Eesti noortekoondislane Taavi Pastik on kolmandat hooaega mängimas ja õppimas Taanis ning teist aastat on 18-aastane ja 198 cm pikkune ääremängija ennast proovile panemas Taani kõrgliiga tasemel. Kui eelmisel ehk oma debüütaastal kõrgliigas teenis eestlane vaid üksikuid mänguminuteid, siis tänavu on tema roll Holbæk-Stenhusi meeskonnas olnud juba oluliselt suurem.
Oma mänguaja peamiselt kaitsetegevusega välja teeniv Pastik on senise nelja Taani kõrgliiga põhiturniiri mänguga kirja saanud keskmiselt 15 minutit, 6,3 punkti, 3,8 lauapalli ja ühe vaheltlõike. Noormehe enda sõnul on ta praeguse rolliga väga rahul, aga eesmärk on kasvanud enesekindluse pealt ennast just rünnaku poolel edasi arendada.
Novembri alguses Korvpall24.ee portaalile antud pikas intervjuus rääkis Pastik, kuidas tal õnnestus see Taani variant leida, missuguse klubiga on Holbæk-Stenhusi näol tegemist, mis tasemel on Taani meistrisari võrreldes meie enda koduse kõrgliigaga, kuidas Taanis üleüldse korvpalli suhtutakse, millised on tema enda tulevikuplaanid ning mis tunne oli suvel U18 koondisega tagada Eestile pääse A-divisjoni.
Taavi, hakkame päris kaugelt pihta. Millal ja kuidas Sa üldse korvpalli juurde jõudsid?
Korvpalli juurde jõudsin oma isa kaudu. Minu isa, Neeme Pastik, oli omal ajal päris kõval tasemel korvpallur meistriliigas (mängis kõrgliigas aastatel 1989-96 Tartu Maja, Tartu KK, Raidori ja KK Omad Poisid eest – toim.). Seega levis see vaimustus peres ja olin väikesest peale juba korvpallimängu ümber või lähedal. Kusagil umbes seitsmeaastaselt läksingi esimest korda korvpallitrenni ja alates sellest ajast olen mänginud. See on põhimõtteliselt olnud terve elu minu elu osa.
Kes su treenerid Eestis on olnud ja mis on su enda hinnangul noortekarjääri meeldejäävamad saavutused või hetked?
Minu esimene treener oli Olari Narits Tartust, siis oli Gert Prants ja lõpuks Joosep Toome, kellega veetsin enamiku oma noortekarjäärist. Temaga me ilmselt tegimegi kõige meeldejäävama saavutuse, kui võitsime U12 Eesti meistrivõistlused. Kindlasti jäävad meelde ka välisturniirid, kus Tartu satsiga käisime mööda Euroopat – Leedus, Lätis ja isegi Brüsselis. Kõige meeldejäävam reis oli Leetu, kus mängisime seitsme päeva jooksul seitse mängu ja võitsime neist kuus, sealhulgas isegi Kaunase Žalgirist.
Iseloomusta palun iseennast korvpallurina. Mis positsioonidel Sa mängid ja mis on Sinu põhilised plussid? Mis elemente enda hinnangul kõige rohkem tuleks veel järele aidata?
Positsioonina olen ma kas “kolm” või “neli”, enamasti meistriliigas küll “kolm”. Mängustiili poole pealt olen ma see vend, kes toob satsi energiat ja kaitset juurde. Minu kõige suuremad trumbid ongi füüsilised võimed ja kaitsemäng. Need on kindlasti minu plussid, lisaks veel kiirus, terav läbimurre ja lauavõitlus. Võib-olla see, mida veel järele tuleks aidata, on minu alatine probleem ehk kaugelt viskamine.
Millal ja kuidas Sul see Taani klubi Holbæk-Stenhusi variant üldse tekkis?
Minu vana treener Tartust, Joosep Toome, käis FIBA koolitusel ja sai seal tuttavaks treeneriga, kelle nimi oli Matias Camino. Matiasel oli mängijaid vaja ja Joosep soovitas mind, kuna olin töökas ja sobisin tema süsteemi oma mängustiili poolest. Matias otsiski just selliseid mängijaid, kelle plussideks on kaitsemäng, võitluslikkus ja kõva tööeetika. Sealtkaudu saimegi ühendust, käisin siin proovimas, ja nüüd läheb mul Holbæk-Stenhusis kolmas aasta.
Taani ei tundu Eesti korvpalli poolt vaadates kõige traditsioonilisem variant. Miks Sa olid kohe nõus selle võimaluse vastu võtma ja just Taani minema?
See koht siin Taanis tundus minu jaoks perfektne valik just sellepärast, et siin saab ühildada kõva korvpallihariduse väga hea akadeemilise haridusega. Õpin praegu kolmandat aastat IB (International Baccalaureate – toim.) kooliprogrammi ja samal ajal saan väga heal tasemel meistriliigas korvpalli mängida. Pluss see, et ühes linnakus on koos kool, õpilaskodu ja treeningud. Kõik siin on õpilassportlastele hästi lihtsaks tehtud.
Iseloomusta palun Holbæk-Stenhusi klubi. Mis eesmärgid tiimil on, palju on välismängijaid ja mis tasemel on infrastruktuur?
Me oleme noor sats. See on meil neljas aasta meistriliigas. Meie treenerite punt on peamiselt hispaanlased (peatreener on Madro Garcia – toim.), lisaks on abitreener ameeriklane (Brandon Norfleet – toim.). Meie mängustiili iseloomustab kiire mäng, me ei hoia palli kinni. Meie esimene eesmärk on saada pall lauast kätte ja skoorida võimalikult kiiresti. Muidugi ka kõva kaitse – kaitsetööle pannakse siin väga kõvasti rõhku. Kuna me oleme noor sats ja füüsiliselt pole nii tugevad, siis proovime vastased lihtsalt üle joosta. Ehk siis oleme noor sats, kes rabeleb ja võitleb.
Kui te olete noor sats, kas siis mingid eesmärgid tulemuse osas on üldse pandud või pigem ongi see, et iga mängija areneks?
Individuaalsed eesmärgid on väga kõrgel kohal, aga meistriliigas on esimene prioriteet ikkagi mänge võita. Me mängime iga matši 100-protsendiliselt. Eelmisel hooajal suutsime end mängida seitsmendale kohale. Sel hooajal on plaan samasugune. Taanis jaguneb liiga pärast põhihooaega ülemiseks kuueks (play-off A) ja alumiseks kuueks (play-off B). Eelmine hooaeg võitsime selle alumise play-off B ära ja see oli klubi jaoks väga suur saavutus. Tahame seda hoogu jätkata või veel paremini teha ehk siis jõuda play-off A-sse.
Koosseisus on teil ka paar ameeriklast ja hispaanlased. Mis eesmärk võõrmängijatel on, kas ainult tiimi tugevdada või aidata ka noortel areneda?
Nad on siia toodud nii-öelda mõlemat tegema. Kindlasti nad on meie veteranmängijad ja on siin, et meid tugevdada ja mänge võita. Samas on nad ka eeskujuks noorematele, justkui mentorite rollis.
Eesti korvpallisõbrad teavad Taani liigast ilmselt üsna vähe. Mis tasemel Taani liiga tiimid üldiselt on ja kui suur erinevus on tippude ja tabeli tagumise otsa vahel?
On päris suur vahe alumise kuue satsi ja ülemise kuue vahel, nii oskuste kui ka eelarve poole pealt. Ülemised kuus tiimi on ikkagi, ma julgeks öelda, Eesti meistriliiga esimese poole satsidega võrdsed. Näiteks Bakken Bears on umbes Kalev/Cramo tasemel. Aga need alumised kuus klubi… ma ei oska isegi öelda, kes jääks peale, kui nad võistleksid Eesti meistriliiga tiimidega. Seda oleks päris huvitav näha.
Kas need ülemised kuus on täielikult täisprofessionaalsed meeskonnad?
Ma pakuks, et jah, ülemised kuus satsi on sajaprotsendiliselt professionaalsed ja iga mees saab mängimise eest palka. Alumises kuues tiimis ma pakuks, et seal on ka selliseid mehi, kes käivad töö kõrvalt korvpalli mängimas.
Kas põhiraskust kannavad Taani klubides ikkagi välismängijad?
Kindlasti oleneb klubist, aga üldiselt on see nii, jah. Eriti ameeriklased on play-off A tiimidesse toodud tulemust tegema ja ennast tõestama. Põhiraskust kannavad välismängijad, kuigi on ka mõni Taani koondise mees siin näiteks Bakken Bearsis.
Kuidas Sa Taani enda korvpallurite keskmist taset hindad ja millise mulje Taani korvpalli tase Sulle jätab?
Ma ütleks, et Taani noortekorvpall areneb päris kiiresti. Näiteks U18 EM-il kaotasime finaalis just Taanile ja seal tiimis olid enamus kutid, kellega ma siin U19 tasemel pusin. Nüüd profiliigast rääkides, siis korvpall pole Taanis kõige populaarsem spordiala. Jalgpall ja käsipall on kordades populaarsemad, seega mänge ei tule tavaliselt palju inimesi vaatama. See on Taani puhul miinuseks. Kuid kuna noortesüsteem areneb, siis kes teab, kuidas seis on viie või kümne aasta pärast.
Kas on näha, et korvpall üritab ka nende populaarsemate alade kannale jõuda?
Ma ütleksin küll, jah. Siin on näiteks paar klubi, kes sel aastal meistriliigas ehitasid endale täiesti suured ja uued areenid. See näitab, et rahaliselt panustatakse ja Taani tahab korvpalli arendada, et nende spordi baas oleks laiem. See on praegu alles algusfaasis, aga tahet ja ideid on siin küll.
Kui suured on publikunumbrid kõrgliigamängudel?
Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis mul pole selle kohta õrna aimugi. Numbrid on kindlasti väiksemad kui Eestis. Küll aga on meil oma fänniklubi ja korvpalliklubi nooremad vaatavad meie meistriliiga satsile alt üles. Nad toetavad meid päris kõvasti, seega fänne meil ikka on.

Statistikat vaadates tundub, et võrreldes eelmise hooajaga on Sinu roll tiimis selgelt kasvanud. Mille pealt see mänguminutite kasv on tulnud ja kas Sa ise hooaja alguse mänguajaga oled rahul?
Mänguajaga olen väga rahul. See on tulnud hea kaitsega. Rünnakule on võimalusi juurde tulnud enda enesekindluse pealt. Olen leidnud oma rolli ja tean, mida platsil tegema pean. Ütleksin, et mu mängustiilis pole palju muutunud, aga just mentaalne pool on arenenud. See on minu arust põhiline korvpalli juures, et enesekindlus ja mentaalsus peavad olema paigas, muidu profitasemel läbi ei löö.
Kui pikk Sul praeguse koduklubiga leping on ja kas oled järgmisteks sammudeks mingeid plaane teinud?
Leping on mul selle hooaja lõpuni. Tuleviku osas pole praegu milleski kindel. Üks asi on aga kindel küll, et ma korvpalli mängima jään. Olgu see siis Taanis, Eestis või üleüldse USA-s, aga ma jään mängima. Vaatame hooaja kaupa.
Aga sul on ambitsioon ikkagi korvpallis proovida jõuda nii kaugele, kui vähegi kannatab. Ja see USA variant on reaalne?
Jah, on. Mul on alati olnud suur unistus USA-sse mängima minna, nii et kindlasti on see üks variantidest. Kas siis esmalt prep school‘i või kohe ülikooli.
Ma tulen korra selle U18 koondise juurde ka. Kui tähtis see teile mängijatele endale oli, et Eestile A-divisjoni koha välja võitlesite, mida enamus teist ise tegelikult nautida ei saa?
See oli vägagi tähtis. Kaks aastat varem U16 EM-il Rumeenias langesime veerandfinaalis välja ja mõtlesime, et finaalis oleks olnud lahe mängida. Kaks aastat hiljem mängisimegi finaalis. Saal oli puupüsti täis, kõik ülejäänud satsid vaatasid. See oli lihtsalt nagu unistuse täitumine. See oli minu elu üks vingemaid kogemusi, mida ma ei unusta kunagi.
Tundub, et see vanuseklass Eestis on üks nendest, mille puhul võib-olla tulevikus hakatakse rääkima kui ühest andekamast. Kas Sa ise tunned ka, et väga hea aastakäik on kokku sattunud?
Kindlasti! See 2007/08 vanuseklass kokku panduna on väga-väga talendikas. Seda on näha ka sellest, et päris arvestatav osa meie satsist on läinud juba ookeani taha USA-sse või mujale välismaale. See, et saime U18 EM-il tuua Eesti A-divisjoni, mida pole vist päris pikka aega tehtud, näitab, et meie sats on päris eriline.
Kui mõni Eesti kõrgliigaklubi näiteks kutsuks Sind, kas ka Eesti-Läti liiga oleks Sinu jaoks mingil hetkel ahvatlev variant?
Kindlasti, kindlasti. Tulla kodumaale ja mängida kohalikku meistriliigat, see oleks minu jaoks väga-väga vinge kogemus ja ma kindlasti kaalun seda.
Aga ise Tartu kutina, kas mõni teise linna klubi on ka variant või ainult Tartu?
Kindlasti on Tartu esimene variant, et hoida seda Tartu linna vaimu (Muigab.). Aga samas, kui tuleb ka kusagilt mujalt pakkumine, siis Eestimaa on Eestimaa. Mängida oma kodumaa meistriliigas, see oleks minu jaoks auasi. Vahet pole kus, aga Tartu on tõesti esimene valik.
Kui vaatame Su pikema aja unistusi, siis kas Sul on mingi unistuste liiga või unistuste meeskond, kuhu tahaksid välja jõuda?
Mul mingisugust unistuste liigat praegusel hetkel pole. Tahaksin ära vaadata, mis toimub USA-s ja mis Euroopa meistriliigades. Kindlasti tahaksin profikorvpallurina jätkata.
Ja viimane küsimus, selline tuleviku ennustamine. Mitu kutti sellest U18 koondisest, millega te A-divisjoni jõudsite, mängib 10 aasta pärast Eesti rahvuskoondises?
Ma julgeksin öelda viis või isegi kuus mängijat meie U18 koondisest jõuab meeste koondisesse.
Ja kas Sa enda panid ka sinna kuue hulka?
No muidugi panin (Naerab.)!

