Close

INTERVJUU | Professionaalsema suhtumise vilju lõikav Patrik Saal: minu puhul käis klõps ära siis, kui läksin TalTechi

-Patrik Saal | Foto: Keila Coolbet Facebook

Eelmised kaks hooaega TalTechi korvpallimeeskonnas ennast veidi suuremalt pildile mänginud 25-aastane ja 207 cm pikkune Patrik Saal on tänavu Keila Coolbeti ridades teinud veel ühe võimsa sammu edasi. Detsembri alguses Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus rääkis Saal muuhulgas just sellest, kuidas ta on korvpallurina individuaalselt kasvanud ning muutunud oma tegemistes oluliselt professionaalsemaks.

Oma varasema parima hooajaga võrreldes keskmiselt umbes 12 minutit rohkem mänguaega teeniv Saal on suurema rolli ja suurema vastutuse abil Optibet Eesti-Läti liigas tõstnud oma keskmised näitajad 28,6 minuti, 14,3 punkti, 6,5 lauapalli ja 1,3 resultatiivse söödu peale. Seejuures pole mängumees veel soovitud täpsusega käima saanud tema üheks leivanumbriks peetavat elementi ehk kaugviset.

Pikas ja avameelses usutluses tulebki Saaliga juttu sellest, millal tal endal n-ö klõps ära käis ning ta aru sai, et ka Eesti tasemel kuskile jõudmiseks on vaja endaga palju rohkem vaeva näha. Räägime varsti parimasse mängijaikka jõudva mehega ka keerulisematel teemadel nagu psühholoogilt abi otsimisest või paljude tema eakaaslaste tippkorvpallist välja astumisest.

Patrik, hakkame sellest peale, et koondisepausi ajal saite kõvasti trenni teha, on mul õigus?

Jah, nii oli.

Mida te siis koondisepausil tegite? Millised need treeningud Keilas välja nägid?

Enamjaolt olid need kõrge tempoga treeningud, et arendada just vastupidavust, et kestaksime mängud ära. Kuna rotatsioon on lühike, oli see ka hea aeg pisivigastuste raviks. Mõned tegelesidki nendega, aga üldiselt olid sellised kõrge tempoga treeningud. Üritasime ka kaitsega seotud asju vaadata ja juurutada lahendusi, millega meil probleeme on olnud.

Kui vaatame liigatabelit, siis Eesti-Läti liigas on Keila Coolbetil intervjuu tegemise hetkel üheksast mängust kirjas kaks võitu (tänaseks 2-11 – toim.). Arvan, et keegi teist sellega rahul ei ole, on mul õigus?

Seda kindlasti, jah. On muidugi olnud mitmeid selliseid mänge, mille oleksime kindlasti pidanud võitma. Aga hooaja algus oli paraku selline, et hetkel on ainult kaks võitu.

Mille taha see jäänud on? Sa tõid välja pisivigastused, aga teil ju kukkus näiteks Aleksander Tassa kohe alguses välja ja on teisigi probleeme olnud.

Jah, eks see hooaja algus oligi selline. Võtame kasvõi, et (peatreener) Peep Pahv puudus kahes esimeses mängus. See kindlasti mingil määral mõjutas, kuigi pole absoluutselt vabandus. Aga see oli üks teguritest. Lisaks oli palju väiksemaid ja suuremaid probleeme, nagu näiteks Tassa vigastus. Siis, meie tagamängija (Kadarius) Johnson… noh, lõpuks võib öelda, et ta ei sulandunudki meeskonda sisse ja temaga oli probleeme. Kõik need asjad kokku põhjustavadki praeguse olukorra.

Tuleme korra leegionäride juurde tagasi. Johnsonist Sa rääkisid, aga kuidas üldiselt Sinu hinnangul sel aastal välismängijate valikuga täppi on pandud?

(Isaiah) Thompsoni kohta on mul ainult häid sõnu öelda. Mees tuli üliõpilasliiga teisest divisjonist ja see energia, millega ta trennis ja mängudel toimetab, on muljetavaldav. Tema panus lauavõitluses, nii rünnakul kui kaitses, on suur. Temaga võib küll väga rahul olla. Ülejäänud kahe pikaga… üks neist on 2005. sündinud (ukrainlane Nazarii Kulishenko – toim.). Mina isiklikult näen küll temas potentsiaali. Eks tal on ka asju, mille kallal peab tööd tegema ja vaeva nägema, aga potentsiaali on. Kasvõi juba kuju on võimas ja jõudu tal on. Lihtsalt teatud asjad on vaja juurde panna ja sealt võib tulla küll. Ma ei tea, kas juba sel aastal, aga tulevikus kindlasti. Ja Mario Špaletaga… ma ei usu, et päris täppi pandi. Eks tal on ka raske, ta otsib siin oma kohta ja enesekindlust. Eriti raske on kaitse poole peal. On asju, mille kallal tema ja meie peame igapäevaselt tööd tegema ja vaeva nägema, et saavutada selline tase, kus ta oleks just kaitse poolel meie jaoks arvestatav jõud.

Palju on siin viimaste aastate jooksul arutatud seda teemat, et Keila Coolbeti rotatsioon on üsna õhuke, aga mängite kahte liigat korraga ja mingitel hetkedel läheb mängude arv päris hulluks. Peep Pahv on seda otsust kaitsnud, öeldes, et eurosarja mängud on väärtus, mida peab mängijatele pakkuma. Mis on sinu vaade, kas eurosarja kogemused kaaluvad üle selle, et kohati on mängude arv teie jaoks üle jõu käiv?

Mulle väga meeldib ja sobib, et on ka teatav Euroopa väljund olemas. See on kindlasti ka üks põhjus, miks ma siia Keilasse tulin, et võimalikult palju mängida ja ennast näidata. Mängija seisukohalt on see ainult positiivne.

Leegionäridest rääkisime, aga avalda palun oma arvamust, kes Eesti kuttidest on selle paari-kolme kuu jooksul sel hooajal kõige suurema edasimineku teinud?

Kindlasti ütleksin, et Christopher Lenk. Vastutus ja sellega ka numbrid on tal tagaliinis suuremad (keskmiselt 22 minutit, 7,8 punkti ja 1,5 korvisöötu – toim.). Näen, kus on tema tugevused, mida ta ära kasutab. Kindlasti ütleksin, et võrreldes eelmise hooajaga on tema kõige suurema sammu edasi teinud. Ta julgeb võtta vastutust, teebki seda ning õnnestub seejuures.

Kui me Sinust räägime, siis kas Sinu nime võiks ka nende edasiminejate hulka panna? Sinu selle hooaja numbrid on varasemaga võrreldes selgelt paranenud. Kas see on tulnud puhtalt suuremast rollist ja mänguminutitest?

Ennast kiitma hakata tundub natuke imelik, aga jah, ma ise tunnen ennast hästi. Tunnen, et Peep on treener, kes mind usaldab. Kõik see areng pole nüüd tulnud justkui ühe suvega. Siinkohal tahaksin öelda suur tänu oma esimesele treenerile Raido Rebasele. See, et ta suvel treenis mind koos mõne endise noorteklassi meeskonnakaaslasega, sellest on olnud suur kasu, mida ma nüüd vaikselt üritan realiseerida. Eelmistest aastatest tunnen ka, et see, mida Rauno Pehka TalTechis individuaaltrennides tegi, sellest on olnud väga suur kasu. Leian, et sellel hetkel, kui ma Tartust lahkusin, oli minu parem käsi täiesti olematu. Lisaks ka korvialune mäng… kõik need drillid, mida me Rauno Pehkaga kaks aastat tegime… tunnen ennast enesekindlalt ja mu mäng on läinud mitmekülgsemaks. Varem oli ainult see, et saaks kolmest visata, suurt muud ohtu seal polnud. Nüüd on mingil määral läbimurded ja korvialune mäng lisandunud.

Sa tõid sisse hea teema: suvised treeningud. Kuidas Sulle tundub, kas Eesti mängijad on sellest aru saanud, et kui sa suvel ennast individuaalselt paremaks ei treeni, siis väga arengut ei toimu? Varasemalt tundus, et suvel väga ei viitsitud midagi teha, nüüd on see asi vist üsna palju muutunud?

Nii palju, kui mina näen ja tunnen, on küll selline mulje jäänud, et mängijad järjest rohkem otsivad võimalusi, kuidas suvel oma arengule kaasa aidata. Otsivadki väljundit, kus ja kuidas treenida. Tean, et näiteks Viimsis on suurepärased võimalused. On küll nii, et kutid üritavad ja tahavad paremaks saada. Eks see üheksa kuud hooaega on selline, et palju sa sellest saad arendada. Kindlasti leiab ka hooaja käigus need kohad, kus saab igapäevaselt juurde panna, aga leian, et suvi on tegelikult kõige parem aeg selleks. Näen, et see mentaliteet (on muutunud). Puhtalt juba enda pealt näen. Kui vähe ma olin nõus vaeva nägema mingid aastad tagasi… pigem oli mõtteviis, et kõik peaks tulema kuidagi lihtsamalt ja ise kätte. Selles arusaamas, et kui palju peab ise võimalusi otsima ja vaeva nägema, on Eesti korvpallis kindlasti muutus toimunud.

Aga kuidas Sul see mentaliteedi muutus tuli ja millal hakkasid teistmoodi mõtlema?

Arvan, et minu puhul käis see klõps ära siis, kui läksin TalTechi. See oli selline hea käik ja keskkonnavahetus. Sain oma mugavast Tartu elust ja rutiinist välja. Sain ka esimesed… okei, mitte päris esimesed minutid, aga tundsin just esimesel aastal TalTechis, et mul on mingisugune vastutus. Siis lõpuks käis peas klõps ära ja hakkasin aru saama, mida on vaja, et üldse mingile tasemele, kasvõi siin Eestis, jõuda ja mida peab selleks tegema. Sellel hetkel muutsin ka oma toitumist. See oli üks suur samm, et jälgisin ja panin kõik kirja. Toitumine andis suure tõuke kõigele ja ma nägin, kuidas füüsilised näitajad hakkasid paranema. Eks see oli suurem töö, aga võtsin pikemas plaanis ette, et pean saama tugevamaks, sest selle keha ja massiga, mis mul tol hetkel oli, sellega mingit lootust polnud. Mingil määral olen plaani täitnud, aga kindlasti on veel pikk tee minna. Aastaga on umbes kuus-seitse kilogrammi lihasmassi juurde tulnud. Alles nüüd tunnen, kuidas on näha positiivsemaid märke: ma jõuan rohkem ja suudan ka korvi all mängida. Aga kindlasti on pikk tee veel minna ja sellega peab edasi igapäevaselt vaeva nägema.

Küsin selle toitumise kohta veidi detailsemalt. Mida Sa täpsemalt muutsid? Kas Sul oli pigem see probleem, et massi ei tulnud juurde?

Just see oligi, et tegin trenni, aga massi ei tulnud. Pöörasingi tähelepanu just toidu kvaliteedile, et keha saaks kõik vajaliku kätte. Kui varem oli selline tunde järgi söömine, et lihtsalt kõhu täis saaks, siis kõige suurem fookus läks nüüd sellele, et makrotoitainete tasemed paika saada.

Kui vaadata Su numbreid TalTechis kahe hooaja jooksul, siis kas võib väita, et teisel hooajal astusid Sa väikese sammu tagasi, sest langesid nii keskmised minutid kui punktid? Mis juhtus, et sellist loomulikku arengut TalTechis ei tulnud?

Jah, tunnen ise ka, et esimese hooajaga võis rahule jääda, kuna mul oli ikkagi mingi roll. Olekski olnud loogiline jätk, et siis veel samm edasi teha. Aga seda erinevatel põhjustel ei juhtunud. Lõppkokkuvõttes ma ei teagi, kas see oli siis puhtalt treeneri otsus või oli asi minus, aga jah, seda loogilist sammu ei tulnud. Üritan seda nüüd käesoleval hooajal teha.

Kas see oli kindel, et sa TalTechist lahkud ja otsid uut klubi ning kes Su uksele suvel koputama tulid?

Jah, see oli juba enne hooaja lõppu mu plaan. Kui ma TalTechis sellest aru sain, hakkasingi juba rohkem tähelepanu pöörama jõusaalile ja puhtalt enda arendamisele, et järgmine aasta tuleks see samm võimalikult sujuvalt.

Kes siis huvi tundsid?

Juba eelmise hooaja lõpus rääkisin agendiga ja ta ütles, et Peep Pahv on minust huvitatud. Ega seal väga palju aega polnudki, et mingeid pakkumisi oodata. Üsna ruttu sai Keila Coolbeti plaan selgeks. Oli kindel siht valida Keila, et saada mängida ja ennast näidata ning tunda ka eurosarja väljundit.

Kas teiselt poolt Keila rindejoont ehk Andres Sõbralt ka Sulle kõne tuli?

Sealt tuli ka kõne, aga selleks hetkeks oli mul Keila Coolbetiga juba kõik räägitud (Muigab.).

Sa sattusid Eesti vist kõige kuumema korvpalliderbi keskmesse. Kuidas seestpoolt vaadates Keilate omavaheline võitlus tundub?

Asja sees olles ma ei tunne väga midagi… võib-olla see ei jõua lihtsalt minuni. Ma ei tunne igapäevaselt mingit pinget või et inimesed käiksid rusikas taskus ringi. Selles mõttes ma ei näe mingit probleemi. Kindlasti, kui see derbimäng oli… eks see klubi juhtidele… sa saad aru, et omavahelise mängu võit on ikkagi oluline asi. Aga otseselt igapäevaelu see ei mõjuta.

-Patrik Saal | Foto: Keila Coolbet Facebook

Te läksite koondisepausile nii, et individuaalselt oli Sul kaks head mängu all: Kalev/Cramo vastu viskasid 19 punkti ja Riia Zelli vastu 25. Kas sinu jaoks tuli paus natuke valel ajal?

Ma ei tea, kas nüüd just valel ajal. Hooaja alguses ma võib-olla natuke mõtlesin üle ja seadsin kohe liiga suured ootused endale ning tahtsin kõike liiga ruttu. See hakkas mõjutama mu kolmesteprotsenti. Ega see praegugi veel midagi head ei ole (ca 25% – toim.). Tunnen, et mingil määral olen pidanud enda jaoks lati seadma, kus mu kolmesteprotsent peaks olema ja praegune kindlasti sellele ei vasta. Aga suur kasu on olnud sellest, et Keila klubi juures on psühholoog, kelle juurde saab pöörduda abi saamiseks. Pärast temaga rääkimist – see oligi täpselt enne Kalev/Cramo mängu – tunnen, et see on väga suur pluss ühe klubi juures, et mängijatel on selline võimalus. Sellest on mulle isiklikult palju kasu olnud ja näen, et see aitas mind. Mentaalselt tunnen ennast kõvasti paremini. Nüüd tuleb lihtsalt seda hoogu jätkata.

Kas Sa tead, kas Eestis mõnel teisel korvpalliklubil on ka selline nende poolne variant psühholoogi külastada?

Ma teiste kohta ei tea, võib-olla on. Aga jah, meil selline võimalus on ja ma leian, et see on väga positiivne ja kasulik.

Sa just TalTechis tõusid kolmesteprotsendiga umbes 33–36% juurde, aga nüüd langesid justkui tagasi oma Tartu-aegse tabavuse juurde. Kas üks põhjus on ka selles, et Sa oled ikkagi Keilas üks põhirotatsiooni meestest ning Sinu vastu tehtud skauting on parem ja keskendutakse rohkem konkreetselt Sinu tugevuste neutraliseerimisele?

Kindlasti on see üks asi, millega ma hooaja algusest olen pidanud harjuma, et minu peal on rohkem tähelepanu. TalTechis, kui tähelepanu oli rohkem teiste mängijate peal, tekkis mul rohkem vabu viskekohti. Aga ma ei ütleks, et see midagi nii ületamatut oleks, et peakski nii madala protsendiga viskama. Pigem arvan, et põhjus on olnud rohkem just selles psühholoogilises pooles ja vaimses valmisolekus. Nagu ütlesin, oli raske hetk ja nüüd loodan, et see kõik on seljatatud ja siit tõusevad ka protsendid.

Milline treener Peep Pahv on? Kuidas Sina teda iseloomustaksid? Kõik räägivad temast kui karmist ja karusest mehest, kellel on väga range käekiri.

Eks iga treener peabki olema teatud hetkedel karm. Aga mina tunnen küll, et mul on piisavalt vabadust ja vajalikku usaldust tema poolt. See, kuidas ta tunnetab ja näeb, millal kellelgi on raske, millal olla positiivne või millal on vaja sellist karmimat kätt ja ütlemist… Arvan, et ta seda balanssi tunnetab väga hästi.

Rääkisime Sinu individuaalsest ründemängust, aga kuidas Sul kaitse poolega läheb? Kas ka kaitsega teed tööd ja kuidas areng selle hooaja jooksul on kulgenud?

Jah, ja selleks, et üldse mingit järgmist sammu edasi teha, pean kindlasti kõvasti kaitses juurde panema. Ma ei tea, võib-olla see tundub ainult mulle, aga mingis plaanis tunnen, et edasiminek on toimunud. Arvan, et see kõik on jõu lisandumise pealt tulnud: mu jalad on tugevamad ja suudan kiiremini liikuda. Olen positiivset edasiminekut vähemalt ise täheldanud, aga eks väga pikk tee on veel minna.

Mis eesmärk teil ja Sinul isiklikult on selleks hooajaks Eesti-Läti liigas pandud? Kas sealt 9.–14. kohalt keegi tõuseb veel play-off‘i või on see rong läinud?

Arvan küll, et on võimalik veel sealt tõusta. Aga selleks peab praegune mängupilt… noh, kui kõik läheb samamoodi edasi nagu praegu, siis see kindlasti pole võimalik. Kui rotatsioon pikemaks läheb ja meil tuleb uus välismaalane, eks siis näis, kuidas tema on. Et kas just play-off, aga vähemalt sinna piiri peale võiksime kindlasti tõusta. Tegelikult meil potentsiaali on. Vähemalt võiks siis sellest tagumisest seltskonnast esimene olla. Aga eks see sõltub, kas suudame muutused teha ja mängupilti parandada.

Siin värskelt oli lätlastega see rivaliteedi nädal. Eelmisel hooajal oli play-off’ides põhiteema, miks lätlased meist klubitasandil nii palju paremad on. Jällegi on üles kerkinud küsimus, et lätlased hakkasid mingil hetkel usaldama oma noori mängijaid, viskasid nad vette ja nüüd lõikavad neid vilju. Nende keskmine tase on piisavalt palju kõrgem kui meil. Meil on ikkagi paljudes klubides põhitegijateks leegionärid. Mis on Sinu arvamus, kas oleme Eestis selles osas veidi maha jäänud, et meil noorematele mängijatele pole piisavalt võimalust antud ja neid piisavalt usaldatud? Või on ikkagi küsimus ka mängijates, sest jõuga kellelegi mingeid minuteid anda ei saa?

Nüüd viimastel aastatel on pilt minu arvates Eestis muutunud. On klubid, kus panustataksegi kas siis rohkem või päris otseselt noortele mängijatele. Näen, et see kõik on muutumises. Võib-olla ongi asi selles, et saadi aru, mida teeb Läti ja mida teeme meie ja nüüd üritatakse sellele ka siin Eestis rõhku pöörata. Kindlasti on Eestis ka klubid, kus ongi kohe alguses tulemuse peale minek ja sellist arendamist nii palju pole ning see on muidugi arusaadav. Eks igal klubil ongi erinevad eesmärgid. Enda kogemusest võin öelda, et võib-olla ma oleksingi pidanud juba varem selle sammu Tartust edasi tegema ja saama kuskil rohkem usaldust ja mänguaega. Praegu on Eestis nii erinevaid klubisid, et noore mängijana kuskil minuteid saada, läbi lüüa ja ennast tõestada on kõvasti suurem võimalus kui varem. See on positiivne muutus, et on tiimid, kes mängivad suurt mängu, ja siis on klubid, kes on natukene teiste põhimõtetega.

Üks trend veel, mis meil näha on olnud, et sellises suhteliselt heas vanuses kõrgliiga tasemel Eesti mängijad otsustavad ikkagi tööle minna ja jätkata näiteks esiliigas. Sina oled ka just täpselt sellises vanuses. Kas Sul pole kunagi sellist mõtet tekkinud, et rohkem ei viitsi, lähen tööle ja mängin kuskil esiliigas edasi?

On ikka, muidugi on. Ühel hetkel võibki see lagi ette tulla, et kaua ma seda teen. Aga olen mõelnud, et näen enda puhul, et ma ikkagi arenen ja teen samme edasi ning mängimine pole olnud paigal tammumine. Mingil hetkel tuleb lagi ette, kus võimed enam rohkemat ei luba. Siis olen mõelnud küll, et lõpetan ära. Aga praegu ma vähemalt ise näen, et ikkagi teen samme edasi ja hetkel ma lõpetamisele ei mõtle. Mõni ongi lihtsalt ka hilisema arenguga. Võib-olla jõuavad asjad mulle hiljem kohale või keha ei tule nii kiiresti järele.

Kas põhiline põhjus, miks sellises magusas vanuses kõrgliigas mängimisest loobutakse ja tööle minnakse, on ikkagi finantsiline pool?

Eks igal ühel on omad põhjused, aga kindlasti on finantsilised põhjused ka teemaks. See kõik on individuaalne ja ega kellelegi kätt ette panna ei saa. Teeme kõik oma valikud ise ja kuidas endale õigem tundub. Pole ka mõtet vägisi push‘ida midagi, millest sa rõõmu ei tunne või ei näe mingit tulevikku.

Ja viimane küsimus Sulle. Kas Sinu ambitsioon on endiselt proovida kuskile välismaale mängima jõuda, et see kogemus ka ära proovida?

Eks kindlasti on vaja palju tööd teha veel selle nimel, aga jah, tahaks vähemalt proovida piiri taha jõuda. Et pärast ei jääks tunnet, et oleks ju võinud… Aga kui ei õnnestu, siis ei õnnestu. Eks ma saan ise sellest aru, kui mu lagi käes on ja enam edasi ei tule. Aga praegu näen, et olen selleks võimeline. Selle nimel teen igapäevaselt tööd ja eks siis ole näha, kuhu see kõik välja viib.

scroll to top