Tänavuse suve Eesti korvpalli üks võimsamaid üleminekuid oli ääremängija Artur Konontšuki siirdumine Türgi kõrgliigasse Bursaspori klubisse. Korvpall24.ee portaal rääkis mängumehega hooaja hakul nii pettumusega lõppenud EM-finaalturniiri muljetest kui ka uue hooaja ootustest. Muuhulgas saame teada, millise stiiliga treenerite juurde Konontšuk ikka ja jälle satub ning kui palju kõrgema palga peale ta Türgis sai.
Mullu Saksamaal Oldenburgi ridades hea hooaja teinud 25-aastane ja 2-meetrine Konontšuk on kohe hooaja algusest oma uue koduklubi eest võimsalt alustanud. Läbi kvalifikatsiooni mängis Bursaspor ennast FIBA Meistrite liiga põhiturniirile ning Türgi kõrgliigas on eestlasel senise kolme mänguga kirjas võimsad keskmised numbrid 32 minutit, 17 punkti, 4,7 lauapalli ja 2 korvisöötu.
Korvpall24.ee portaalile vahetult enne Türgi liiga põhiturniiri algust antud intervjuus arutles Konontšuk põhjustest, miks Eesti koondisel ei õnnestunud Riias toimunud EM-il soovitud taset välja mängida, millal ja kuidas tekkis tal kontakt Bursasporiga ning millised on tema esimesed muljed Türgist ja oma rollist uues meeskonnas.
Artur, alustame EM-ist. Ma arvan, et on möödunud piisavalt aega ja oled saanud rahulikult selle enda peas kokku võtta. Kuidas Sa EM-iga nii enda kui ka meeskonna vaatest rahule jäid?
Mõlemal juhul oleks saanud paremini, nii meeskondlikult kui ka individuaalselt. Kuigi loomulikult oli meil mõnedel positsioonidel puudusi. Ma ise sõltun ju mängujuhtidest, kes mulle olukordi tekitaks, samamoodi ka paljud teised, kes “kolme”, “nelja” või “viie” positsiooni peal mängivad. Mängujuhist sõltub väga palju. Meil oli ka üks kõige nooremaid koondiseid ja võib-olla polnud meil piisavalt kogemust, julgust ja enesekindlust, et pingega toime tulla ja näiteks Portugali mäng enda jaoks ära vormistada. Ise tunnen ka, et Portugali mängus ärkasin alles lõpus, kuigi oleks võinud juba esimesest minutist olla see, kes ma seal lõpus olin. Mis puudutab teisi mänge, siis ma arvan, et meil on veel väga palju arenguruumi. Kui vaatan, kuidas mängisid suurriikidega Soome või Läti, siis näen, et me oleme liiga palju maas.
Mille osas me nendest maas oleme? Kas need on mingid konkreetsed oskused või ongi need kogemused, millest Sa rääkisid? Suurtel korvpalliriikidel mängivad kõik 12 meest kõrgel tasemel suuri minuteid, aga meie koondisel see nii ei ole.
Kindlasti aitab palju kaasa ka see, kui sul on mingi NBA vend kõrval. Siis tunnevad kõik ennast natuke pingevabamalt, kuna teavad, et vastaste põhifookus on temal. Kui meeskonnal on kõva liider, siis see kindlasti aitab, aga meil oli selline mees puudu. Mis puutub minutitesse, siis palju sõltub ka sellest, millised need minutid on. Kui need on rollimängija minutid, kus sa saad 10-15 minutit ja jooksed nurgast nurka, siis on päris raske tulla koondisesse ja seal otsustama hakata. Meil on paljud mängijad paraku just sellised. Mul pole mitte midagi selle vastu. See on lihtsalt niimoodi juhtunud, et nad mängivad selliselt ja saavad selle eest palka, aga kui koondisesse tulles pead olema teistsuguses seisundis ja kandma teistsugust rolli, siis kõik ei ole sellega harjunud. Kogemus mängib ka rolli.
Mis Sa arvad, kas me ootame nii üldsuse mõttes kui ka koondise sees oma meestelt liiga palju, kui reaalsus on selline, nagu see on kõikide väikeriikide puhul? Kui on viisiku jagu mehi puudu, siis võibki arvata, et saab raske olema. Kas meie ootused on liiga kõrged?
Ma ei oska teiste eest rääkida, aga minu jaoks ei ole. Mul on just hea meel, kui teised minult palju ootavad. See paneb veel rohkem vaeva nägema. Kui teised arvavad, et me saame alagrupist edasi, siis kuidas me saame ise arvata, et me ei suuda seda teha? See oleks veel imelikum. Mina võtan seda lisamotivatsiooni ja väljakutsena tõestada, et täidamegi need ootused ära, aga muidugi ei tohi seda enda kahjuks pöörata ja endale lisapingeid peale panna.
Sport on selles mõttes armutu, et paar olukorda või paar viset ühelt poolt sisse ja teiselt poolt mööda ja me räägiks praegu hoopis teist juttu. Kas see käib profispordiga kaasas, et kui on tulemust, siis oled kangelane, aga kui tulemust ei ole ja kaotad otsustava mängu kolme punktiga, siis oled mitte keegi?
Võib öelda küll. Lihtrahva jaoks on see tõesti niimoodi, aga meie jaoks poleks sellel ehk nii suurt vahet. Alagrupist edasi saada oleks olnud tore, aga siis oleks tulnud kohe vastu Saksamaa, kes oli turniiril kõige kõvem sats, nagu välja tuli. Kui vaadata, kuidas me Serbia ja Türgiga mängisime, siis oleksime seal sauna saanud ja koju läinud. Aga võidud on muidugi väga toredad ja seda tahetakse kõige rohkem. Kui kaotad, siis on inimesed kiired sind maha tegema. Nii see paraku on, aga sinna ei ole midagi teha.
See on huvitav vaatenurk. Mulle tundub, et Sina keskendud tagasivaatel rohkem Türgi ja Serbia mängudele ja et miks seal asjad nii ruttu otsustatud said, kuigi suurem üldsus keskendub ainult Portugali mängule.
Mind ärritab see, kuidas me neile üldse vastu ei saanud. Kas nad on siis tulnukad või miks nad meist nii palju paremad on? Ma võrdlen ennast nendega ja tahan, et ka teised seda teeksid. Kui sa ei sihi sama kõrgele või kõrgemale kui nemad, siis miks üldse sporti teha? Portugali mäng ei kõiguta mind nii palju kui need teised. Me oleme väikeriik ja meil pole supertalente ega Euroliiga mängijaid, aga me oleme ka inimesed, kellel on kaks kätt ja kaks jalga. Miks meie ei võiks niimoodi mängida ja mida nemad nii palju paremini teevad? Nad on ju lõpuks samuti lihtsalt inimesed. Ma üritan seda niimoodi vaadata.
Kas Serbia ja Türgi vastu oli alt üles vaatamist? Nikola Jokic on hetkel üks maailma parimaid, kui mitte parim korvpallur. Alperen Sengün näitas samamoodi, et kuulub maailma täielikku eliiti ja teised Türgi mehed pole palju kehvemad. Kas mängu alguses oli väike mõttekramp, et need on nii kõvad mehed ja meil ei olegi võimalust ning see kasutati nende poolt oskuslikult, kiirelt ja võimsalt ära?
Jah. Seda on ka mängijate kehakeelest näha, kas on aukartust või ei ole, kas lähed mängima niimoodi, et sul on täitsa savi, kes teisel pool vastas on, või ongi see, et seal on Jokic või Sengün ja sa mõtled, et mis nüüd saama hakkab. See kajastub ka nende peal. Nad mängisid täiesti pingevabalt, sest said esimestest minutitest aru, et me austame ja kardame neid. Neil oli niimoodi hea mängida, visked läksid sisse ja nad tundsid end mugavalt. Näiteks Soome mängis nii, et mingit aukartust välja ei näidanud, isegi viimases mängus Kreeka vastu. Neil ei olnud Antetokounmpo või kellegi teise vastu mingit aukartust, aga meie puhul oli seda kohe mängu algusest näha. Tundsin, et mul endal oli ka nii ja selle asemel, et mitte teha vigu ja mitte lasta oma mängijal skoori teha, üritasin lihtsalt n-ö ellu jääda. Pärast mõtlesin, et miks ma küll nii mõtlesin ja käitusin. Olgu, nad mängivad korvpalli ja saavad selle eest miljoneid, aga miks ma neid kartma peaks? Kossuväljakul ei tohiks sellist asja olla.
Huvitav on see, et lätlastel sellist efekti meile ei ole ja pole kunagi olnud. Porzingis on maailma mõistes samuti tippmees, aga lätlased on justkui omad. Nad on siit paarisaja kilomeetri kaugusel ja tunduvad täpselt nagu meie. Kas see on loogiline selgitus?
Jah, on küll. See on derbi lähirivaali vastu ja seal ma tõesti nii palju tagasi ei hoidnud, aga Serbia ja Türgi vastu pole varem mänginud. Kui pole varem selliste superstaaride vastu mänginud, siis sa ei tea, mida sealt oodata, aga lätlaste kohta oli meil aimdus olemas. Me teadsime, mis mehed seal on, sest olime nende vastu juba mänginud. Läti koondis ei ole nii superstaare täis ja me alustasime mängu kohe teistsuguse kehahoiakuga kui Serbia ja Türgi vastu.
See oli Sinu jaoks esimene Eurobasket. Kuidas suurturniiri õhkkond ja kõik see tundus? Mida Sa sealt kõige rohkem kaasa võtsid, mis oli kõige ägedam ja kas oli ka midagi sellist, mis Sulle sportlasena ei meeldinud?
Väga hea küsimus. Neid asju oli päris palju, mis meeldisid ja meelde jäävad. Muidugi meeldis väga kogu see turniir. Kõige paremini jääb meelde muidugi emotsioon, mis ma sealt sain, aga selle emotsiooni tekitas see, kuidas sind hotellis vastu võeti, millises hotellis sa olid, kuidas bussiga areenile sõites oli politseiauto ees ja taga ja kuidas sõitsid täiskiirusel läbi punase tule. Samuti kõik see, mis saalis toimus, kõik need ajakirjanikud, kaamerad, organiseerijad, väljakumeistrid ja Eurobasketi logod. Kõiksugu töölisi oli igal pool. Sa nägid, kui palju selle ürituse organiseerimiseks ressurssi läks ja kui palju detaile seal on. Ma sain selle kõige keskel olla ja kõik need inimesed n-ö teenindasid mind. See oli sihuke vau-tunne, et olengi nüüd siin. Muidugi ei lähe meelest kõik need mängud ja atmosfäär, mille Eesti fännid lõid. Juba fännitelgis olles said aru, et eestlased on kohal ja valmis meid toetama. Fännid lõid sellise atmosfääri, mis jääb kogu eluks meelde. Hümni laulmine tõmbas iga kord külmavärinad peale, Portugali mängul lauldi kõik kolm salmi. Kui kolmese sisse panid, siis kogu areen plahvatas, kuna oli eestlasi täis. Ma ei oskagi täpselt näppu peale panna, mis mulle kõige rohkem meeldis, sest kõik tekitas vau-tunnet ja ma võtsin sellest maksimumi. Hingasin seda kõike sisse ja jään kindlasti kogu eluks mäletama. Midagi ette heita ei saagi.
Jube kahju, et selline asi ainult kord nelja aasta tagant toimub, aga meil on nelja aasta pärast koht juba kindel, kuna ise korraldame. Kui motiveeritud oled nende nelja aastaga ennast ja oma karjääri edendama, et enda ja kogu koondise võtmes Tallinnas veel parem turniir teha?
Ma pole veel eriti jõudnud selle peale mõelda. Sinna on veel päris palju aega, aga natuke olen ikka mõelnud, kes seal meeskonnas olla võivad ja kuidas see kõik välja nägema hakkab. Motivatsioon ja ootusärevus on muidugi väga suur, sest 2029. aastal olen ise 29 ja kõigil teistel 1999-2002 poistel on samuti hiilgeaeg. Samas on siis pinget rohkem, sest siis on küll tunne, et ei saa meeskonda ja Eestit alt vedada ja tuleb igal juhul edasi saada. Arvan, et meil on 2029. aastal ikka palju suuremad võimalused, sest mängime kodupubliku ees ja see annab palju juurde.

Sinu tänavune koduklubi on Bursaspor Türgis. Kuidas nendega jutuajamine algas ja kuidas nende huvi tekkis?
Ma olin siis Käärikul laagris ja enne seda oli kuu aega vaikus. Huvi oli muidu ka Itaaliast ja Prantsusmaalt, aga siis tuli järsku Bursaspori pakkumine. Mulle anti otsustamiseks 48 tundi aega ja agent ütles, et seda ei saa väga pikendada, kuna nad tahavad väga kiiresti kõigi mängijatega lepingud sõlmida. See oli juuli keskel ja ma olin alles kolmas mängija, kes liitus. Vaatasin plussid ja miinused üle ning Türgi liiga oli koduliiga mõttes samm edasi, palk kahekordistus ja nad mängivad ka eurosarja. Kõik kolm linnukest said täidetud. Mul individuaalselt oli ka soov, et oleks soe kliima ja sain ka selle linnukese kirja. Otsustasime, et see on see pakkumine, mida me oodanud oleme. Väga palju mõtlema ei pidanud ja kirjutasin lepingule alla.
Kui ütled, et olid komplekteerimisel kolmas mees, siis kas Sind võeti sinna põhimeheks? Leegionäridest võetakse kõigepealt ju ikkagi n-ö põhimehed ja siis vaadatakse edasi.
Võib arvata küll. Kui me Meistrite liiga (kvalifikatsiooni)mängudele tagasi vaatame, siis ma mängisin kõige rohkem minuteid ja võib seda järeldada küll.
Mis mees on Bursaspori peatreener Nenad Markovic?
Päris huvitav kuju, vajab harjumist. Ma olen tegelikult väga sarnase treeneri all juba olnud, selleks oli minu hispaanlasest treener Oldenburgis, Pedro Calles, kes hooaja keskel vallandati. Tundub nagu sattusin tema venna alla. Süsteem, kuidas Markovic mängib, on väga sarnane. Kaitses on ta väga detailne ja ütleb, et sinu jalg peab siin olema ja ei tohi üks meeter sinnapoole ega üks meeter siiapoole olla. Kui pärast mänguks läheb ja su jalg on üks meeter kaugemal, siis ta peatab trenni ja tuleb sinu peale karjuma. Karjumist on siin väga palju ja ta näeb palju rohkem negatiivseid asju. Kümnest olukorrast üheksal ütleb pigem halvasti ja siis ühe korra ütleb hästi. Kui rünnak oli väga hea, sooritas liikumise väga hästi ja skooris, siis on kaitse paha, aga kui rünnak mängis väga halvasti ja ei saanud viset sisse, siis ta mitte ei kiida kaitset, vaid siis oli rünnak halb. Väga palju positiivsust sa sellelt treenerilt ei saa ja see vajab harjumist, aga õnneks tema mind väga palju ette ei võta (Muigab.). Kuna Pedro võttis, siis ma kartsin, et kui tema ka võtab, siis sellest tuleb päris pikk hooaeg, aga õnneks raiskab ta oma energiat ameeriklaste peale.
Kas see morjendab Sind väga palju, kui treenerilt ei tule positiivsust ja pead seda kuskilt mujalt otsima või see käibki selle elu juurde?
Natuke ikka morjendab. Türgi mängijad või ameeriklased saavad siin vahepeal mitte millegi eest vastu pead. Võib-olla oli see üldse kellegi teise süü, et selline olukord juhtus, aga ta ikka sõimab seda noort türklast või oma lemmikut ameeriklast, keda ta siin iga päev nokib (Muigab.). Sa ise saad aru, et tegelikult ei olnud see üldse tema süü ja mõtled, et mille pärast ta üldse trenni peatas ja mille eest ta teda sõimab. Sellised asjad natuke ikka mõjutavad, aga vähemalt ei puuduta see mind. Sa ei saa sinna midagi parata ja sinna oma nina toppida ei ole väga mõtet. Positiivsust üritan otsida kuskilt mujalt. Õnneks meeskond ise on hästi komplekteeritud ja siin on normaalsed vennad koos. Kedagi sellist nina püsti venda ei ole ja kõik saavad omavahel väga hästi läbi. Türklased on normaalsed ja räägivad inglise keelt. Meil on hea punt koos ja me anname üksteisele oma positiivsust.
Mulle tundub, et Balkani vanakooli treenerid hakkavad vaikselt hääbuma ja kõrvale astuma. Tänapäeva korvpallis see enam liiga palju läbi ei löö, aga see stiil on raske kaduma.
Mõned vanakooli treenerid on veel alles, aga mingi hetk hakkavad ka nemad ära kaduma. Tundub, et Balkani stiiliga vanakooli treenerid jälitavad mind või jälitan mina neid, aga kuidagi lähen kogu aeg selle sõimu alla. Ju siis see sobib mulle ja ma sobin nendele treeneritele (Naerab.). Ma olen sellega harjunud ja suudan sellega toime tulla, kuna olen selle kooli läbinud ja paksu naha kasvatanud.
Kas peatreeneriga oli juttu ka sellest, miks ta Sind oma mängupildis nägi? Mis on Sinu roll meeskonnas?
Minu rollist rääkisime telefonikõnes, kui pakkumine tuli. Küsisin, millises rollis ta mind näeb, aga siis oli ta pigem tagasihoidlik ja ütles, et näeb mind viskava “neljana” ja tahab, et ma väljaku laiali tõmbaks. Mingid olukorrad pidime kindlasti ka minu peale mängima, aga põhifookus pidi olema 1-5 pick and roll‘il. Pärast saadeti mulle playbook ja ma nägin, et “neljale” pole ühtegi liikumist. Ma ehmusin selle peale ära, aga kui kohale tulin, siis esimesed trennid joonistas treener kõik liikumised just minu peale. Mul on hea meel selle üle, et ta tahab mind ikkagi väga palju rünnakusüsteemis kasutada ja näeb, et ma oskan olukordi lugeda, teistele olukordi luua ja sööta. Praegu panebki ta mind sellistesse olukordadesse, kus on vaja otsuseid teha ja olen sellega hästi toime tulnud. Olen väga rahul oma rolliga, nii minutite kui ka sellega, kuidas ta mind näeb ja kasutab.
Su meeskonnakaaslaseks on Brandon Childress, kes on ka Eestis mänginud. Kas teil on sellest juttu olnud? Mehe karjäär on pärast Eestis mängimist päris jõuliselt arenenud.
Jah, oleme Eestist palju rääkinud. Põhifookus on olnud Eesti pakasel. Ta ei tea, kuidas ta üldse elus on, sest see, mis Eestis toimus, oli tema jaoks jõhker. Raplas sunniti teda veel talvel järve hüppama ja ta imestab, et ta praegu üldse siin on, mitte seal järve põhjas (Naerab.). Eesti liiga talle üldiselt meeldis. Eelarved on väikesed, aga kõik on organiseeritud, klubid on professionaalsed, palgad jõuavad õigel ajal kohale ja mängijate eest hoolitsetakse normaalselt. Tase on ka okei. Ta rääkis Eestist heas toonis, aga ütles, et temale peaks Eestis olema püstitatud skulptuur selle eest, mis ta korda saatis.
Nii enesekindel mees?
Jah. TalTechiga jäid neljandaks ja Raplaga kolmandaks. Ma ei tea, millest ta rääkis, aga muidu on ta Eestist ikkagi positiivselt rääkinud (Muigab.). Karjääritõusu mõttes on ta tõesti väga tubli olnud. Me saame päris hästi läbi, sest riietusruumis ja treeningsaalis istub ta minu kõrval ja temaga räägimegi kõige rohkem. Huvitav, jah, et tuleme mõlemad Eesti liigast ja oleme oma teekonnaga mõlemad siia jõudnud. See on päris äge.

Türgi liigas on muidugi suured Euroliiga satsid, aga tegelikult on seal ju palju võistkondi, kellel on meie mõistes metsikud eelarved. Türgis on väga häid välismängijaid ja liiga tundub päris ühtlane. Kuhu Bursaspor sel hooajal tulemuse mõttes sihib?
Kui eelarvete kohta rääkida, siis tegin natuke uurimistööd ja öeldi, et oleme üks madalama eelarvega sats siin liigas.
Mis see number on?
Siin ei räägita kogu klubi eelarvest nagu Eestis, vaid mängijate eelarvest, mis meil on poolteist miljonit ja üks kõige madalamatest. Näiteks Galatasarayl on mängijatele viis miljonit. Need summad on jõhkrad. Sel hooajal on meie meeskonna kapten türklane, kes tuli Galatasarayst. Rääkisime temaga palkadest ja siis ta tõi näiteid, kuidas liiga keskmike mängijad saavad 500 000 kuni 700 000 aastas. Nagu ma aru sain, siis türklaste pealt makstakse makse, aga välismängijate pealt ei maksta või siis makstakse minimaalselt. See on kuidagi väga ebaloogiline, aga nii see on ja Türgi mängijad saavad sellepärast palju vähem raha kui välismängijad.
Siis tasub ennast Türgi liigas pildile mängida ja võib karjääri lõpuni rahulikult seal toimetada?
Tõesti, miks ka mitte. Siin võib rahapakiga päris kiiresti vastu pead saada.
Siis ei tohi mäng ainult ära kukkuda.
Jah, täpselt. Loodame, et läheb nii.
Aga mis on klubi eesmärk, kui eelarve poolest ollakse ühed madalamad? Kui lõunamaa satside kommentaare lugeda, siis alla play-off‘i tavaliselt ei vaadata.
Meil on sama asi. Eesmärk on kindlasti play-off‘i saada. Eelmine aasta jäid nad üheksandaks ja said play-in‘i, aga sealt edasi ei saanud. Ma arvan, et meil on päris hea potentsiaal play-off‘i pääseda.
Tagantjärele võib vist öelda, et saite Bulgaarias päris lihtsalt Meistrite liiga põhiturniirile. Kuidas nende mängudega tiimi sees rahule jäädi? Kas pilt oli selline, nagu loodeti?
Kaks viimast mängu läksid palju paremini kui esimene. Esimene mäng oli päris rabe, me võitsime üle kivide ja kändude. Emotsioon riietusruumis oli hea, et vähemalt ei ole välja kukkunud, aga siis astus treener sisse ja küsis, et mida te rõõmustate ja kas te tõesti arvate, et mängisime hästi? Ta ütles, et olge valmis järgmine aasta Türgi esiliigas mängima, sest kui me niimoodi edasi mängime, siis me ei võida ühtegi Türgi liiga mängu. Siis panime käed kokku ja ta jalutas minema. Ta tõi meid maa peale tagasi. Järgmine video vaatamine oli samuti päris õudne ja saime korralikult puid alla. Tema kellelegi pai tegema ei hakka ja ilusalt ei räägi. See oli päris karm, aga kaks järgmist mängu tegime omad järeldused ja vigade parandused. Me mängisime palju paremini nii rünnakul kui ka kaitses. Saime paremini aru nii üksteisest kui ka sellest, mida treener tahab. Need kaks mängu läksid tõesti kergelt. Kohe esimesel või teisel veerandajal lõime luu kurku ja hoidsime niimoodi mängu lõpuni. Meil oli raske alagrupp, aga tuli välja, et saime päris hästi hakkama.
Bulgaarias olles nägid ka oma endisi meeskonnakaaslasi Kalev/Cramost, kes mängisid sealsamas. Ma ei tea, kas Sa nende viimast mängu nägid, aga millest neil puudu jäi, et nad täiesti võidetavale vastasele alla jäid?
Ma arvan, et Martin Dorbek on neil ikkagi väga suur lüli. Kui teda väljakul ei ole, siis on tegemist noore satsiga. Severi Kaukiainen võib üritada tassida, aga Martini olek väljakul annab mängijatele palju juurde. Isegi kui ta ise skoori ei tee, siis mängijad tunnevad ennast palju kindlamalt, kui ta seal on. Martini puudumine mängis kindlasti rolli, aga nägin ka kehakeelest, et nad ei olnud füüsiliselt kõige paremini valmis selleks mänguks. Nad ei olnud rünnakul nii otsustusvõimelised kui oleksid võinud olla ja kaitses lasid Levice leegionäridel kohe ennast käima saada. Kui need mehed oma enesekindluse üles saavad, siis on neid juba raske pidurdada. See lumepalliefekt läks varakult käima ja nii see läks kuni mängu lõpuni.
Kuidas Sa Türgi elu-oluga harjunud oled? Meie kultuuriruumi jaoks on see ilmselt üsna ebatavaline, aga kuna Saksamaal on ka palju türklasi, siis said võib-olla juba seal väikese maitse kätte?
Jah, elu on siin natuke teistsugune. Kebabiputkad ja mošeed oma teravate tornitippudega on siin iga viie meetri peal, üks on kohe akna all. Kui veab, siis kuuled ka seda mõmisemist. See on ka omaette kogemus.
Mitu korda päevas seda kuulda on?
Esimest ma ei kuule, kuna siis veel magan, aga ülejäänud kolme tavaliselt kuulen. Õnneks need liiga kaua ei kesta. Ma saan aru, et see on kutse palvetama. Veel üks asi, mis on teistsugune, on liiklus. See on siin päris õudne. Ülekäiguradu siin ei eksisteeri ja eesõigus on autojuhil. Jalakäija läheb üle tee ainult siis, kui autosid ei ole. Sellist varianti pole, et auto sind üle laseb. Mul endal praegu autot pole, aga siin keeratakse suvaliselt ette, sõidetakse risti üle või isegi vastassuunavööndis. Juhilube jagatakse siin vist niisama kingitusena kätte (Muigab.). Inimesed inglise keelt ei räägi, aga on muidu toredad ja üritavad aidata. Lihtsalt peab Google Translate’i välja võtma, et nendega suhelda.
Aga klubis oskab keegi ikka inglise keelt või ei oska?
Klubis õnneks oskavad. Meil on kaks mänedžeri. Üks mänedžer tegeleb mängijate korterite ja autodega ning teine tegeleb lepingutega. Nemad enam-vähem räägivad ja nendega saab asju aetud küll, aga natuke aeglasemalt. Kui on midagi vaja, siis pead ikka natuke tagant utsitama, et protsessid käima läheksid. Muidu klubis enamik inimesi ikkagi räägib inglise keelt.
Ma vaatan, et Türgi liigas pikalt atra seada ei saa ja tuleb hakata kohe Euroliiga meestega madistama. (Intervjuu on tehtud vahetult enne Türgi liiga põhiturniiri algust – toim.)
See on väga kõva! Sellepärast ma siin olengi, et sihukeste vendade vastu mängida, sest siis olen üks päev ise ka seal. Sest kuidas ma ikka sinna saan, kui ma sihukeste mängijate vastu ei mängi? Ootan seda väga.
Sa said nendest meestest päris mitut, nagu näiteks Rolands Šmits, Sehmus Hazer ja Ercan Osmani, ka EM-il sõna otseses mõttes katsuda.
Jah, täpselt. Väljakul olles üks-ühe perspektiivis vaadates ei tundu, et ma neist valgusaastate kaugusel oleksin. Olenevalt päevast võin ka parem olla. Kõik on lihtsalt peas kinni ja lähen igal juhul tõestama, et suudan ka sellel tasemel mängida. Tuleb väga põnev hooaeg. Bulgaarias saime kolm kvaliteetset mängu ja eelhooaeg on teistel ka pikk olnud. Meil oli vist viis kontrollmängu, aga mina mängisin neist ainult ühes. See kindlasti aitab kaasa. Ma ei tea, kui valmistunud teised on, aga ma arvan, et meil on võimalus nõelata Euroliiga klubisid topeltvoorudel või just hooaja alguses, kui meeskond veel nii hästi ei klapi. Tunnen, et mängime üksteisega koos juba päris hästi.




