BC Kalev/Cramo meeskonnaga mullu Eesti meistriks kroonitud, aga finaalseerias põlve vigastanud ning seetõttu ka suviselt EM-finaalturniirilt eemale jäänud Stefan Vaaks siirdus tänavuseks hooajaks USA üliõpilasliigasse Providence’i ülikooli, kus 20-aastane ja 198 cm pikkune tagamees on kohe esimeste mängudega ennast korralikult pildile kergitanud.
Uustulnukana kohe seni kõigis mängudes vähemalt kakskümmend minutit platsil viibinud Vaaks on seni visanud keskmiselt 18 punkti ning tundub, et kõik on sujunud viperusteta. Korvpall24.ee portaalile vahetult enne põhiturniiri algust antud pikas intervjuus avaldas aga noormees, et nende õnnestumiste taga on kõva töö ning tal on tulnud uues keskkonnas taas ennast nullist tõestada.
Ausas ja avameelses usutluses räägib Vaaks põhjalikult oma põlvetraumast ning tühjast tundest, mis see esialgu tema sisse jättis. Seejärel paotab ta ust Providence’i ülikoolisatsi igapäevategemistesse, analüüsib oma kohanemist eluga USA-s, iseloomustab peatreenerit ja meeskonnakaaslasi ning lõpetuseks paneb endale alanud hooajaks eesmärgid, mille täitmist ta juba väga edukalt on alustanud.
Stefan, alustame sellest, et kui kaua Sa nüüd USA-s oled olnud?
Esimest korda läksin juulis ja siis olin kaks ja pool nädalat seal. Algselt pidin minema varem, aga viisaga olid probleemid. Nad tegid trenni juunis ja juulis, aga augustis seda polnud ja ma läksin Eestisse tagasi, et Eestis taastusravi edasi teha. 26. augustil tulin USA-sse tagasi ja nüüd olen sellest ajast saati siin olnud.
Kas augustis kohale jõudes said kohe hakata 100-protsendiliselt trenni tegema või jätkus vigastusest taastumine veel mingi aeg ka seal?
Ilma pallita asju sain teha, aga kontakti veel ei lubatud. Kontakttrenni hakkasin tegema kolme ja poole kuu pealt ehk siis 15. või 16. septembrist sain vaikselt üks-üks asju teha. Mäletan, et 19. september oli see kuupäev, kui tegin esimest korda viis-viite. Meil on siin abilised, keda kutsutakse mänedžerideks, kes käivad samamoodi koolis, aga pole piisavalt head, et olla ülikooli korvpallivõistkonnas. Nemad aitavad meil trenni teha ja näiteks laupalle võtta. Sain nende vastu kergemalt alustada.
Kuidas tänaseks viga saanud põlvega lood on?
Okei on. Põhimõtteliselt on sama tunne, nagu oli varem. Kui olid esimesed kontakttrennid, siis oli ebakindel tunne, aga see oli rohkem mentaalne pool, nagu vigastusest tagasi tulles ikka. Iga nädala või kahega läks paremaks. Põlv otseselt trennis tunda ei andnudki, aga jalad olid kogu aeg kanged, sest trenni tegime palju. Kui kolm ja pool kuud mingeid suunamuutusi ja kontakti ei tee, siis on teatud lihased kanged. USA kiirusega oli samuti raske kohaneda ja jäi mulje, et pärast vigastust on kõik halvasti ja olen aeglane, aga nüüdseks on see kõik läbitud. Kui tagasi vaatad, siis tead, et on olnud ka hullemaid vigastusi, aga see tundus ikkagi nii pikk tee. Nüüd viimased nädal või kaks olen tundnud, et jalad on täielikult tagasi, midagi ei ole kange ja põlv ei anna tunda. Mentaalne pool on ka tagasi ja tunnen, et olen nüüd mina ise, nagu ma olin maikuus.

Kuidas Sul esimesed kuud USA-s eluolu mõttes läinud on? Kas on mingeid kultuurišokke ka tulnud läbi elada?
Kindlasti. Eks enesekindlusega on ameeriklastel nii nagu ta on. Siin on kõik suurte unistustega ja tahavad minna NBA-sse ja kõik päriselt arvavad, et nad jõuavadki sinna. Suhtluse poole pealt meeldib inimestele väga palju rääkida ja nad on natuke sotsiaalsemad. Kõigile meeldib väljas käia ja kogu aeg midagi teha. See nõudis alguses natuke harjumist, sest ma olen rohkem selline tagasihoidlikum vend, kes keskendub rohkem korvpallile ja õpingutele.
Kui kaardile vaadata, siis Providence’i kolledž asub USA idarannikul, üsna Bostoni külje all. Kuidas Sa seda kohta iseloomustaksid?
Ülikoolilinnak on väga okei ja sellega võib rahul olla. Söök on hea, kõik näeb ilus välja ja siin on, mida teha. Jõusaalid ja asjad on kõik olemas. Ma ei kurda. Aga linn ise on pigem väike ja vanamoodne. Samas, Boston on lähedal ja iga hetk saab rongiga sinna minna, kui see väike külake üle viskab. Kui Eestiga võrrelda, siis see siin on võib-olla nagu Rapla. Rhode Island on ju kõige väiksem osariik USA-s.
Vaikne ja unine?
Pigem küll, aga mulle see sobib. Ma pole selline, kes hästi palju igal pool väljas käib. Vaikne ja rahulik elu mulle sobib.
Boston ja samuti ilmselt piisavalt lähedal olev New York on kindlasti tõmbekeskusteks, kui vaba aega peaks tekkima. Kas oled juba suurlinnadesse kolama jõudnud või on plaan paigas, millal ja mida tegema lähed?
Kui mul pruut käis vahepeal külas, siis käisime Bostonis, kui nädalavahetus oli vaba, aga New Yorki pole jõudnud. New York on rongiga sõites kahe ja poole kuni kolme tunni kaugusel ja sinna tahaks ka mingi hetk jõuda, kasvõi üheks päevaks, et lihtsalt ära näha. Plaan on küll sinna minna.
Kas kliima mõttes on tegemist enam-vähem Eestile sarnaste oludega?
Jah, enam-vähem sarnane Eestile. See on pigem negatiivne, sest ma oleks tahtnud, et oleks selline mõnus kliima, nagu oli Hispaanias (Muigab.). Siin on natuke soojem kui Eestis, aga kliima on üldiselt Eestile sarnane.
Palju Sul kokku ülikoolide poolt pakkumisi oli ja miks Sa just Providence’i valisid?
Pakkumisi oli tegelikult palju ja igalt poolt, aga lõpuks valisin kolme-nelja ülikooli vahel. Lõplik valik tuli Zoomi kõnede ja treeneri jutu järgi. Vaatasin peamiselt seda, et ma saaks reaalselt mänguaega. Providence’i treeneri jutt tundus mõistlik ja nägin, et saan seal mänguaega. Koht tundus hea ja sellepärast ma selle ülikooli ka valisin.
Iseloomusta palun sealseid treeningtingimusi ja võimalusi.
Eestiga ei anna absoluutselt võrrelda. Saali minna ja viskemasinat kasutada saab põhimõtteliselt iga kell. Jõusaali saab samuti iga kell minna. Siis on needsamad mänedžerid, Eesti mõistes abilised. Võid iga kell neile kirjutada ja nad tulevad ja annavad sulle palle kätte. Võid ka treenerile kirjutada, aga kui sa tunned, et tahad lihtsalt minna saali ja natuke visata, et mõtted eemale saada, mida mulle meeldib vahepeal teha, siis kirjutad sellele abilisele ja ta võtab sulle lauapalle nii palju, kui sa tahad, kasvõi tund või kaks järjest. See ongi põhimõtteliselt tema töö. Taastumistingimused on jällegi väga head ning aurusaun, jäävann ja mullivann on kõik olemas. Veel on igasugused infrapunasaunad ja mingi soolavann. Ma ise pole seda veel kordagi kasutanud, aga sa lihtsalt vedeled seal ja see peaks aitama taastuda. Siis on veel massaažitoolid, massaažipüksid, rullid, massaažipüstolid… ühesõnaga kõik, mida annab välja mõelda, on olemas.
Et ole ainult mees ja kasuta?
Jah, tingimused on super. Kui kõvasti trenni teed ja pingutad, siis küll tuleb sinust ka mängumees. Tuleb lihtsalt mentaalselt õiges kohas olla, sest kõrvalisi ahvatlusi on nii palju. See kool on just korvpallile orienteeritud. Koss on siin prioriteet ja me saame palju tähelepanu. Kui lähed kooli sööklasse sööma, siis kõik tulevad ja ütlevad, et hästi panid ja oled järgmine Luka Doncic, kuigi võib-olla mängisid kehvasti (Muigab.).

Mis rollis peatreener Kim English Sind algaval hooajal näeb?
Treenerid arvasid, et ma pole lihtsalt viskaja ja nägid mind mängujuhina, kes suudab teistele olukordi luua. Kalev/Cramos oli minu peamine eesmärk olla skoorija ja punktitooja, eriti siis, kui Heiko (Rannula) ära läks. Siin pean rohkem teistele olukordi looma, aga treener tahab, et ma viskaks ka palju peale. Ta ütles, et tahab, et ma võtaks kuus kuni kaheksa kolmest mängus. Hetkel tundub, et tulen pingilt ja olen võistkonna seitsmes mees. Eelmises mängus (viimases hooajaeelses matšis – toim.) mängisin 24 minutit, aga tulin pingilt. Ta tahab, et ma võtaks viskeid, mängiks palliga ja looks teistele olukordi, mis mulle sobib. See jutt, millega ta mulle aprillis selle kooli maha müüs, osutus tõeks.
Peatreener Englishil on nii NBA kogemus kui ka kogemus Euroopa tugevatest klubidest. Kas seeläbi on Sul Euroopa korvpallist tulnuna temaga ka olnud lihtsam ühist keelt leida?
Ma arvan, et mingil määral küll. Ta saab aru, et Euroopa koss pole niisama mõttetu liiga, kus ainult kaerad mängivad. Ta on ise seal olnud ja oleme temaga seda arutanud ka. Ta rääkis mulle, kuidas talle sattus üks hull itaallasest treener, aga muidu ta austab Euroopa korvpalli ja arvan, et tänu sellele on mul ka natuke lihtsam.
Kui palju Sa oma ameeriklastest tiimikaaslastele, kes pole korvpalli mõistes kunagi üle ookeani vaadanud, seletama pead, mida Sa varem teinud oled ja kus mänginud oled?
See on väga keeruline, nad ei saa sellest aru. Kui siia tulin, siis nad küsisid, kas ma mängisin Euroliigas (Muigab.). Vastasin, et kui ma oleks Euroliigas mänginud, siis ma poleks praegu siin. Siis nad arvasid veel, et G Liiga on parem kui Euroliiga. Meil on siin viis viimase aasta poissi ja ma ei näe, et nad NBA-sse saaksid. Küsisin neilt, et mida nad järgmine aasta teevad ja kas neil on mõttes Euroopasse minna, et kossu edasi mängida, aga nad kõik ütlesid, et leiavad kindlasti oma tee NBA-sse. Nemad Euroopa kossu väga ei austa. Kui ma alguses siia tulin, siis ma ei saanud kohe mängida ja pidin lihtsalt kõrvalt asju vaatama ja pärast sain viskeharjutusi teha. Kui oli esimene kontakttrenn pärast vigastust, siis ma ilmselgelt polnud hea, sest keha polnud valmis ja kiirused olid teised ja ma pidin austuse välja teenima. Alguses keegi mind väga ei austanud, aga arvan, et nüüd olen ennast tõestanud ja on silmanähtavalt näha, et nad on mind rohkem austama hakanud.
Hakati kohe puid alla panema, kui vaadati, et mingi valge kutt Euroopast tahab ka püünele saada?
Oligi nii. Austust polnud ja pidin selle välja teenima. Eks see ole igal pool nii, aga nüüd on kohe palju parem tunne trennis, kui sind austatakse ja sinuga arvestatakse. Alguses oli natuke keeruline, aga nüüd on hea tagantjärele vaadata ja mõelda, et tegin ära ja nüüd tuleb ainult edasi panna.
Kooli ajalugu vaadates on sealt päris palju NBA-sse ja Euroopa profiliigadesse edasi liigutud, kas kogu see ajalugu tuleb ka kohapeal välja? On seda kuidagi esitletud või räägitakse uutele tulijatele sellest?
Päris niimoodi ei räägita, aga arvan, et kõik teavad niigi, mis võimalused siin on ja kui sa hästi mängid, siis võid minna NBA-sse või mängida tipptasemel Euroopas. Eraldi ei pea seda niimoodi välja tooma. Need mängijad, kes siin on, juba teavad, et siit on võimalik kõrgele pürgida.
Kui palju Sa ise eeltööd tegid ja vaatasid, kes seal varem mänginud on? Ma leidsin ka vähemalt ühe seose Kalev/Cramoga, nimelt on kunagine Kalevi tagamees John Linehan Providence’i vilistlane.
Ausalt öeldes ma seda väga ei vaadanud. Otsingumootorisse panin ikka, et kes NBA mängijatest on siit ülikoolist tulnud, aga liiga palju sellele tähelepanu ei pööranud.
Milline Su igapäevane graafik hooaja eel välja on näinud?
Graafik on väga tihe võrreldes sellega, mis mul Kalev/Cramos oli. Kell seitse või kaheksa hommikul on sõltuvalt minu koolikavast jõusaal, pärast mida lähen kooli, mis kestab tavaliselt kaks ja pool tundi. Siis on 30-45 minutit kerge individuaalne trenn ja pärast seda on kohe otsa võistkonnatrenn, mille pikkus sõltub treeneri tujust. Vahepeal kestab see kaks tundi ja vahepeal kolm tundi. Kui on ka videod, siis kestab kauem. Nüüd, kus hooaeg on alanud, on ta koormust natuke maha võtnud, aga tavaliselt on see kaks tundi. Pärast seda on vähemalt minul taastusravi. Näiteks täna oli vaba päev ja ma tegin just nõelravi, sest mu tagareis on natuke kange. Kõik need asjad on jällegi olemas. Füsio paneb tavaliselt pärast trenni ka massaažipüksid jalga ja vaatab põlve üle, et kõik oleks okei. Taastusravi kestab pool tundi kuni tund ja siis ongi kell juba 16-17 paiku. Siis lähen koju, aga pean veel õppima ja kodutööd tegema ja siis ongi juba magamise aeg. Ega liiga palju aega enda jaoks ei ole.
Kooli osa tundus jube väike. Kas koolis kohapeal õppimise osa ongi kaks ja pool tundi päevas või mingil hetkel läheb see suuremaks?
Kool ongi tavaliselt kaks ja pool tundi. Kõige rohkem on kolm korda 50 minutit, aga näiteks täna oli kergem päev ja oli ainult üks tund, mis kestis tund ja 15 minutit. Arvan, et siin on ülikool vähe lihtsam. Ma täpselt ei tea, kuidas see Eestis on, aga siin on ülikool selline. Kui tundides kohal käid, siis on pigem ikkagi raske läbi kukkuda.
Kas see on kõigil nii või ainult korvpalluritel ja teistel üliõpilassportlastel, sest neil lihtsalt ei ole nii palju aega õppida? Kas tavaline üliõpilane käib ka kaks tundi ära ja siis jalutab kuskil linna peal?
Kusjuures meil on täpselt sama õppekava, mis tavalistel õpilastel. Lihtsalt kui meie lähme tundi, siis õpetaja räägib esimesed kümme minutit terve klassi ees, et kuidas teil trenn läks, kuidas mäng läks või et nägin sind uudistes. Korvpalluritele pööratakse rohkem tähelepanu ja kui sa näed, et oled hädas, siis võid õpetajaga kokku saada ja rääkida, et sul on praegu keeruline, kuna on palju mänge või midagi sellist. Kuna mina olen välisõpilane, siis saan öelda, et mu inglise keel pole nii hea ja kui on vaja esseed kirjutada, siis saad natuke leebemalt ära. Kui kohal käid, siis saad asjad ikka ilusti tehtud ja ega tavaõpilastel seal midagi raskemat ei ole. Arvan, et ülikool on siin pigem kerge.

Kuidas hooajaeelsed mängud sujusid?
Pigem halvasti, nii isiklikus kui ka meeskondlikus plaanis. Lihtsalt visked ei kukkunud. Me mängime väga kiiret korvpalli ja ma pole sellise asjaga harjunud. Mäng käib üles-alla, liikumisi liiga palju pole ja pigem on vabam üks-üks korvpall. On hästi palju jooksmist ja see vajab harjumist. Korvpalli-IQ pool ka ja tiimikaaslased teevad osasid asju teistmoodi, kui olen harjunud. Kalev/Cramos oli süsteem paigas ja sa teadsid, mismoodi näiteks Hugo Toom rollib või mida Patrick Tape korvi all teha suudab. Kõik oli paigas ja sa teadsid, mida oodata, aga siin tulevad vahepeal sellised asjad, milleks sa lihtsalt pole valmis. On palju üle ja peale mängu ja vahepeal ei saa palli üldse puudutada, aga siis saad järsku viis korda järjest peale laadida. Esimeses mängus sain 14 minutit ja viskasin seitse punkti, kuigi oleks saanud visata ka 15, kui visked oleks kukkunud. Kolmesed olid viiest null. Järgmises mängus sain 24 minutit ja kolmesed olid kuuest üks ja viskasin üheksa punkti. Ma olen enesekriitiline inimene ning viskeprotsent oli tõesti väga kehv ja arvan, et keskmise visketabavusega oleksin saanud 12-15 punkti kokku. Aga siit on ainult edasi minna ja ma arvan, et mida aeg edasi, seda paremaks ma lähen. Päris 100% ma veel ei ole, aga 90-95% küll. Ise olen pannud endale eesmärgi, et hiljemalt detsember-jaanuar võiks teha 20-punktiseid mänge.
Sa tõid välja huvitava aspekti, et tuled meeste korvpalli pealt ja nüüd lähed mängima natuke sellist lihtsamat korvpalli, kus peab ise otsuseid võtma, sest kui ei võta, siis sulle ilmselt uut võimalust ei antagi. Kas Sa teed midagi, et sellega kiiremini kohaneda või see ongi aja küsimus ja pead lihtsalt asja sees piisavalt kaua olema, kuni hakkad sama jalga käima?
Pigem võtab see lihtsalt aega, et selle stiiliga ära harjuda. Esimeses mängus oli nii, et tulime üle, tagamängija pani mulle söödu ja lauas ei olnud põhimõtteliselt mitte kedagi, aga ma polnud 100% vaba ja jätsin viskamata. Treener sõimas sellepeale näo täis, et miks ma peale ei viska (Muigab.). Sellised asjad nõuavad harjumist. Teises mängus jällegi, iga kord, kui palli sain, ladusin peale. Kui mängiks Kalev/Cramos, siis selliseid viskeid ei võtaks, aga nende jaoks on see okei. Loodan, et edaspidi visked kukuvad. Kui 15 punkti kätte saaks, siis oleksin õnnelik, aga peamine on muidugi see, et võistkond võidaks. Loodan, et saame oma asjad ilusti paika ja kõigil kukuvad visked ilusti.
Mida Sa ise suures plaanis hooajalt ootad?
Mina ootan eelkõige minuteid. Ma olen selline vend, kes mõtleb alati kõik asjad läbi.
Sa tahaksid kellegagi neid asju pärast analüüsida?
Jah, et oleks mingi realistlik eesmärk. Ma ei oota, et mängin kohe esimesel aastal 25 minutit ja hakkan kohe 20 punkti paugutama, nagu ma Cramos paugutasin. Pigem sean endale alguses realistlikud eesmärgid, mis on tehtavad. Viimsis oli mu eesmärk saada kuskil 15 minutit mänguaega, aga tuli välja, et sain hoopis 25 minutit ja viskasin 15 punkti mängus. Kui Cramosse jõudsin, siis oli eesmärgiks samamoodi saada 15-20 minutit mänguaega ja tõestada, et suudan sellel tasemel mängida, aga tuli välja, et tegin kaks korda parema hooaja kui Viimsis. Kaitses olin parem ja ka rünnakul tegin sammu edasi. Nüüd on tunne, nagu alustaks seda kõike otsast peale. Olen USA ülikooli tasemel uustulnuk ja siin on täpselt sama tunne nagu esimesel aastal Viimsis. Nüüd ongi eesmärk lihtsalt saada need 15-20 minutit mänguaega, et ennast tõestada ja kui tuleb hästi välja, siis võib juba vaadata 25 minuti poole. Aga tuleb alustada samm-sammult ja seada endale realistlikud eesmärgid.
Kas või kui pettunud Sa oled, et EM-finaalturniiril kaasa lüüa ei saanud?
Eks see oligi kõige valusam. Mäletan, et kui sain vigastada, siis olin seal Tartu riietusruumis ja ainuke asi, millest ma mõtlesin, oli see, et kas ma jään tõesti EM-finaalturniirilt eemale. See kõlab natuke halvasti, aga eestikate finaalseeriast oli mul täiesti suva. Sain kohe aru, et ma ei saa seal rohkem mängida, sest tundsin, et mu põlv oli täiesti ebastabiilne. Mulle tehti kohe seal riietusruumis testid ja algselt öeldi, et prognoos on kuus kuni kaheksa nädalat, sest arvati, et ainult MCL ehk üks side on katki. Olin õnnelik ja lootus tuli tagasi, aga järgmise päeva õhtul tehti MRT ja siis öeldi, et kolm kuni neli kuud ja EM-ile sa kahjuks ei jõua. Kui ma selle uudise teada sain, siis jäi maailm korraks seisma. Mõtlesin sellele vaevale, mida ma need kaks aastat nägin. Ma olin mitte keegi ja töötasin ennast kahe aastaga üles, et minna EM-ile, aga siis järsku öeldakse, et sa ei saa minna, kuna sul on vigastus. See oli väga valus, aga nüüd tagantjärele vaadates tundub, et see vigastus tuli mulle isegi kasuks, sest nüüd olen mentaalselt palju tugevam inimene. Aprillis-mais oli minu ümber palju meediakära ja võib-olla natuke kaotasin pea ära. Kõik tundus liiga hea ja see vigastus oli minu jaoks selline alandlikkust õpetav kogemus, mis näitas, et pean nüüd uuesti kõvasti tööd tegema, sest midagi ei tule lihtsalt siin elus. Kõik ei saa olla ainult ülesmäge ja vahepeal peab ka kehvasti minema, et saaks siis uuesti hästi minna ja arvan, et nüüd ongi see hetk, kus peab Ameerika mägedel uuesti ülesmäge minema. Nägin selle nimel suvel kõvasti vaeva ja loodan, et kõik see töö kannab nüüd sügisel, talvel ja kevadel vilja. Loodame, et läheb hästi.
Kas vaatasid Eesti koondise mänge ja mis mulje kogu turniir Sulle jättis?
Muidugi vaatasin ja elasin kaasa. Kui olin koolis, siis võtsin läpaka välja ja selle asemel, et konspekteerida, vaatasin Eesti-Portugali mängu. Mäletan, et ütlesin õpetajale, et lähen vetsu ja siis võtsin oma telefoni seal välja ja vaatasin neid viimaseid minuteid, kui (Artur) Konontšuk tassis. Jube kahju, et kotti saime. Läti mäng tuleb ka meelde, kus me ei suutnud vist 12 minutit korvi visata. Mõtlesin siis, et kui ma oleks seal, siis oleksin kindlasti mõne kolmese sisse sopsanud. Väga tahtsin seal väljakul olla ja on kahju, et ei saanud Eesti koondist aidata.
Kuidas Sul lähitulevikus ülikoolis õppides Eesti koondisega on? Hooajasiseseid aknaid Sa põhimõtteliselt vist kaasa teha ei saa?
Ei saa jah, sest kool ja mängud kattuvad. Hetkel tundub, et novembris ja veebruaris koondist esindada ei saa. Rääkisin sellest ka Heikoga (Rannula – toim.) ja Heiko tahtis, et ma üritaks ja küsiks, aga tundub ebareaalne, et nad mind ära lasevad. Ainuke võimalus oleks siis, kui ma ei saaks üldse mängida ja oleksin nulli minuti mees. Siis saaks võib-olla kuidagi ära, aga kui olen 15-20 minuti mees, siis on väga keeruline ära saada. Suvel tahaks kindlasti koondisesse tulla ja ma arvan, et see peaks olema realistlik.
Ma eeldan, et 2029. aasta EM-finaalturniiri alagrupp Tallinnas on Sinu pikem siht. Kui kõik sujub loogiliselt, siis täpselt selleks ajaks peaks Sul ka ülikool läbi saama.
Absoluutselt! See on eesmärk ja selle nimel töö käib. Kui mulle öeldi, et jään 2025. aasta EM-ist eemale, siis Heiko kirjutas, et ära muretse, sinu EM on 2029. See on minu siht ja ma olen väga näljane. Just see aprill-mai kadus see näljasus ära ja tundsin, et olen kõva vend ja olen juba kõik saavutanud, aga nagu ütlesin, siis arvan, et see vigastus tuleb mulle pikas perspektiivis kasuks ja praegu olen näljasem kui kunagi varem. Teen kõvasti tööd ja loodetavasti saan 2029. aasta EM-il koondist aidata.




