Tänavuseks hooajaks paljudele üllatuseks Bosnia ja Hertsegoviina ühte kuulsamasse korvpalliklubisse Sarajevo Bosnasse siirdunud Eesti koondise ääremängija tegi värskelt läbi saanud MM-valikaknas kaasa ühe kohtumise, kui kerkis suhteliselt tähelepandamatult Tšehhi vastu 92:97 kaotatud matšis üheks meie meeskonna efektiivsemaks.
Esmaspäeval oma 32. sünnipäeva tähistav Jõesaar kogus 25,5 minutiga tšehhide vastu hea visketabavusega 9 punkti, 4 lauapalli ja oma tiimi parimana 8 resultatiivset söötu, saades efektiivsusteguriks 20. ABA liigas hetkel oma grupis 4-3 saldoga näiteks Belgradi Crvena Zvezdaga samal pulgal olevas Bosnas segas eestlasel sisseelamist hooaja alguse põlvetrauma. ABA liigas on Jõesaar kaasa teinud seni seitsmes mängus ning kogunud keskmiselt 4,1 punkti ja 3,3 lauapalli. Viies FIBA Europe Cup’i matšis on tema näitajad olnud sarnased.
Pärast Tšehhiga mängu lõppu Korvpall24.ee portaaliga rääkinud Jõesaar tõi oma intervjuus välja erinevad põhjused, miks ei õnnestunud Eesti koondisel selles aknas ka teist võitu tabelisse saada. Usutluse teises pooles saime ääremängijalt teada, et tema algus Bosnas pole olnud päris selline, nagu ta lootis ning sellel on omad põhjused. Küsisime ka Balkani treenerite temperamendi ja sealse publiku kohta ning ühel juhul saime vist enam-vähem oodatud ja teisel juhul veidi ootamatu vastuse.
Janari, alustame tänasest mängust. Esimene poolaeg oli täielik ründeshow mõlemalt poolt, teisel poolel kruvid läksid veidi koomale, aga ikkagi lõpuks see 10:0 vastaste spurt ja kaitse eksimused maksid meile mängu?
Jah, nii oli. Olime seal viie punktiga ees, lasime kaitses väikese apsaka ja pandi kolmene. Järgmine rünnak tegime pallikaotuse ja kahjuks tuli veel ründeviga meil sinna otsa. Nemad lahendasid oma olukorrad ära, aga me ei saanud lõpuks pihta.
Miks seal esimesel poolajal selliseks viskamiseks läks? Kas meie kaitseplaanis olid mingid lüngad või vastased lihtsalt panidki kõik viskekohad sisse?
No nii ja naa. Selles mõttes nemad ju viskasid suhteliselt täpselt ja kasutasid oma olukorrad ära, mida me neile andsime. Kindlasti meil olid seal apsakad, mingid möödarääkimised või ei reageerinud piisavalt kiiresti olukordadele. Nende pealt nad said ja kasutasid hästi ära. Samas, meil ka rünnakul asi toimis, et oligi selline jookse-viska mäng.
Kui tõsine see viirushaigus oli, mis koondises ringi käis?
Ma ei oska nii öelda. Eks me siin lihtsalt nohused oleme. Arvan, et see otseselt meid ei seganud. Näiteks (Kaspar) Treier, kes tundis end ehk kõige rohkem haigena, mängis tegelikult täna üldises pildis hästi. Võtsime selleks mänguks ikkagi nii palju kokku, et suutsime ära mängida. Aga jah, tulemus kahjuks polnud täna positiivne.
Kas Sa ise said ka pihta selle viirusega?
Natukene, jah, olen veidi nohune, aga ei midagi hullu.
Kui võtame kogu selle akna, siis tulemuseks jäi üks-üks. Aga vist loogiline oleks olnud just teistpidi, et võõrsil napp kaotus ja kodus võit, või mis Sa arvad?
Ma ei tea, ei oska niimoodi vastata sellele küsimusele. Kaks-null oleks ju hea maksimum olnud. Loomulikult on tänane kaotus valus, sest lootsime võita ja andsime endast kõik. Me võitleme alati tegelikult lõpuni, see on meie üks tunnusmärkidest, et me alla andma ei lähe kellegi vastu.
Kas esimene poolaeg jäi natuke agressiivsusest ka puudu? Tundus, et teine poolaeg läks mäng üleüldiselt füüsilisemaks.
Mis mõttes agressiivsusest jäi puudu? Esimesel poolajal viskasime ju 53 punkti. Aga no kaitses kindlasti, kaitses, jah. Kaitses oleksid vahetused pidanud olema agressiivsemad ja tšehhe natuke rohkem rütmist välja lükkama. Teadsime, et nad otseselt katteid ei pane, vaid slip’ivad need. Oleksime pidanud varem kommunikeerima ja vahetama, et ei lase neid alati ette. Väikesed pisidetailid lõpuks otsustasid.
Tšehhi rünnak koosneski hästi paljudest katetest ja siis, kui nad isegi mööda viskasid, oli meil mingitel hetkedel probleeme kaitselaua kättesaamisega.
Jah, natukene oli selle koha pealt ebaõnne ka, et pallid põrkasid üle meie pea. Võib-olla läksime liiga rumalalt sinna, lasime ennast liiga korvi alla ära suruda, et nad said üle meie peade palle kätte. Asi, millest tuleb õppida ja järgmine kord proovime paremini neid välja puksida.

Räägime ka klubihooaja algusest Sarajevo Bosna meeskonnas. Kuidas Sa senise aja seal lühidalt kokku võtaksid just individuaalsest vaatevinklist?
Eks meil on olnud seal palju lahkhelisid nii mängijate vahel kui ka mängijate ja treenerite vahel. Üks peatreener lasti lahti, abitreener tõsteti asemele. Minu hooaja algus läks natukene aia taha, kuna sain põlvele viga. Tagasitulek pole kunagi ühestki vigastusest kerge. Natukene võtab see aega, et ennast käima saada ja meeskondlikku pilti sulanduda.
Sa kuskil ütlesid välja, et jube emotsionaalne on kogu see värk seal, et Sina rahuliku eestlasena natukene tunned ennast natuke nagu vales kohas?
Nojah, seal ongi palju karaktereid koos. Kui ikkagi panna mitu sellist n-ö ussipead kokku, siis ega seal head nahka ei tule. On olnud keeruline, aga teeme selle kallal tööd ja oleme saanud nüüd mingil moel asjast üle, et natukene läheb see asi paremini. Mõistame rohkem üksteist ja teame ka oma rolle paremini.
Sinu mäng sõltub üsna palju ka mingitest teistest meestest, kes Sulle palli kätte annavad. Kas sinna taha on jäänud ka asjad?
Mingil moel kindlasti. Eks meil rünnakupilt ja mängupilt on millelegi üles ehitatud. Mina olen siis väiksemas rollis, kui olin seda näiteks eelmisel aastal (Poola kõrgliigaklubis Varssavi Džikis – toim.). Aga samas pole see midagi nii erinevat sellega, mida olen teinud kogu senise karjääri. Kasutan oma võimalusi nii palju ära, kui saan ja loodan, et hakkan ka paremini sisse viskama (ABA liigas on Jõesaare kolmepunktivisete tabavus hetkel 25% . toim.).
Sa läksid esimese eestlasena ABA liigasse mängima. See oli kõrvalt vaadates päris suur risk. Mis Sa arvad, kas see risk on praeguseks ennast õigustanud või Sa veel mingeid lõplikke järeldusi ei tee?
Ei, ma veel ei tee järeldusi. Algus on läinud üle kivide ja kändude, aga praegu ma veel pead norgu ei lase. Meeskonnana läheb meil hästi ja nüüd mul endal läheb ka natukene paremini. Iga nädalaga saan enesekindlust juurde ja minuga arvestatakse rohkem. Viimasel ajal on mänguminutid olnud ka parajad. Arvan, et praegu liigub see asi enam-vähem õiges suunas ja saame hakkama.
Kas seal Balkanil mängitav korvpall on kuidagi teistsugune ka kui siinpool Euroopas?
Ma ei oska nii öelda. Ma pole nii suuri erinevusi leidnud veel. Räägiti, et on füüsiline, aga ma pole otseselt näinud, et nii palju erinev oleks kui näiteks Poola korvpall, kus ma mitu aastat mängisin. Kindlasti mõni meeskond mängib kiirelt, mõni mängib aeglaselt. Eks sa siis pead vastavalt varieerima.
Kas treenerid on kõik kisakõrid nagu Balkani treenerite kuvand on?
Neil on oma temperament (Muigab.). See on seinast seina, vahel lähevad maru tuliseks, vahepeal on täitsa okei. Tuleb kõigeks valmis olla.
Kuidas seal kandis publik on? Me teame, mis Belgradis tribüünidel toimub, aga kuidas Bosnas ja kuidas seal väiksemate klubide saalides rahvast on?
Praegu on suht-koht vaikne ikkagi. Saalid on suht vaiksed praegu, mingi tuhat inimest umbes tuleb mänguks kohale. Üldiselt on nagu vaikne, võrreldes võib-olla teiste klubidega, kellega mänginud oleme. Aga ma ei tea, äkki muutub, kui asi meil veel paremaks läheb ja mõned tähtsamad mängud tulevad.




