Viimased seitse aastat Itaalias korvpalli mänginud 21-aastase ja 197 cm pikkuse Tormi Joonatan Metsla karjäär jätkub uuel hooajal kodumaal TalTech/Alexela meeskonnas. Mullu Itaalia tugevuselt kolmandas liigas keerulise hooaja üle elanud saarlane läheb edendama n-ö topeltkarjääri, kui alustab ühtlasi ka õpinguid Mereakadeemias.
Varasemalt pikalt Pistoia noortesüsteemis mänginud ning selle klubi eest mõned aastad tagasi ka Itaalia kõrgliigas ühes kohtumises platsil käinud ning käe valgeks saanud Metsla viimatiseks koduklubiks oli Serie B1 liigatasemel Imola Virtuse klubi, kus asjad võtsid tema jaoks aga kiirelt negatiivse pöörde.
Juba talvel TalTechiga sisuliselt käed löönud noor mängumees andis juulis Korvpall24.ee portaalile intervjuu, kus rääkis, mis tal eelmisel hooajal Imola satsis juhtus, mis suhtumisega seal asju aeti, kuidas ta üldiselt oma Itaalia aastaid hindab, kui suured on palgad Itaalia kolmandal liigatasemel, mida ta ootab hooajalt TalTechis ning millises rollis Alar Varrak teda näeb.
Tormi, kus Sa eelmisel hooajal Itaalias mängisid, mis liigas ja mis meeskonnas?
Eelmisel aastal mängisin Imola Virtuse võistkonnas Serie B1-s ehk tugevuselt kolmandas liigas.
Kuidas teil seal meeskondlikult läks ja mismoodi Sa selle hooaja enda jaoks kokku võtad?
See polnud absoluutselt meeldiv hooaeg, pigem selline aeg, mille tahaks ära unustada. Võistkondlikult läks nii halvasti kui minna sai: jäime viimaseks ja kukkusime otse neljandasse liigasse. Hooaja keskel veel võitlesime liigasse püsima jäämise nimel, aga lõpus läks asi täiesti käest ära. Mulle endale see hooaeg samuti ei meeldinud. Üle-eelmine hooaeg läks mul väga hästi ja sealt tuligi kolmandast liigast huvi. Nii treener kui ka klubi rääkisid enne hooaja algust suurejoonelist juttu: tulge siia, noored mehed, saate mängida, võite väljakul eksida ja areneda… kõik jutud! Jõudsin kohale, ettevalmistusperiood ehk preseason oli täitsa okei ja polnud mingit märki, et ma ei peaks mängida saama, sain stabiilselt 20 minutit mänguaega. Aga kui hooaeg pihta hakkas, saime esimesed kolm mängu umbes 30 punktiga “pähe”. Seejärel hakati mängima kuuemehelise rotatsiooniga ja mina sinna enam ei kuulunud. Räägiti igasugust juttu, et “jaa, varsti saad, varsti saad”, aga kunagi ei saanud. Hooaja poole pealt toimus veel treenerivahetus, võeti uusi mängijaid Leedu kõrgliigast juurde ja nii edasi. Ühesõnaga oli selline korralik Ameerika mäed ja tahaks selle hooaja pigem unustada.
Ühesõnaga läks pärast paari kaotust hulluks rabistamiseks?
Täiesti! Hooaja alguses räägiti, et meil pole finantsi ja teeme noortemeeskonna. Kui detsember kätte jõudis ja me olime tabeli lõpus, hakati järsku tooma kalleid mängijaid. Kaotasime ikka edasi. Päris maffia see polnud, aga korralik kino küll!
Kas selline asi on Itaalia madalamates liigades suhteliselt tavaline või pigem erand?
Tean, et on veel selliseid klubisid, kus tehakse asju natuke omamoodi. Nii palju kui ma lugusid olen kuulnud, kipub seda rohkem ette tulema lõuna pool. Madalamates liigades ikka on mõned meeskonnad, kus asju huvitavalt lahendatakse.
Kui mänguaja lubadused üldse ei pidanud, siis kas palgad vähemalt jõudsid kohale ja selles osas oli kõik okei?
Õnneks jah. Mõnes klubis läheb see asi tavaliselt käest ära, aga meil oli palgaga kõik väga okei – raha tuli täpselt iga kord õigel ajal ära. Mul pole mõnes teises klubis nii hästi olnud, nii et see oli küll suur pluss.
Statistikat vaadates said lõpuks keskmiselt umbes seitse minutit mängust. Kuidas Sa ennast füüsiliselt ja vaimselt vormis hoidsid ning sellest olukorrast välja tulid?
See polnud kerge väljakutse. Minu jaoks oli see elus esimene kord sellises olukorras olla, sest noorteklassides ja üle-eelmisel aastal olin ikkagi põhirollis ning sain mängida. Kuni ettevalmistusperioodini oli kõik hästi ja ma tegin oma asju nagu alati. Kui aga asi käest läks ja ma enam mängida ei saanud, oli mentaalselt alguses väga raske. Mõtlesin kohe, mida ma valesti teen ja miks treener mind enam ei usalda. Käisin temaga rääkimas ka, aga sellest polnud kahjuks mingit kasu, ta ei andnud mulle mitte ühtegi selget vastust, vaid pigem hämas. Lõpuks mõtlesin, et üritan lihtsalt teha neid asju, mida saan ise kontrollida: tulen saali alati esimesena kohale, annan trennis endast parima ja teen oma töö ära. Muid asju ma kontrollida ei saanud. Hooaja keskel vaatasime agendiga natuke ringi ka. Peaaegu oleksin läinud neljandasse liigasse tagasi ühte päris tugevasse võistkonda, aga see jäi ära, sest klubipoolne huvi rauges ja nad lõid käed ühe teise mängijaga. Siis tuli meil treenerivahetus ja tekkis uuesti lootus, et äkki nüüd pääsen rotatsiooni. Tuli uus treener, võeti paar uut kogenumat mängijat. Sain uue treeneriga tegelikult väga hästi läbi, ta kiitis mind ja ütles, et talle väga meeldib mu professionaalsus ja see, kuidas ma trenni teen. Aga siis ütles ta mulle ausalt välja: “Ma pean tegelikult neid kogenumaid mehi mängitama, sest siia võistkonda on võetud mängijad, kes maksavad sinust umbes seitse korda rohkem. Ma ei saa sulle palju mänguminuteid lubada.” Vahest sain kaks või neli minutit. Üritasin lihtsalt mitte üle mõelda ja teha neid asju, mida saan kontrollida, nii hästi kui suudan. Muud varianti mul väga üle ei jäänud.

Üle-eelmisel aastal mängisid Sa neljandal liigatasemel?
Jaa, San Miniatos.
Kuidas Sa võrdleksid Itaalia kolmanda ja neljanda liiga mängulist taset või kasvõi Serie A2 ja Serie B vahet, kui palju tase igal astmel kukub?
A2-s mängimisest on nüüd mõned aastad möödas, aga seal on vahe kindlasti olemas. A2 on ikka kõvasti tummisem ja tugevam, selles pole kahtlustki. B1 ja B2 (kolmanda ja neljanda liiga – toim.) vaheline hüpe oli sujuvam. Ma ise oleksin arvanud, et tase on tunduvalt tugevam, aga vahe polnudki nii suur. Ilmselgelt oli B2-s meeskondi, kus käidi mängimas töö kõrvalt ja sellisemas rahulikumas õhkkonnas, aga B1 on täielik profiliiga. Seal on profimängijad, kes teevad ainult korvpalli, normaalsed palgad, kaks korda päevas trennid ning välismängudele sõidetakse mõne tiimiga lennukiga. Asja võetakse väga tõsiselt. Tasemevahe A2-ga tuleb sisse ka sellest, et seal saab võtta rohkem välismaalasi ja tuuakse juba Ameerikast tugevaid mängijaid. B1-s võid tuua ainult ühe välismaalase ja ta peab olema eurooplane. Meil olid hooaja eel mõned sõprusmängud A2 võistkondadega ja saime neilt ikka umbes kolmekümne punktiga “pähe”.
Kui keegi saab kolmandas liigas seitse korda rohkem palka, vihjab see juba viiekohalise kuupalga lähedasele numbrile. Kuidas nad suudavad kolmandal liigatasemel selliseid finantse kokku panna?
Päris viiekohaliseks asi ei läinud, aga sinna lähedale küll. Võib-olla oli siis neli-viis korda rohkem. Kust see raha leitakse, on hea küsimus, kas läbirääkimistest sponsoritega või kuskilt mujalt, ma tõesti ei tea. Viimastel aastatel on sinna liigasse tulnud päris palju leedukaid ja lätlasi. Tean sealt liigast kolme leedukat, kes saavad vähemalt 6000–7000 eurot kuus. Välismaalastele pannakse suhteliselt suured panused. Kõik tiimid neid ei võta, aga need, kes võtavad, panustavad korralikult.
Kuna lubatud on ainult üks välismaalane, saab temale rohkem maksta?
Tundub küll. Meile tuli sel aastal üks mees Leedu kõrgliigast, Jonava võistkonnast. Ega päris niisama Itaalia kolmandasse liigasse tulda, taset ei saa Leedu kõrgliigaga võrrelda, aga rahanumbreid Itaalias ikka liigub.
Kui lubatud on vaid üks välismaalane, peab ka Itaalia passiga mängijatest korraliku koosseisu kokku saama. Ega põhirolli kandvad kohalikudki vähe raha küsi?
Põhirollis olevad mehed kindlasti mitte. Sellepärast ma tahaksin ise ka kunagi sinna tagasi minna, sest kui oled kuskil võistkonnas põhiviisiku mees ja arvestatav play-off‘i tiimi mängija, siis on see ikka päris okei palk. Eestiga võrreldes ei saa kindlasti nuriseda, kuigi ma pole siin mänginud ja kohalikke palkasid liiga täpselt ei tea.
Mainisid TalTechi pressiteates, et hooaeg kujunes mitmel põhjusel ebameeldivaks. Rääkisid siin intervjuus palju mänguajast, aga kas oli veel põhjuseid?
Põhiliselt oli ikka asi mänguajas, jah. Seal olid mingid pisiasjad veel ja võib-olla olin ise ka liiga naiivne. Käisin mitu korda treeneriga rääkimas, et mida saaksin paremini teha ja kuidas rohkem mängida. Kogu aeg lubati midagi, aga lõpuks ei saanud midagi näppude vahele – tegelikult valetati kogu aeg. Elasid seal ja kogu aeg oli tunne, et tahaks tegelikult ära saada. See polnud väga tore.
Kõrvalt vaadates tundus, et Su Pistoias oldud aastad kulgesid tõusujoones ja tegid 2023/24 ka oma kõrgliigadebüüdi, aga kolisid siis neljandasse liigasse. Kas seal oli mingi murdemoment, kus pidid otsustama, kuidas jätkata ja kuhu minna?
Minu viimane aasta Pistoias oli noorte tasemel väga hea, kui domineerisime liigat ja jõudsime üleriigilisse finaali. Olin kogu aeg lisaks ka esindusmeeskonnaga koos ja sain nendega päris korralikult trenni teha. Siis tuli üleriigiline finaal ja kahjuks läksime seal räigelt lati alt läbi. Mul endal tuli kolmest mängust vaid üks välja, ülejäänud kaks läksid väga halvasti. Üleriigiline finaal on Itaalias aga koht, mida vaatavad kõik Serie B ja A2 klubid. Kahjuks ei tulnud mul see nii hästi välja. Kompamist kolmandast liigast (B1) ikka oli, rääkisin kolme-nelja meeskonna treeneriga, aga asjaks kahjuks ei läinud. Mu eesmärk oli minna kolmandasse liigasse ning ma ei mõelnud alguses neljandast (B2) üldse ega kujutanud ette, et see on variant. Kui jõudis kätte juuli keskpaik, siis vaatasin, et kolmandast liigast huvi enam polnud ja need asjad vajusid ära. Küll aga oli üks neljanda liiga võistkond väga huvitatud, helistasid ja kirjutasid iga päev. Vaatasin nende projekti ja see tundus väga huvitav. Seal olid samamoodi B1 tasemelt toodud umbes 22-23-aastased kutid, kes polnud seal mängida saanud. Otsustasin selle pakkumise vastu võtta, sest tundus ambitsioonikas tiim. Lõpuks jäin väga rahule, me olime tegelikult nii lähedal, et liiga kinni panna. Tagantjärele oli väga hea otsus sinna minna, sest trennid ja kogu tegutsemine oli väga äge ja professionaalne. Me tegime tööd ikkagi nagu profid.
Millal sündis otsus tulla proovima Eesti-Läti liigat ja kas TalTech oli ainus huviline?
Õpingute mõte on mul peas olnud varemgi, sest haridus on tähtis. Vaatasin selle Itaalia hooaja pealt, et B2 tasemele tagasi ma enam minna ei tahaks. Kui hooaja poole peal asjad üldse ei sujunud, mõtlesin enda peas, et see hooaeg on pekkis ja järgmine aasta peaksin sellise hooaja pealt minema jälle B2-te ja mitte väga suure palga peale. Mõtlesin, et nüüd oleks hea hetk korraks ära tulla, keskkonda vahetada, kodus olla ja alustada uuelt lehelt ning samas ka õppima minna. Veebruaris ütles agent, et rääkis TalTechiga ja neil on huvi olemas. Hakkasime suhtlema ja ei läinud palju aega, kui olime juba suuliselt kokku leppinud. Mulle see variant väga meeldis, sest saan samal ajal ülikooli õppima tulla. Kuna sõlmisin lepingu nii varakult ära, siis sel suvel muud huvi Eestist ei tulnud. Eelmisel aastal uuris Keila Coolbetist Peep Pahv, kas olen vabaagent, aga selleks ajaks oli mul juba leping sõlmitud.
Mida Sa TalTechis õppima hakkad?
Lähen Mereakadeemiasse õppima mereveondust ja sadamatööd.
Väga huvitav valik. Saaremaa mehena meri ikka tõmbab?
Natuke ikka, ja peres on isa sealt samuti läbi käinud. Nii et natuke on see valik sellega seotud.
Millist rolli Sa endal TalTechis algaval hooajal näed ja mida Sulle lubatud on?
Kui Alar Varrakuga rääkisin, ei hakanud ta mulle lubama mingit konkreetset minutite arvu. Kõik hakkab pihta sellest, et pean trennis nende minutite eest võitlema. Midagi ei anta niisama ja pean trennis näitama, mida suudan ja kui palju minuteid väärin. Praegu on raske öelda, mis mu roll täpselt saab olema. Pigem vaatame, mida aeg näitab. Kui hooaeg kätte jõuab, siis näeb, mida olen kahe kuuga suutnud ette näidata. Kõik sõltub minust, nii tubli kui olen, nii palju minuteid saan. Alar ütles, et kui oled normaalne tüüp ja teed trenni, siis saame hästi läbi. Seda ma enda meelest olen, nii et ootan väga hooaja algust.
Kas usud, et Alar Varraku puhul sellist puru silma ajamist ei ole ning kui midagi on, siis öeldakse otse välja?
Usun küll, et kui on probleem, öeldakse see välja. Eelistan ise ka seda varianti. Tulin just sellise aasta pealt, kus räägiti terve aasta ühte juttu ja tegelikult ei tehtud midagi. Loodan, et siin ollakse otsekohesed, kui midagi ei sobi, öeldakse välja ja nii ongi. See on ainuõige.
Mida Varrak sinu trumpide ja tugevustena näeb?
Tema rääkis mulle eelkõige sellest, et kaitses võitlemisega teenid alati minuteid. Kui oled kaitses tubli, agressiivne ega lase läbi, siis neid minuteid ei võta sult keegi ära. Noh, ta teab kindlasti ka seda, et mu trump on kolmepunktivisked, ma olen viskaja, mulle meeldib kaugelt pommitada ja ma ei pabista. Eelmise hooaja mänge ta väga palju näha ei saanud, sest ma ei mänginud palju, aga ta on näinud klippe. Võib-olla saab ta parema pildi ette alles nüüd trennides. Ta mäletab mind võib-olla noortekoondistest, aga see oli ammu.
Kui heaks kaitsemängijaks Sa ennast ise liigitad?
Mulle meeldib kaitses mängida, aga ma pole endaga kunagi rahul ja tahaksin kindlasti paremini teha. Eriti tahaksin paremini hakkama saada korvi all ja olla selline kaitsemängija, kes suudab vahetada positsioonidel “üks” kuni “neli”. Sinna on veel pikk maa minna. Olen füüsiliselt tugevamaks läinud, aga kõigi “neljade” vastu seismiseks jääb veel natuke puudu. Olen suvel Tormi Niitsuga kõvasti trenni teinud ja tema on näinud, mis mu tugevused korvi all on. Ma ei ütleks, et olen kaitses halb, suudan korralikult mängida küll, aga tahan alati olla kiirem, tugevam ja agressiivsem.
TalTech on aastaid olnud meeskond, kus korvi all on Taavi Jurkatamme näol vaid üks niivõrd-kuivõrd puhas tsenter ja ülejäänud on tugevad “neljad”. Oled Sa valmis selleks, et tuleb kõvasti lauas käia ja mängida vajadusel positsiooni võrra kõrgemal?
Loomulikult. Olen valmis tegema kõike, mida treener käsib. Üritan teha nii hästi kui suudan, selline asi pole minu jaoks probleem.

Mis oleks Su enda lemmikpositsioon ja -roll, kui saaksid ise valida?
Nooremana meeldis mulle tegelikult mängida “ühte”, sest siis on pall rohkem minu käes. Mulle meeldib palliga mängida. Vahepeal oli aastaid, kus mängisin “kolme” ja tiksusin lihtsalt nurgas, see polnud nii tore. Aga valiksin “kahe” või “kolme” peal mängimise… pigem ikka vist “kaks”.
Kas oled seadnud uueks hooajaks isiklikud korvpallialased eesmärgid?
Üks asi on kindlasti stabiilsus. Tahaksin stabiilsust hoida, sest üle-eelmisel aastal käis mäng väga üles-alla: ühes mängus paned 24 punkti, teises kolm. Tahaksin leida stabiilsuse. Teiseks loodan võimalikult kiiresti kohaneda liigatasemega ja võidelda välja korralikud minutid. Loomulikult ka võistkondlikud eesmärgid, need on kõige tähtsamad ja tahan, et täidaksime oma eesmärgid. Liiga palju ootusi ma endale ei pane, sest ma ei kujuta veel täpselt ette, mis tase mind ees ootab. Esmase pildi saan ette varsti.
Kui palju Sa Itaalias olles Eesti-Läti liigat jälgisid?
Olen alati jälginud. Mul on siin nii palju tuttavaid, et hoidsin kogu aeg silma peal ja teadsin, mis toimub. Taset on aga kõrvalt raske hinnata. Olen Itaalias mänginud B2-s, B1-s ning olnud noorena A2-s meeskonna juures ja isegi korra Serie A-s väljakul käinud, nii et justkui kõike näinud. Aga peab ise liigas sees ära käima, et oskaks paremini võrrelda.
Ehk umbes jõulude paiku võib küsida, kuhu Eesti-Läti liiga tiimid Itaalia hierarhias paigutuksid?
Siis on pilt selge! Need tiimid, kes mängivad Euroopa sarjades, on kindlasti Serie A2 või Serie A tase, selles pole kahtlustki. Teiste võistkondade kohta oskan hiljem paremini öelda.
TalTech läheb mängima ka ENBL-i eurosarja. Kas see oli Sinu jaoks samuti positiivne lisa?
See on kindlasti väga positiivne lisa! Isegi kui seda poleks olnud, oleksin ikka tulnud, aga see on väga äge, kui saab mängida täiesti erineva käekirjaga võistkondadega. Nii palju kui olen näinud, on seal päris tummised tiimid Saksamaa ja Leedu kõrgliigast.
Itaaliast TalTechi tulles satud täielikult eestlastest koosnevasse meeskonda. On see teistmoodi kogemus?
Oo jaa, kindlasti! See saab alguses natuke harjumatu olema, et trenn on eesti keeles. Ma pole ammu sellises treeningkeskkonnas olnud. Aga oma keeles on ikka kõige lihtsam rääkida ja üksteisest aru saada, nii et lõppude lõpuks on see kindlasti parem.
Kas korvpalliväljendid on Itaalias samuti ingliskeelsed või on itaallased need ära tõlkinud?
Väljendid väljaku peal on universaalsed – pick and roll‘id ja muud sellised asjad ei kao kuskile, need on igal pool samad.
Kui palju on vihjatud kokkusattumusele, et kaks Tormit Orissaarest on nüüd ühes meeskonnas?
Sellele on tähelepanu pööratud küll! Saaremaal teatakse juba ammu, et kaks Tormit mängivad kossu, aga see, et me nüüd ühte satsi sattusime, on naljakas kokkusattumus. Kui mina lepingu sõlmisin, ei teadnud ma veel, et Niits ka tuleb tagasi, minu leping oli selleks ajaks juba ammu tehtud. Teistpidi on see väga lahe. Ma tunnen teda läbi ja lõhki, sest oleme koos trenni teinud vist alates 14-aastasest saadik. Tänu temale on mul võib-olla natuke lihtsam meeskonda sisse elada, tean kedagi ees ja tean teda ka väljakul. Saab olema päris äge!
On sul praegusest TalTechi meeskonnast veel kedagi, kellega oled varem kokku puutunud?
Minu meelest mitte kedagi. Nimepidi tean kõiki, sest olen Eesti liigal silma peal hoidnud, aga kokkupuudet pole olnud. Enamik on minust natuke vanemad või siis nooremad, täpselt minu vanuseid seal polegi.
Nii et moodustate Tormi Niitsuga kahekesi meeskonnas väikese Saaremaa maffia?
Jah, Saaremaa maffia on nüüd kohal!




