Close

INTERVJUU | Tormi Niits: meid eestlasi on noorteklassidest saadik valesti kasvatatud

-Tormi Niits | Foto: Keila KK Basketball Facebook

Eelmised kolm hooaega Raplas ja veel enne seda samuti kolm aastat Rakveres mänginud Tormi Niits on tänavu hoopis teistsuguses rollis, kui temalt oodatakse Keila KK meeskonna liidrina tassimist. Korvpall24.ee portaalile antud pikas intervjuus arutasime mängumehega pikalt ka just erinevate rollide teemal ning uurisime, kuidas ta seni suurema vastutusega toime on tulnud.

Mis puudutab puhtalt individuaalseid näitajaid, siis on Niits talle Keilas pandud ootuseid kindlasti õigustanud, kui ääremängija keskmised näitajad Optibet Eesti-Läti liiga senise 10 mänguga on olnud 32 minutit, 18,6 punkti, 7,3 lauapalli ja 2 resultatiivset söötu. Meeskondlikult nii hästi Keila KK satsil pole aga läinud ning ainus võit tabelis on derbikohtumisest Keila Coolbeti vastu.

Rääkides rollist, siis tunnistas Niits, et kohati on suuremal rollil ka oma väljakutsed, mis vajavad ületamist. Lisaks uurisime mängumehelt, kas tema vastu suvel veel keegi huvi tundis, kes pärast esimest derbilahingut hetkel Keilas kuningad on ning kuidas on lood tema isikliku ambitsiooniga jõuda ühel hetkel välismaale mängima.

Tormi, hakkame siis sellest pihta, et mängid sel hooajal Keila KK-s. Miks ja millest selline valik?

Ega siin otsene vastus sellele on, et mul polnud väga teisi pakkumisi. Et Keila tegi ja üks teine Eesti klubi tegi ka pakkumise. See on siin meediast välja tulnud, et see oli Pärnu. Ülejäänud klubide puhul olin ma igal pool justkui listis, aga pakkumist keegi mulle otseselt ei teinud ja välismaalt ma ka endale ühtegi pakkumist ei leidnud. Aga olen väga tänulik Keilale, et nad andsid mulle võimaluse mängida.

Mis Sa ise arvad, miks Sa teiste klubide puhul kuskilt sealt listist kaugemale ei saa? Numbrid on Sul ju olemas? Eks sellele teemal on muidugi palju arutatud ka ja üks arvab ühte, teine teist, aga mis Sa ise arvad?

Arvan, et igal treeneril on oma nägemus, mismoodi ta tahab korvpalli mängida ja paljude treenerite mängujoonisesse ma siis ilmselt ei mahu. See on nende otsus. Las nemad mängivad siis korvpalli nende jooniste järgi. Mina teen asja südamega ja nii hästi, kui oskan, ja kui mind ei valita, siis mis seal ikka, lähen sinna, kes mind tahab.

On Sul mingi nimekiri ka põues, et kui kellegagi lähed vastamisi, siis tead, et sellest klubist on Sind justkui kõrvale lükatud või pole oma tiimi soovitud ja neile siis tahad eriti vägevalt panna?

Ma pole pika vihaga vend, aga mul on väga hea mälu (Muigab.).

Kuidas Sa senise hooaja algusega nii isiklikus kui võistkondlikus plaanis rahul oled?

No meil on tabelis üks võit ja kuus kaotust, rahule sellega jääda ei saa (intervjuu on tehtud novembris enne koondisepausi – toim.). Isiklikus plaanis lootsin natukene paremini alustada. Andrese mängustiiliga läheb natukene aega, et sobituda sellesse. Aga annan endast parima ja arvan, et saan enesekindlust kindlasti juurde lähiajal. Omajagu on seda juba ka tulnud, aga meeskonnana on meil päris palju selliseid asju, mida peame kõvasti parandama. Mina kindlasti ei jää rahule meie kaitsemängu mingite episoodidega. Me mingi aja mängime hästi, aga on perioodid, kus me kukume kolinaga kokku. See on lubamatu. Meil on ka tõuse ja mõõnasid liiga palju. Suudame näiteks poolaja ka Kalev/Cramo või Riia Zelliga hästi mängida, aga siis teisel poolajal lihtsalt kukume suure mürina ja kolinaga kokku. See on lubamatu, aga loodan, et ajapikku saame selle rohkem paika.

On Su roll kuidagi muutunud ka võrreldes varasema karjääriga?

Jah, varasemalt olen ma ikkagi olnud selline tiimimängija, nüüd aga pean palli enda kätte võtma ja selle korvi toimetama või siis andma õige mehe kätte, kes on paremal positsioonil, et korv visata. Ma ilmselt pole sellest täiesti suurepäraselt veel aru saanud, aga Andres (Sõber) üritab seda mulle siin pähe taguda ja vaikselt hakkab mulle ka kohale jõudma.

Kui keeruline see on, tulla sellisest väiksemast ja konkreetsemast rollist suuremasse ja kandvamasse rolli?

Olen kogu karjääri tahtnud sellist mängu mängida, aga kui see hetk nüüd lõpuks kätte jõudis, siis ma polnud valmis selleks kõigeks, mis minu suunas tuli. Lihtsalt mul peas vahepeal käivad mõtted, et kas ma nüüd võisin selle viske võtta või mitte. Eks läheb aega, et nendest mõtetest üle saada ja enda jaoks selgeks mõelda, et mina peangi nüüd selle viske võtma. Vahet pole, kas see läheb sisse või mitte, aga need on minu visked ja selleks ma olen siia toodud, et neid viskeid võtta.

Kas Andres Sõbra joonises on siis nii-öelda halbu viskeid ka?

Jah, need, mis mööda lähevad (Naerab.)? No seal on kindlasti lollid visked need, mis toimuvad mängu suunale, plaanile, olukorrale ja kõigele sellele täitsa vastu. Need on ikkagi lollid visked ja ma olen ka neid võtnud, aga ma ei saa nii palju riielda nende pärast, kui näiteks mõned nooremad (Muigab.).

Aga see on siis nii, et kui on suurem roll, siis on rohkem lubatud ka eksida? Paratamatult ju, kes teeb, sellel juhtub?

See ongi täpselt nii, et kui sa oled 35 minuti mees, siis sa eksid samamoodi nagu viie minuti mees, aga sa suudad selle 35 minutiga päris palju õnnestuda ka ja eksimused ei jää meelde. Aga kõik, mis sa viie minutiga teed… sa eksid võib-olla ühe korra ja kaks korda teed midagi hästi, siis see eksimus jääb ikka kõigile meelde.

Milline Sa mängijana oled, kas Sinu jaoks on suurem traagika see, kui treener midagi kritiseerib või halvasti ütleb või see, kui Sa ise tead, et tegid midagi valesti ja see jääb ennast sees närima?

Mina olen pigem selline, et kui ise tean, et tegin midagi valesti, siis see jääb mind pärast mänge painama. Näiteks enne magamajäämist mõtlen, et no kurat, mis ma seal nüüd nii lollilt tegin ja kõik sellised asjad. Ma olen ise endale kõige rohkem vastu töötanud varasemalt, aga nüüd olen seda natukene kontrolli alla saanud ja asi pole enam nii hull. Aga ikkagi, on mingid perioodid, kus saan aru, et tegin valesti ja siis üritan jõuga neid mõtteid endast välja lükata. Aga see ei käi nipsust ja ka minul, kui 27 aastasel mängijal, on selles osas veel palju õppida.

Kuidas Keila KK sats Sinu arvates kokku kõlama on hakanud? Teil on üsna kirju koosseis – on hulk välismaalasi, mõned kohalikud kogenumad mängijad ning siis sekka täitsa noored. Kas olete saanud ennast enam-vähem kokku mängima või on see potentsiaal palju suurem?

Kuskil saates ma hooaja alguses ütlesin ka, et tegelikult näen Keilas päris kõva potentsiaali, aga seni oleme mänginud justkui igaüks enda eest. Pole sellist ühtset löögirusikat siiamaani olnud, aga arvan, et mida aeg edasi, seda paremini me üksteisel need nurgad maha lihvime ja see pauk võib ühel hetkel päris kõvasti tulla. Näiteks mäng Keila Coolbeti vastu näitas, et kui mängime tiimina, siis võime päris ohtlikud olla. Aga peame seda kõik 40 minutit tegema.

Kuidas hetkel on, kas pärast seda derbimängu võitu olete teie praegu Keila kuningad, vähemalt kuni järgmise omavahelise mänguni?

Minu silmis olime hooaja algusest saadik (Muigab.). Aga ei, praegu uudiseid lugedes, et Keilas on võimuvahetus tulnud ja sellised asjad… Ma polnud kogu selle varasema asjaga nii kursis, kuidas eelmised aastad olid, aga ega siin midagi väga muutunud ju pole. Lihtsalt jõusaalis on meil natukene rohkem ruumi praegu (Muigab.). Me teeme esmaspäeviti nendega samal ajal jõusaalitrenni ja eks meil praegu on natuke rohkem ruumi kui nendel.

Pingutate biitsepseid korraga seal peegli ees?

Jah, ja natukene on meil suuremad praegu (Naerab.).

Sina oled nüüd seal Keilas asja sees. Okei, küll alles esimest aastat, aga ikkagi. Kõrvaltvaatajad on alates kahe klubi tekkimisest kogu aeg arutanud, et see on täielik kurioosum, et Eesti mõistes nii väikeses kohas on kaks meistriliigaklubi. Kuidas seest vaadates tundub, kas see on loogiline või ei ole?

Kusjuures ütlen ausalt, et mina kui mängija, ma ei saa aru, et see oleks kuidagi vale, sest me ei puutu omavahel nii palju kokku. Ainult see jõusaalitrenn esmaspäeva hommikuti on samal ajal. Et minu silmis on see justkui okei. Aga saan ka aru nendest, kes ütlevad, et see pole okei. Eks ma olen ka sellega nõus, et kui oleks üks klubi, siis oleks rahaline võimekus tõenäoliselt suurem. Aga nii palju, kui olen kuulnud, siis, seal on suusad ikka risti jooksnud ja ega mina ei tea, mis sellest kõigest saab. Mina olen selline hea inimene ja loodan, et millalgi tuleb rahu. Samuti loodan, et fännid käiksid ikka mõlema klubi mänge vaatamas. Ei tahaks, et see tõmbab Keila kaheks, see pole ka päris õige.

-Tormi Niits | Foto: Keila KK Basketball Facebook

Eelmisel hooajal murdis Eesti-Läti liigas vaid kaks Eesti tiimi kaheksa hulka. Kas Sa näed, et sel hooajal on neid lõpuks rohkem play-off‘is?

No eelmisel aastal tegelikult jäid ju kõige napimalt joone alla TalTech ja Rapla. Meil oli põhimõtteliselt sama võitude-kaotuste arv Liepaja ja Ventspilsiga. Lihtsalt eelmisel aastal läks õnnetult. Sel aastal usun, et meil on miinimum kolm ja maksimum neli klubi kaheksa hulgas. Aga selleks peavad mõned klubid natukene jalad kõhu alt välja võtma ja hakkama veidi rohkem võitma.

Loen Su vastusest välja, et kumbagi Keilat ja Viimsit Sa ikkagi play-off konkurentsis ei näe?

Ei, ma mõtlesingi, et ka meie peame jalad kõhu alt välja võtma (Muigab.). Lihtsalt ma ise pean ka kõvasti peeglisse vaatama. Aga meil on kohutavalt raske ajakava olnud ja oleme mänginud kõigi top-satsidega. Nüüd peaksid natukene lihtsamad mängud tulema. Elame-näeme, võtame päeva korraga.

Kuidas Läti klubide seis Sinu hinnangul muutunud on? Siin on juttu olnud, et neil ka eelarved on kokku tõmbunud ja mõned klubid, kes kunagi pole leegionäre kasutanud, on hakanud samuti mehi sisse tooma.

Pigem siin on mõned klubid suutnud isegi eelarveid kasvatada, Valmiera ja Zelli on vist sellised, kui ma ei eksi. Aga Liepaja ja Läti Ülikool on kindlasti tagasi tõmmanud ning Ventspilsil on samuti rahalised raskused. Aga lätlased teevad seda asja minu silmis eestlastest paremini. Nad võtavad välismaalase, keda neil on reaalselt vaja, aga mitte nii, et siin on hea välismaalane ja ma võtan selle. Kui on odav ja hea, siis me võtame. Läti klubid palkavad reaalse vajaduse järgi, mis positsioonile tugevdust vaja on, aga igal juhul on kohalik lätlane tähtsam mängija kui välismaalane. Huvitavad on Läti Ülikooli kaks-kolm leegionäri, see tuli tõesti üllatusena. Öeldi, et raha pole, aga nüüd on välismaalased kohal.

Üks asi, mis kõrvaltvaatajana on positiivne, et päris palju on Eesti mehi suutnud sähvatada juba siin hooaja alguses. Alustame näiteks Kaspar Kuusmaa viskekontserdist või Sinu enda kõrge skooriga mängudest. Kas see on kaasnev positiivne aspekt praegust raskuste juures, et Eesti mehed peavad erinevates klubides suurema rolli võtma kui võib-olla varasemalt?

Seda kindlasti. Aga see ka, et siin räägiti, et lätlased eelmisel aastal lõid kõik need punktitabelid puhtaks olid seal ees ning eestlastele läks natuke see hinge. Aetakse suuri punktisummasid taga. Võib öelda, et selle asja tõmbas käima Kuusmaa, aga eks igaüks tahab tõestada.

Kas eestlase natuur on natuke selline, et pigem oleme head rollimängijad, kui et suudame võtta sellise USA mängijatele omase ükskõiksusega liidrirolli kanda?

Arvan, et meid on noorteklassidest saadik valesti kasvatatud. Me nagu kasvatame rollimängijaid, mitte neid nahaalseid “võtan 30 viset ja mul on savi” mängijaid. Võimalik, et see algab kuidagi korvpallikultuurist või on osa meie olemusest, aga kindlasti on seal ka põhjuseks põhimõtted, kuidas me noorteklassides mängijaid kasvatame. Arvan, et me peaks natukenegi midagi muutma ning siis äkki saaksime rohkem mängijaid, kes jõuavad NBA-sse ja Euroliigasse.

Kas kõik ameeriklased, keda Sa oma karjääri jooksul siin Eestis näinud oled, kas kõik on sellised, kes arvavadki reaalselt, et nad ühel hetkel lähevad NBA-sse? Et neil on selline kohati täiesti põhjendamatu enesekindlus.

Jah, enamus on tõesti sellised. Võib-olla näiteks Devin Harris on teistsugune, pigem jalad maas mees ja meeskonnamängija. Kohati alguses tundub küll, et nad võib-olla pole kõik sellised, aga kui nendega rohkem rääkima hakkad ja neid rohkem tundma õpid, siis nad tõesti päris tihti päriselt arvavadki, et järgmisel aastal on otse Eestist NBA-sse minek, suured summad ootavad ja kõik on kohe tulemas.

Aga kuidas selliste ameeriklastega suhelda? Kas üritate neid kuidagi veenda, et see asi päris nii lihtsalt ei käi või viskate niisama omavahel nalja?

Seal pole mõtet aega raisata, see on suhteliselt võimatu. Sa ei muuda inimese tõekspidamisi nii kiiresti. Endal on lihtsam selle asjaga mitte kaasa minna. Las ta mõtleb selliseid asju, see on tema asi. Mis sa ikka oma aega raiskad selliste lolluste peale.

Oled Sa oma karjääri jooksul mõne sellise välismaalasega ka koos mänginud, kes ongi siit edasi kõrget lendu teinud? Mitte muidugi päris NBA-sse, aga Euroopa tippliigadesse.

Neid on ikka omajagu olnud tegelikult. Võtame näiteks Pärnust Demetre Riversi, kes mingil hetkel Kaunase Žalgirises mängis. Ta küll Euroliigat ei saanud mängida, sest läks pärast Euroliiga lõppu sinna. Praegu on ta Itaalia kõrgliigas (Brescias – toim.). Kelle me veel võtame… Justin Alston näiteks, kes oli samal ajal Pärnus. Tema on teinud päris kõrget lendu Türgis ja mujalgi. Aga viimasest ajast ei tule praegu ette. Kuigi eelmisel aastal Raplas oli üks (Jalyn McCreary, kes mängib hetkel Bosnia ja Hertsegoviina klubis HKK Siroki – toim.), kes võib kõrgele jõuda, aga tal on selleks vaja päris palju mängutarkust õppida, et veel järgmine samm edasi teha.

Kuidas Sul endal nende välismaa-ambitsioonidega on? Kas ootad ükskõik millist pakkumist või Sa ikkagi valid ka, kus Sa selle esimese kogemuse tahaksid saada?

Olen pigem kogu aeg vaadanud, et mis ja kus ja et oleks ideaalne järgmise sammu võimalus. Ma ei torma kuskile pea ees täiesti tundmatusse. Nüüd, kui pere ka on, siis kaalun neid asju veel kaks-kolm korda läbi. Aga ma saan ka aru, et mingil ajal on nüüd lihtsalt vaja teha see samm välismaale, et oma unistus ikkagi täita. Et ei saa nii valiv olla. Peab mingeid ootuseid natukene tagasi võtma ja võib-olla minemagi natukene väiksema palga peale ja liigataseme poolest veidi madalamale. Et siis võib-olla saada enda jaoks järgmiseid uksi lahti.

On Sul agent, kes selle poolega töötab?

Jah, mu agent on Marten Lombiots.

On Sul reaalselt mingeid pakkumisi välismaalt olnud?

Suvel oli üks päris huvitav pakkumine näiteks Itaaliast, mida tegelikult oleks võinud rohkem kaaluda. Aga too hetk ei tundunud see kohe selline, et võtaks hoobilt piletid ja lendaks kohale. Nüüd tagantjärele olen hakanud mõtlema, et tegelikult oli see täitsa okei pakkumine. Et esimeseks välismaa kogemuseks oleks okei olnud. Alati on ju ootused veidi kõrgemad ja loodad, et tuleb veel parem pakkumine.

scroll to top