist. Korvpall pole mul koppa ette visanud, pigem tahaks mängijana kogutud kogemusi TalTechis edasi kanda ja klubi kasvatada.
Teil on TalTechis noored mängumehed. Kas neid hetki on ka ette tulnud, kus Sina ja Raido Ringmets olete mõelnud, et need tänapäeva noored ei saa millestki aru ja meie omal ajal tegime ikka kõike paremini?
Alles vaatasime uue hooaja esimest mängu koos ja veel ei ole seda hetke tekkinud.
Noortele aga ei räägi sellist juttu?
Eks ikka saab tögada ja rääkida, et omal ajal mängisid kõik katkiste jalaluudega (Naerab.).
Vennad Sokud saavad riietusruumis ise sellise jutuga hakkama?
Täpselt, meil sellise jutu mehed on olemas.




