Koguni üheksa viimast aastat USA-s õppinud ja korvpalli mänginud tagamängija Johannes Kirsipuu naaseb uueks hooajaks Eestisse ning tõmbab selga Keila KK särgi. Korvpall24 portaalile juulis intervjuu andnud 24-aastane ja 188 cm pikkune mängumees rääkis meile, mis tunnetega ta oma Eesti-Läti liiga debüütaastale vastu läheb.
Viimased neli hooaega veetis Kirsipuu USA ülikoolikorvpallis, kui esimesel kahel aastal esindas NCAA I divisjoni tasemel Central Arkansase tiimi ning seejärel pallis aste madalamal Pitt State’is ja New Mexicos. Viimased hooajad läksid Kirsipuul aga suuresti raske jalavigastuse nahka.
Usutluses räägibki Kirsipuu detailselt lahti, mis tal hüppeliigesega viga oli ning kuidas ta alles Eestis kvaliteetset abi sai. Uurime noore tagamehe käest veel, kui palju huvi tema vastu Eestis üldse oli, kuidas tal just Keilaga kontakt tekkis ning mida peatreener Alessio Landra temast algaval hooajal ootab.
Johannes, mängisid viimased neli hooaega USA-s ülikoolikorvpalli. Võta need aastad palun enda sõnadega kokku.
Ameerika mäed olid, ma ütleks nii. Esimesed kaks aastat Central Arkansases olid tegelikult okei, need olid natuke paremad aastad. Tingimused olid head ja sain mängida. Kuna aga toimus treenerivahetus, olin sunnitud võistkonda vahetama ja läksin Pitt State’i. Seal alguses lubati võib-olla natuke rohkem ja otsustasingi valida koha, kus saaksin ennast realiseerida. Lõppes see aga lihtsalt sellega, et jalg ei lubanud rohkem asju teha.
Kahe aasta taguses intervjuus ütlesid, et kuigi astud Pitt State’i minnes divisjoni mõttes sammu tagasi, tahad mängulises mõttes astuda sammu edasi. Kas tagantjärele vaadates polnud see õige otsus?
Ma ei ütleks, et see oli õige otsus, aga ma ei ütleks ka, et see vale oli. Kõik kogemused on mulle kõvasti kasuks tulnud: nägin ära, mis tasemel ja kuidas seal mängitakse. Negatiivne pool oli see, et ma ei saanud ennast nii palju pildile mängida kui tahtsin. Kuid seal oli pigem ikkagi positiivseid asju – jõusaalikavad, treenerid ja kogu see taust oli tegelikult päris okei, näiteks NBA taustaga jõusaalitreener ja muu selline. Mängulises mõttes oli natuke keeruline, aga muudes aspektides oli positiivne. Midagi kahetseda pole mõtet, sest tagasi võtta ei saa niikuinii midagi.
Oli see mänguline tase, miks Sa piisavalt väljakule ei pääsenud, või jäid mingil muul moel hammasrataste vahele?
Seda ma ei oska öelda, seda peab treeneri käest küsima, miks nii läks.
Kas Sa treenerilt mingit tagasisidet ei saanud?
Otsest tagasisidet ma ei saanud. Kõige targem oleks tema käest küsida. Mina olen olnud selline mees, et annan trennis 100% ja püüan mängus anda 110% ning teha oma asja. Ju siis minu mängustiil ja olek väljakul ei sobinud tema pilti.
Öeldakse, et Ameerikas lubatakse tihti igasuguseid pudrumägesid ja jõgesid kokku, aga reaalsus ei pruugi selline olla. Kuivõrd Sina seda tundsid?
See on ameeriklaste värk ja seda mitte ainult korvpallis. Olles olnud seal üheksa aastat, võin öelda, et jutustada oskavad nad väga hästi. Endalegi oli see väike õppetund, et kõik, mis särab, ei ole kuld. Aga jällegi, kogemus omaette ja nii me õpime.
Mis sul New Mexico hooajal jalaga täpsemalt juhtus?
Hüppeliiges andis tunda juba Pitt State’i aastatel, seal oli lihtsalt kohutav valu. Vahel oli okei, vahel mitte. Suvises treeninglaagris sain vigastada nii, et teise varbaluu kohta öeldi põhimõtteliselt väsimusmurd. Kui sellest välja tulin ja tegema hakkasin, hakkas hüppeliiges uuesti tunda andma. Lõpuks oli nii, et enne iga trenni ja mängu läks kolm valuvaigistit sisse. See oli täiesti ebareaalne, iga kahe nädala tagant pidi poes valuvaigisteid ostmas käima. Siis lõi häirekell tööle. Rääkisin treeneriga, et ma ei piina ennast ja lähen arsti juurde. Ise tahtsin küll hooaja lõpuni teha, aga füüsiliselt polnud see võimalik, sest valu oli nii terav. Proovisin igasuguseid meetmeid, et paremaks saada. Lõpuks tulin Eestisse dr. Dmitri Gulaki juurde. Ta tegi jalale teste ja ütles kohe, et siin on operatsiooni vaja. Tuligi välja, et side oli katki, üks side oli lausa koos luutükiga lahti tulnud, lisaks kaks kõhrekahjustust, luutükid ja põletik – selline korralik täislaks.
Operatsioonil käisid siinsamas Eestis?
Jah, tegin operatsiooni Eestis. Olin kuulnud neid Ameerika operatsioonide lugusid ja usaldasin pigem Eesti arste. Praegu liigun ja mingit probleemi pole.
Kuidas taastumine läinud on ja millises seisus Sa praegu oled?
Jalg on sada protsenti terve. Peas on võib-olla veel 90 protsenti ehk väike kartus on sees, aga üleüldiselt olen mängimiseks valmis.
Kuidas Sul Keilaga kontakt tekkis ja miks otsustasid nende pakkumise vastu võtta?
Kontakt tekkis nii, et ühel päeval jõusaalis olles helistas võistkonna abitreener Joosep Indermitte. Kuna tean Joosepit varasemast ajast – mängisime koos esiliigat, kui mina Kohilas mängisin –, siis ta võttis ühendust. Ta ütles, et mu nimi on laualt läbi käinud ja küsis, kas mul oleks huvi. Mõne aja pärast võttis peatreener ühendust ja nii see läks.
Kas Sul oli USA ülikoolikorvpalli võimalus selleks ajaks läbi?
Seda võimalust mul enam polnud. Räägiti küll sellest niinimetatud viiendast aastast ja peatreener rõhus sellele, kui ta mind New Mexicosse tahtis, aga see ei läinud käiku. Vähemalt sai kool ära lõpetatud.
Millised plaanid Sul endal mõttes olid, kas otsisid aktiivselt mänguvõimalust?
Ütlen ausalt, et tahtsin Eestisse tulla. Üheksa aastat kodust eemal on päris pikk aeg. Kui pärast operatsiooni taastusin ja sain reisimiseks loa, oli juba Ameerikas lennukis olles tunne, et teeme need viimased kuud ära, paneme rõhku taastumisele ja tuleme Eestisse. Tahtsin koju tagasi.
Kas Eestist oli veel kosilasi?
Huvi oli mitmelt poolt ja konkreetseid võimalusi oli rohkem kui üks, aga teiste klubide detailidesse ma ei taha minna. Olen väga rahul, et lähen Keilasse ja saan seal korvpalli mängida.
Kui palju peatreener Alessio Landra Sinuga suhelnud on ja millist rolli ta Sulle näeb?
Suhtlus on olemas. Saime nädalad tagasi Tallinnas kokku, võtsime kes kohvi ja kes tee ning arutasime asjad läbi. Suhtlus on positiivne, aga eks ta on oma noortekoondisega siin hõivatud olnud ja ma ei taha praegu tülitada. Rolli koha pealt näeb ta mind mängujuhina. Mänguminutid ja muu selline on aga minu enda teha.
Lähed algavale hooajale vastu sada protsenti profikorvpallurina?
Jah, pigem sada protsenti profikorvpallurina.
USA ja Euroopa korvpallis on teatavad erinevused. Kui sujuvalt loodad kohaneda Eesti-Läti liigaga?
Loodame, et kohanemine läheb kiirelt. Erinevusi on kindlasti palju, aga loodan, et ma pole euroopalikku korvpalli täiesti ära unustanud. Mingil määral võib USA kossu tundmine ka kasuks tulla. Loodan, et üleminek on suhteliselt sujuv, aga pilvedesse ei tasu tõusta ja mõelda, et tulen ja hakkan kohe paugutama. Tuleb mõista, et mul on mängudes olnud sisuliselt ligi poolteist aastat paus sees. Näen igapäevaselt vaeva ja teen trenni selle nimel, et üleminek oleks sujuv ja suudaksin võistkonnale võimalikult kasulik olla.
Kui palju Sa USA-s olles siinsel liigal silma peal hoidsid?
Ikka jälgisin! Sõbrad ja poisid, kellega kunagi koos mängisime ja siiamaani läbi käime, nagu Markus Ilver ja Sverre Aav, nende mänge püüdsin ikka vaadata ja hoida ennast kursis, mis liigas toimub. Täiesti tundmatus kohas vette ma ei hüppa.
Mis Sa arvad, milline saab olema taseme erinevus ülikoolikorvpalliga võrreldes?
See on raske küsimus ja ma ei oska väga midagi arvata. Aga kui pean vastama, siis kerge see kindlasti ei saa olema. USA kolledžiliigal on omad plussid ja miinused ning Eesti-Läti liigal samamoodi. Siin tuleb teistmoodi mängida. Tuleb pingutada, vaeva näha ja endast parim anda. Ei ole mõtet peale tulla suhtumisega, et tulen ja paugutan, see on siiski professionaalne liiga.

Olid USA-s üheksa aastat. Kas Sa ameeriklaseks ei muutunud?
Sõprusringkonnas öeldakse küll naljaga, et olen täitsa peast ameeriklane. Eks see aeg pani oma pitseri küll. Olla üheksa aastat perest eemal ja üksi tegutseda, mõjutab kasvavat noort inimest, aga olen püüdnud hoida joont, et olen eestlane ja selleks ka jään. Mõned harjumused on ameerikapärased, aga kartul ja hakklihakaste on siiamaani üks lemmiktoite. Hamburgeri peale pole täielikult üle kolinud, muidu on pärast peeglisse vaadates paha tuju, et võiks viisakam välja näha!
Kas leidsid USA-st ka päris sõpru, kellega suhtled edasi?
Ikka leidsin! Igapäevast suhtlust otseselt pole, aga paaris tiimis oli inimesi, kes jäid eredamalt meelde ja kellega suhtlen rohkem. Esimesed viis aastat olin ettevalmistuskoolis, kus seltskond vahetus iga aasta, aga tutvusi jäi palju püsima. Kui Ameerikasse reisima minna, siis enamikus osariikides on keegi, keda tean ja kellele saab külla minna.
Mida sellest üheksast aastast peamiselt kaasa võtad?
See oli korralik elukool. Pidid umbes 15-aastaselt hakkama täiskasvanuks: vaatama, et oleksid õigel ajal trennis, riided oleksid pestud, kõht täis ja poest õiged asjad ostetud. See oli ikka väga korralik kool.
Lõpetasid ülikooli ja said bakalaureusekraadi kätte. Mis erialal?
Eriala oli general business ehk tavaline ärijuhtimine. Mingit spetsiifilist suunda seal polnud, vaid kõik valdkonnad olid läbi kombatud – turundus, raamatupidamine ja muu selline.
Kas on plaan kunagi edasi õppida või muul erialal tööle hakata?
Õppimise osas praegu plaani pole, aga elame hetkes. Olen terve suve tööd teinud selle nimel, et saaksin korvpalli võimalikult kaua ja edukalt mängida. Korvpall pole aga igavene ja midagi tuleb hiljem välja mõelda, aga praegu võtame rahulikult.
Millised on Su ambitsioonid korvpallurina?
Tahaksin anda endast maksimumi, mängida võimalikult kõrgel tasemel ja vaadata, kuhu elu mind viib.
Kas tunnetad, et eesootav hooaeg Keilas on Euroopa või Eesti korvpalli mõistes Sinu jaoks n-ö läbilöögihooaeg?
Ega ma selle teise variandi ehk ebaõnnestumise peale ei mõtle, vaid ikka esimese peale. On unistusi, mis mul vajavad realiseerimist. Tuleb tööd teha ja vaeva näha!




