Close

PU19 MVP Kristo Rannaste lõppenud hooaja õnnestumistest, profikorvpalluri ambitsioonidest ja treeneritest

-Kristo Rannaste | Foto: Diana Jesin-Gnibida

Poiste U19 vanuseklassi Eesti meistritiitli võitis tänavu põhiturniiril neljanda asetuse saanud KK Viimsi, kes põnevas finaalis alistas tulemusega 87:84 Tartu Ülikool/Meteci. Finaalkohtumise kõige väärtuslikumaks mängijaks valiti Viimsi liider Kristo Rannaste, kes 33 minutiga kogus 25 punkti, 15 lauapalli ja 2 viskeblokeeringut.

Märtsi lõpus 19-aastaseks saanud 193 cm pikkuse Rannaste jaoks sai läbi väga tihe hooaeg, kui lisaks U19 võistlusklassis mängimisele aitas ta Saku II liigas Viimsi finaali ja sellega uueks aastaks esiliigasse ning omad võimalused sai ta ka Optibet Eesti-Läti liigas. Kui U19 tasemel kogus Rannaste keskmiselt 20,9 punkti ja 9,9 lauapalli ning teises liigas 15,9 punkti ja 6,4 lauapalli, siis kõrgliigas pääses ta väljakule 12 kohtumises ning sai keskmiselt kirja 8,5 minutit, 2,1 punkti ja 1,3 lauapalli.

Korvpall24.ee portaal palus Rannaste pärast võidukat U19 finaali intervjuule, kus uurisime noore spordimehe käest muuhulgas, millised üldse tema ambitsioonid korvpallis on. Veel räägib Viimsi mängumees oma senistest treeneritest, tänavuse hooaja väljakutsetest ja rõõmudest ning analüüsib enda tugevusi ja nõrkusi.

Kristo, räägi palun oma sõnadega see finaalmäng lahti.

Ma ei teagi, kust alustada. Me poleks oma meeskonnaga kunagi arvanud, et suudame nii kaugele jõuda. Praegu on seda päris raske kirjeldada ja mul pole väga palju sõnu, aga see, kuidas meie meeskonnakeemia toimis, kuidas poisid kogu mängu võitlesid ja endast kõik andsid ning kuidas me suutsime olla ühtsed. Üks tiim ühe asja eest väljas, seda on tõesti raske selgitada. Olen poiste ja treeneri üle üliuhke, et suutsime nii kaugele jõuda.

Tegelikult te ju ei tulnud play-off’i favoriidina?

Ei, ma ütleks, et juba poolfinaalis Rae vastu polnud me tegelikult favoriidid. Aga meie sees oli miski, mis ütles, et me suudame. Me uskusime endasse ja suutsime Rae ära võtta. Seejärel oli enesekindlus juba kahe Rae mängu pealt piisavalt suur, et minna ka Tartu vastu mõttega, et me võtame selle mängu ära, kuigi me polnud favoriidid.

Tundub, et Sa oled selline finaalide käimatõmbaja – teise liiga finaali alguses panid kohe pealt ja täna hakkasid kolmeseid tabama?

Siinkohal ma tänaks oma treenerit, kes tegi teise liiga finaalis väga hea liikumise, nii et sain palli õigesse kohta ja sain sealt esimese korviga mängu käima tõmmata.

Kuidas Sa ise tunned, vähemalt kõrvalt vaadates tundub, et tunned ennast finaalides väga mugavalt?

Kogu töö ja kõik need kordused, mida olen trennis harjutanud, tulevad olulistel mänguhetkedel välja. Tunnen ennast kindlalt, kuna tean, et olen nende visete kallal vaeva näinud, ja sealt tulebki minu enesekindlus.

Räägi natuke üldse oma korvpalliteekonnast. Kust Sa alustasid, millal ja kelle käe all?

Alustasin Püünsi koolis esimesest klassist Tarmo Kapperi käe all, kes oli siis Viimsi korvpalliklubi treener. Sealt edasi mängisin kuskil kolmanda-neljanda klassini ja jõudsin ka Kaarel Traumanni käe alla, kes on täna meie treener. Pärast seda suundusin Audentesesse, mängisin kaks aastat Audentese Spordigümnaasiumis ning sel aastal jätkasin e-gümnaasiumis ja liitusin Viimsi esindusmeeskonnaga meistriliigas. Olengi praegu siin.

Kuidas Sa ennast mängijana kirjeldaksid? Mis on Sinu tugevused ja nõrkused?

Ma ütleksin, et minu mängulised oskused on tugevad – just vise, samas oskan ka teistele olukordi luua. Suudan olla nii tiimimängija kui ka mees, kes võtab otsustavatel hetkedel visked enda peale. Olen aga ka hästi emotsionaalne, nii positiivses kui negatiivses mõttes. Vahel lähen selle emotsionaalsusega veidi üle piiri, aga tahan muidugi alati meeskonnale head.

Sa mängisid sel hooajal U19 vanuseklassi ja Saku II liigat, kuid said mänge ka Optibet Eesti-Läti liigas. Kuidas Sa neid liigasid võrdleksid, meeste amatöörliiga, profiliiga ja noorteliiga?

Alustades U19 klassist, siis ütleksin, et tase pole enam nii hea, kui see oli paar aastat tagasi. Minuvanused paremad poisid on enamasti suundunud välismaale ja neid pole siin enam piisavalt palju, nii et tase on aastatega pigem kehvemaks läinud. Teise liiga kohta ütlen, et see on okei, kuid me kindlasti vajasime väljundina esiliiga kohta. Teine liiga polnud poiste jaoks piisavalt keeruline, aga esiliiga võiks olla meie õige tase. Meistriliiga kohta ütlen nii palju, et nendes mängudes, kus ma platsile sain, tundsin ennast päris mugavalt. See tase pole muidugi absoluutselt võrreldav teise liigaga, aga sel aastal suutsin kiiruste ja muude asjadega enam-vähem ära harjuda.

Mida Sa peaksid veel tegema, et saada regulaarsemalt rohkem minuteid kõrgemal tasemel?

Eks see tuleb ajapikku. Olen kõigest 19-aastane ja mul on aega areneda, aga ma tahaksin saada võimalikult kiiresti võimalikult heaks. Minu jaoks on aega väga vähe – kui tahad profispordis läbi lüüa, siis on aega napilt. Arvan, et tuleb lihtsalt rohkem trenni teha, küll siis tuleb ka see aeg.

Millised on üldse Sinu ambitsioonid korvpallis?

Ma tahaksin jõuda punkti, kus saaksin teha korvpalli täistöökohana nii, et suudan sellest ära elada.

Kuidas Sa hindad oma võimalusi? Ühtpidi oled Sa noormängija, aga teistpidi juba täiskasvanueas. Kui kõrgele võiksid veel jõuda?

Mulle ei meeldi neid ootusi väga palju välja öelda, sest tavaliselt on nii, et kui sa need välja ütled, võib juhtuda, et seda on liialt palju lubatud. Jääksin pigem tagasihoidlikuks ja ütleksin, et eesmärk võiks olla kohalik meistriliiga või meistriliigast natuke kõrgem tase.

-Kristo Rannaste ja Hannes Saar | Foto: Diana Jesin-Gnibida

Kui Sa võrdleksid natuke oma selle hooaja treenereid – Kaarel Traumann siin ja Valdo Lips meistriliigas, siis mis on nende vahe?

Ma ütleksin, et nende nõudmised on enam-vähem samad, aga nad on isiksustena natuke teistsugused. Kaarel on olnud minu treener peaaegu terve minu korvpalliteekonna, Valdo on mul nüüd esimest aastat. Mõlemad treenerid on väga head ja saan nendega hästi läbi.

Kuidas Sa hooaja jooksul nende erinevate treeningute ja liigadega kohanesid?

Sel aastal oli meil niimoodi, et kui teises liigas tuli olulisem või raskem mäng, siis võtsin sellest osa – läksin paar päeva varem duubli trennidesse. Kui aga nähti, et esinduses on mind vaja, siis jätsin teise liiga mängu vahele, ei teinud duubliga trenni, vaid treenisin ja mängisin esindusega meistriliigas.

Kes Su võistkonnakaaslastest siin U19 tiimis võiks olla kõige “kõrgema lennuga”?

Mulle ei meeldi mängijaid niimoodi esile tuua. Tahaksin öelda, et kõik on tublid ja kõigil on võimalus korvpallis läbi lüüa. Ma ei hakkaks praegu nimesid esile tooma. Kõigist on olnud väga palju kasu ja ilma nendeta poleks me siia jõudnud.

Millised on Sinu konkreetsed eesmärgid järgmiseks hooajaks, kas saada meistriliigas rohkem aega või esiliigas korralikult esineda?

Kuna mängisin esimesed kaks aastat Audenteses juba esiliigat ja teisel aastal tundsin ennast seal juba päris mugavalt, siis põhiasjana tahaksin ikkagi meistriliigas rohkem mänguaega saada. Näen, et olen võimeline seal mängima, aga pean lihtsalt paremini kohanema ja rohkem arenema.

Mis positsioonil Sa ennast kõrgemal tasemel näed? Siin noortes kõmmutad aeg-ajalt kolmeseid, aga mängid ka korvi all.

U19 vanuseklassis on nii, et pean mängima pikka mängijat ehk positsioone “kolm” ja “neli”, kuna meil lihtsalt pole meeskonnas pikkust.

Aga meistriliigas?

Meistriliigas näen ennast hetkel “kolme” või “kahe” peal. Tulevikus tahaksin saada puhtalt “kahe” peale, sellepärast tahangi arendada oma põrgatamisoskust, viskamist ja kõiki teisi tagamängija elemente. See ongi mu eesmärk.

scroll to top