Close

INTERVJUU | Rait-Riivo Laane Bulgaariast lahkumise tagamaadest: treener tahtis ise tagasi astuda, aga öeldi, et tuleb hakata koosseisu vahetama

-Rait-Riivo Laane | Foto: plovdivbb Instagram

Kogenud mängujuhi Rait-Riivo Laane seekordne kogemus välismaalt piirdus poole hooajaga, kui Bulgaaria klubil Plovdivi Academic asjad ei sujunud ning seetõttu otsustati võtmepositsioonidel olnud mängijad vahetada. Laane pikalt ripakile aga ei jäänud, kui 32-aastase ja 179 cm pikkuse tagamehe korjas üles Optibet Eesti-Läti liiga põhiturniiri liider Tartu Ülikool Maks & Moorits.

Bulgaaria kõrgliigas jäi Laane kontole lõpuks 13 mängu ning ta kogus keskmiselt 21,3 minutiga 5,8 punkti, 5,9 resultatiivset söötu ja 1,1 vaheltlõiget. Juba hooaja alguses meie korvpalliportaalile antud intervjuus rääkis Laane, kuidas Plovdivis tehti pikalt ränkraskeid ÜKE-treeninguid ning palliga toimetati vähem. Tagantjärele targana saab öelda, et sealt tekkinud august korralikult välja ei saadudki.

Veel saime usutlusest Laane käest teada, et tegelikult soovis peatreener ise mingil hetkel vastutuse võtta ja tagasi astuda, aga klubi juhtkond ei lubanud seda teha ning käskis hoopis hakata mängijaid välja vahetama. Nüüdseks on läinud nii peatreener kui mitmed senised mängumehed. Loomulikult küsisime kogenud mängujuhi käest, miks ta erinevate Eesti klubide hulgast just Tartule jah-sõna ütles, kui pikalt ta ülikoolilinnaga ennast sidus ning kuidas on võrreldavad palgatasemed meil siin Eestis ja Bulgaaria kõrgliigas.

Rait, räägi palun alguses lühidalt lahti oma Bulgaaria hooaeg. Seal oli alguses vist üsna keeruline, aga lõpuks hakkas tegelikult hästi minema?

Jah, Bulgaarias oli algus meil vaevaline. Mängisime kehvasti ja ka mu enda esitused olid nõrgad, kuid lõpuks võtsid treenerid ja meeskond selle ebaõnnestunud alguse enda peale. Me tegime tõesti palju trenni ja meil oli hästi palju sellist ettevalmistust, mis ei toimunud korvpalliväljakul. Seetõttu olime ühel hetkel füüsilises augus. Kui me sellest lõpuks aru saime, tõmbasime hoogu maha. Järgmise kümne päeva jooksul saime füüsiliselt taastuda. Inimesed on muidugi erinevad: mõni saab kiiremini madalseisust üle, mõnel läheb kauem. Kui lõpuks taastusime ja saime hooaja jooksul rohkem korvpallitrenne teha, läks asi tegelikult paremaks ja hakkas ülesmäge minema.

Kas treenerid said ise aru, et meeskond oli üle treenitud, või andsid mängijad selleks tagasisidet?

Treenerid suhtlesid lõpuks ikkagi mängijatega. Tegelikult oli ju näha, et kui sa mingitel hetkedel lihtsalt enam joosta ei jaksa, siis pärast ränka treeningperioodi ei saa põhjus olla tegemata töös. Need olid selged märgid. Eks seal ongi nii, et mõnel pikemal mehel või teistsuguse lihastüübiga mängijal on sellisest seisust raskem välja tulla, aga positiivne oli see, et tulime august välja ja mängupilt paranes.

Seal tuli nii võite kui kaotusi, kuid Su enda näitajad liikusid nüüd jälle ülespoole ja viimane mäng oli päris hea. Mis seal lõpuks siiski juhtus?

Mul endal tekkis pärast derbimängu (19. november Plovdivi Lokomotivi vastu, kui Laane kogus 16 punkti ja 13 korvisöötu – toim.) kerge vigastus – sääremarjas oli 0,7-sentimeetrine rebend. See võttis taastumiseks aega ja koondiseakna ajal ma trenni ei teinud, sest tervis vajas parandamist. Eks seal oligi nii, et kui sa trenni ei tee, jääb vorm eelnevaga võrreldes tahes-tahtmata sammu võrra kehvemaks. Samas polnud ka meeskondlikud tulemused sellised, mida juhtkond ootas. Kuigi mu enda mäng muutus uuesti stabiilseks, olid mänguminutid ühel hetkel madalad – isegi kui tervis oli juba korras, ei tahtnud treener mind millegipärast väljakule panna. Lõpuks tuli juhtkonna poolt otsus. Treener tahtis mingil hetkel küll ise tagasi astuda, aga tal ei lubatud seda teha, vaid öeldi, et tuleb hakata koosseisu vahetama. Siis vahetas ta mängujuhi ja pika mängija välja. Nüüd, pärast uut aastat, astus ta ikkagi uuesti tagasi ja neil on seal uus treener. Kaadrivahetus oli igal juhul juhtkonna poolt nõutud. Treener ütles mulle küll, et saime omavahel hästi läbi ja tal pole mulle midagi ette heita – tegin ära asjad, mida ta mult ootas. On selge, et ma pole mängija, kes viskab igas mängus 20 punkti ja võtab hulljulgeid viskeid. Olen pigem organiseeriv mängija, aga kuna tulemused olid kehvad, vajas meeskond mingit riski. Mängijuhi vahetus, eriti kui sa oled välismängija, on sellises olukorras tavapärane praktika.

Kas oskad öelda, kes Sinu asemele toodi? Kas tegu oli kallima mängijaga või lihtsalt prooviti kedagi teist?

Hinnaklassi kohta ma ei oska öelda, aga asemele tuli pigem skoorija tüüpi tagamängija, kes vaatab rohkem korvi poole ja mängu juhtimise peale väga ei mõtle (Serbia klubist Radnicki toodi 25-aastane ameeriklane DeMarcus Sharp – toim.). Selline ameerikalik stiil.

-Rait-Riivo Laane | Foto: Tartu Ülikool Maks & Moorits Facebook

Saan aru, et Tallinnasse jõudes läks asjaajamine libedalt, sest laual oli kohe mitu pakkumist?

Jah, kui ma tagasi tulin, oli meediast juba läbi käinud, et mu leping lõpetati. Sel hetkel helistati mulle ja prooviti kontakti võtta.

Mille põhjal Sa oma valiku tegid?

Lõpuks määras kindlasti see, et Tartu mängib väga kõrgete kohtade nimel ja mingil momendil oli ka nende huvi kõige suurem. Kindlasti luges ka sportlik väljund, võimalus mängida kõrgel tasemel. Lisaks on Tartus teada-tuntud tugev organisatsioon, head treeningtingimused ning suurepärane meeskond ja treenerid. Mul on siin ülesanded selged ja ma tean täpselt, mida minult oodatakse.

Kas Tartuga sõlmitud lepingusse jäi ka klausel, mis lubab Sul veel lahkuda, või jääd kindlalt hooaja lõpuni siia ja vaatad siis edasi?

Meil on esialgu leping kuni karikamängude lõpuni, eks siis ole näha, mis edasi saab. Sellel perioodil üritan anda endast kõik, et meeskonnal läheks edukalt. Nii mängud kui ka treeningprotsess – proovin kõike teha võimalikult hästi.

Aga kui küsida nii: kas tahaksid pigem jääda Eestisse järgmise hooajani või vaatad Sa siiski aktiivselt ringi?

Minu praegune plaan on esineda nii hästi, et Tartul oleks huvi minu jätkamise vastu hooaja lõpuni. See on praegu mu ülesanne number üks.

Kas Bulgaaria kogemuse pealt on Sul uueks hooajaks soovi ja ambitsiooni end veel kuskil välisliigas proovile panna? Perega edasi-tagasi kolimine pole ju tegelikult lihtne protsess.

See pole lihtne jah. Olime seadnud asjad nii, et oleme selle hooaja välismaal, aga korvpalluri töö on juba selline, et ootamatusi tuleb ette. Ma ei mõtle praegu nii kaugele, pole mõtet planeerida augustit või septembrit, kui me alles jaanuaris oleme. Sellised asjad ei lõpe tavaliselt hästi, kui üritad mingeid perioode mõtetes vahele jätta. See hakkaks praegust sooritust pärssima.

Oled saanud juba natuke aega Tartus sisse elada, samas on olnud kohe päris kõvad mängud: kaotus Kalev/Cramole ja raske mäng Keilaga. Kuidas sulandumine on sujunud, kas tajud Sa juba oma rolli?

Jah, ma taju oma rolli, aga mänguline kindlus tekibki aja jooksul trenn-trennilt ja mäng-mängult. Liigad on erinevad ja mängijatega ühele lainele saamine võtab aega – paljud ei tunne mind ja mina ei tunne paljusid. Kuid tunnetan, et trennides läheb üksteisemõistmine järjest paremaks. Julgen öelda, et Tartu on sel aastal väga kõrge klassiga meeskond, mistõttu oli siia sisseelamine võib-olla isegi lihtsam kui kuskil mujal. Nagu ma ütlesin, tuleb meeskonda sulanduda samm-sammult.

Kui suureks Su arvates see koormus või vastutus võistkonnas võiks kerkida? Võib eeldada, et Malcolm Bernard on siin põhimängujuht, aga kui suureks võiks Su roll kujuneda?

Sellele ma ei oska isegi vastata, see on pigem küsimus treeneritele. Mina teen ära kõik asjad, mida minult palutakse, ja eks siis ole näha. Nagu ma enne mainisin, siis üks asi on see, mis toimub mängudel, teine asi aga treeningprotsess. Rollid paneb lõpuks paika treener. Tänapäeval pole üldse mõtet rääkida minutitest, mängib see, kellel on parem päev. Mängu käigus selgub kõik vastavalt vajadusele, vigade probleemile ja muule.

Lõpetuseks räägime rahast ka. Bulgaaria klubi Sulle võlgu ei jäänud, aga palk oli seal vist parem kui Tartus?

Jah, võlgu nad ei jäänud. Lepingu lõpetamine oli kompromiss, kus leidsime mõlemat poolt rahuldava lahenduse. On selge, et Bulgaarias makstakse välismaalastele korralikult – see osa on neil paigas ja kurta ei saa. Kui sa nüüd nii otse küsid, siis ma ei keeruta, et jah, Bulgaaria rahaline tase oli kõrgem. Kuid korvpallis pole oluline ainult raha. Loomulikult pead sa elatist teenima, aga väga palju loeb ka see, kus sa oled ja kellega koos töötad. See on samuti tähtis.

scroll to top