Close

INTERVJUU | Ketsid varna riputanud Tanel Kurbas: kõiki eesmärke ei saavutanud, aga vast kohe mind ära ei unustata

-Tanel Kurbas | Foto: Siim Semiskar

Tänavuse hooaja lõpuga tõmbas oma pikale karjäärile joone alla 38-aastane ja 197 cm pikkune ekskoondislane Tanel Kurbas, kes enda sõnul tahab aga edaspidi samuti mingil moel oma meelisalaga seotuks jääda. Seitsmekordse Eesti meistri eesmärk oli endast Eesti korvpalli ajalukku märk jätta ning sellega sai ta kahtlemata hakkama.

Viimased kaheksa hooaega Kalev/Cramo ridades mänginud Kurbas pallis lõpuks kõrgliigatasemel üle 20 hooaja ning oli aastaid ka Eesti koondise rotatsioonis sees. Ääremängija enda sõnul oli tema tipphetkeks koondises 2015. aasta EM-finaalturniir Riias.

Korvpall24.ee portaalile juuni esimeses pooles antud intervjuus rääkis Kurbas põhjustest, miks ta just nüüd karjäärile joone alla tõmbas, kui kergelt see otsus sündis ning mis ta edasi tegema hakkab. Lisaks rääkisime Kurbase mängijaks kujunemisest, kogemustest nii Kalev/Cramos kui Tartus ning ka välismaa aastatest ja kõigest muust põnevast.

Tanel, miks otsustasid just nüüd oma profikarjäärile joone alla tõmmata? Mis need põhjused olid?

Ma arvan, et kõige suurem põhjus on ikkagi vigastused. Viimased kolm aastat kindlasti on endal jäänud niisugune tunne, et pean kogu aeg trenne pealt vaatama ja mingisugust taastusravi tegema. Sellest on siiber saanud. Ning see tagasitulek pole enam niimoodi, et saad nädalaga vormi, vaid läheb pikemalt aega. Niisugune tunne on, et pool aega oled vigane ja pool aega vormist väljas – ma ei näe mõtet enam seda asja niimoodi jätkata.

Aga mänguliselt Sul ikkagi silm särab veel ja mängida justkui tahaks?

Jah, vaimse poole pealt tahaks edasi põrutada, aga keha pigem ei luba enam. Võib-olla hakkan siin kuskil madalamal mängima, aga meistriliiga tasemel enam mitte.

Aga see vanus – 38 – see on ju tegelikult ikkagi selline number, et liiga palju mängijaid nii kaugele ei jõua. Korvpalluri mõttes on see ju ikkagi pigem kõrge vanus, kus ära lõpetada.

Jah, olen täitsa nõus. Mul tegelikult oli… ma ei mäleta täpselt, mis vanuses ma seda mõtlesin, kuskil seal 31–32-aastaselt võib-olla, et noh, 35. eluaastani tahaks mängida. Et siis olen nagu juba piisavalt teinud ja pole enam häbi ära lõpetada. Aga näed, anti kolm aastat veel otsa, nii et selles mõttes pole hullu.

Kuidas sellise otsuse tegemine üldse käib? See tähendab profisportlase jaoks ju suurt elumuudatust ja seda on kindlasti keeruline teha. Tegid Sa otsuse üksi või koos lähedastega?

Eks ma siin paar eelnevat aastat olen ka juba mõelnud, et äkki see või teine on nüüd viimane aasta. Aga sel aastal kuidagi tuli nüüd ikkagi see õige tunne peale ka, et nagu enam ei jõua ja aitab küll. Abikaasaga muidugi olen rääkinud, tema on mind ka tugevalt suunanud. Ta näeb ju kõrvalt, kuidas ma tulen koju, lonkan ja igalt poolt valutab, ning ütleb ka, et no mis sa piinad ennast, on aeg ära lõpetada.

-Tanel Kurbas | (c) Foto: Siim Semiskar

Kui ma nüüd õigesti kokku lugesin, siis Sul tuli kõrgliiga tasemel kokku 21 hooaega. On see õige number?

Ma ise peast ei tea, aga võib nii olla küll, jah.

See on ikka päris kõva number! Kuidas Sul õnnestus nii pikalt vastu pidada?

Arvan, et asi on selles, et ma olen ikkagi terve elu üritanud teatavat head vormi hoida. Ja eks mul on mingisugune geneetiline soodumus ka – olen n-ö kerge kondiga ja kerge kehaga ning see annab mingi eelise. Võib-olla raskema kehaga mängijatel põlved ja muud kohad valutavad rohkem. Mul põlved põhimõtteliselt ei valutanudki, puusad ka mitte, aga jalalabade probleemid said lõpuks saatuslikuks.

Palju Sul selliseid väga raskeid vigastusi karjääri jooksul üldse oli nende aastate jooksul?

No mõned ikka olid. Hüppeliigese väänamisi oli ikka ka, aga kõige suurem oli Rootsis juhtunud jalaluu murd. Sellest taastumine võttis üle nelja kuu aega. Siis oli Tartu ajal üks käeluumurd, see võttis ka umbes neli-viis kuud aega. Ja siis seljaoperatsioon – seal oli ka nii, et hooaja lõpus tehti operatsioon ja alles oktoobris oli seis enam-vähem okei. Need on äkki kolm kõige pikemat vigastust.

Sa korra mainisid, et plaanid kuskil edasi mängida. Esiliiga, teise liiga või Rahvaliiga tiimid võivad hakata kontakteeruma?

No tegelikult on juba ühendust võetud, et kui ma meistriliigas ei jätka, siis mõned tiimid oleks väga huvitatud minust. Eks ma vaatan, mis päris töö ma nüüd leian, ja siis vaatan selle järgi, kas jääb aega veel korvpalli mängida või läheb kogu vaba aeg ikkagi perele.

Kui tervena Sa üldjoontes tavaellu sukeldud? Kas kõik liigesed liiguvad ja on korras või tuleb kunagi hakata kuskil mingeid liigeseid välja vahetama?

No peaaegu kaks nädalat on mööda läinud hooaja lõpust ja praegu nagu midagi tunda pole, justkui võiks edasi mängida (Naerab.). Ega ma ei oska lõpuni öelda, mis seis nende puusade ja teiste liigestega on, aga praegu nagu pole midagi häda. Aga eks see umbes viiekümneselt võib-olla selgub, et on ikka vaja midagi ära vahetada. Hetkel küll niisugust tunnet pole, et midagi kuskilt väga järele oleks andnud.

No päris nii-öelda longates Sa tavaellu ei läinud, nagu siin näiteks Tiit Sokk või Martin Müürsepp?

Ei, ei, ei, nii hull see asi ikka pole.

-Tanel Kurbas | Foto: Siim Semiskar

Okei, läheme siis nüüd päris Su karjääri algusesse. Sa said kõrgliiga tasemel tuule tiibadesse Audentese satsis ja mängisid siis paar aastat Nybitis. Millisena Sa neid esimesi kõrgliiga-aastaid mäletad, kui veel uustulnuk ja kollanokk olid?

Kõige suurem muutus oligi võib-olla see, et kui noorteklassis ja esiliigas võisin põhimõtteliselt teha, mida tahtsin – võtsin palli ja hakkasin lihtsalt mängima –, siis meeste satsis olid ikkagi mingid kindlad liikumised. Vanemad mehed hakkasid kohe hurjutama, et me peame siin ikka liikumisi mängima. See oli võib-olla kõige suurem muutus. Ja muidugi see ka, et ma olin noorena ikkagi päris peenike, nii et meeste vahel need kehalised kontaktid lükkasid mu alguses natuke ära.

Aga kas mäletad, kuidas Sa taseme mõttes alguses hakkama said? Kas Sul mingit suurt sisseelamisperioodi polnudki ja tundsid kohe end väärilisena kõrgliigas mängima?

No kaitse koha pealt kindlasti – seal ma olin paras peavalu teistele mängijatele. Võib-olla rünnaku pool oli esialgu niisugune, et ei leidnud kohe seda päris õiget kohta, aga arvan, et see tuli ka mõne aastaga järele.

Siis tuli Sul esimene Kalev/Cramo periood ja VTB liiga näol said tunnetuse, mida Euroopa tipptase endast kujutab. Kas Sa mäletad, mis mõtetega esimest korda seal Moskva CSKA ja toona vist veel VTB liigat mänginud Kaunase Žalgirise vastu väljakule jooksid?

Esimesed aastad käidi üldse vaid kümne mehega reisil. Mina olin üldiselt 12. mees, ja kui keegi vigastada ei saanud, siis mina kaasa ei pääsenud ja jäin koju. Aga need korrad, mil sain kaasa minna, siis… tol ajal meil polnud kõige kõvem sats ja mäletatavasti saime sealt ikkagi üsna suured kaotused. Et see oli ikkagi niisugune tase, kus mina kindlasti alguses hakkama ei saanud, seal pole midagi rääkida. See oli tol hetkel täiesti utoopia. Aga nagu näha, siis teisel ringil Kalevis olles sain juba mingil määral nendele vastu küll.

Ma võtsin selle 2009/10 hooaja lahti ja Sa viskasid ühe korra Žalgirise vastu 7 punkti ja CSKA vastu said ka mängida, et ikkagi said nii-öelda maitse suhu mingil määral?

No eks mingid minutid kuskilt kindlasti tulid, aga jah, ma kindlasti polnud niisugune mees, kes igas mängus peale sai.

Aga siis vahetasid Sa poolt ja läksid kuueks aastaks Tartu meeskonda. Mis Sind sinna Tartusse tõmbas ja mis Sul nendest aastatest kõige eredamalt meeles on?

Põhjus oli ikkagi see, et ega ma Tallinnas tollal eriti mängida ei saanud. Tartus lubati mulle kõvasti rohkem mänguaega ja see oligi põhjus, miks ma sinna läksin. Ja eks kõige eredam mälestus on muidugi 2015. aasta meistritiitel, kus ma olin finaalseeria MVP. See on väga mõnus mälestus. Ülejäänud finaalid meil väga hästi ei läinud, saime vist enamasti 0-4 need. Aga eurosarjas läks meil üks aasta päris kenasti. Mingid saavutused ikka olid ja karikavõidud ka loomulikult, et midagi nagu põdeda pole selle aja kohta.

Wikipedia lehekülg väidab, et Sul on seitse Eesti meistritiitlit ja Slovakkia liiga tiitel. Kas need numbrid on õiged?

Jah, vist peaks olema küll.

Seitse meistritiitlit Eestis… kas lõpuks igavaks ei läinud see asi?

Ei läinud! Näiteks eelmise aasta meistritiitel Kalev/Cramoga oli ikka väga magus ja ka tänavusel aastal oli soov võita ikka väga suur. Kahjuks ma väljakul väga palju ise aidata ei saanud, aga arvan, et pingi pealt oli ka näha, kuidas ma kaasa elasin. Ma isegi sain siin kohtunikelt hoiatuse, et olen liiga aktiivne pingi peal ja tuleks natuke tagasi tõmmata (Muigab.).

Ehk põhimõtteliselt on sportlasel ikkagi nii, et Sul võib-olla juba seitse tiitlit võidetud, aga kui uus hooaeg algab, siis kõik eelnev on nagu unustatud ja hakatakse nullist peale?

Kui sa pikas plaanis tahad ikkagi ajalukku minna mingite saavutustega, siis tuleb neid meistritiitleid nii palju koguda kui võimalik.

Ehk Sul on ikkagi olnud ambitsioon ennast Eesti korvpalli ajalukku kirjutada, mitte niisama oma aastaid ära mängida?

No ma arvan küll, et olen üritanud nii palju teha kui võimalik. Võib-olla kõiki eesmärke ei saavutanud, aga vast kohe mind ära ei unustata.

Mis need eesmärgid olid, mida Sa ei saavutanud?

No eks igal poisil tol ajal oli ja ilmselt siiamaani on see NBA unistus. Sinna ma ei jõudnud, aga selle eest sain Eestis kõvasti mängida ja mõned aastad ka välismaal. Mõned asjad võib-olla jäävad kripeldama, aga arvan, et suutsin suhteliselt maksimumi saavutada.

-Tanel Kurbas | Foto: Lukáš Droppan

Ma nende kripeldamiste kohta küsin pärast edasi, aga läheme esmalt sealt Tartust nüüd välismaa perioodi juurde: Rootsis Södertälje ja Slovakkias Levice. Kuidas Sa nende aastatega rahule jäid?

No Rootsi oli ikkagi paras kogemus esimeseks aastaks, seal oli väga karm treener ja sain kohe hea kooli. Ei mäletagi täpselt, kuidas meil tol aastal eurosarjas läks, aga Rootsis tulime lõpuks teiseks. Finaalis meil mingi võimalus oli, aga vastased olid ikkagi paremad, nii et kahjuks sealt kulda ei tulnud. Ja Slovakkia oli minu üks vingemaid hooaegu, kus tõesti oli hea võistkonnakeemia. Põhiturniiri lõpetasime neljandana, aga kuidagi play-off‘ides mängisime ennast väga hea rütmiga meistriks – see oli väga kõva sõna.

Pärast seda hooaega said Sa võimaluse Poolas, aga seal kanda kinnitada ei õnnestunud ja pidid üsna kiiresti tagasi koju tulema. Mis seal tagantjärele targana valesti läks?

Ma nüüd ei taha ainult selle taha pugeda, aga mul tekkis kilpnäärme alatalitlus. See põhjustas olukorra, et kogu aeg oli väsimus ja võtsin natuke kaalust juurde. Ega ma seal väljakul mitte midagi teha ei jõudnud, kehakaal tõusis ja nii see läks. Lõpuks saime koondise arstiga probleemile jälile, aga selleks ajaks, kui ma tablette hakkasin võtma ja asjad joonde sain, olin ma juba rotatsioonist lootusetult välja jäänud ja kahjuks seal ei õnnestunud kanda kinnitada. Aga millekski oli see hea ka, kuna sattusin Kalevisse ja sain siin mitu aastat mängida.

Oled Sa tagantjärele pettunud ka, et nende kahe ja poole hooajaga Su välismaa kogemus piirdus?

Ma pole otseselt pettunud. Ütleme nii, et kui ma poleks abielus olnud ja lapsi poleks olnud, siis oleksin loomulikult tahtnud kauem välismaal mängida. Aga kuna lapsed läksid juba lasteaeda ja kooli, siis tundus Eestisse jäämine nagu parem variant. Tegelikult enne, kui ma Kalevisse tulin, oli mul veel välismaal võimalus edasi minna, aga otsustasin pigem kodumaale jääda. Ja siis järsku sai sellest seitse aastat – aeg läks kuidagi väga kiiresti.

Aga kus Sul vahepealsetel aegadel veel pakkumisi piiri tagant olnud on? Võib-olla enne seda Södertäljet juba Tartu päevil midagi oli või siis hiljem on midagi olnud?

Tollel ajal see agentide asi polnud võib-olla nii kättesaadav eestlastele ja pakkumisi liiga palju ei tehtud. Aga tegelikult mul oli Ukrainast mingi võimalus ja oli Austriast ja sellistest liigadest ka. Ootasin pakkumist, mis oleks parem kui Tartu või vähemalt sama kõva sats. See ongi võib-olla asi, mis jääb natuke kripeldama – äkki olekski pidanud minema esmalt natuke nõrgemasse satsi välismaale ja sealt karjääri varem hakkama üles ehitama. Aga see on tagantjärele tarkus.

Ehk Sa proovisid pigem seda kuldkalakest oodata?

Pigem jah. Võib-olla oleks pidanud võtma mingisuguse nõrgema klubi pakkumise vastu ja siis sealt hakkama edasi ronima.

-Tanel Kurbas | Foto: Siim Semiskar

Sa ütlesid, et mängisid nüüd seitse hooaega Kalev/Cramos, aga mina lugesin kaheksa.

Võib-olla on siis kaheksa, ma täpselt ei mäleta enam (Naerab.).

Kas vahepeal teised Eesti klubid Sinu kohta küsisid ja proovisid üle ka meelitada, või oli see mõlemapoolne tõmme Sul Kaleviga nii suur, et teistega polnud üldse mingit juttugi?

Midagi vist natuke on uuritud, aga ma ei tea, mulle jääb miskipärast mulje, et keegi teine pole eriti minu vastu nagu huvi tundnud.

See tundub kõrvalt huvitav, et ikkagi pikaaegne koondislane ja keegi isegi ei tunne huvi, et prooviks oma meeskonda saada?

No ma mäletan, et kui Heiko Rannula oli Pärnus, siis ta kirjutas mulle mingil suvel, et kui ma Kalevisse ei jää, siis ta on väga huvitatud. Aga jah, rohkem nagu polnudki vist.

Aga mis Sa arvad, oled Sa ise sellist tunnetust välja andnud, et kui Eestis mängid, siis ainult Kalev/Cramos?

Vot seda ma ei oska öelda. Ma võib-olla ise pigem oleks eeldanud, et mõni klubi pakuks midagi või tunneks vähemalt huvi, aga noh, ju siis ma ei sobinud nende mängustiiliga või ma ei tea, mis seal mõeldi.

Aga Sul Kalev/Cramos nii klubiinimestega kui ka meeskonnakaaslastega n-ö veregrupid kattusid, et sinna nii pikalt püsima jäid? Kui on halb keskkond, siis mängija kaheksa hooaega järjest ühes klubis ilmselt ei mängi.

Ma arvan küll, et eestlastega on mul alati hästi klappinud ja välismaalased on ka meil üsna mõistlikud olnud. Ja klubi poolelt ka, et selle aja jooksul saad nagu juba nii hästi läbi nende inimestega, et ju siis hoitakse juba sellepärast edasi. Kuigi treenerid ikkagi valivad mängijaid, siis on nii olnud, et treener, kes on tulnud, on mind soovinud võistkonda edasi jääma. Ma rohkem ei oska selle koha pealt isegi kommenteerida.

-Tanel Kurbas | Foto: Siim Semiskar

Sa oled Eestis üks nendest meestest, kes on mänginud pikalt nii Tartus kui veel pikemalt Kalevis. Tartu ja Kalevi rivaliteet on meie korvpallis aastakümneid olnud suurim vastasseis. Olles mänginud mõlemal poolel, siis kumma tiimiga Sa rohkem ennast identifitseerid või kummale poole Sa ise kaldud?

Pigem ikka Kalev/Cramo. Aga kui ma läksin Rootsi ära, siis arvasin, et pärast välismaa karjääri lähen Tartusse tagasi. Aga Kalev sai kuidagi nagu jaole, nii et nüüd on pigem niisugune tunne, et tunnen ennast rohkem tallinlase ja Kalev/Cramo poolehoidjana.

Aga on Sul kunagi kas Tartu või Tallinna fännid midagi öelnud ka, et Sa oled ülejooksik või reetur või mis iganes? Me teame Kreeka korvpallist ja sealt suurtest derbidest, kus võivad need emotsioonid päris teravaks minna. Eestis vist nii hull ei ole?

Ei, ma ei tea, Eestis vist nii hull see asi pole (Muigab.). Ma olen üsna vaikne, tagasihoidlik ja hea inimene ka, et ma arvan, fännid pole mulle seda väga pahaks pannud. Nüüd ka finaalide ajal, kui ma kuskilt tagauksest välja läksin Tartus, siis Tartu fännid tahtsid minuga pilti teha. Eeldan, et Eestis see asi pole selline, et midagi hullu öeldakse, kui lähed teise klubisse üle.

Kui Sa alustasid karjääri, siis sellist asja nagu sotsiaalmeedia polnud või see polnud midagi olulist. Nüüd on sotsiaalmeedia korvpallimaastikku juba aastaid muutnud – kõik võivad arvata ükskõik mida ja igasugu asju ujub pinnale, mida vanasti polnud. Kuidas kogu see fännindus ja korvpallielu sotsiaalmeedia ajastul Sinu vaates muutunud on?

Ma seda korvpalli sotsiaalmeediat ja Delfi kommentaare ei loe, nii et ma ei oska öelda. Aga võib-olla mingi asi, mida ma saan öelda, on see, et kui ma Nybitis mängisin, siis oli ikkagi nii, et kui tahtsid endast mõnda mängupilti saada, siis lappasid suurte väljaannete veebilehti läbi ja vaatasid, kas oled mõne pildi peale jäänud. Nüüd on nii, et igal võistkonnal on oma mängugalerii ja see asi on palju lihtsam. Vanasti ikkagi tuli ise vaeva näha, kui tahtsid endast pilti saada (Muigab.).

Aga Sa siis kuskil sotsiaalmeedias fännidega vaidlemas ei käi?

Siiamaani pole käinud, jah.

Aga kas hakkad nüüd käima äkki?

No ma arvan, et kui ma korvpalliga seotuks jään, siis pigem mitte, kuigi vahepeal võib-olla väga tahaks (Naerab.).

Läheme koondise juurde. Basket.ee andmetel said Sa karjääri jooksul kirja 65 mängu ja see annab Sulle hetkel kõigi aegade arvestuses 50. koha. Kas Sa selle mängude arvuga jääd rahule?

Ma olin mingid aastad rotatsioonis see 11. või 12. mees, nii et ma arvan, et 65 mängu kokku saada oli minu puhul üsna normaalne tulemus. Oleks võinud natuke varem koondise põhirotatsiooni murda, aga läks nii.

Aga Eestis, eriti viimasel kümnel aastal just “kahe”, “kolme” ja “nelja” positsioonil on olnud kõige tihedam konkurents ja kõige rohkem välismaal mängivaid mehi. Oled Sa ise ka seda tunnetanud?

No eks ikka, mul oli kindlasti keeruline seal Gert Dorbeku ja Gregor Arbetiga konkureerida. Kui oleksin olnud pikem mängija… vahepeal siin Eestil ju pikki polnud üldse, siis oleks tunduvalt lihtsam olnud.

-Tanel Kurbas | Foto: Siim Semiskar

Mis Sul koondisekarjäärist kõige eredamad mälestused on?

Eks ikka see Riia EM-finaalturniir. Kui me selle ühe mängu võitsime ja napid kaotused Leedule ning Lätile – need olid ikkagi niisugused kõige emotsionaalsemad hetked korvpallikarjääri jooksul koondises.

Seal esimesed kaks mängu Tšehhi ja Belgiaga ja siis see vilekoor publikust, kas need on mälust teadlikult pühitud või seda ka ikkagi meenutad ja mäletad?

Ma arvan, et see oli juba järgmiseks mänguks meelest läinud. Ütleme nii, esimesed kaks mängu olid jah… ma ei tea, kas kogemuse taha jäi see asi, aga me polnud valmis, et meid tullakse kohe maa alla lööma. Kui me selle asja paika saime, siis suutsime mängida küll.

Mitmed mängijad on öelnud oma intervjuudes, et suurturniiri õhkkond on hoopis teistsugune. Kas Sa mäletad sealt Riiast sama?

No kindlasti on teistsugune, see oli ikkagi väga kõrge tase ja niisugune play-off‘i tunnetus – iga mäng oli elu ja surma peale. Kohtumised on mõnevõrra närvilisemad ja palju füüsilisemad.

Kellega Sul karjääri jooksul kaasmängijatest kõige parem klapp tekkis? Too mõned nimed välja.

No ma arvan, et esimene kindlasti on Martin Dorbek. Temaga oleme siin ma ei tea mitu head aastat koos mänginud. Ja Timmu (Sten Sokk – toim.) ka, kellega mängisin juba noorteklassist saadik koos ja meesteklassis ka mitu aastat. Ma arvan, et need on kaks mängijat, kellega olen nende aastate jooksul kõige lähedasem olnud.

Kui palju Sa üldse korvpallist selliseid sõpru oled leidnud, kes jäävad kogu eluks? Või ongi kogu Su sõprusringkond korvpallist pärit?

Kui on korvpalliväline aeg, siis ma pigem üritan teiste inimestega suhelda, sest muidu viskaks korvpall ilmselt väga kiiresti üle. Aga me saame hästi läbi, ja kui kuskil kedagi näen, siis loomulikult räägime – sellised suhted on mul paljude endiste tiimikaaslastega.

Sa vist pole eriti konfliktne inimene, vaid pigem rahulik eestlane?

Pigem jah. Tehnilisi vigu tuli siin karjääri jooksul ette, aga arvan, et üle viie kokku ei tulnudki, nii et selles mõttes olen pigem rahulik.

Ehk said siis kohtunikega ka hästi läbi? Ühegi kohtunikuga niisugust suhet pole, et kui tänaval näete, siis kumbki läheb teisele poole teed?

No eks ma ikka olen neile ka vahel midagi halvasti öelnud, aga ma nagu üritasin enam-vähem piiri hoida, et tehnilist viga ei tuleks. Ja eks vahel ikka mänguhoos pole käitumine päris see, mida tahaks. Aga arvan, et olen suutnud ennast enam-vähem kontrolli all hoida.

-Tanel Kurbas | Foto: Siim Semiskar

Kes Sul on aastate jooksul kõige värvikamad tiimikaaslased olnud? On Sul rääkida mõni värvikam ja senirääkimata lugu mõnest leegionärist või eestlasest, kes on midagi naljakat teinud?

Oi jumal, tiimikaaslased… ikkagi need ameeriklased, kes alles esimesi aastaid Euroopas mängivad, see, kuidas nende mõttemaailm on lihtsalt nii erinev – see on võib-olla huvitav asi. Meil oli kunagi Kalevis selline mees nagu Reggie Lynch, kes ei viitsinud poodi minna vetsupaberit ostma, ja siis ta tellis lihtsalt endale toitu ja pani sinna lisamärkusse juurde, et “pange hästi palju salvrätikuid kaasa”. No see on asi, mille peale nagu ise ei tuleks, aga nemad kuidagi suudavad välja mõelda.

Nad tahavad endale elu lihtsaks teha, aga teevad hoopis keerulisemaks.

No põhimõtteliselt jah. Selline asi tundub uskumatu, et selle asemel, et käia viie minutiga poes ära, leiutad mingisuguse ma ei tea mis asja.

On mõni mees veel, kes on miskipärast värvikamana meeles?

No Kristo Saage oli kindlasti selline huvitav tegelane oma seiklustega, sellest on siin meedias ka päris palju juttu olnud. Ja siis teine mees, kellega kogu aeg midagi juhtus, oli Egert Haller. Tal oli ikka nii, et küll sai bensiin otsa ja küll ta kuskil magas jälle tiimikoosoleku maha. Me mängisime Egertiga ühe aasta koos ja ma arvan, et tal oli umbes kuus-seitse juhtumit, milliseid mõnel mehel ei juhtu terve karjääri jooksul ka nii palju.

Sa ütlesid, et ameeriklaste mõttemaailm on teistsugune. Too veel mõni näide. Meil siin Eestis tehakse nalja, et ükskõik milline mees lennukilt maha tuleb, ütleb ta kohe, et tahab järgmise sammuna NBA-sse jõuda. Kuigi tegelikult läheb hetkel hoopis näiteks Keilasse mängima. Et sellised ebaadekvaatsed eesmärgid on osadel meestel. Kas see on põhiasi või on veel mingeid asju?

Selle NBA teema kohta võin kohe rääkida loo, kui meil oli Tartuga Liepajas hooajaeelne turniir. Ja siis üks meie leegionär – ma isegi ei mäleta, kes see täpselt oli – küsis, et kas see ongi Euroliiga (Naerab.). Siis oli ka selline tunne, et okei, mis ma talle nüüd vastan… Kas ma teen nalja ja ütlen, et jah, see on Euroliiga, või kuidas ma seletan talle? Et jah, nad Euroopa korvpallist eriti palju ei jaga. Eks see on aastatega paremaks läinud, eriti kui sotsiaalmeedia peale mõelda, aga nende teadmised selles osas on endiselt üsna puudulikud.

Ehk selles mõttes see polegi võib-olla nende arvates nii ebaadekvaatne, vaid tema arvabki, et tuleb kuskile Euroopasse mängima ja järgmine samm sealt ongi juba NBA? Ta lihtsalt ei saa aru, mis liigat ta siin Euroopas parasjagu mängib?

Just! Aga see on loomulikult selline äärmuslik ja ekstreemne näide. Loomulikult on ka teistsuguseid – võtame kasvõi tänavusest Stephon Jelksi, ta oli ikkagi väga intelligentne inimene ja jagas Euroopa korvpallist ja kõigest väga hästi. Nii et on pigem mingisugused üksikud ekstreemsed näited.

Aga kas siia saabuvad ameeriklased tulevadki eesmärgiga teha selle ühe hooajaga enda numbrid üles ja neid kohalikud mängijad ning klubi käekäik väga ei huvita?

No enamuses vist küll. Neid, kes suudetakse täielikult ainult tiimi heaks mängima panna, on pigem vähem. Aga noh, sel aastal ma tooksin vastupidise näitena välja just Tartu kaks ameeriklast – Malcolm Bernard ja Bryce McBride. Nad olid selles mõttes ikkagi tublid, et nad ei punnitanud väga palju üle. Okei, nad panid punkte ka, aga samas nad mängisid üsna meeskondlikult. Need on niisugused head näited, kes suudavad mängida ka tiimile.

On Sul meeles mõni selline mees, keda treener absoluutselt ei suutnudki ohjeldada, et ta tegi väljakul põhimõtteliselt seda, mida ise tahtis?

Mul on vist olnud õnne mängida niisuguste treeneritega, kes pole niisugust asja lasknud korraldada, pigem on ikkagi enamus asju olnud kontrolli all. Kõrvalt on pigem seda näha, kus lastakse isepäiselt tegutseda. Aa, ei… tegelikult mulle meenub, et Poolas oli küll üks tagamängija selline, kes tegi, mis tahtis. Treener nagu üritas teda ohjeldada, aga see mees tegi ikka oma asja. Ta pani muidugi palju punkte ka, aga ilmselgelt meeskonna mäng kannatas selle arvelt.

Kas Sa jäid oma karjääriga üldises vaates rahule?

Ma olen, täiesti ausalt öeldes, pigem rahul. Tean, mis mu miinused on, ja nende miinustega ma arvan, et saavutasin üsna maksimumi. Karjääri jooksul suutsin leida endale toreda abikaasa ning suutsin nii palju säästa ja investeerida ka, et natuke on nüüd ülejäänud elus lihtsam. Ja samas pole jälle nii palju raha, et oleks igav ja justkui ei peaks üldse midagi tegema. Täpselt parajalt on läinud see karjäär, et mul nagu otseselt midagi kripeldama ei jää.

Aga too välja, mis need miinused olid, mis ei lubanud Sul veel kõrgemat lendu teha?

Kaks asja: need vigastused ikkagi võtsid oma osa ja siis võib-olla mentaalne pool. Mõnes asjas oleks pidanud võib-olla julgem olema, selle taha jäi ka natukene.

-Tanel Kurbas | Foto: Siim Semiskar

Kõrvalt vaadates tundusid Sa selline mängumees, kes oskab nagu kõike, aga võib-olla selline üks konkreetne superoskus on puudu. Kas kirjutad sellele mõttele alla või vaidled vastu?

Olen täitsa nõus. Ma olengi niisugune hea vend, kes saab igal pool hakkama, aga ma pole võib-olla see, kes meeskonnale üksi võidud koju toob. Hea kuues mängija, keda saab igal pool kasutada, et kui keegi on vigane, siis ma suudan teda asendada. Aga see universaalsus on ka selline asi, mis ühtpidi on ehk kehv, aga teistpidi on satsi sellist meest ju ka väga vaja.

Kes treeneritest Sind karjääri jooksul kõige rohkem mõjutanud on ja mismoodi?

No see on nii keeruline küsimus… Tiit Sokk vist ikkagi. Ta oli mul noorteklassis treener ja koondises treener ja Nybitis treener.

Aga millega just tema?

No põhiasi oli ikka kaitse. Millal ma viimati Eestis kaitses hästi mängisin, seda ma ei tea, aga noorena ma olin kaitses – julgen öelda – ikka väga hea. Ma arvan, et see on kõik tänu Tiidule, sest tema sundis mind kaitses pingutama. Ja seda ma siis tegin. Ja teine asi on kindlasti läbimurded – meid ta õpetas, et kindlasti tuleks teha väga palju läbimurdeid. Viskajaid on küll, aga neid, kes oskavad sisse murda ja välja sööta, on alati palju rohkem vaja.

Kes Sinust nüüd edasi saab ja kui lihtsalt või keeruliselt Sul see tavaellu sukeldumine läheb?

Ega ma hetkel ei oskagi veel täpselt öelda, mis saama hakkab. Mingid variandid on siin õhus – saab teha treeneritööd, saab teha võib-olla natuke mänedžeritööd. Võib-olla saan esiliigas korvpalli edasi mängida, aga täpselt ma ei oska praegu öelda, mis tegema hakkan. Hetkel on see veel täiesti lahtine.

Aga proovid ikka kuidagi korvpalliga seotuks jääda?

Pigem jah. Hetkel on küll kõik valikud korvpalliga seotud ja ise loodan ka, et saan mingil moel selle ala juurde jääda. Kui mingid aastad tagasi mõtlesin, et korvpallist on üsna kõrini ja pigem hakkaks midagi muud tegema, siis nüüd on kuidagi selline tunne, et tahaks väga seotuks jääda, kas siis olla täitsa meestega seal väljaku ääres või siis kontori poole pealt.

Aga treeneritöö kui selline meeldib Sulle?

No peatreeneri ambitsiooni mul kindlasti pole, aga abitreenerina on mul midagi anda, ma arvan. Ma just hommikul ka siin õppisin seda videote lõikamist U18 EM-i jaoks. Nii et eks ma vaikselt toimetan ja vaatan, mis kuskil toimub.

Aga päris laste või noortega tegelema hakata, kuidas see tundub?

No ma otseselt ei ütle sellele ei, aga selleks peaks esiteks juba treeneripaberid tegema ja see on võib-olla asi, mis tuleb kunagi ajapikku. Hetkel tahaksin ikkagi kuskil mõne meestetiimi juures olla.

scroll to top