Close

INTERVJUU | USA-sse siirduv Erik Makke hooajast Kalevis, Euroliiga staari üllatuskõnest ning ülikoolivalikust

-Erik Makke | Foto: BC Kalev/Cramo Facebook

Möödunud hooajal Kalev/Cramo meeskonnas pärast treenerivahetust jõuliselt esile kerkinud 21-aastane ja 188 cm pikkune tagamängija Erik Makke siirdub uueks hooajaks USA üliõpilasliigasse NCAA. Tema uueks kodumeeskonnaks saab Stephen F. Austini ülikoolitiim, kelle kasuks aitas tal otsust teha ka üks Euroliiga meistrist selle ülikooli kuulus vilistlane.

Makke keskmised näitajad Optibet Eesti-Läti liigas olid 20,5 minutit, 10,7 punkti, 2,3 lauapalli, 3,4 resultatiivset söötu ja üks vaheltlõige. Kui hooaja alguses oli tema mänguaeg üsna heitlik, siis pärast Anton Mirolybovi peatreeneriks tulekut olukord muutus ning selle usalduse eest on eestlasest mängumees väga tänulik.

Korvpall24.ee portaalile juuni lõpus pikema intervjuu andnud Makke rääkis, kuidas ta ise eelmist hooaega nii meeskondlikus kui individuaalses plaanis hindab ja mis oli see mängijaomadus, mille pealt ta Mirolybovi usalduse teenis. Tulevikku vaadates uurisime, millal ta ülikooli otsingutega alustas, kui palju variante tal laual oli, miks langes kaalukauss just Stephen F. Austini kasuks ning milliste ootustega ta debüüthooajale NCAA-s vastu läheb.

Erik, võta palun kõigepealt oma sõnadega kokku möödunud hooaeg Kalev/Cramos.

Ega see lihtne hooaeg ei olnud – seda nii minu enda kui ka meeskonna vaates. Hooaja alguses tulin uude tiimi ja mänguaega eriti ei saanud ja see oli vaimselt päris raske. Seejärel toimus peatreenerivahetus, tänu millele sain platsile ja avanes võimalus end tõestada. Meil oli paremaid momente ja vahepeal läks meil ikka väga hästi. Hooaja lõpus jäime aga kahjuks tühjade kätega, sest jäime kõigist tiitlitest ilma. Tulemuste mõttes see kindlasti hea hooaeg ei olnud, aga usun, et kõige suurem ja väärtuslikum mälestus, mille siit kaasa võtan, on meeskond ise. See punt oli tõeliselt vahva grupp ja jään neid poisse kindlasti igatsema.

Räägime korraks nendest mänguminutitest. Nagu mainisid, siis hooaja alguses Sa peaaegu ei mänginud, aga hiljem murdsid end koosseisu ja teenisid korralikult minuteid. Kas see muutus oli suuresti seotud treenerivahetusega ehk kas Anton Mirolybov nägi Sinus midagi sellist, mida Indrek Reinbok ei näinud, või mängisid siin rolli muud tegurid?

Realistlikult vaadates aitas treenerivahetus mind kõige rohkem. Uus peatreener tuli sisse ja usaldas noort mängijat natuke julgemalt. Minu jaoks oli see positsioon tunduvalt parem. Hooaja alguses istusin Indreku käe all suuresti pingil. Loomulikult see mulle ei meeldinud, aga mis teha, selline on sportlase elu. Treenerivahetus tõi meeskonda uue nägemuse ja see aitas mind isiklikult tohutult. Alguses proovisin teha absoluutselt kõike, et teenida mänguaega. Mõnes mängus sain natuke rohkem väljakule, siis jälle istusin. See mõjutas kahtlemata ka mentaalset poolt, aga Antoni tulek aitas mind sellest olukorrast tugevalt välja. Pean kindlasti eraldi Antonit tänama, kuna ta mind selliselt usaldas. Saime temaga väga hästi läbi ja suhtleme aktiivselt seniajani, räägime pärast hooaegagi edasistest plaanidest. Ta andis mulle karjääri silmas pidades väga palju üks-ühele nõu ja toetas mind igati.

Mis olid need peamised nõuanded ja punktid, mida Sa Antonilt edasiseks karjääriks kaasa said?

Tema number üks sõnum oli, et ma ei tohi kunagi kaotada seda energiat, mis mul platsil on. Olen väljakul ja treeningprotsessis hästi vokaalne ning häälekas. Mulle meeldib asja nautida ja mul on palju energiat. Ta mainis küll, et vahepeal võib see treenerit vihastada, aga päeva lõpuks on selline põlemine suurepärane omadus. Olen sellega täiesti nõus. Trennid ja ettevalmistus peavadki olema rasked, aga kui sa seda protsessi ei naudi ja sul pole lõbus, muutub see väga nüriks. Mis puudutab taktikalist poolt – näiteks pick and roll olukordade lahendamist ja mängulisi detaile –, siis neid nõuandeid annab muidugi iga treener. Kuid just iseloomu ja isiksuse tasandil pani ta mulle südamele, et ma ei kaotaks oma tuhinat ja energiat, mis talle minu puhul kohe silma jäi.

-Erik Makke | Foto: BC Kalev/Cramo Facebook

Kui mõtled tagasi oma statistikale ja numbritele, kas jäid lõpuks hooaja kontekstis oma esitustega rahule või soovinuks Sa mingis elemendis parem välja näha?

Ma olen inimene, kes pole sisuliselt kunagi rahul, mängigu ma nii hästi kui tahes. Kindlasti tahtnuks igas elemendis veelgi parem olla. Kuid vaatan asja ka reaalsest perspektiivist: tegu oli raske hooajaga, kus algul ei saanud üldse platsile, kuid suutsin endale minutid välja võidelda ja pigistasin sellest olukorrast maksimumi. Pean olukorda vaatama positiivselt. Samas tean, et isegi kui oleksin teinud supermängud, leiaksin ikka asju, mida saanuks paremini teha. Nokin ja analüüsin ennast pidevalt. Võib-olla on see halb omadus, aga teisalt viib see mind karjääris edasi ja sunnib iga päevaga paremaks saama. See on selline kahe teraga mõõk.

Paranda mind, kui ma eksin, aga plaan USA-sse ülikooli minna oli Sul olemas juba enne eelmist hooaega Kalev/Cramos?

Jah, see mõte mõlkus mul meeles küll.

Millal see töö ja reaalne ülikooli otsing hooaja jooksul pihta hakkas ning kuidas see protsess kulges?

Tegelikult on see protsess kestnud juba pikemat aega, alates sellest perioodist, kui ma Itaalias mängisin. Seal oli huvi mitmelt koolilt, aga tol ajal polnud veel praegust NIL-süsteemi (Name, Image, Likeness, mis võimaldab üliõpilassportlastel tulu teenida – toim.). Juba väikese poisina tahtsin mingil määral käia oma isa jälgedes, õppida ja mängida Ameerikas. Algul polnud selle taga mingit rahalist ambitsiooni, kuid hiljem tulid need võimalused juurde, kus saab mängimise ja tasuta õpingud ühendada. Tõsisem otsing ja konkreetsemad arutelud tiimidega leidsid aset detsembris ja jaanuaris. Kuna olin hakanud Kalevi eest regulaarselt mängima, leidsid ülikoolid mind uuesti üles. Läbirääkimisi oli olnud ka varem, näiteks Keila hooajal võeti USA-st ühendust, aga siis polnud laual midagi piisavalt veenvat. Pakkumised ja koolid olid pigem lahjad ja niisama sinna minna polnud mõtet. Tänu Kalevi hooaja keskpaiga headele esitustele tekkisid aga tunduvalt paremad variandid ja detsembris-jaanuaris läksid jutud väga tõsiseks.

Kui suur huvi Sinu vastu lõpuks oli, kui palju tehti reaalseid pakkumisi ja kui lähedal Sa kokkulepetele olid?

Rääkisime tõesti väga paljude koolidega. Kõigiga ei jõudnud me isegi konkreetsete numbriteni, sest valikuid oli palju. Lõpuks jäi sõelale Stephen F. Austin (SFA), sest nemad olid kõige järjekindlamad ja näitasid minu vastu üles ülisuurt huvi. Sellest võimalusest ei saanud lihtsalt loobuda. Ameerika värk on sageli selline, et helistatakse, räägitakse maast ja ilmast, kiidetakse su mängu ja lubatakse suurepärast programmi, ning siis järgneb pikk vaikus. See on klassikaline ameerikalik äri. Kuid SFA treenerid kirjutasid mulle iga päev, küsisid käekäigu kohta, vaatasid mu mänge ja näitasid reaalset pühendumist. Seetõttu langeski valik nende kasuks. Kokkuvõttes kestis see ülikoolidega suhtlemine vahelduva eduga kaks aastat ja kuigi pakkumisi oli mitmeid, jäid nemad kõige kindlamalt peale.

Kas oled tagantjärele teada saanud, millega Sa neile silma jäid ja miks nad Sind nii väga värvata tahtsid?

Just seesama energia. Ameerikas hinnatakse kõrgelt seda, kui tagamängija on väljakul energiline ja vokaalne liider. Sellega ma neile esmalt silma jäingi. Hiljem tulid muidugi muud mängulised aspektid nagu viskamine ja muu, aga kohe esimeses kõnes öeldi mulle, et neile avaldas muljet just minu energia. Sain kohe aru, et see polnud tüüpiline meelitamine stiilis “sa oled vinge viskaja, tule meile”, vaid nad olid teinud põhjaliku taustauuringu. Seda oli väga meeldiv näha ja kuulda.

Kas ülikooli valides oli Sinu jaoks oluline ka see, et saaksid kohe esimesest aastast suurema rolli? Ehk siis teadlik otsus mitte jahtida tingimata kõige nimekamaid koole, vaid eelistada kohta, kus saad reaalset mänguaega?

Täpselt nii. Peab minema kohta, kus sind tõeliselt väärtustatakse ja kus sul on kohe alguses arvestatav roll. Ei ole mõtet minna kõige suuremasse ja säravamasse kooli lihtsalt selleks, et pingil istuda ja teistele kaasa plaksutada. Ma tahan end ookeani taga kohe näidata ja tõestada. Olen piisavalt enesekindel, et seal hakkama saada, ja see rolli suurus oli minu otsuses kindlasti määravaks faktoriks.

Samas seisab tõestamine Sul nagunii ees, sest uustulnukatele ei anta seal midagi niisama. Oled Sa valmis selleks, et pead jälle alustama justkui nullist, nagu viimati Keilas ja Kalevis?

Absoluutselt, ma olen seda teinud terve oma karjääri. Olen alati mänginud vanemate poiste vastu, läksin juba väga noorelt Itaaliasse end tõestama, tulin tagasi Eestisse ja näitasin ennast uuesti. See ei ole minu jaoks midagi uut. Lähen alati võitlema ja ma ei lase kellelgi endale pähe istuda. Tahan seal kohe esimesest hetkest tugevalt jala maha saada.

Kas oled juba koolis kohapeal ka käinud ja sealset elu-olu näinud?

Ei ole kahjuks jõudnud. Tegime lepingu ära vahetult enne koduse liiga play-off‘ide algust ja siis polnud selleks aega. Pärast hooaja lõppu tahtsid nad mind küll kohe sinna, aga ma olin treeninud sisuliselt eelmise aasta juulist saati koos Kris Killinguga. Tegin pea kümme kuud jutti kõvasti korvpalli ja mängisin ilma igasuguse puhkuseta. Ütlesin koolile otse, et vajan esmalt veidi aega akude laadimiseks ja puhkuseks. Pärast hooaja lõppu tõmbasin korraks hinge ja nüüd algasid kohe koondise treeningud. Lähen USA-sse kohale kohe pärast seda koondiseakent.

Kas ülikooli poolt oli okei, et sa liitusid koondisega ja treenid siin, mitte ei lennanud kohe kohale? See neile vastukurva polnud?

Ei olnud, nad olid tegelikult väga mõistvad ja vastutulelikud. Tavaliselt on see USA koolide jaoks suur probleem, aga nende suhtumine näitab, et nad hoolivad minust ja näevad mulle ette suurt rolli. Nad mõistsid, et mul on seljataga pikk ja raske hooaeg. Kuigi nende esimene treeninglaager algas juba mai lõpus, tulid nad mulle vastu ja lubasid liituda hiljem, et saaksin esindada oma riigi koondist. See on minu jaoks väga tähtis.

Kuidagi tundub, et kas USA-s sellest Euroopa korvpallist ja koondise tasemest ikka aru saadakse? Mäletan, et mängijad, kes käisid USA-s kümme-viisteist aastat tagasi, rääkisid, et seal ei jagatud Euroopa asjadest midagi ja koondisemänge peeti mingiks külaliigaks. Tegelikult mängite te ju Euroopa tippude vastu ja see peaks olema mängijale suureks eeliseks.

Eks see selgub täpsemalt kohapeal näost näkku rääkides, telefonikõnedest on sellest vahel raske täielikult aru saada. Kuid nende meeskonnas mängib näiteks üks Leedu poiss ja neil on ka teisi välismängijaid, nii et mingil määral nad kindlasti mõistavad seda tausta. Tahan seda igatahes loota. Nad vaevalt tooksid oma ülikooli suvalist poissi Euroopast, kui nad ei mõistaks, et siinsed mehed suudavad reaalselt väga kõrgel tasemel mängida.

Kooli peatreeneriks on Matt Braeuer, kes alustab seal oma teist hooaega. Oled Sa temaga rääkinud ja milline mees ta tundub?

Muidugi oleme rääkinud – tegelikult oligi mu esimene kõne otse temaga. See on suur asi, kui peatreener ise sinuga ühendust võtab, mitte ei pea rääkima vaid abitreeneritega, kes võivad kokku lubada mida iganes. Matt tundub noor, ambitsioonikas ja kaasaegse nägemusega treener, mis mulle väga sobib. Tänapäeva korvpall ongi nooremate treenerite päralt, kellel on kaasaegne filosoofia. Kuna nad on ise alles hiljuti mänginud, mõistavad nad mängijaid vaat et paremini kui need vanema koolkonna juhendajad, kes mängisid ise viimati nelikümmend aastat tagasi. Ootan põnevusega meie omavahelist koostööd.

Kui vaadata ülikooli ajalugu, siis nad on korraks jõudnud ka NCAA finaalturniirile, aga mitte liiga tihti. Pigem ollakse seal otsustava piiri peal?

Jah, nad on täpselt seal piiril. Loodan, et minu liitumine aitab meil selle järgmise sammu astuda ja sellest piirist üle minna. Eelmisel hooajal olid nad konverentsi finaalis ühe võidu kaugusel, kuid kaotasid selle otsustava mängu. Nad on stabiilselt oma konverentsi tipus ja teinud head tööd, loodan neid omalt poolt igati aidata.

-Erik Makke | Foto: BC Kalev/Cramo Facebook

Ajalugu vaadates on minu jaoks sealt koolist läbi käinud kõige kuulsam mees Euroliiga täht Thomas Walkup.

Jah, see on tõsi. Kusjuures Thomas Walkup võttis minuga ise ühendust! Kui info minu liitumishuvi kohta välja tuli, kirjutas ta mulle ühel päeval ja me tegime kõne. Küsisid talt kooli ja kõige muu kohta. See oli minu jaoks täiesti hull lugu – Euroliiga tippmees kirjutab sulle täiesti lambist ja jagab nõu.

Kas tema aitas Sind siis kooli poolt värvata ehk recruit‘ida?

Võib öelda küll, et ta aitas ja veenis mind natuke ära. Kui sellise nimega mees sulle kirjutab ja asja soovitab, paneb see mõtlema, et vau, see on ikka päris võimas värk.

Ma saan aru, et ülikool kasutab teda natuke nagu oma saadikuna siin Euroopas? Kuna teda teatakse ja tuntakse, on tema sõnal kaalu?

Tõenäoliselt küll. Tema karjäär sai suure tuule tiibadesse just tänu sellele ülikoolile ja tal on kooliga ilmselt väga head suhted säilinud. Ta ei hakanud mind otseselt survestama, et ma kindlasti just sinna kooli läheksin. Me rääkisime pigem väga personaalsel tasemel. Ta ütles, et vahet pole, millise kooli kasuks ma lõpuks otsustan, kõige tähtsam on see, et mul oleks kooli ja treeneritega hea klapp ja side. Ta rääkis väga realistlikult sellest, kuidas karjäär võib kulgeda ja kuidas tuleb endale parim keskkond valida. See realistlikkus ja pealesurumise puudumine oli tegelikult kõige veenvam osa.

Teil polnud varem temaga mingit kokkupuudet, see tuli täiesti ootamatult?

Jah, absoluutselt null kontakti enne seda. Treenerid olid küll rääkinud, et meilt on tulnud Thomas Walkup ja nii edasi, aga ühel päeval kirjutas ta mulle lihtsalt otse: “Tšau, kas sul on lõuna ajal aega, teeme ühe kõne ja räägime.” Euroliiga meistrilt ja tipptegijalt on alati põnev kuulda, millised on tema kogemused ja soovitused. Võtsin selle kõne jaoks päeva kohe vabaks (Naerab.).

Räägime korraks ka koondisest. Olid kandidaatide nimekirjas ja said Eesti parimatega trenni teha. Mis tasemega ja häälestusega mehed kohale olid tulnud?

Koondise tase on alati väga kõva, aga ma ei tunne absoluutselt, et jääksin kellelegi alla või ei sobiks sellesse seltskonda. Minu jaoks on see suurepärane võimalus enda kallal töötada ja näha, kuidas ma sellisel tasemel hakkama saan. Seni on mul koondisest ainult positiivsed muljed. Eesti koondise esindamine on alati olnud minu unistus. Teen trennides kõvasti tööd ja annan endast maksimumi, et ka tulevikus koosseisu pääseda, aga lõpuks on see treenerite otsus.

Mul jäi ülikooli teema juures küsimata, et millisel positsioonil Sind seal mängimas nähakse? On sellest konkreetselt juttu olnud?

Jah, mind nähakse tagamängija positsioonidel ehk “number ühe” ja “kahe” peal. Isiklikult tunnen end kõige mugavamalt just puhta mängujuhina ehk positsioonil “üks”. Sel hooajal Kalevis sain seda võib-olla natuke vähem teha, sest meil olid ees Märt Rosenthal ja Severi Kaukiainen, mistõttu pidin mängima rohkem “kahe” peal. Saan seal väga okeilt hakkama, aga mulle meeldib palli vallata ja mängu organiseerida. Minu teada mind tuuaksegi sinna eelkõige mängujuhiks.

Kui palju Sa tunnetad seda, et näiteks Henri Veesaare ja sinu hea sõbra Stefan Vaaksi head või lausa suurepärased hooajad NCAA-s on tõstnud üldiselt ka Eesti mängijate aktsiaid USA-s?

See peab kindlasti paika. Kui keegi teeb seal eduka läbimurde, annab see tema nimele ja kogu karjäärile tohutu tõuke. See võimalus on reaalne ja seda peab proovima – see ongi peamine põhjus, miks ma sinna lähen. Läbimurdehooaeg seal tõstab mängija aktsiaid meeletult, täpselt nagu sa ütlesid.

Kas isa Kristjan otsib nüüd oma vanadest ülikooliaegadest jäänud dollarid kingakarbist välja ja paneb Sulle Ameerikasse kaasa?

Meil on isa aegadest saati sellest foster family‘st (Ameerika asenduspere, kelle juures isa elas – toim.) jäänud väga soojad ja head suhted. Oleme neil mitu korda suvel külas käinud. Mingid dollarid on meil alati kuskil varuks olnud, nii et need võtan kindlasti seekord kaasa (Muigab.).

Millal Sa lõpuks USA-sse lendad, millal Sind seal oodatakse?

Teoreetiliselt oodatakse mind sinna 6. juuliks, sest siis algab neil teine treeninglaager. Ma ei oska praegu veel täpset lennukuupäeva öelda, läbirääkimised käivad.

Ja kui Sa lähed, siis oled seal põhimõtteliselt kuni kevadeni välja?

Jah, suure tõenäosusega küll. Augustis on neil vist korraks vabam aken, aga eks ole näha, kas tulen siis korraks ära või külastan vahepeal isa kunagist foster-peret. Aga üldiselt jah, jään sinna kuni kevadeni.

Mida Sa sinna ülikooli õppima lähed?

Lähen õppima spordikorraldust ehk Sports Business‘it. See on otseselt minu valdkonnaga seotud. See on väga hea eriala, mis ühendab minu korvpallurikarjääri ja õpingud. Kool ise soovitas seda samuti, sest see aitab sportlastel mõista ka ärilist poolt, näiteks oma imidži ja brändi haldamist ning kõike sellega seonduvat.

scroll to top