Viimased viis hooaega TalTechi korvpallimeeskonda esindanud endine Eesti noortekoondislane Ran Andre Pehka otsustas lõppenud hooaja järel oma kõrgliigakarjäärile 25-aastaselt joone alla tõmmata. Korvpall24.ee portaal tegi Pehkaga juuli viimasel päeval intervjuu, et uurida selle otsuse tagamaade ja põhjuste kohta.
Mullune hooaeg oli Pehka jaoks statistiliste numbrite mõttes ka kõrgliigakarjääri parim, kui Optibet Eesti-Läti liigas kogus ta 19 kohtumisega keskmiselt 9,3 punkti, 2,4 lauapalli ja 2,3 resultatiivset söötu. Küll pidi aga viimastel aastatel erinevate vigastustega kimpus olnud tagamängija taas heitlema peatraumadega, mis tema sooritust kindlasti omajagu pärssisid.
Pikemas usutluses räägibki Pehka, kas pidev peatraumade käes vaevlemine oli peamine põhjus, miks ta otsustas edaspidi tööelule keskenduda või oli taustal midagi veel ning mis on kõige väärtuslikum, mis ta oma korvpallurikarjäärist kaasa võtab. Samuti analüüsib ta enda vastu ausaks jäädes, miks ei õnnestunud tal piiri taha mängima murda ning kui lähedale ta oma maksimumile korvpallurina jõudis.
Ran, sellest hooajast on nüüd küll mõnda aega mööda läinud, aga noore mehena mäletad seda kindlasti veel hästi. Võta palun eelmine hooaeg enda vaatest ja individuaalses plaanis kokku.
Võistkonnal olid hooaja eel erinevad eesmärgid ja need kõik täideti. Ütleksin, et oli väga korda läinud hooaeg: Eesti meistrivõistlustelt ja karikavõistlustelt tulid medalid ning nii Eesti-Läti liigas kui ka ENBL-is tahtsime jõuda play-off‘i ning sinna me jõudsimegi.
Kuidas hindad hooaega enda vaatest ja isiklikus plaanis?
Olin suhteliselt palju platsilt eemal jälle. Sellest on muidugi kahju.
Lähemegi nende vigastuste juurde. Kuidas viimaste aastate pidevad vigastused Su moraalile ja meeleolule mõjusid?
Moraali ei heiduta miski, ükskõik kui palju neid traumasid on (Muigab.). Ärkad ikka samamoodi üles ja otsid lahendusi. Peavigastustega on aga see mure, et erinevalt tavalistest vigastustest pole seal midagi sellist, mida saaks treeninguga tugevamaks pumbata. Tavalise vigastuse puhul teed vigastada saanud koha võimalikult tugevaks, kuid peavigastustega seda teed minna ei saa.
Räägi oma peavigastustest lähemalt. Kas need algasid mingist õnnetust juhusest või kuidas see kõik alguse sai?
Need kõik olid õnnetud juhused: küünarnukilöögid ja kukkumised suurte kiiruste pealt. Need juhtusid kõik mänguolukordades.
Mitu sellist kriitilist kontaktolukorda Sul oli?
Kahe aasta jooksul oli kolm sellist juhtumit, kus pilt läks eest ära. Peavigastused on akumuleeruva mõjuga – kui üks peavigastus on juba all, siis järgmisest taastumise aeg pikeneb. Mingil hetkel olid need peavigastused üksteisele nii lähedal, et neist tekkisid järjestikused probleemid.
Kas Sa oled sellele mõelnud, et paljud korvpallurid mängivad terve karjääri ilma ühegi sellise peatraumata, kus pilt eest ära läheks, kuid Sinul oli kahe aastaga kolm tükki? Kas mõtlesid vahel, miks see just Sinuga juhtub?
Ega seal muud ole, kui et õnne polnud. Kindlasti on see natuke seotud ka minu enda käitumisega. Kui mõtlen nende olukordade peale, siis mõni oli kindlasti minu enda lollus ka. Hüppasin pallide järele, millel oleks võinud lihtsalt minna lasta. Selles mänguemotsioonis on ennast aga pigem keeruline kontrollida.
Sa mängisid huvitava kaitsva kiivriga. Kui palju sellest reaalselt abi oli ja kas sellega oli ebamugav mängida?
Mul oli lõpuks kasutusel kaks erinevat kaitsevahendit. Konsulteerisin erinevate arstide ja inimestega, kes on peavigastustega kokku puutunud. Peapaelaga mängides ei pannud midagi tähele, see oli küll suhteliselt paks ja naljaka kujuga, kuid ei seganud üldse. Kiivriga oli aga teine lugu, selle all hakkas ikka väga soe ja pea läks kuumaks.

Millal Sa tegid enda jaoks otsuse kõrgliigakarjäärile joon alla tõmmata?
See otsus ei tulenenud kindlasti ainult tervisest, vaid oli eri asjaolude kombinatsioon. Kui tahaksin korvpallis veel midagi tõeliselt ägedat korda saata, peaks see minu mõttekäigu kohaselt toimuma kuskil mujal kui Eestis. Isegi kui kõik läinuks ideaalselt ja oivaliselt, võtnuks see aega veel mitu aastat. Olen praegu 25-aastane ja kui palju mul neid tipp-aastaid ikka veel minna on? Kui panin valemisse juurde oma tervise ja sellega seotud riskikoefitsiendi, hakkas asi tunduma kahtlane. Lisaks tuleb arvestada, et korvpalluri karjäär saab ükskord läbi ja mingil hetkel algab teine elu. See oli tegelikult esimene asi, mis selle mõtte üldse pähe tõi.
Millal see otsus Sinu jaoks lõplikult kristalliseerus?
See otsus mingil hetkel pärast hooaja lõppu tuli.
Kas seda otsust oli keeruline teha?
Ega seal midagi põdeda pole. Panin välja kõik, mis mul oli, ja andsin endast maksimumi, aga välja tuli nii. Ma ei saa enda kohta küll öelda, et oleksin kuskil viilinud.
Kui ütled, et välja ei tulnud, siis mis Sul enda arvates sellest järgmisest sammust ehk piiri taha jõudmisest puudu jäi?
Ju oleks pidanud paremini korvpalli mängima (Naerab.). Nii lihtne see ongi. Detailidesse minemata taandub asi ikkagi sellele.
Kas said enda potentsiaalist maksimumi kätte või jäi tipp saavutamatuks?
See on väga paljude “oleksitega” küsimus. Kust mina tean, kus see tipp asub? Arvan, et töötame iga päev selle nimel, et lükata oma tippu natuke kõrgemale, aga kus asub see päris tipp, ei oska keegi öelda. Selle piiri seame endale ise.
Kui vaatad karjäärile tagasi, siis millised momendid meenuvad kõige positiivsemalt? Mis on need lood, mida saunas sõpradega meenutad või kunagi lastelastele räägid?
Minu korvpalli mängimine on paratamatult olnud väga tihedalt seotud minu isa Raunoga. Kõige rohkem ongi hea meel selle üle, kuidas see on mind ja isa väga lähedaseks muutnud. Näiteks Euroliigat vaadates helistab üks teisele ja ütleb: „Kuule, nägid, kui ägeda asja ta tegi?“ Teine siis läheb teleka ette, kerib mängu tagasi ja vaatab ning siis arutame koos. Või vaidleme suvalisel pühapäeval kuskil tühjas saalis mingi olukorra üle, sest ühel on üks ja teisel teine visioon. Need on asjad, millel on minu jaoks päris väärtus.
Oled veel noor mees. Kas see otsus on jäädav või mõtled kunagi ümber ja teed comeback‘i?
See otsus on jäädavalt nii. Kõrgliigaga on minu poolt kõik. Esiliigas mängin edasi, aga kõrgliigatasemel enam mitte.
Mis tasemel plaanid edasi mängida? Kas esiliiga tiimid on juba ühendust võtnud?
Esiliigas mängimine on minu jaoks tegevus, mida nautida, sest korvpall on endiselt äge. Tiimid võtsid tõesti ühendust ning uueks hooajaks on mul kokkulepe tehtud Tamsalu Los Torosega. Aga esiliigas mängimine saab minu jaoks olema hobi, mida teen töö kõrvalt nii, nagu parasjagu aega jääb.

Mis valdkonnas me Sind edasi tegutsemas näeme?
Töötan tegelikult juba paar aastat ettevõttes nimega Cargoson. Tegemist on logistikahaldustarkvaraga, mis on mõeldud tootmisettevõtetele ning suunatud peamiselt Euroopa ja Põhja-Ameerika turule.
Mis on seal praegusel hetkel Sinu roll?
Logistikahaldustarkvaras liidestatakse kliendi kontole kõik tema transpordipartnerid. Minu ülesanne on leida tehnilisi ja matemaatilisi lahendusi, et teha transpordi hinnaarvutus ühtselt arusaadavaks. Seal tuleb arvestada väga paljude dimensioonidega: kaalu, mahu, pikkuse, laiuse, kõrguse ja kõige muuga. Otsin matemaatilisi lahendusi ja liigun järjest rohkem programmeerimise poole.
Kas Sul isa ja venna eeskujul treeneripisikut sees pole?
Treeneritöö pole vist minu jaoks. Ei ole sellist tunnet, et tahaksin praegu treeneriks minna. Pigem mängiksin ise kuskil vaikselt edasi.
Korvpallisõbrana, kui palju Sind Eesti-Läti liiga mängudel tribüünil näha saab ja kellele kaasa elad?
Ikka TalTechile, kellele siis veel! Mõnel TalTechi mängul tahaksin kindlasti kohal olla.
Kas TalTech suudab oma plaaniga 2030. aastaks ainult eestlastega meistriks tulla?
Muidugi suudab, ma ei näe põhjust, miks mitte. Olen selles klubis mitu aastat mänginud ja tean, mis seal taustal toimub ja kuidas tööd tehakse. Olen selles osas üsna enesekindel.
Kuidas vaatad tagasi oma USA-s käigule? Kas see on üks neist asjadest, mis jäi kripeldama?
Kindlasti pole see kripeldama jääv asi. Kui vaatan oma praegust elu, siis olen oma ümber saanud head inimesed ja õige keskkonna. See oli tee, mis tuli läbida, ja arvan, et täpselt nii pidigi see minema.
Kui kaugel või lähedal oli Sinu jaoks reaalselt välismaale siirdumine? Kas Sul oli agent ja kas pakkumisi tuli?
Agent oli olemas, kuid sellist rahuldavat pakkumist ei tulnud. Eks see oli sellest, et ma ei esinenud väljakul piisavalt hästi.
Seal on kindlasti vaja ka natuke õnne?
Muidugi, õnn on elus ja spordis tähtis. Samas on kohati ebaõnne kõigil, mitte ainult ühel inimesel, ning sellega tuleb toime tulla.




