Close

INTERVJUU | Igipõline tartlane Hannes Saar suure rivaali Kalevi ridadesse minekust: pean peas tegema väikese muudatuse

-Hannes Saar | Foto: Tartu Ülikool Maks & Moorits Facebook

Igipõline tartlane Hannes Saar astus kahe hooaja vahel oma karjääris uue sammu, kui liikus Tartu Ülikool Maks & Mooritsa korvpallimeeskonnast pealinna suunas ning tõmbab algaval hooajal selga Bigbank Kalevi särgi. Mullu Tartuga Eesti meistriks ja karikavõitjaks kroonitud ning Balti liigas teise koha saanud 24-aastane ja 198 cm pikkune tagamees/väike äär loodab Kalevis saada senisest veidi suurema rolli.

Eelmiseks hooajaks USA üliõpilasliigast tagasi kodulinna tulnud Saar sai Balti liigas 24 põhiturniiri mänguga kirja keskmiselt 18,6 minutit, 5,2 punkti, 2,3 lauapalli ja 1,8 resultatiivset söötu. Play-off‘is tema roll aga vähenes otsustavalt ning mänguminutid kuivasid kokku.

Juuli lõpus Korvpall24.ee portaalile intervjuu andnud Saar rääkis usutluses muuhulgas pikemalt eelmisest hooajast ning kõigist nii positiivsetest kui negatiivsetest emotsioonidest, mis ta sealt kaasa võttis. Loomulikult käsitlesime põhiteemana seda, mis tunne on oma kodulinna klubist liikuda selle põlise rivaali ridadesse ehk tiimi, mida sa kunagi noore korvpallisõbrana üldse ei sallinud.

Hannes, palun võta alustuseks oma sõnadega kokku möödunud hooaeg Tartus, nii isiklikus plaanis kui ka võistkondlikult.

Isiklikus plaanis oli väga tore taas kodus olla. Hooaja algus ehk pre-season algas väga hästi. Siis tulid meeskonnas mõned vigastused, mis tähendas, et minu mänguaeg ja vastutus olid suuremad. Lõpuks said aga kõik terveks ning play-off’ides minu roll vähenes. Ent terve hooaeg oli tegelikult hea kogemus ja midagi viriseda väga ei saa.

Mänguaeg oli Sul üsna kõikuv. Kas ainus põhjus oli see, et mängijad paranesid vigastustest või oli seal veel mingeid põhjuseid?

Eks seda peab peatreeneri käest küsima, aga minu arust läks rotatsioon play-off’is lihtsalt lühemaks ja mina jäin seekord vähemate mänguminutite peale. Ma ei usu, et seal midagi muud taga oli.

Kas hooaja lõpufaasis anti jooksvalt tagasisidet ka, et miks keegi vähem mängib ja mida peaks paremini tegema, või selleks ei jäänud aega?

Eks vahepeal tuldi ikka juurde ja öeldi, et ole selleks või teiseks asjaks valmis. Oli teatud taktika, kus keda kasutati, aga otseselt keegi ei öelnud, et sa nüüd ei mängi. Kõik mängijad pidid valmis olema, kunagi ei tea, mis kellelgi juhtuda võib, või kui õnnestud esimeses vahetuses hästi, võid saada juba teise ja kolmanda ning rohkem mängida.

Tagantjärele analüüsides, kas hindad oma USA-st Eestisse naasmist üldjoones edukaks?

Tahaksin öelda, et jah, see oli edukas. Võib-olla oleks tahtnud rünnakul suuremat rolli kanda, aga hooaja keskel või lõpu poole kadus enesekindlus natuke ära. Tuli mõningaid lihtsaid eksimusi ja jäin neid võib-olla liiga palju põdema. Kui seda enesekindluse kaotust poleks olnud, oleks ehk lõpus ka rohkem mängida saanud. Kuid üldjoones oli hooaeg edukas – meeskond oli ju tegelikult väga tugev ja võidud tulid, nii et väga nuriseda ei saa.

Kas enesekindluse põnts tekitas olukorra, kus jäid väljakul passiivseks ega võtnud viskeid, mida tavaliselt võtaksid?

Jah, võib-olla tõesti. Mingites olukordades ei visanud peale ja mõned lihtsad visked läksid mööda. Ei tahtnud teha mitut järjestikust eksimust ning seetõttu mängisin rohkem meeskonnale. Pigem üritasin siis lihtsalt kaitses oma asjad ära hoida.

Mis olid peamised muutused või erinevused, kui tulid USA ülikoolikorvpalli pealt siinsesse meeste korvpalli?

USA-s oli trennides võib-olla rohkem nii-öelda individuaalset pusimist. Kui mängisime hooajaeelseid mänge London Lionsi või Hamburgi vastu, siis need on siiski Eurocupi tiimid ning seal olid kiirused ja kehad kindlasti suuremad kui NCAA II divisjoni tasemel. See võttis natuke harjumist, aga kui jõudsime Eesti-Läti liigani, polnud enam nii hull, olime tugevamatega juba mänginud ja harjunud. Mängustiililt ei erinenud meie mäng USA-st tegelikult väga palju.

Kuidas võrdleksid oma USA ülikooli taset Eesti-Läti liigaga, kuhu poole tase kaldu on?

Seda on raske öelda, aga kui üks sats mängiks teise vastu, siis ma arvan, et Eesti-Läti tiimid võidaksid, sest siin on professionaalid ja vanemad mängijad. USA-s olid individuaalselt mõned mängijad isegi paremad ning minu jaoks polnud üleminek II divisjonist siia hullu midagi, tase oli suhteliselt sarnane. Samas oli Eesti-Läti liiga paremaid mängijaid kaitses ikkagi raskem katta.

-Hannes Saar | Foto: Tartu Ülikool Maks & Moorits Facebook

Mis elementides Sa enda hinnangul hooaja jooksul individuaalselt kõige rohkem arenesid?

Kohanesin mängukiirusega ja otsuste tegemisega. Hooaja jooksul läks kindlasti paremaks ka minu kaitsemäng – sain aru, kuidas sellel tasemel on kõige parem kaitses tegutseda. Järgmine hüpe peaks aga tulema rünnakul, kui tahaksin saavutada parema enesekindluse ja suurema rolli.

Räägitakse, et kaitse on suuresti peas kinni. Kui palju on kaitses mängimine kinni puhtalt tahtmises ja kui palju teadmises, kus millalgi viibida?

Ma ütleksin isegi, et see on enam-vähem pooleks. Muidugi peab tahtma, aga sa pead olema väga distsiplineeritud ja ei tohi hüpata petete peale. Samuti tehakse skautingut, et teaksid täpselt, mida vastasele meeldib teha. Kui seda tead, saad tema tugevused kinni panna ja sundida teda tegema asju, mida ta nii hea meelega ei tee. See on päris oluline.

Tulles võistkondliku poole juurde, siis kui tähtis oli Sinu jaoks Eesti meistritiitli võitmine?

See oli väga tähtis! Olen ise Tartust pärit ja mäletan veel noorteajast, kuidas me elasime vanas Tartu hallis kaasa, kui Tartu meistriks tuli. Oli väga tore tiitel Tartusse tagasi tuua, ülihea tunne.

Hooaja jooksul pandi meedias Tartule tiitlivõidu suhtes ka päris kõva pinge peale. Kui palju meeskonna sees seda väljast tulevat survet tunda oli?

Ma ei tea, kas just pinget oli. Kuna ma alles tulin USA-st, ei kujutanud ma alguses täpselt ette, mis tase siin on või kui head me tegelikult oleme. Mängisime kontrollmänge, aga päris pilti veel ees polnud. Kui võitsime hooaja esimese mängu, jõudis mulle kohale, et võime tõesti võidu peale mängida ja oleme ühed favoriidid. Pinget ma ei tundnud, aga me kõik teadsime meeskonnas, et oleme võimelised võitma, kui oma asjad ära teeme.

Kui valus oli tagantjärele see, et Eesti-Läti liigas jäi finaalis hea võimalus kasutamata?

See oli ikka valus. Oleme sellest tiimisiseselt rääkinud. Klubi juhtkond oli teise koha üle tegelikult õnnelik, aga mängijatena olime päris kaua pettunud, et seda võitu ära ei toonud. Päris hea võimalus oli kolmest võidukarikast kolm ära võtta. Nüüdseks on see juba üle läinud ja sellest rääkimine enam närvi ei aja. Finaalmäng oli nii kõrge tasemega, et võis minna ühele või teisele poole, ning Valmiera oli sel päeval lihtsalt väga hea.

Kas korvpallurina pakitaksegi eelmised võidud ja kaotused uue hooaja pealetulekul peas kuskile ära ja minnakse edasi?

See Valmiera mäng on kusagil ikka veel kokkupakkimisel, haiget ta enam ei tee, aga vahel mõtled ikka, mis oleks võinud olla. Tavaliselt aga jah, kui uus hooaeg hakkab ja eriti kui vahetad klubi, siis eelmiste kaotuste peale enam ei mõtle.

Kummad jäävad rohkem hinge ja tekitavad emotsioone, kas võidud või kaotused?

Põhihooaja mängudest jäävad kindlasti kaotused rohkem hinge. Finaalide puhul tegelikult on vist samamoodi, kaotused jäävad rohkem meelde ja panevad mõtlema, mis oleks võinud olla. Kui võidad, siis see hea tunne läheb mõne päevaga üle, aga kaotus võib pikemalt sees kripeldada.

Tartu leeri ümber oli hooaja jooksul ka selliseid väikeseid skandaalimaigulisi uudiseid. Kuidas meeskonna keemia mängijate seestpoolt vaadatuna tegelikult oli?

Arvan, et mul polegi nii head meeskonna keemiat varem olnud! Alustades meie kaptenist Martin Paasojast ja ka Karl Johan Lipsust, kes oli nagu kaaskapten, nemad vedasid seda asja. Kõik olid väga normaalsed inimesed ja meil tõesti vedas selle satsiga. Eks ikka tuleb vahel ütlemisi, aga see käib iga meeskonna juurde. Mingit pika viha pidamist polnud, kõik asjad lahendati kiirelt ära ja saadi omavahel väga hästi läbi.

Millised liidrid Paasoja ja Lips riietusruumis olid, kas nad suutsid vajadusel ka kõva häält teha?

Kui vaja oli, siis ikka tegid kõvemat häält, et meid üles äratada. Kui alustasime mängu aeglaselt ja olime poolajal taga, siis nad võtsid sõna. Samas kui minul tuli mingi eksimus sisse, olid nad väga toetavad: öeldi, et pane edasi ja unusta ära.

Kas Sul oli Tartuga juttu ka jätkamisest või millal otsustasid uut väljakutset otsida?

Lõpus kaalusin just Kalevi ja Tartu vahel. Tartus on tegelikult kõik tingimused ja organisatsioon super ning seal polnud midagi halba, miks oleks tahtnud ära minna. Pigem otsustas see, et Kalevisse soovis mind peatreener Brett Nõmm, kellel oli minu osas konkreetne visioon. Tundus, et pean selle sammu astuma ja Kalevisse liikuma.

Ehk otsus sündis sellest, et Brett Nõmm nägi Sulle väljakul suuremat rolli?

Jah, kui me rääkisime, siis tal oli visioon, kuidas mind mängijana edasi arendada ning kuidas saaksin oma potentsiaali ja võimalused hästi ära kasutada. See mulle meeldis ja seepärast otsuse tegingi.

Millal Sul esimene kontakt Kaleviga tekkis?

Hooaja sees kompasid mõned teised klubid, aga Kaleviga hakkasime suhtlema pigem pärast hooaja lõppu.

Kuidas Tartus uudis vastu võeti, et lähed suure rivaali ridadesse?

Need, kellega rääkisin, said aru. Eks endalgi oli natuke imelik Kalevisse minna, kuna olen terve elu olnud Tartu inimene ja väikesest peast Kalevit nii-öelda vihanud. Nüüd peab tegema peas väikese muudatuse. Nemad tahtsid muidugi tartlast Tartusse jätta, aga mõistsid minu otsust ja loodan, et kellelgi suurt viha minu vastu pole.

Mingil hetkel tuleb mõelda oma isikliku karjääri peale?

Jah, selge see, et pidin mõtlema, mis on mulle endale parem, ja sellest lähtuvalt otsuse tegema.

Mainisid, et teised klubid kompasid samuti maad. Kas saad nimetada, kes huvi tundsid, ja kas välismaalt oli pakkumisi?

Välismaalt sel aastal huvi polnud. Hooaja sees ja pärast hooaega rääkisin lisaks ka TalTechi ja Keilaga. Mõned teised klubid vist suhtlesid agendiga ka.

On Sul ambitsioon jõuda millalgi Euroopasse mängima ja milline on su plaan selle saavutamiseks?

Plaan on järgmise kahe aasta jooksul Kalevis endale korralikult jalad alla mängida ja siis edasi vaadata. Mul on 1+1 leping. Kui see ei õnnestu pärast esimest aastat, siis loodetavasti kahe aasta jooksul. Ambitsioon uuesti piiri taha minna ja korvpallurina võimalikult kõrgele jõuda on kindlasti olemas.

-Hannes Saar | Foto: Bigbank Kalev Facebook

Millist rolli Brett Nõmm Sul Kalevis täpsemalt näeb?

Ta teab, et suudan kaitses mängida, kuid näeb minus suuremat potentsiaali just rünnakul. Tuleb teatud asjades paremaks saada, et skooritegemist juurde tuleks. Pigem on küsimus enesekindluses, oskused on tegelikult olemas.

Kas uuel hooajal on Kalevi ja Tartu vaheline duell sama terav nagu ikka?

Arvan küll, see rivaalitsemine ei kao kuhugi. Kuigi mängijad vahetuvad, on need kaks klubi ajaloost tulenevalt nii suured rivaalid. Nüüd peab Kalev tiitli taas tagasi võitma, nii et vastasseis läheb kindlasti samamoodi edasi.

Kas tunned Brett Nõmme ka varasemast ajast?

Kuna oleme mõlemad tartlased, siis teadsime üksteist, kuigi suurt kontakti polnud. Kaks aastat tagasi, kui ta oli Raplas, kompas ta samuti maad, kas jätkan USA-s või tulen tagasi.

Kuidas Sa suvel iseseisvalt treeninud oled ja millal Kalevi ühistreeningud algavad?

Jõusaalikavad olen saanud Ameerikast. Tartus teeme praegu trenni koos Carlos Jürgensi ja treener Kevin Sammalkiviga (intervjuu on tehtud juuli lõpus – toim.). Nüüd teeme viimast nädalat ning järgmisel nädalal algavad Tallinnas vabatahtlikud visketrennid. 10. augustist algab ettevalmistus juba terve meeskonnaga.

Oled Sa seadnud algavaks hooajaks endale ka konkreetsed individuaalsed eesmärgid?

Põhiline eesmärk on saavutada stabiilsus. Et saaks mängida ja teeks oma asjad stabiilselt ära, sest just stabiilsus viib edasi järgmisele tasemele. Kui kõikumisi on liiga palju, on raske edasi liikuda.

Kui uuel hooajal esimest korda Tartuga vastamisi lähete, ega pole ohtu, et söödad harjumusest vales särgis meestele?

(Naerab.) Seda ma ei usu! Ootan seda mängu väga. Olen kuulnud, et see peaks toimuma 24. septembril. Tahaks juba väga Tartus mängida!

Kas arvad, et Tartu mängijad võtavad Sind väljakul eraldi pihtide vahele ka ja asi läheb heas mõttes isiklikuks?

Eks need mehed, kes tulevad minu vastu kaitsesse või rünnakule, on mulle väga hästi teada, kuna oleme terve hooaja trennis üksteise vastu mänginud. Kindlasti tahavad nemad mulle kohta kätte näidata ja mina neile. Tuleb päris kõva pusimine ja ma juba väga ootan seda!

scroll to top